Reede, 26. veebruar 2010

Lennuvõimetute lindude (teisisõnu pingviinide) paraad

 Pingviinide paraad on üks isevärki nähtus meie rahulikel looklevatel maastikel. Tegu ei ole vareste, luikede või tihaste paraadiga. Näljased tihased marssigu mujal ja vaadaku, kus külma ajal toidupalukese suhu saavad!
Sarnaselt pärispingviinidega on ka paraadipingviinid üsna kättesaamatud olendid - ühed tegutsevad Antarktikas (või igal juhul kusagil kaugel maal), teised hästiturvatud ja raskesti ligipääsetavates ruumides. Ja mis kõige olulisem: mõlemaid näeb üks tavaline masuaegne eestlane ainult televiisorist.
Pärispingviinid liiguvad püstiasendis ja neil on kummaline vaaruv kõnnak. Vahel võivad nad ka kõhu peal liuleda. Pingviinid ei saa lennata ega joosta. Üsna sarnased on ka paraadipingviinid - nemadki on lennu- ja jooksuvõimetud ning pahatihti kummaliselt vaaruva kõnnakuga.
Pingviinil ja paraadipingviinil on mõlemal vaja tõsist vaeva näha toidu hankimisega. Nii nagu Antarktises ei hüppa pingviinile kala suhu, nii ei saa ka paraadipingviinid oma iga-aastasel kokkukogunemisel korralikku kõhutäit, vaid peavad seda minema pääsedes linnapeale ummisjalu hankima tormama.

Kaks Neeme Plutuse asjakohast luuletust:

Pingviinide paraad

paabulinnud
värvikirevas kleidis
rahvarõivais pingviinid
täies esinduslikkuses
tema ekstsellents
selgrootud ja
selgroogsed
siniverelised
kohal on kultuuri
koorekiht
väljapeetud iga riff
harfi kaunil kõlal
ilmub saali
abikaasaga šerif


***

näe lendavad luiged
end ootele seadmas
on pingviinide paraad
kõik kuhugi lendavad
mõned kärbivad tiibu
ja mõnigi meist mõttes
teeb galaktikale tiiru
keda täna küll kroonitakse kroonikas?


Neljapäev, 25. veebruar 2010

Maailma suurim ekstsentrik Salvador Dalí

Aasta alguses tuletas Danzumees meelde, et ka minu raamaturiiulis seisab aastast 2000 Salvador Dalí "Geeniuse päevik" (1964, ek 1999). 10 aastat hiljem oli mul meeles, et tegu on väga hea raamatuga, kuid sisust ei mäletanud ma absoluutselt mitte midagi.
Tutvuse värskendamine Dalíga 10 aastat targemana tasus end ära, kuid enam ei šokeerinud see nii nagu esimesel korral. Ometigi on ilmselge, et Dalí eesmärk oli teadlikult šokeerida. Nii näiteks leidis ta, et maailma üks täiuslikumaid vorme on ninasarviku sarv - nt Vermeeri "Pitsikuduja" on morfoloogiliselt ninasarviku sarv. Oma kodu juurde igatses ta suurt kuhja elevandikolpasid, üks seal juba väidetavalt asus. Raamatu lisast aga võib leida tabeli, kus Dalí hindab kunstnikke - hinnete põhjal peab ta enda kõrval andekaimateks Leonardo da Vincit ja Vermeeri, väärtusetuimaks aga Mondriani. Lõpuosast võib leida ka pikka arutluse "Peeretamise kunst", mis iseenesest on üsna leidlik materjal (saab näiteks teada peeruliikidest, nagu diftongpeeretus või vabamüürlase peer.) Ekskremente käsitleb Dalí oma raamatus üsna palju, mõni sissekanne algab hommikuse "laari" kirjeldusega.

