Reede, 21. november 2008

Kriminaalne naistekas


Andres Anvelt "Punane elavhõbe", 2007

2007. aasta jõulude eel paiskusid meediasse kiidulaulud peagi ilmuva Andres Anvelti, kunagise keskkriminaalpolitsei direktori, osaliselt tõsielust maha kirjutatud raamatu kohta. Kui juba Mihkel Kärmas sellest võttis rääkida, siis pidi see midagi head olema. Ostsin selle raamatu minagi ning poetasin meessoo esindaja jõulukingipakki. Meessooesindaja luges mingi osa raamatust läbi ja teatas siis, et see on jura ning jättis raamatu kui lugemiskõlbmatu pooleli. 
Mina aga sellest ei heitunud ja võtsin õige pea raamatu ise käsile ning pean tunnistama, et mulle meeldis see teos algusest lõpuni. Lugeda on seda igal juhul huvitav. Mõnus meelelahutus. Seetõttu liigitangi väga meelevaldselt raamatu kriminaalseks naistekaks. 
Raamat on kirjutatud oskuslikult ja konkreetselt minul arendas see ka silmaringi, sest kuritegelikust ja vanglamaailmast ei ole ma siiani kuigi palju teadnud. Meeldiv oli tutvust teha ka selle kontigendi slängiga, kuid meelde see muidugi ei jäänud (välja arvatud sõna kent) ega ole vajagi, ent on hea, et seda sorti sõnavara on pisut ka kirjasõnasse, ilukirjandusse talletatud.
Millegipärast ei ole lugenud ma ühtegi retsensiooni "Punase elavhõbeda" kohta. Kuna ma pole kõrgtasemel kirjandust õppinud, siis ei oska ka hinnata, mis teeb selle raamatu konservatiivse kirjanduskriitiku jaoks sobimatuks lahata. Karakterid on aga raamatus täitsa hästi välja kirjutatud, süžee olemas, põnevust jagub, ka huumorit ja emotsioone on sisse pikitud jne. Karta on, et raamatut on aitanud kõvasti lihvida ka Anvelti ajakirjanikust abikaasa Kärt.
See raamat esitab kujuka näite sellest, kuidas tegelikult ei ole kurjategijad ja korrakaitsjad sugugi erinevate maailmade esindajad, vaid moodustavad tegelikult ühtse, kuigi bipolaarse maailma. Nad tegutsevad koos, nende kõnepruuk on ühesugune, nad võivad kergelt sattuda sattuda teisele poole piirjoont. Nii näiteks leiab peategelane Sander end ühel päeval kainerist. Ning ega ka pättide suurim kinninabija Ekskavaator (väidetavalt Koit Pikaro prototüüp) oma käitumismaneeridega tavainimeste sekks sobiks.
Julgen raamatut soovitada, esmajoones naistele. Meeste koha pealt garantiid ei anna.
 

Neljapäev, 20. november 2008

Mihkel Raud "Musta pori näkku"


Pean ütlema kohe alguses, et Eestis juba legendaarse kuulsuse omandanud autobiograafiline üllitis "Musta pori näkku" ei šokeerinud mind peaaegu et millegagi. Peab olema naiivne, kui ei märka, kui palju teatud inimesed meie ümber alkoholi tarvitavad. Teatavate inimeste suguelu stseenid mõjusid aga eelkõige rõvedalt, kuid mitte uudislikult.
Häbiga tuleb tunnistada, et siiani ma ei teadnud Mihkel Rauast kui Singer Vingeri liikmest mitte midagi. Singer Vingeriga seostus mulle üksnes ja ainult Hardi Volmer. Ega ma Hardist nüüd halvemini arva, kui olen lugenud, et ta on laval peaaegu alati maani täis. Mihkel Raud sai minu jaoks tuntuks eelkõige oma bändiga Mr Lawrence, mille surematu Annabelist jutustava hiti järgi ka minu tütar oma nime sai, ning saate "Seitse vaprat" saatejuhina.
Raud on kahtlemata kirjanike poeg. Ta kirjutab hästi ja suudab oma rämelopsaka stiili säilitada kuni raamatu lõpuni. Respekt! Muidugi tekib küsimus, et milleks oli neid lugusid kirja pannes vaja nii palju ropendada. Kas Mihkel mõtleb ka selliste sõnadega ning räägib niimoodi oma lapse, naise, emaga? Või oli tema eesmärk anda stiilipuhtalt edasi kohalike rokkmuusikute kõnepruuki? Nagu sissejuhatusest võis lugeda, toimetasid raamatu teksti umbes sada inimest. Ma oleks soovitanud selle kallale lasta siiski ainult ühe väga professionaalse keeletoimetaja, sest vigu oli ikka sees ja tekst kohati konarlik.
Kuni raamatu eelviimase peatükini jäi mulje, et Mihkel oli ise enam-vähem hea poiss, kuid teised tema ümber tegid rõvetsesid. Siis tegi ka Mihkel ühe rõveduse, kuid viimases Paulo Coehlo stiilis peatükis saab Mihklist ikkagi ja igaveseks hea poiss, juba 20aastaselt lõpetab ta viinavõtmise. Edasi tuleb igav vanainimeseelu ja kommertskanalite lastelaulusaadete žüriides istumine...
Mis seal salata, teatud persoonidest jäi raamatut lugedes ikka väga halb mulje. Näiteks Kojamehest, kes algul kepib Mihkli vanemate voodis klassiekskursioonile minema pidanud koolitüdruk Moonikat ning lõpus kasutab julmalt ära arengupeetusega tütarlast, keda ta nimetab Änimaliks. Aga isegi looma ei tohiks nii jultunult kohelda. Sellest tüdrukust hakkas tõsimeeli kahju. Mõnigate muude tüdrukute kohta selles raamatus (ja mujal) aga tekkis küsimus, et kust sellised tulevad, kus on nende eneseväärikus? Ma saan aru, kui naine prostituudiks läheb - ta tahab hõlpsalt raha teenida. Aga kui naine ilma mõtlemata ükskõik millisel joomaril (tasuta) suhu võtma jookseb, siis sellest ma aru saada ei suuda. Ma annan omale aru, et Koit Raudsepp võib baari sisenedes kahe minuti jooksul naise pehmeks rääkida, aga ma ei mõista, kes on see naine, kes kahe minuti eest sisenenud mehel laua alla palle lakkuma ronib.
Ja kui ma vaatan pärast lk 256 trükitud fotot, kus on allkirjaks: "Selliste ingliolemisega tütarlaste ees seisin ma harkisjalu igal kuradi nädalavahetusel. Nende avatud suid vaadates ma mõtlesin teadagi, millele", siis ei saa ma ka sellest aru. Kui ma oleks mees, siis selliste peale mul küll ei tõuseks.
Noori poisse ära kasutanud Stetson-kaabuga mehe taust ei tule uudisena. Väga halva mulje jättis raamatus ka Peeter Volkonski, kes näärivanana koguperepeol Luunja kultuurimajas hakkas lastele jutustama sellest, kuidas ta Oja Petsi naist ja Anne Veskit keppimas käis. Vot see on juba ülim nõmedus, mida andestada ei saa.
Peale rokkarite jooma- ja hooraelu võis raamatust lugeda ka üht-teist tõeliselt silmaringi laiendavat. Väga huvitav oli peatükk Raua hullumajas viibimise kohta. Ausalt öeldes ma arvasin, et isegi hullumajas on elu rahulikum. Ka mõned isikud, näiteks Lennart Meri, olid väga nutikalt raamatusse põimitud.
Raamat on hea ja huvitav, kuid tegelikult ei midagi erilist. Järjekordes kordustrükis soovitaks ma igavat ja venivat peatükki, kus üht fotot kirjeldatakse, kõvasti lühemaks kärpida. Kuna selle raamatu põhjal pole raamatu autorit põhjust hukka mõista, siis ootaks avameelset raamatut tulevikus teisteltki, ent oma kõvaksminemisi katsuge veidi lühemalt edasi anda.

