Sattusin täna paljuski tänu elavale kujutlusvõimele emotsionaalsesse madalseisu. Valasin pisaraid ja lamasin mitu tundi teki all. Siis hakkasin Facebookis saadavate emotsioonidega ennast turgutama. On see Facebook nüüd reaalsus või mitte, aga oma kallimalt sõbralt sain väga hea sõnumi, mis lohutas tõhusalt ja pani taas naeratama. See peab ju olema reaalsus!
Arvestades mu emotsionaalset tundlikkust võib must saada siiski kirjanik. Või jään edasi luuletajaks. Luuletajaks, kes enam ei luuleta.
Mis siis ikka, lähen poen voodisse Artur Lemsalu ja teiste sekka. Artur on karumõmm, kelle tõi mu pojale täna lasteaia jõuluvana. Mõmm, kellele oli plaanitud nimeks panna Mee, osutus siiski Arturiks. Hiljem selgus, et kogu meie kodu mõmmide perekonnanimi on Lemsalu. Jänesed moodustavad seevastu perekonna Porgand.

Lugemissoovitus: Undseti "Hobulahe Olav Audunipoeg"

Sigrid Undseti "Kristiina Lauritsatütar" on ilmselt paljudel läbi loetud juba keskkooli ajal. Kohustulik kirjandus see vist ei olnud, aga mäletan, et koos sõbrannadega sai seda loetud ja selle üle arutletud.
Kui paljud on aga kuulnud Undseti raamatust "Hobulahe Olav Audunipoeg"? Ilmselt on nii mõnigi seda raamatut ehk raamatukogus märganud, aga kõige muu kõrval on see jätnud igava ja ebaseksika mulje.
Aga see on raamat, mida julgen soojalt soovitada! Seda enam, et nagu teada sain, on ka mu mees selle läbi lugenud ja tema ütles ka, et huvitav raamat. See ütleb nii mõndagi, sest enamasti on nii, et mida mina kiidan, seda peab tema viletsaks ja vastupidi. Raamatu headust peaks kinnitama ka fakt, et nii Lauritsatütre triloogia kui ka Audunipoja diloogia eest anti Undsetile Nobeli preemia aastal 1928.

"Olav Audunipojast" leiab väga paljut - detailset keskaegse Norra kirjeldust, armastust, psühholoogilist pinget, keerulisi saatusi jne jne. Raamatu sisu lahti rääkida ei saa, kaoks järgmise lugeja põnevus. Tekst on kirja pandud tihedalt ja pingestatult. Sellised asjad nagu raamatu tegevustiku ajal, ei saaks juhtuda tänapäeval. Mõrvar ei saaks pelgalt turbekirja abil süüst vabaks ja kogemata rasedaks jäänud naine ei peaks selle pärast elu lõpuni kannatama, masenduse vastu aitaksid antidepressandid jne. Selle raamatu põhjal on väga hästi näha, kui drastiliselt on muutunud moraalireeglid ja õigluse käsitlus ning kui palju on edasised sajandid, aga eelkõige just eelmine sajand toonud naiste ellu nii palju kergendust, kasvõi kiriku rolli vähenemise/kadumise ja rastestumisvastaste vahendite leiutamise näol.

Jälle see Õnnepalu, seekord koos kassidega

Ma pole ammu siia blogisse kirjutanud loetud raamatutest, aga paistab, et järg on jälle sinnamaani jõudnud. Ja tulen ikka ja jälle Õnnepaluga, sest sel mehel ilmus tänavu raamat nimega "Mandala" (Varrak 2012).
(Kas üldse on vajalik märkida autori eesnime? Õnnepalu on Õnnepalu.)

Niisiis on ilmunud üks kollaste kaantega raamat, mis põhimõtteliselt peaks rääkima kassidest, nagu lubab reklaam. Mina pole kaugeltki mitte kassiinimene. Teatud hetkedel ma tunnen, et ma suisa ei salli kasse. Aga kui ma näiteks maal elaksin, siis üks sõbralik hiiremurdja oleks kindlasti koduloomana kohustuslik. Aga mis ma siin laskun triviaalsustesse...

Kokkuvõtlikult võib öelda, et seekordne Õnnepalu raamat ei pakkunud mulle tohutut vaimustust. Suuremas osas raamatus puudus see seletamatu hingepugev sügavus, mida võib leida näiteks "Paradiisis". See päris tõeline Õnnepalu, keda mina otsin, ilmnes alles raamatu lõpus, kui kirjanik kolis Kesk-Eestist tagasi saarele sügavasse metsa Kärbse majja ja temast sai metsavaht. Vaat sealt oleks selle raamatu kirjutamist võinud alustada ja vahepealse "välja imetu"-hõngulise teksti oleks võinud vabalt ära kustutada. Aga võib-olla polnud minu jaoks lihtsalt see Kesk-Eesti maastik hingelähedane? Võib-olla see Kollane maja lihtsalt ei kõnetanud mind?

Iseendale

Ära lase oma hingel võsastuda!

(Ära lase pahasid mõtteid endasse ega kujutle asju hullemateks.)

Kasvata oma puud hoole ja armastusega, kuid ära unusta, et vastupidiselt puule, kelle juured on jahedas mullas ja võra kuuma päikese käes, peavad inimesel olema jalad soojas ja aju külmas.

Kui hing on täis segadust, siis pea meeles, et sogasest veest püütakse alati kõige suuremaid kalu!
Õnn soosib neid, kes on õnnele avatud. Õnn on juba siin, ammu, ammu

Ameerika servast servani VI

-->

Storrsi ülikooli söökla

Storrs, Connecticut

Ülikoolilinnak oli niivõrd vaikne sellepärast, et just sel nädalal olid tudengid lastud nädalapikkusele kevadisele koolivaheajale. Järgmisel päeval tegime tutvust linnakuga ning avastasin veel ühe husky skulptuuri. Husky on nimelt Storrsi ülikooli maskott ning kõikvõimalikke huskyga logosid leidub igal sammul.

Küsisin tudengineiult, kes meil linnakus giidiks oli, et kui palju sellises ülikoolis hariduse omandamine ka maksab. Selgus, et aastas tuleb maksta 20 000 dollarit ning see pidi olema isegi veel väike summa võrreldes sellega, mida tuleb maksta eraülikoolides. Tüdrukul endal tuleb tasuda vaid pool õppemaksust, sest keskkoolis oli ta väga tubli ja sai tänu sellele stipendiumi.

Ameerika servast servani V

Lõpuks jõudis kätte ka see päev, kui minu jalg astus New Yorgi pinnale. Maandusime just päikeseloojangu ajal ja kuna ilm oli selge, siis saime veel enne kohalejõudmist lennukiaknast väga hea ülevaate linnast tervikuna. Mulle tuli näiteks üllatuseks, et Statue of Liberty asub saare peal. Seekord ma selle samba juures siiski ei käinud, jäägu järgmiseks korraks.

Lennujaamast väikse bussiga maailma pikimal tänaval Broadwayl asuvasse Beaconi hotelli sõites tekkis jällegi küsimus – kas see ongi siis New York, sest tee viis mööda paljudest koledatest viletsas seisus hoonetest.

Ameerika servast servani IV

Tühi suurlinn St. Louis

Esmamulje St. Louis’ist polnud kiita. Kogu kesklinn oli inimtühi, hotelli esimene korrus aga ebameeldivalt kärarikas. Tundus, et kõik, kes selles linnas praegu viibivad, on kogunenud just Hyatti hotelli Missisippi jõe kaldal. Ja hotellituba ise: nii väike, et kahte kohvrit korraga oli võimatu avada, kogu toa ruumi võttis enda alla kuningasuurune voodi. Internetiühenduse eest taheti esiti kasseerida 13 dollarit ööpäevas. Seevastu võis vetsupoti kohalt leida telefoni...

Õhtupoole linna jalutama minnes tekkis ahastus. On justkui linn, aga kus on siis inimesed? Selgus, et kõik inimesed on kolinud linnast välja ja kesklinnas käiakse ainult päevasel ajal. Pole siis ka imestada, et isegi suuremad kaubamajad suletakse juba õhtul kell 18. 

Järgmisel hommikul äratas meid taas elule vabatahtlik töö. Sõitsime linnafarmi umbrohtu kitkuma. Tegu on sellise aiamaalapiga, kus käib köögivilju kasvatamas ning ühtlasi Ameerika ühiskonda tundma õppimas 40 põgenike peret.