Peale ekskrementidega flirtis Dalí ka teiste kõhedate teemadega, nii näiteks saame lugeda anaalviiulist või vaimustavast suunurka kuivanud ilast. Ühele tüüpilisele õndraluuga naisele aga tegi ta selgeks, et ta saab olla õnnelik vaid päikese käes lebades, üleni kärbestest kaetuna. Ta lisas, et räpaseid kärbseid ta jälestab, talle meeldivad ainult "kõige puhtamad ülemeelikud kärbsed, kes näevad välja nagu oleksid nad riietatud pisikestesse hallidesse Balenciaga kujundatud alpakavillast kostüümidesse" ja kellel on granaatpunased silmad ning noobel napoli kollane kõhuke. Mõned aastad hiljem oli Dalí endiselt kärbestest vaimustunud ning väitis, et "kõigi poolt taga kiusatud kärbses peitub mõjukvant, mida Jumal saadab pidevalt inimestele otse nina peale, et neile visalt näidata teed universumi ühe kõige varjatuma seaduse juurde." (nov 1962)

Šokeerimistahet leiab igal sammul. Näiteks avaldas ta mais 1952 oma plaani maalida Leninit: "Tahan teda maalida kolme meetri pikkuse tuharaga, mis toetub kargule./.../ Ma maalin igal juhul Lenini koos tema lüürilise ripatsiga, isegi kui mind sürrealistide rühmast välja heidetakse." Teiste sürrealistidega jageles Dalí pidevalt.
Samal kuul kirjutas ta, kuidas teda lummas Hitler: "/.../ Hitleri sõjaväemundrisse pressitud pehme ihu tekitas minus ekstaatilise maitseelamuse, piimja, isuäratava ja wagnerliku, mis pani mu südame tugevasti pekslema ja kutsus esile harukordse erutuse, millist ma ei kogenud isegi seksuaalvahekorra ajal. Hitleri prullakas ihu, mis minu kujutluses oli sarnane kõige jumalikuma, valendavasse nahka kammitsetud naiseihuga, lummas mind. /.../ kordasin endale salajase naudinguga: "Paistab nii, et seekord kogen lõppude lõpuks tõelist hullumeelsust!""
 
Hullumeelsuse teemaga flirdib Dalí üsna ohtralt. Ta leiab, et Nietzsche oli "nõrk olevus, kes oli endale lubanud nõrkust minna hulluks, samal ajal kui sel erialal on põhiline osata mitte minna hulluks! Need mõtisklused viisid mind selleni, et formuleerisin oma esimese juhtlause elemendid, millest hiljem sai minu elu lipukiri: "Ainuke erinevus hullu ja minu vahel on see, et mina ei ole hull!" (mai 1952)

Kui nüüd läbi mõelda, siis jääb Dalíst mulje kui ilmselgest ekstsentrikust, ent hullu diagnoosi talle küll panema ei kiirustaks. Pigem jääb mulje, et ta tekitab enda ümber tahtlikult väärarusaamu, sest igalt realt vaatab vastu tegelikult ülim erudeeritus. Liiatigi väitis ta, et ainuke asi, mida maailmas pole kunagi piisavalt, on liialdamine. Loomulikult püüdis ta omalt poolt asja parandada, tehes seda temale omasel paranoiakriitilisel moel.

On ilmselge, Dalí pidas ennast kõrgemaks olendiks, kes oli teistega võrreldes erakordselt eriline, kuid ometi ei tekkinud minul kui lugejal tunnet, et tahaks selle egomaniaki raamatu nurka visata (kuigi kindlasti tekkis tema kaasaegsetel selline tahe). Dalí põhjendas siiralt, et juba lapsepõlvest saati on tal pahe arvata, et tohib endale kõike lubada ainuüksi sellepärast, et tema nimi on Salvador Dalí. Septembris 1953 kirjutas ta: "Igal hommikul ärgates kogen ülimat naudingut, mida alles täna esmakordselt tähele panin: naudingut olla Salvador Dalí."

Ta jagas teistele mitmesuguseid soovitusi, näiteks andis kunstnikele nõu olla tingimata rikas, mitte vaene, ent ise ei pidanud ta vajalikuks oma nõuandeid kuulda võtta: "Igasugused eeslid soovivad, et ma järgiksin ise teistele antavaid nõuandeid. See on aga võimatu, sest mina olen ju hoopis teistsugune kui teised... "(aug 1953)
Madala enesehinnangu käes vaevlevatel inimestel  on kindlasti soovitatav teraapia mõttes seda raamatut lugeda. Dalí tajus oma väärtust.

Dalí teadis, et tema puhul on tegu paraja fruktiga, kellel on ka negatiivseid omadusi. "Täna võin ma öelda, et kõigist minu veendumustest ainult kahte ei saa seletada minu võimutahtega: esimene on minu 1949. aastal taasleitud usk ja teine teadmine, et Galal on alati õigus minu tulevikku puudutavates küsimustes. " (mai 1952)
Kogu Dalí eneseimetluse juures on hämmastav, kuivõrd sügavalt jumaldas ta oma naist, endast kümme aastat vanemat venelanna Gala'd (õige nimega Jelena Djakanova Devulina). Ja kui teha väike arvutus, siis näeme, et näiteks aastaks 1952 oli 1894. aastal sündinud Gala juba vananev daam ning selle raamatu viimaseks sissekandeaastaks 1963 oli jumalik Gala juba 69aastane.

Väide, et Dalí oli andekas kunstnik, ei leia ilmselt vastuargumente. Tema teosed on mitmekihilised, kuid samas põnevad vaadata ka kunsti mitte tundvatele isikutele. Huvitav on raamatust lugeda, kuidas Dalíl mõtted tekkisid ja mis on lood tema teoste taga. Raamat aitab Dalíst ka kunstnikuna igal juhul paremini aru saada, kuigi see vuntsidega sürrealist oli midagi palju enamat, kui pelgalt kunstnik.
Tegu on igal juhul ühe lustaka raamatuga, mida soovitan soojalt. Algus võib olla küll pisut raskepärane, ent mida edasi, seda lõbusamaks ja päikselisemaks tekst muutub. Dalí võtab maha kõik üleliigsed pinged.

Lõpetuseks üks Dalí tähelepanek, mida igaüks võib järgi proovida:
"Ma olen alati arvanud, et kõrva äärde pandud viinamarjast peaks kostma mingisugust muusikat. Nii panengi harjumuse kohaselt pärast sööki ühe viinamarja oma vasakusse kõrva. Marja jahedus on vaimustav ja juba ma mõtisklen, kuidas saaks selle vaimustuse saladust ära kasutada."

Teisipäev, 2. veebruar 2010

Salapärane vend tuleb ja aitab

Rein Raud "Vend", Tuum 2008.

Kusagil intervjuus on Rein Raud öelnud, et raamatut "Vend" kirjutades püüdis ta luua sellise raamatu, nagu ise tahaks lugeda.  Just seepärast tahtsin selle raamatu ükskord kindlasti ette võtta, et teada saada, mis siis võiks hea olla ühe väga erudeeritud meessoo esindaja jaoks, kes on oma elu jooksul kindlasti tuhandeid teosed läbi lugeda jõudnud. Tähelepanu on see teos igatahes leidnud ja mullu võitis see Vilde kirjandusauhinna.

Pean tunnistama, et mul pole kunagi olnud õnne akadeemilistes stuudiumites omandada teadmisi idamaiste kirjandusstiilide kohta, kuid ida kalduvustega tundub see raamat oma napi teksti, filosoofia ja lüürilise keelega olevat küll. Arvestades seda, et Rein Raua näol on tegu aasia kultuuriloolasega, see ilmselt nii ka on. Tõsi, erinevalt ida (ja ka eesti) kirjandusest puuduvad siin looduskirjeldused (seega justkui vastand Õnnepalu teostele, kuigi Õnnepalust ei tundugi see teos väga kaugele jäävat).

Teisalt on see raamat oma vaatepunkti ja tegelaste poolest liigagi eestilik ehk siis selline, mida kipuvad viljelema just eesti meeskirjanikud. Meenuvad paljud raamatud, kus taust on sünge ja tegelased on elus palju kannatada saanud, mõnel tuleb suisa enesetapp sooritada ja ei lugeja ega ka tegelased ise saa täpselt aru, mis nende elus toimub. Lugu ei lähtu ühestki tegelasest, vaid jälgib olukorda kusagilt üsna kaugelt.

Raamatu algusosa polnud just kõige huvitavam, kuid raamatu edasi arenedes läks üha põnevamaks. Tegevuspaika siseneb ülimalt salapärane mees, kelle põhiline roll on olla vend - vend Lailale, naisele, kes "tõmbas külge ebaõiglust nagu mesilasi". Laila ise oli oma halva õnnega ammu harjunud, päranduseks saadud vara oli temalt välja petetud ja nüüd tuli tal elupäevakesi mööda saata üürile võetud tilkuva laega katusekambris koos lisakohustusega tasuta pererahva pesu pesta.