Kolmapäev, 19. november 2008

Maire Aunaste "Viis aastat peidus"



Maire Aunaste autobiograafilist uudisteost soovitan soojalt lugeda. Kui keegi arvab, et need on lihtsalt ühe keskealise tuntud daami reisiheietused, siis ta eksib. Mairel on oskust märgata ühtaegu olulist, teisalt aga ka ebaolulist, kuid see-eest kõnekat ja huvitavat. 
Mulle on nagu meelde jäänud, et kui Maire USAst tagasi tuli, siis ta mainis kuskil intervjuus, et jah, sai seal Ameerikas ka musta tööd tehtud, lausa nõudepesija oldud. Kui me nüüd raamatut loeme, siis saame teada, et meie kuulus telestaar ainult räpaseid ja ebameeldivaid töid tegema, urgastes elama ja sente lugema seal suure lombi taga pidigi. No American Dream at all! Lõppkokkuvõttes jäi ta ka oma mehest ilma, saades endiselt abikaasalt päranduseks rängad võlad. Ameerika pakkus talle küll ohtralt elukogemust, ennenägematuid inimesi ja vaatepilte, kuid õnne see talle ei toonud. 
Sel hooajal ETV ekraanil näidatav Aunaste saatesari "Meie Euroopas" presenteerib inimesi, kel välismaal võis küll alguses raske olla, aga pärast tabas neid lilleline saatus või vähemalt said nad normaalse elu peale. Paneb imestama, kuidas Mairel endal välismaal küll nii halvasti kõik läks. Pärast selle raamatu läbi lugemist Ameerikasse küll ei kipuks. Samas on mul tuttavaid, kes on Ameerikas hästi hakkama saanud ning osad on sinna jäänudki. Selliseid tuttavaid on muidugi meil kõigil. 
Raamat on huvitavalt kirjutatud, ei midagi üleliigset. Mis puutub sõnade ritta seadmisesse, siis seda Maire oskab. Ka (autori isikliku) ajaloo seisukohalt leiab raamatust mõndagi huvitavat, näiteks seda, et maailma muutnud 9-11 terrorirünnaku ajal oli Maire varisevatest pilvelõhkujatest vaid paarisaja meetri kaugusel. 
Ainus, mille kohta rohkem sellest raamatust lugeda oleks tahtnud, on Maire USA sõbrad. Jutu sisse imbub nii mõnegi sõbra nimi, ent kus ja kuidas ta nendega tuttavaks sai, jäi avalikustamata. Mingiks egotripiks ma seda raamatut ei pea. Kellel enesest avalikult või ausalt rääkimisega probleeme on, tõmmake kardinad ette ja lugege küünlavalgel Kroonikat või käige salaja oma naabrite blogides, et siis pärast igavuses intriige punuda.

Laupäev, 1. november 2008

Raud läheb kuumaks

Kõmpisin eile Rakvere turuplatsil asuvasse Tammeri pisikesse raamatuärisse, et osta kolleegile sünnipäevaks Mihkel Raua uudisteos "Musta pori näkku". Enne oli plaanis see sama eksemplar veel endal ettevaatlikult läbi lugeda. Lootsin, et kuna raamatu publitseerinud kirjastuse ja raamatuäri omanik on sama isik, siis selle raamatu ma sellest poest ka leian.  Paraku raamatut ei saanud - juba otsas. Küll aga olin üllatunud, et suisa kolm inimest järjest oli tulnud poodi just seda sama raamatut nõutama.