Teisipäev, 31. jaanuar 2012

Söö ja armasta edasi

Arvasin, et loen Elizabeth Gilberti raamatut "Söö, palveta, armasta" (eesti keeles 2007) kõikide eestlaste seast viimasena, kuid võta näpust - viimati raamatukogus käies ei saanudki ma tähtaega pikendada, kuna selgus, et raamatu on keegi teine broneerinud.
Pean tunnistama, et see raamat onküll loetav (kuigi kohati, eriti Indiat käsitlevas osas ka igav), kuid ma ei ütleks, et minu jaoks see mingi eriline raamat on, ammugi ei saa see minu lemmikraamatuks. Võib-olla on see raamat liiga naiivne, liiga ameerikalik ja tegelikult häiris mind enim autori egotrippamine. Samas ei saa öelda, et autor kirjutada ei oska. Kogu 380 lk peale oli siiski ka üsna asjalikke mõtteid ja leidlikke sõnastusi.

Miski selle raamatu puhul häiris mind ja ma ei teagi päris täpselt mis. Võib-olla see, et inimesel, kellel pole tõelist elu, on probleemi ja väga suure numbri teinud asjast, mis tegelikult ei peaks seda väärima. Kogu see lugu on nii ebaorgaaniline. Peategelane on endast teinud mingisuguse megakannataja, mille peale tahaks vaid välismaa keeles vastata: "Get a life!"
Lugesin kuskil, et "Söö, palveta, armasta" lugemise tagajärjel on isegi eestlannad hakanud oma abielusid rohkem lahutama. Ausalt öeldes ei saa ma sellest aru. Minu meelest sunnib Kati Murutari "Viimnekuu" igal juhul rohkem abielulahutuse peale mõtlema, sest selles loos on naine ka reaalselt kannataja.
Üks asi, mis mind selle raamatu puhul veel mõtlema pani: kas mina oleksin noore naisena valmis abielluma mehega, kellel on munajuhad läbi lõigatud Pean tunnistama, et alaline kooselu sellise mehega ei tuleks kõne alla ka juhul, kui ma selle mehega lapsi ei sooviks. Samal ajal ei näeks ma probleemi abielluda või elada koos endast 17 aasta vanema mehega.

"Söö, palveta, armasta" on jaotatud kolme ossa, esimene räägib söömisnaudingutest Itaalias, teine palvetamisest ja lihasuretamisest India aašramis ja kolmas elamisest (seda täpselt teebki) Bali saarel. Mulle meeldis kõige rohkem viimane osa, sest see oli minu jaoks kõige elutervem. Mulle meeldis nõidarst Ketut, kes õpetas peategelast Bali-päraselt mediteerima: istu rahulikult ja naerata, pane ka oma maks naeratama. Ja nii lihtne see ongi. Ei mingit virelemist India aašramis. Ühe ja sama tulemuseni võib jõuda erinevaid teid pidi ja miks ometi peaks enda jaoks valima selle kõige ebamugavama? Üldse oli selle raamatu viimases ehk Bali osas talletatud kõige paremaid mõtteid, kahjuks ei märkinud ma nende asukohti lugemise ajal ära. Kaks siiski:

"Joogidest teadjamehed ütlevad, et kogu valu, mis närib inimese hinge, on põhjustatud sõnadest, samuti nagu kogu rõõm, mida ta tunneb. Me loome oma kogemuste kirjeldamiseks sõnu, mis kutsuvad esile teatud tundmusi, ning need tundmused lohistavad meid enda järel nagu peremees rihma otsa pandud koera. Me satume oma enda mantrate mõju alla (ma kukkusin läbi... ma olen nii üksi...), kuni meist saavadki nende sandistavate mõtete kehastused." (lk 371)

Bali ravitsejanna Wayan: "Ajuti armastuse pärast tasakaalu kaotamine kuulub loomuliku osana tasakaalustatud elu juurde." (lk 342)

Armastus teeb õnnelikuks ja ilusaks! Armastus pole lihtsalt üks sõnakõlks. Nii lihtne see ongi. Ma usun armastusse ja ma usun sõna väge.

Neljapäev, 12. jaanuar 2012

Juba läheb

Mõtlesin, et võiks üle pika aja muljetada loetud raamatute kohta. Tõsi, viimased neli kuud olen küll rohkem teaduslikke tekste lugenud. Aasta viimase nädala otsustasin enda jaoks võtta kooli- ja teadusevabaks ning lugeda mõnuga belletristikat.
Raamatukoguriiulilt hakkas silma Peeter Helme "Varastatud aja lõpus" (Tuum 2011). Peale muu lugemisvara haarasin ka selle kaasa, et kindlaks teha, kui hästi oskab kirjutada see tüüp, kes raadios teisi kirjanikke pidevalt kritiseerib, noh, mõnikord kiidab hoogsalt kah.
Ühel õhtul enne und lugesin A5 formaadis raamatust läbi pool. Jälle see tüüpilise Eesti meeskirjaniku soigumine, mõtlesin. Teemat ei ole, millest kirjutada, võetakse lihtsalt mingi suhe (oma elust) ette ja kukutakse lõputult vatrama. Näen sellisel stiilil muide sügavaid Saksa juuri. Eesti meeskirjanikud, lugege rohkem soomlasi ja kuumade maade kirjanikke ja suhelge vähem omavahel! (Mõni on õnneks seda ka teinud.)
Järgmisel õhtul mõtlesin, et jätan Helme raamatu pooleli, kuna eesmärk oli ju midagi head lugeda ja võtan ette Katja Kettu "Keevitaja". Ent voodi alt sain kätte siiski vaid Helme teose ja justui kingituseks selle raamatu edasi lugemise eest muutus ka lugu raamatu teises pooles ühtäkki kõnekaks, eluliseks ja pingestatuks. Oli huvitav lugeda, muud ei peagi ütlema.

"Keevitajaga" olen jõudnud praeguseks samuti ühele poole. Väga hea raamat ja ma ei jõua ära imestada, kuidas ikka kõik soomlased suudavad nii sarnaselt raamatuid kirjutada. Sofi näikse olevat Katja suur eeskuju. Ilmelt kirjutab nüüd paljud soomlased pikka aega nagu Sofi. Aga "Keevitaja" on üks üsna iseäralik, väga õõvastav lugu. Huvitav, kuidas küll ühel noorel naisel tekib mõte just selline lugu kirja panna? Kui alguses mõtled, et raamatut on raske lugeda selle pärast, et see räägib reisilaev Estonia hukust, siis peagi saad aru, et Estonia hukk on küll loo telg, aga maismaal saab juhtuda veelgi kohutavamaid asju.

Ja siis sai veel läbi ka Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus", mis ju nii palju tunnustust ja kaasvõitlejate kiitust on saanud. Tõtt öelda käisin sellest raamatust siiani mööda, sest see ei tundunud mitte kuidagi ahvatlev alates juba pealkirjast. Aga viimati raamatukogus värskema kirjanduse riiuli ees seistes otsustasin julguse kokku võtta ja riskida ning haarasin raamatu kaasa olemata kindel, kas ma tegelikult seda lugema hakkan. Olin üllatunud, et raamat on täitsa loetav, suisa põnev, isegi mu mees luges sealt vähemalt ühe novelli läbi  - selle, kus ovulatsiooni tuvastanud naine meeleheitlikult oma lapsele isa otsib. Tuleb tunnistada, et raamatus on käsitletud omapäraste nurkade alt teemasid, mis on Eesti kirjanduses siiani vähe kajastust leidnud - milline vahe põnevate teemade otsimise koha pealt Kangro ja Helme raamatutes! Kangro stiil on üsna julge, robustne ehk naise kohta - eks tundu ja ka ta ise mehelik -, ent samas kiirab eruditsiooni. Kohati näen isegi hommage'i Mati Undile.

No ja siis lugesin veel tänavuse aasta alul ka Nasta Pino "Seal kus rukkiväli", see on iseenesest armas raamat ja suutis muidugi ka silmaringi avardada ajaloo osas, kuid minu meelest jäi see raamat pooleli - tuli sõda, aga mis edasi sai? Kasvõi väike kokkuvõte oleks võinud olla pere saatusest sõjas ja sellele järgnenud aastatest. Samalt kirjastuselt lugesin huviga ka Mae Lenderi "Minu Taanit" ja mulle meeldis see raamat, vahepeal on väga hea lugeda midagi sellist, mis räägib lihtsast mitteekstsentrikute elust.