Salapärane vend suutis oma õe elu justkui taas helgeks ja rahuldust pakkuvaks muuta, aga mismoodi ta seda tegi, lugeja teada ei saanudki. Müstilisel vennal näisid olevat mingid üleloomulikud võimed, lugeja selja taga näitas ta koha kätte nii advokaadile, notarile kui ka kohtutäiturile. Vend avaldas ka ise, et peale tema pole kedagi, kes oleks võinud Lailale appi tulla tema suures hädas.
Venna isikut püüdis sihipärase tööga kindlaks teha rotinäoline Willem, kes jõudis lõpuks ka venna nimeni, kuid lugejale nime ei avaldatud. Tasapisi siiski selgus, et vend on ilma jäänud oma perest, et ta tundis naiste vastu siiski huvi, e ta on rännanud läbi mitmeid maid.
"Juba ammu sõidan ma ilma kohvriteta, ja seda suurestigi põhjusel, et mul poleks sooja ega külma, mis mu kohvritest saaks, kui mul need oleksid; mitte et ma ei peaks lugu mugavusest, hoopiski olen nii mugav, et ei suuda selle nimel midagi ohverdada, mitte sekunditki hingerahu ega liigset liigutust./.../ Rohkem ei taha sa tegelikult teada, isegi kui küsid," jutustas vend naisele nimega Tume.
Mõneti tahaks venda võrrelda sellise tegelasega nagu Muumioru Nuuskmõmmik - salapäraseks jääv tüüp, kes rändab seljakotiga mööda maailma, ei püsi kusagil paigal. See võrdlus võib küll tunduda lapsik, aga tegelikult on "Muumitroll" vägagi sügava filosoofia ja psühholoogiaga. Nuuskmõmmik tuleb ja toob samuti helgust, kuid me ei tea, kes ta ise tegelikult on.

Peale venna, Laila ja Tumeda leidub raamatus terve ports igasugu kummalisi tegelasi, kes oma asja ajavad, kõik nad on miskitpidi omavahel seotud. (Üsna uudne oleks lugeda ükskord ka raamatut, kus tegelased oleks nii kõnekad, et on ilmne, et neid raaamatust välja jätta ei saanud, aga nad poleks omavahel seotud.)

Kindlasti on "Venna" ridade vahelt võimalik tunduvalt rohkem välja lugeda, kui mina seda oskasin. Mis parata, minu erudeerituse tase ei saa ilmselt kunagi küündima Rein Raua tasemeni. Ei osanud ma siit isegi leida seost Clint Eastwoodiga, sest Hollywoodi filmid ei lähe mulle enam pikemat aega korda. Tegelikult on ka päris uudne, et autor ilukirjandusliku teose lõpus teatab, keda ta oma looga kummardab (antud juhul siis Eastwoodi ja Alessandro Bariccot) ja millist muusikat erinevate tegelaste taustal kuulama peaks. Nii et kui see raamat teist korda läbi lugeda, siis tasuks taustaks kuulata Raua poolt näidustatud muusikat.

Otsustasin, et edaspidi hakkan raamatu lugemise järel vastama järgmistele küsimustele:
  • Kas see raamat inspireeris mind? - ei, raamatu tegelastelt polnud oma elu jaoks midagi üle võtta. Teisalt aga innustab see kindlasti  oma tekstides edaspidi lüürilisemat keelt kasutama.
  • Kas seda raamatut oli kerge vahepeal käest ära panna? - ei, raamat kruttis pinget üha üles, mistõttu tekkis soov aina järgmist peatükki haarata.
  • Kas kirjutaksin ise sellise raamatu?  - jah, kuid püüaksin rohkem tungida ka tegelaste siseellu ja tooksin sisse õdusamaid toone, kuigi jah, "Vennas" muutus ju Laila elu lõpuks väga õdusaks. Filosoofilised mõttekeerud ja lüürika võtaksin oma raamatusse üle.
  • Kas loeksin seda raamatut veel vähemalt korra? - jah, kindlasti avaks see järgmisel korral mulle rohkem oma peidetud kihte.
  • Kas see raamat võiks pääseda minu lemmikraamatute hulka?  - ei