Ameerika servast servani III

-->

Beverly Hillsis

Nii kui Los Angelese lennujaamast välja astud, vaatavad kohe palmid vastu. Nendest puudest siin kõrbesse rajatud hiigellinnas ei pääse. Siin tunned, et oled jõudnud puhkusele ja peab väga karm motivatsioon olema, et midagi töist tegema hakata. Aga meid ei toodud siia puhkama.

Los Angeleses ei rääkinud enam õieti keegi presidendivalimistest või Obamast. Oli lausa silmaga näha, et inimesed on siin lülitunud lõõgastusrežiimile. Keegi ei torma. Hunnikuteviisi elusaid lihakehi lamaskleb soojal liival, teised peesitavad basseini ääres või meelisklevad promenaadidel-restoranides. 

Kogu linn oma roheluses ja lilleilus on kaugele näha, sest pilvelõhkujaid siin nende enda jutu järgi tulenevalt pidevast maavärinaohust ei ehitata. Ma siiski nägin ühes piirkonnas ka päris paljusid kõrghooneid, mida liigitaksin pilvelõhkujateks. Meile soovitati maavärina korral laua alla pugeda.

Peatusime paari tänavaploki kaugusel Vaikse ookeani kaldast Santa Monicas, järgmises Hiltoni hotellis.

Ameerika servast servani II

Jätkub tegevus Washingtonis.
 

Detail WTC-st (9/11)

Verine ajakirjandus

Käisime ka ennast maailma kõige interaktiivsemaks muuseumiks tituleerinud ajakirjandusmuuseumis Newseum. Jah, tõepoolest, raha oskavad nutikad ameeriklased teha. Kohe uksest sisse astudes ei saanud ma millegipärast aru, miks tahab üks tädike kogu gruppi pildistada. Välja minnes aga selgus, et 10 dollari eest võib selle foto endale kenade kõvade kaante vahel välja osta ja kauba peale saab veel ka tasuta pildi Valgest majast. Üksikisikule on see lõbu poole kallim.

Newseum eksponeerib ajakirjandust eelkõige kui väga verist eriala. Peale originaaltükkide Berliini müürist ja World Trade Centerist võib näha näiteks autot, milles üks ajakirjanik õhku lasti, või pliiatsit, millega kirjutas järgmine tapetud leheneeger, või kostüümi, mida kandis see naisajakirjanik, kes need kurikaelad paljastas ja kes ka mõni aeg hiljem jälle tapetuna leiti.  Ja muidugi selgub muuseumist, et peaaegu kogu maailma parim ajakirjandus on sündinud Ameerikas või kirjutab Ameerikast. Ja selleks, et muuseum oleks veelgi atraktiivsem, ripub aatriumis ka helikopter ning oma edevust saab rahuldada stuudios telesaadet tehes.

Ameerika servast servani I

-->

Käisin kolm nädalat USAs, külastasin viit osariiki ja avastasin, et Ameerikas võib peale burgerite ja disniländi siiski ka üht-teist muud leida. Kus mujal kohtad sa ühte oma Eesti (!) lemmiknäitlejat, avastad keldrist mehe, kes leiutas interneti, või saad võimaluse urbanistlikus aias märtsi alul umbrohtu kitkuda. Nagu igal pool mujal, nii ka USAs on, mida kogeda – eriti õnnelike kokkusattumuste korral.

Alljärgnev tekst tuleb inimeselt, kes külastas Ameerika ühendriike esimest korda elus, seega on tegu täiesti isikliku ja võimalik et ka võhikliku kokkuvõttega esimesest käigust üle Atlandi ookeani.

Kõik sai alguse sellest, et USA suursaatkond Eestis pakkus võimalust osaleda International Visitor Leadership programmis (IVLP). Lühidalt öeldes on tegu programmiga, mida korraldab USA State Department (riigidepartemangu) väga erineva eriala esindajatele.

Millises eesti kirjandusilmas ma elan?

Kulka on täna avalikustanud kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid 2011. aastal ilmunud parimate raamatute eest. Seda nimekirja vaadates tekib mul küsimus, kus maailmas mina elan?
Ma pole enamikust neist raamatutest mitte midagi kuulnud! Ometi loen ma ju ajalehti (regulaarselt Postimeest ja Eesti Ekspressi), ometi loen kirjandusblogisid, ometi loen raamatuid, sh eesti raamatuid keskmisest eestlasest enam.

Proosa kategooria nominentidest pole ma läbi lugenud ühtegi raamatut. Kuulnud olen vist vaid ühest. Luule kategoorias pole ma lugenud mitte ühtegi, kuulnud vaid Traadi teosest. Suur esseistika lugeja ma üldiselt ei ole, kuid Tõnu Õnnepalu "Ainus armastus. Valik esseid" on siiski sihikul. Vabaauhinna katekoogria raamatutest olen rohkem kuulnud ja Hvostovi "Sillamäe passioon" on ka läbi loetud.

Jah, muidugi võiks mind nahutada selle eest, et ma olen nii rumal, asjatundmatu. võhiklik, ise oma teadmatuses süüdi jne. Kogu hiljutiste raamatukogudiskussioonide taustal (Langi-Cartlandi keiss) tahaks ma ikkagi küsida neilt, kes Eesti kirjanduse ilmumise osas otsuseid teevad (eesotsas kultuurkapitali ja individuaalsete otsustajatega): te annate raha raamatute ilmumisele, aga miks ei jõua need ikkagi tavainimesteni? Vastus on tegelikult lihtne: puuduvad kommunikatsioon ja turundus. Aga kui ärimaailmas kulutatakse turundusele miljoneid (üha enam ka kommunikatsioonijuhtimisele), siis kirjandusmaailmas suudetakse vaid käia kord aastas Helsingi raamatumessil ja tutvustada meie raamatuid välismaalastele.
Tõtt öelda olen küll seda meelt, et kui eesti raamatud nagunii juba antakse välja kultuurkapitali raha eest, siis peaks välja töötama ka süsteemi, kuidas Eesti raamatukogud need raamatud omale tasuta saaksid. (Mitte et nüüd iga raamatukogu peaks tingimata tasuta saama ühe eksemplari kõigist eesti orginaalteostest, aga samas, miks ka mitte). Tavainimene nagunii ei jõua ega ka taha kõiki neid raamatuid omale koju osta, aga lehitseks läbi küll ja kindlasti leiduks ka lugejaid. Millegipärast tundub mulle, et nii mitmestki allolevast raamatust ei ole kuulnud isegi raamatukogude juhatajad. 

Neli  olulisemat kategooriat:

PROOSA* Kai Aareleid, „Vene veri“
* Tiit Aleksejev, „Kindel linn“
* Olle Lauli, „Kodutus“
* Rein Raud, „Hotell Amalfi“
* Peeter Sauter, „Must Peeter“
* Toomas Vint, „Kunstniku elu“
LUULE
* (:)kivisildnik, „Liivlased ja saurused“
* Kalju Kruusa, „Tühhja“
* Kaur Riismaa, „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“
* Jürgen Rooste, „Kuidas tappa laulurästikut“
* Mats Traat, „Vastsed Harala elulood“
* Mari Vallisoo, „Koidutäht koolivihikus“
ESSEISTIKA * Ülo Mattheus, „Vabanemine kuulmise läbi: mälestusi surmast“
* Arne Merilai, „Õnne tähendus: Kriitilisi emotsioone 1990–2010“ ja „Vokimeister: Kriitilisi konstruktsioone 1990–2011“
* Toomas Raudam, „Essee sõprusest“
* Tarmo Toom, „Sest sinu silmale pole suletud süda kättesaamatu“
* Peeter Torop, „Tõlge ja kultuur“
* Tõnu Õnnepalu, „Ainus armastus. Valik esseid“
VABAAUHIND
* Andrei Hvostov, „Sillamäe passioon“
* Maire Jaanus, „Kirg ja kirjandus. Esseid eesti ja Euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist“
* Mart Juur, „Teie kallis peaminister“
* Igor Kotjuh (koostaja), „Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed“
* Mihkel Mutt, „Mälestused V“ ja „Mälestused VI“
* Ülar Ploom, Dante „Põrgu“ kommentaarid, järelsõna

Intervjuu Evelin Tammega

Intervjuu: Evelin Tamm: Eesti haridussüsteemi valuprobleemiks on lokkav vägivald - Uudised - Virumaa Teataja

Pärast novembri alguses Võrumaal toimunud Eesti esimest kodanikuajakirjanduse konverentsi jätkus õhtu ühes Võrumaa turismitalus, kuhu said tulla kõik, kes soovisid. Ootamatult üles kerkinud suurte ebameeldivuste tõttu ei organiseeri ma seal talus enam ühtegi üritust ega tõsta sinna ka enam oma jalga (märksõna: väljapressimine). Kuid õhtus oli siiski ka midagi positiivset: tutvusin nii mõnegi huvitava inimesega, teiste seas põneva isiksuse Evelin Tammega, kellest eesti rahvas sai teadlikuks, kui ta algatas Facebookis kampaania "Õpetajale vääriline palk". Kuna avastasin ka, et oleme Eveliniga samast kandist pärit, siis ei läinudki palju aega, et valmiks see intervjuu. Evelini tegemisi tasub jälgida! Ta hoiab hariduse käekäigul silma peal.

Kas mäletad veel koidulat?

Kas mäletad veel koidulat? - Arvamus - Virumaa Teataja

Naabritest, mõistmisega

Kui ma poleks päev enne selle semestri (või eelmise? praegu on vaheaeg) viimase magistrisessiooni Rein Siku seminari saanud kirja, et nüüd on aeg kohustuslikku kirjandust lugeda, poleks ehk Jaanus Piirsalu "Kirjad Venemaalt" (2008) niipea mu näppu sattunud ja kas kunagi üldse. Selge on see, et päevaga kohustuslikku kirjandust, mis kogu semestri seisis küll soovitusliku kirjanduse nimekirjas, läbi lugeda ei jõua. Aga tõin kogu kohustusliku kirjanduse ikkagi raamatukogust ära ja just Piirsalu raamat tekitas huvi seda lõpuni lugeda.

Pean täitsa ausalt üles tunnistama, et ma pole ilmselt varem ühtegi Piirsalu Venemaa-teemalist artiklit lugenud. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et Lõuna-Eestis elades oleme Postimehe tellijad. (Oli ju vahepeal Eesti Päevaleht ikka väga Tallinna leht ja just sel ajal kujuneski harjumus tellida koju päevalehtedest just Postimees.)

Kõigepealt olin üllatunud, et Piirsalu oskab väga hästi kirjutada. Seda ei oska sugugi mitte kõik ajakirjanikud, harjuta palju tahad.

Paneks õige koolid üldse kinni!

Kagu-Eestis on taas kord päevakorral kahe kooli (Pikakannu ja Pühajärve põhikoolide) sulgemise teema ning õhus tiirutavad hävitava keeristormina “mõistuse hääled”: kooli pidamine on liiga kallis, kool ei tasu end majanduslikult ära, kool tuleb kinni panna!

Väiksed nõuanded otsustajatele edasimõtlemiseks:

Ka neid koole, mis alles jäävad, on tegelikult kallis üleval pidada. Paneme need ka kinni, kool ei ole ju eluline vajadus, kool ei too midagi sisse. Keda enne kool targaks on teinud, inimene õpib kõige rohkem ikkagi eluülikoolis.

Kus siis seda enne kuuldud on, et üks omavalitsus peaks maksma koolile peale selleks, et keegi saaks haridust omandada või puhtalt sellepärast, et mingi lapsed ei viitsi hommikul tund aega varem ärgata ja päevas kaks tundi koolibussis loksuda. Keda see huvitab, et nad kombinaatkooli lärmis oma närvid kaotavad. Kes ütles, et laps peaks õppima puhta looduse keskel? Haridust ei ole vaja, meil ju endal seda ka ei ole, aga näe, kui hästi hakkama saame ja kui hästi oskame numbreid lugeda. Kulutada nüüd raha kooli jaoks, see pole ju rentaabel. Numbrid räägivad teist keelt. Miks peaks kulutama oma valla raha mingite inimeste laste õpetamise peale? Tehku vähem lapsi. Ega inimesed makse ju ometi selleks maksa, et nende lapsed koolis käidud saaks.

Maailmas on päris palju riike, kes saavad hakkama ilma riigi poolt ülal peetavate koolideta. Seal saavad koolides käia need, kes jaksavad maksta. Katusuge te faktidega tõestada, et inimesed neis riikides oleks rumalamad kui Eestis. Aitab küll sellest vaese vagla elust ja koolidele peale maksmisest!

Loodetavasti said lugejad aru, et tegu on irooniaga.

Söö ja armasta edasi

Arvasin, et loen Elizabeth Gilberti raamatut "Söö, palveta, armasta" (eesti keeles 2007) kõikide eestlaste seast viimasena, kuid võta näpust - viimati raamatukogus käies ei saanudki ma tähtaega pikendada, kuna selgus, et raamatu on keegi teine broneerinud.
Pean tunnistama, et see raamat onküll loetav (kuigi kohati, eriti Indiat käsitlevas osas ka igav), kuid ma ei ütleks, et minu jaoks see mingi eriline raamat on, ammugi ei saa see minu lemmikraamatuks. Võib-olla on see raamat liiga naiivne, liiga ameerikalik ja tegelikult häiris mind enim autori egotrippamine. Samas ei saa öelda, et autor kirjutada ei oska. Kogu 380 lk peale oli siiski ka üsna asjalikke mõtteid ja leidlikke sõnastusi.

Miski selle raamatu puhul häiris mind ja ma ei teagi päris täpselt mis. Võib-olla see, et inimesel, kellel pole tõelist elu, on probleemi ja väga suure numbri teinud asjast, mis tegelikult ei peaks seda väärima. Kogu see lugu on nii ebaorgaaniline. Peategelane on endast teinud mingisuguse megakannataja, mille peale tahaks vaid välismaa keeles vastata: "Get a life!"
Lugesin kuskil, et "Söö, palveta, armasta" lugemise tagajärjel on isegi eestlannad hakanud oma abielusid rohkem lahutama. Ausalt öeldes ei saa ma sellest aru. Minu meelest sunnib Kati Murutari "Viimnekuu" igal juhul rohkem abielulahutuse peale mõtlema, sest selles loos on naine ka reaalselt kannataja.
Üks asi, mis mind selle raamatu puhul veel mõtlema pani: kas mina oleksin noore naisena valmis abielluma mehega, kellel on munajuhad läbi lõigatud Pean tunnistama, et alaline kooselu sellise mehega ei tuleks kõne alla ka juhul, kui ma selle mehega lapsi ei sooviks. Samal ajal ei näeks ma probleemi abielluda või elada koos endast 17 aasta vanema mehega.

"Söö, palveta, armasta" on jaotatud kolme ossa, esimene räägib söömisnaudingutest Itaalias, teine palvetamisest ja lihasuretamisest India aašramis ja kolmas elamisest (seda täpselt teebki) Bali saarel. Mulle meeldis kõige rohkem viimane osa, sest see oli minu jaoks kõige elutervem. Mulle meeldis nõidarst Ketut, kes õpetas peategelast Bali-päraselt mediteerima: istu rahulikult ja naerata, pane ka oma maks naeratama. Ja nii lihtne see ongi. Ei mingit virelemist India aašramis. Ühe ja sama tulemuseni võib jõuda erinevaid teid pidi ja miks ometi peaks enda jaoks valima selle kõige ebamugavama? Üldse oli selle raamatu viimases ehk Bali osas talletatud kõige paremaid mõtteid, kahjuks ei märkinud ma nende asukohti lugemise ajal ära. Kaks siiski:

"Joogidest teadjamehed ütlevad, et kogu valu, mis närib inimese hinge, on põhjustatud sõnadest, samuti nagu kogu rõõm, mida ta tunneb. Me loome oma kogemuste kirjeldamiseks sõnu, mis kutsuvad esile teatud tundmusi, ning need tundmused lohistavad meid enda järel nagu peremees rihma otsa pandud koera. Me satume oma enda mantrate mõju alla (ma kukkusin läbi... ma olen nii üksi...), kuni meist saavadki nende sandistavate mõtete kehastused." (lk 371)

Bali ravitsejanna Wayan: "Ajuti armastuse pärast tasakaalu kaotamine kuulub loomuliku osana tasakaalustatud elu juurde." (lk 342)

Armastus teeb õnnelikuks ja ilusaks! Armastus pole lihtsalt üks sõnakõlks. Nii lihtne see ongi. Ma usun armastusse ja ma usun sõna väge.

Juba läheb

Mõtlesin, et võiks üle pika aja muljetada loetud raamatute kohta. Tõsi, viimased neli kuud olen küll rohkem teaduslikke tekste lugenud. Aasta viimase nädala otsustasin enda jaoks võtta kooli- ja teadusevabaks ning lugeda mõnuga belletristikat.
Raamatukoguriiulilt hakkas silma Peeter Helme "Varastatud aja lõpus" (Tuum 2011). Peale muu lugemisvara haarasin ka selle kaasa, et kindlaks teha, kui hästi oskab kirjutada see tüüp, kes raadios teisi kirjanikke pidevalt kritiseerib, noh, mõnikord kiidab hoogsalt kah.
Ühel õhtul enne und lugesin A5 formaadis raamatust läbi pool. Jälle see tüüpilise Eesti meeskirjaniku soigumine, mõtlesin. Teemat ei ole, millest kirjutada, võetakse lihtsalt mingi suhe (oma elust) ette ja kukutakse lõputult vatrama. Näen sellisel stiilil muide sügavaid Saksa juuri. Eesti meeskirjanikud, lugege rohkem soomlasi ja kuumade maade kirjanikke ja suhelge vähem omavahel! (Mõni on õnneks seda ka teinud.)
Järgmisel õhtul mõtlesin, et jätan Helme raamatu pooleli, kuna eesmärk oli ju midagi head lugeda ja võtan ette Katja Kettu "Keevitaja". Ent voodi alt sain kätte siiski vaid Helme teose ja justui kingituseks selle raamatu edasi lugemise eest muutus ka lugu raamatu teises pooles ühtäkki kõnekaks, eluliseks ja pingestatuks. Oli huvitav lugeda, muud ei peagi ütlema.

"Keevitajaga" olen jõudnud praeguseks samuti ühele poole. Väga hea raamat ja ma ei jõua ära imestada, kuidas ikka kõik soomlased suudavad nii sarnaselt raamatuid kirjutada. Sofi näikse olevat Katja suur eeskuju. Ilmelt kirjutab nüüd paljud soomlased pikka aega nagu Sofi. Aga "Keevitaja" on üks üsna iseäralik, väga õõvastav lugu. Huvitav, kuidas küll ühel noorel naisel tekib mõte just selline lugu kirja panna? Kui alguses mõtled, et raamatut on raske lugeda selle pärast, et see räägib reisilaev Estonia hukust, siis peagi saad aru, et Estonia hukk on küll loo telg, aga maismaal saab juhtuda veelgi kohutavamaid asju.

Ja siis sai veel läbi ka Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus", mis ju nii palju tunnustust ja kaasvõitlejate kiitust on saanud. Tõtt öelda käisin sellest raamatust siiani mööda, sest see ei tundunud mitte kuidagi ahvatlev alates juba pealkirjast. Aga viimati raamatukogus värskema kirjanduse riiuli ees seistes otsustasin julguse kokku võtta ja riskida ning haarasin raamatu kaasa olemata kindel, kas ma tegelikult seda lugema hakkan. Olin üllatunud, et raamat on täitsa loetav, suisa põnev, isegi mu mees luges sealt vähemalt ühe novelli läbi  - selle, kus ovulatsiooni tuvastanud naine meeleheitlikult oma lapsele isa otsib. Tuleb tunnistada, et raamatus on käsitletud omapäraste nurkade alt teemasid, mis on Eesti kirjanduses siiani vähe kajastust leidnud - milline vahe põnevate teemade otsimise koha pealt Kangro ja Helme raamatutes! Kangro stiil on üsna julge, robustne ehk naise kohta - eks tundu ja ka ta ise mehelik -, ent samas kiirab eruditsiooni. Kohati näen isegi hommage'i Mati Undile.

No ja siis lugesin veel tänavuse aasta alul ka Nasta Pino "Seal kus rukkiväli", see on iseenesest armas raamat ja suutis muidugi ka silmaringi avardada ajaloo osas, kuid minu meelest jäi see raamat pooleli - tuli sõda, aga mis edasi sai? Kasvõi väike kokkuvõte oleks võinud olla pere saatusest sõjas ja sellele järgnenud aastatest. Samalt kirjastuselt lugesin huviga ka Mae Lenderi "Minu Taanit" ja mulle meeldis see raamat, vahepeal on väga hea lugeda midagi sellist, mis räägib lihtsast mitteekstsentrikute elust.