Neljapäev, 25. veebruar 2010

Maailma suurim ekstsentrik Salvador Dalí

Aasta alguses tuletas Danzumees meelde, et ka minu raamaturiiulis seisab aastast 2000 Salvador Dalí "Geeniuse päevik" (1964, ek 1999). 10 aastat hiljem oli mul meeles, et tegu on väga hea raamatuga, kuid sisust ei mäletanud ma absoluutselt mitte midagi.
Tutvuse värskendamine Dalíga 10 aastat targemana tasus end ära, kuid enam ei šokeerinud see nii nagu esimesel korral. Ometigi on ilmselge, et Dalí eesmärk oli teadlikult šokeerida. Nii näiteks leidis ta, et maailma üks täiuslikumaid vorme on ninasarviku sarv - nt Vermeeri "Pitsikuduja" on morfoloogiliselt ninasarviku sarv. Oma kodu juurde igatses ta suurt kuhja elevandikolpasid, üks seal juba väidetavalt asus. Raamatu lisast aga võib leida tabeli, kus Dalí hindab kunstnikke - hinnete põhjal peab ta enda kõrval andekaimateks Leonardo da Vincit ja Vermeeri, väärtusetuimaks aga Mondriani. Lõpuosast võib leida ka pikka arutluse "Peeretamise kunst", mis iseenesest on üsna leidlik materjal (saab näiteks teada peeruliikidest, nagu diftongpeeretus või vabamüürlase peer.) Ekskremente käsitleb Dalí oma raamatus üsna palju, mõni sissekanne algab hommikuse "laari" kirjeldusega.

Peale ekskrementidega flirtis Dalí ka teiste kõhedate teemadega, nii näiteks saame lugeda anaalviiulist või vaimustavast suunurka kuivanud ilast. Ühele tüüpilisele õndraluuga naisele aga tegi ta selgeks, et ta saab olla õnnelik vaid päikese käes lebades, üleni kärbestest kaetuna. Ta lisas, et räpaseid kärbseid ta jälestab, talle meeldivad ainult "kõige puhtamad ülemeelikud kärbsed, kes näevad välja nagu oleksid nad riietatud pisikestesse hallidesse Balenciaga kujundatud alpakavillast kostüümidesse" ja kellel on granaatpunased silmad ning noobel napoli kollane kõhuke. Mõned aastad hiljem oli Dalí endiselt kärbestest vaimustunud ning väitis, et "kõigi poolt taga kiusatud kärbses peitub mõjukvant, mida Jumal saadab pidevalt inimestele otse nina peale, et neile visalt näidata teed universumi ühe kõige varjatuma seaduse juurde." (nov 1962)

Šokeerimistahet leiab igal sammul. Näiteks avaldas ta mais 1952 oma plaani maalida Leninit: "Tahan teda maalida kolme meetri pikkuse tuharaga, mis toetub kargule./.../ Ma maalin igal juhul Lenini koos tema lüürilise ripatsiga, isegi kui mind sürrealistide rühmast välja heidetakse." Teiste sürrealistidega jageles Dalí pidevalt.
Samal kuul kirjutas ta, kuidas teda lummas Hitler: "/.../ Hitleri sõjaväemundrisse pressitud pehme ihu tekitas minus ekstaatilise maitseelamuse, piimja, isuäratava ja wagnerliku, mis pani mu südame tugevasti pekslema ja kutsus esile harukordse erutuse, millist ma ei kogenud isegi seksuaalvahekorra ajal. Hitleri prullakas ihu, mis minu kujutluses oli sarnane kõige jumalikuma, valendavasse nahka kammitsetud naiseihuga, lummas mind. /.../ kordasin endale salajase naudinguga: "Paistab nii, et seekord kogen lõppude lõpuks tõelist hullumeelsust!""
 
Hullumeelsuse teemaga flirdib Dalí üsna ohtralt. Ta leiab, et Nietzsche oli "nõrk olevus, kes oli endale lubanud nõrkust minna hulluks, samal ajal kui sel erialal on põhiline osata mitte minna hulluks! Need mõtisklused viisid mind selleni, et formuleerisin oma esimese juhtlause elemendid, millest hiljem sai minu elu lipukiri: "Ainuke erinevus hullu ja minu vahel on see, et mina ei ole hull!" (mai 1952)

Kui nüüd läbi mõelda, siis jääb Dalíst mulje kui ilmselgest ekstsentrikust, ent hullu diagnoosi talle küll panema ei kiirustaks. Pigem jääb mulje, et ta tekitab enda ümber tahtlikult väärarusaamu, sest igalt realt vaatab vastu tegelikult ülim erudeeritus. Liiatigi väitis ta, et ainuke asi, mida maailmas pole kunagi piisavalt, on liialdamine. Loomulikult püüdis ta omalt poolt asja parandada, tehes seda temale omasel paranoiakriitilisel moel.

On ilmselge, Dalí pidas ennast kõrgemaks olendiks, kes oli teistega võrreldes erakordselt eriline, kuid ometi ei tekkinud minul kui lugejal tunnet, et tahaks selle egomaniaki raamatu nurka visata (kuigi kindlasti tekkis tema kaasaegsetel selline tahe). Dalí põhjendas siiralt, et juba lapsepõlvest saati on tal pahe arvata, et tohib endale kõike lubada ainuüksi sellepärast, et tema nimi on Salvador Dalí. Septembris 1953 kirjutas ta: "Igal hommikul ärgates kogen ülimat naudingut, mida alles täna esmakordselt tähele panin: naudingut olla Salvador Dalí."

Ta jagas teistele mitmesuguseid soovitusi, näiteks andis kunstnikele nõu olla tingimata rikas, mitte vaene, ent ise ei pidanud ta vajalikuks oma nõuandeid kuulda võtta: "Igasugused eeslid soovivad, et ma järgiksin ise teistele antavaid nõuandeid. See on aga võimatu, sest mina olen ju hoopis teistsugune kui teised... "(aug 1953)
Madala enesehinnangu käes vaevlevatel inimestel  on kindlasti soovitatav teraapia mõttes seda raamatut lugeda. Dalí tajus oma väärtust.

Dalí teadis, et tema puhul on tegu paraja fruktiga, kellel on ka negatiivseid omadusi. "Täna võin ma öelda, et kõigist minu veendumustest ainult kahte ei saa seletada minu võimutahtega: esimene on minu 1949. aastal taasleitud usk ja teine teadmine, et Galal on alati õigus minu tulevikku puudutavates küsimustes. " (mai 1952)
Kogu Dalí eneseimetluse juures on hämmastav, kuivõrd sügavalt jumaldas ta oma naist, endast kümme aastat vanemat venelanna Gala'd (õige nimega Jelena Djakanova Devulina). Ja kui teha väike arvutus, siis näeme, et näiteks aastaks 1952 oli 1894. aastal sündinud Gala juba vananev daam ning selle raamatu viimaseks sissekandeaastaks 1963 oli jumalik Gala juba 69aastane.

Väide, et Dalí oli andekas kunstnik, ei leia ilmselt vastuargumente. Tema teosed on mitmekihilised, kuid samas põnevad vaadata ka kunsti mitte tundvatele isikutele. Huvitav on raamatust lugeda, kuidas Dalíl mõtted tekkisid ja mis on lood tema teoste taga. Raamat aitab Dalíst ka kunstnikuna igal juhul paremini aru saada, kuigi see vuntsidega sürrealist oli midagi palju enamat, kui pelgalt kunstnik.
Tegu on igal juhul ühe lustaka raamatuga, mida soovitan soojalt. Algus võib olla küll pisut raskepärane, ent mida edasi, seda lõbusamaks ja päikselisemaks tekst muutub. Dalí võtab maha kõik üleliigsed pinged.

Lõpetuseks üks Dalí tähelepanek, mida igaüks võib järgi proovida:
"Ma olen alati arvanud, et kõrva äärde pandud viinamarjast peaks kostma mingisugust muusikat. Nii panengi harjumuse kohaselt pärast sööki ühe viinamarja oma vasakusse kõrva. Marja jahedus on vaimustav ja juba ma mõtisklen, kuidas saaks selle vaimustuse saladust ära kasutada."

Kommentaare ei ole: