Teisipäev, 2. veebruar 2010

Salapärane vend tuleb ja aitab

Rein Raud "Vend", Tuum 2008.

Kusagil intervjuus on Rein Raud öelnud, et raamatut "Vend" kirjutades püüdis ta luua sellise raamatu, nagu ise tahaks lugeda.  Just seepärast tahtsin selle raamatu ükskord kindlasti ette võtta, et teada saada, mis siis võiks hea olla ühe väga erudeeritud meessoo esindaja jaoks, kes on oma elu jooksul kindlasti tuhandeid teosed läbi lugeda jõudnud. Tähelepanu on see teos igatahes leidnud ja mullu võitis see Vilde kirjandusauhinna.

Pean tunnistama, et mul pole kunagi olnud õnne akadeemilistes stuudiumites omandada teadmisi idamaiste kirjandusstiilide kohta, kuid ida kalduvustega tundub see raamat oma napi teksti, filosoofia ja lüürilise keelega olevat küll. Arvestades seda, et Rein Raua näol on tegu aasia kultuuriloolasega, see ilmselt nii ka on. Tõsi, erinevalt ida (ja ka eesti) kirjandusest puuduvad siin looduskirjeldused (seega justkui vastand Õnnepalu teostele, kuigi Õnnepalust ei tundugi see teos väga kaugele jäävat).

Teisalt on see raamat oma vaatepunkti ja tegelaste poolest liigagi eestilik ehk siis selline, mida kipuvad viljelema just eesti meeskirjanikud. Meenuvad paljud raamatud, kus taust on sünge ja tegelased on elus palju kannatada saanud, mõnel tuleb suisa enesetapp sooritada ja ei lugeja ega ka tegelased ise saa täpselt aru, mis nende elus toimub. Lugu ei lähtu ühestki tegelasest, vaid jälgib olukorda kusagilt üsna kaugelt.

Raamatu algusosa polnud just kõige huvitavam, kuid raamatu edasi arenedes läks üha põnevamaks. Tegevuspaika siseneb ülimalt salapärane mees, kelle põhiline roll on olla vend - vend Lailale, naisele, kes "tõmbas külge ebaõiglust nagu mesilasi". Laila ise oli oma halva õnnega ammu harjunud, päranduseks saadud vara oli temalt välja petetud ja nüüd tuli tal elupäevakesi mööda saata üürile võetud tilkuva laega katusekambris koos lisakohustusega tasuta pererahva pesu pesta.

Salapärane vend suutis oma õe elu justkui taas helgeks ja rahuldust pakkuvaks muuta, aga mismoodi ta seda tegi, lugeja teada ei saanudki. Müstilisel vennal näisid olevat mingid üleloomulikud võimed, lugeja selja taga näitas ta koha kätte nii advokaadile, notarile kui ka kohtutäiturile. Vend avaldas ka ise, et peale tema pole kedagi, kes oleks võinud Lailale appi tulla tema suures hädas.
Venna isikut püüdis sihipärase tööga kindlaks teha rotinäoline Willem, kes jõudis lõpuks ka venna nimeni, kuid lugejale nime ei avaldatud. Tasapisi siiski selgus, et vend on ilma jäänud oma perest, et ta tundis naiste vastu siiski huvi, e ta on rännanud läbi mitmeid maid.
"Juba ammu sõidan ma ilma kohvriteta, ja seda suurestigi põhjusel, et mul poleks sooja ega külma, mis mu kohvritest saaks, kui mul need oleksid; mitte et ma ei peaks lugu mugavusest, hoopiski olen nii mugav, et ei suuda selle nimel midagi ohverdada, mitte sekunditki hingerahu ega liigset liigutust./.../ Rohkem ei taha sa tegelikult teada, isegi kui küsid," jutustas vend naisele nimega Tume.
Mõneti tahaks venda võrrelda sellise tegelasega nagu Muumioru Nuuskmõmmik - salapäraseks jääv tüüp, kes rändab seljakotiga mööda maailma, ei püsi kusagil paigal. See võrdlus võib küll tunduda lapsik, aga tegelikult on "Muumitroll" vägagi sügava filosoofia ja psühholoogiaga. Nuuskmõmmik tuleb ja toob samuti helgust, kuid me ei tea, kes ta ise tegelikult on.

Peale venna, Laila ja Tumeda leidub raamatus terve ports igasugu kummalisi tegelasi, kes oma asja ajavad, kõik nad on miskitpidi omavahel seotud. (Üsna uudne oleks lugeda ükskord ka raamatut, kus tegelased oleks nii kõnekad, et on ilmne, et neid raaamatust välja jätta ei saanud, aga nad poleks omavahel seotud.)

Kindlasti on "Venna" ridade vahelt võimalik tunduvalt rohkem välja lugeda, kui mina seda oskasin. Mis parata, minu erudeerituse tase ei saa ilmselt kunagi küündima Rein Raua tasemeni. Ei osanud ma siit isegi leida seost Clint Eastwoodiga, sest Hollywoodi filmid ei lähe mulle enam pikemat aega korda. Tegelikult on ka päris uudne, et autor ilukirjandusliku teose lõpus teatab, keda ta oma looga kummardab (antud juhul siis Eastwoodi ja Alessandro Bariccot) ja millist muusikat erinevate tegelaste taustal kuulama peaks. Nii et kui see raamat teist korda läbi lugeda, siis tasuks taustaks kuulata Raua poolt näidustatud muusikat.

Otsustasin, et edaspidi hakkan raamatu lugemise järel vastama järgmistele küsimustele:
  • Kas see raamat inspireeris mind? - ei, raamatu tegelastelt polnud oma elu jaoks midagi üle võtta. Teisalt aga innustab see kindlasti  oma tekstides edaspidi lüürilisemat keelt kasutama.
  • Kas seda raamatut oli kerge vahepeal käest ära panna? - ei, raamat kruttis pinget üha üles, mistõttu tekkis soov aina järgmist peatükki haarata.
  • Kas kirjutaksin ise sellise raamatu?  - jah, kuid püüaksin rohkem tungida ka tegelaste siseellu ja tooksin sisse õdusamaid toone, kuigi jah, "Vennas" muutus ju Laila elu lõpuks väga õdusaks. Filosoofilised mõttekeerud ja lüürika võtaksin oma raamatusse üle.
  • Kas loeksin seda raamatut veel vähemalt korra? - jah, kindlasti avaks see järgmisel korral mulle rohkem oma peidetud kihte.
  • Kas see raamat võiks pääseda minu lemmikraamatute hulka?  - ei

Kommentaare ei ole: