Neljapäev, 14. jaanuar 2016

Valge mees, su päevad on läbi!

Pealkiri on puhas iroonia, mitte üleskutse. Kuid siinse teksti pealkirjas on väljendatud see, mida ilmselt tunneb praeguses Euroopa ja Lähis-Ida pingelises olukorras valge mees. 

Valge mees on valitsenud maailma ja nüüd talle tundub, et talt võetakse võim käest. Rõhutan juba kohe, et ma ei tee üldistusi, ma räägin vaid teatud osast valgetest heteroseksuaalsetest meestest, kes peavad end sisimas valitsejateks, millest aga ei taha teised aru saada.

Valged mehed jagunevad laias laastus kaheks: esimesed on need, kes saavad nende enda arvates elus hakkama (oluline ongi see, mida nad ise oma hakkamasaamisest arvavad). Kas nimetada neid just alfaisasteks, aga neil meestel läheb hästi ja nad tunnevad, et olukord on nende kontrolli all, neile ei tehta liiga, sest nad teavad, et nende õnn on nende enda teha. Nad on võidelnud ja võitnud. 

Ja siis on need teised mehed, võib-olla et beetaisased. Need on need, kellest me siin igal pool kõige rohkem kuuleme. Ma nimetan neid ärplejateks. Need on need mehed, kes arvavad, et nende õnne eest on vasutav aboluutselt kogu maailm, kõige vähem aga nad ise. Need on need n-ö valged mehed, kes on sündinud õigesse kohta, neile on antud õige rass ja õiged geenid, nad on väljavalitud. Nüüd aga liigub maailmas ringi mingi mass, kes tahab neid väljavalitu troonilt kukutada. Mingi selline mass on ajaloo vältel kogu aeg ringi liikunud. Loomulikult jaguneb neid mehi veel omakorda mitmesugustesse kategooriatesse, kuid kategoriseerimisega siin praegu süvitsi ei lähe.

Naistega on teema teine. Naised on nagunii kogu aeg kannatanud, kogu aeg pidanud oma õigusi tõestama ja tõestavad jätkuvalt edasi. Sel ajal kui mehed oma võimumänge mängivad, kasvatavad naised oma lapsed üles nagunii. Naiste seas on igasuguseid, nii lõputuid hädaldajaid kui ka paadunud optimiste, aga nad on enam-vähem samasuguste probleemidega silmitsi seisnud kogu ajaloo vältel.

Mis häda on siis sellel B-kategooria valgel mehel? Esiteks, nagu kirjutab ka Raili Marling Feministeeriumis, ei ole tegelikult kõik valged mehed nagunii mitte kunagi võitjad olnud. Alati on nad liigitunud võitjateks ja kaotajateks. Siiani olid nende kannatustes süüdi ristisõdalased, mõisnikud, kommunistid, liberaalid, halva iseloomuga või "halbade elukommetega" naised jne. 
See, et ristiusk pole just nagu meie usk, on ka ju olnud meie riigis osade meeste probleem ehk tegelikult võimu küsimus  - ei ole kohanud naisi sel teemal ohkimas.

Jätkuvalt on osad valged heteroseksuaalsed mehed jäämas kaotajateks või tunnevad nad end juba kaotajatena. Nüüd on hea võtta ette järgmised süüdlased  - homoseksuaalsed mehed (vähem homoseskuaalsed naised, sest nad on ju nagunii ümberpööratavad ja nagunii meeste võimu all) ja müütilised pagulased (kelle hulka kuuluvad absoluutselt kõik vähegi tumedama nahavärviga ja väljastpoolt Euroopast, sh Venemaalt pärit inimesed). Loomulikult ka Taavi Rõivas ja Toomas Hendrik Ilves. Savisaares mehed ohtu ei tunneta - ta on vana, väsinud ja ülekaaluline mees. Ja nagu nüüd tuleb välja, on omakorda homoseksuaalsetele meestele ohuks samuti need pagulased.

Võtame erakonna EKRE, lisame siia ka SAPTKi. Väidetavalt tegelevad nad Eesti riigi ja eesti rahva kaitsmisega. Kogu nende agenda on üles ehitatud vaid kahele teemale: pagulased ja homoseksuaalid. Tõsi, viimasel ajal ka vabariigi president. Mis meile sealt vastu vaatab? Vastu vaatavad ainult mehed (jätame selle Malle Pärna välja). Tegu on meestega, kes näevad, et nad võivad jääda ses maailmapoliitilises olukorras kaotajaks, paljuski on juba ka jäänud. Tegelikult kardavad nad vaid iseenda pärast. Ja loomulikult toovad neile selle hävingu kõik teised, mitte nad ise. Millegipärast on "traditsioonilise väärtuste" kaitsjad just mehed, kusjuures ei oma tähtsust, kui palju nad ise oma elus neid "traditsioonilisi väärtusi" rakendavad, neile endale on nagunii rohkem lubatud kui teistele.

Millegipärast on just mehed need, kes muudkui hoiatavad pagulaste kui kindlate vägistajate eest. Seda juttu on viimase aasta jooksul liiga palju kõlanud, aga just meeste suust. Mees arvab, et tema omab ka naiste üle võimu ja võib öelda, millise mehega tohib naine "sugu teha", millisega mitte. Ja loomulikult ei suuda valge mees kuidagi andestada naisele, kes ise jookseb "ahviga" lapsi tegema.

Naised on viimastel aastakümnetel võidelnud seksismi vastu. Nende jaoks pole vahet, kas seksuaalne ahistamine tuleb kodunt, meesülemuselt või immigrantidelt.

Enamik neist ärplevatest meestest räägib müütilise Eesti riigi kaitsmisest, mitte kedagi neist ei huvita näiteks eesti kultuuri kaitsmine - see on nende jaoks üks mõttetu pehme kategooria. Kusjuures osad neist on läinud ka nii nihkesse juba, et ei saa aru, et tegelik oht võib tulla meile ainult idast.

Kui me võtame ette nüüd need B-kategooria eesti mehed ja näiteks need samad Kölni ahistajad, siis me näeme, et neil meestel on tegelikult kõigil samad probleemid. Nende meeste baasvajadused on rahuldamata, lühidalt öeldes on neil lihtsalt igav ja seetõttu on nad väga plahvatusohtlikud. Paraku peab ühiskond tegelema neile rakenduse otsimisega, sest nad ise seda ei tee või kui teevad, siis nii nagu seda teevad EKRE või SAPTK ehk tegelevad oma probleemide kanaliseerimesega süüdlaste otsimise vormi. Midagi ei ole parata, need mehed on ühiskondlik probleem.

Ühte sellist valget meest saab näha siit: http://rahvahaal.tumblr.com/post/118431241704/erik-vabam%C3%A4gi-kivikantsli-jutud-19042015. Nagu näeme, siis peab see mees vajalikuks küll tulla välja suurte loosungitega, aga varjata oma nägu.

Valdur Mikita tõdeb oma värskeimas raamatus "Lindkvistika": "Eesti naine näib olevat muutuvas maailmas märksa paremini kohanenud kui eesti mees. Üldiselt on teada, et suured ühiskondlikud muutused rõhuvad mehi rängemalt kui naisi. Tundub, et see euroopaliku ja soomeurgiliku maailma põrkumine, mis istub nii sügavasti sees meie kultuurigeneetilises koodis, avaldub nähtavasti sugude lõikes."

Tõsi, silma jäävad ka mõningad naised, kes käituvad sarnaselt ülalpool kirjeldatud meestega. Kui ma võtan oma teadmisväljalt need naised, kes on kõige ägedamad pagulaste vastu võitlejad, siis iseloomustab neid üks - nad on jõudnud teatud vanusesse ja neil pole lapsi. Hea näide on Ojuland. Kas on võimalik, et nad tunnevad alateadlikku ohtu, et siia tuleb veelgi rohkem mehi, kelle seast nemad oma järglase isa valikut teha ei saa? Või tuleb siia veelgi rohkem naisi, kes parimad mehed ära võtavad? See on üsna põnev teema, millele mul vastust pole, aga mille peale hakkan nüüd mõtlema. Või tunnevad nemad kompenseerimaks oma puudumatut emarolli end kogu eesti rahva emadena? Või on nad lihtsalt väga kergesti manipuleeritavad? Inimesi on ju viimasel palju lollitatud, manipuleeritud, sõidetud selga populismi ja "kindlate faktidega". Millegipärast kiputakse kergesti uskuma seda, mida igasugused Objektiivid ja Uued Uudised kirjutavad. Suur puudus on Eestis meediapädevusest. Näiteks Facebookis jagatakse mida iganes, vaatamata, kas allikas on üldse usaldusväärne. Mõni jagab mitu aastat vana ning aegunud teksti ja see võib levida kulutulena.