Kolmapäev, 25. aprill 2012

Ameerika servast servani III

-->
Beverly Hillsis
Nii kui Los Angelese lennujaamast välja astud, vaatavad kohe palmid vastu. Nendest puudest siin kõrbesse rajatud hiigellinnas ei pääse. Siin tunned, et oled jõudnud puhkusele ja peab väga karm motivatsioon olema, et midagi töist tegema hakata. Aga meid ei toodud siia puhkama.
Los Angeleses ei rääkinud enam õieti keegi presidendivalimistest või Obamast. Oli lausa silmaga näha, et inimesed on siin lülitunud lõõgastusrežiimile. Keegi ei torma. Hunnikuteviisi elusaid lihakehi lamaskleb soojal liival, teised peesitavad basseini ääres või meelisklevad promenaadidel-restoranides. 

Kogu linn oma roheluses ja lilleilus on kaugele näha, sest pilvelõhkujaid siin nende enda jutu järgi tulenevalt pidevast maavärinaohust ei ehitata. Ma siiski nägin ühes piirkonnas ka päris paljusid kõrghooneid, mida liigitaksin pilvelõhkujateks. Meile soovitati maavärina korral laua alla pugeda.

Peatusime paari tänavaploki kaugusel Vaikse ookeani kaldast Santa Monicas, järgmises Hiltoni hotellis.
Küsisin ameeriklastest, kas tavalised ameeriklased ka selliseid hotelle omale lubada saavad. Vastus oli, et ei saa, mida võis ka arvata. Eks see oli jällegi selline kild maailmast, kuhu iga päev ei satu. Ei ütleks, et Hiltoni hotellid on superluksuslikud, pigem on nad soojad, ilusad, mugavad ja inimlikud. Inimlikkuse juurde kuulub näiteks seegi, et hotelliaknaid on võimalik avada ja erinevast materjalist prügi visata erinevatesse prügikastidesse. 

Esimesel päeval jalutasime kuulsale Santa Monica muulile. Paraku ei leidnud ma siin mingit romantikat, nagu võib kohata Pärnu või Käsmu muulil. Kogu muul oli täis rämpsumüüjaid ja käratsevat rahvamassi.

Teavad küll, kus Eesti asub
Santa Monica kuulsaimal promenaadil, meie mõistes kaubandustänaval sai kohatud ühte lahedat vanameest, kes enda sõnul boikoteeris kaks kuud Los Angelest. Mitmekordse mütsikihi alt paistis välja ka päkapikumüts. Tüüpiliste ajakirjanikena tundsime mina ja egiptlanna, kellega parajasti promeneerisime, kohe mehe vastu suurt huvi. Meest huvitas omakorda, kust meie pärit oleme.
“Ma elan Eestis. See asub Soome kõrval, seal kus elab jõuluvana,” tutvustasin mina ja osutasin mehe päkapikumütsile.
“Tean küll, kus Eesti asub,” ühmas mees vastu.
Üleüldse, Eestis on levinud müüt, et muu maailma kodanikud, eriti aga need rumalad ameeriklased ei tea, kus Eesti asub. Pean tunnistama, et ma ei suutnud leida ühtegi ameeriklast, kes Eestit ei teaks. Vähemalt kolmandik olid ka Eestis või Soomes käinud või plaanivad millalgi tulla. Paljud küsisid, kuidas on teil seal olukord venelastega. Üks naisdoktor, märganud, et ma Eestist olen, tuli mulle koguni rääkima, kui uhke on ta oma tütre üle, sest see otsustas hakata ülikoolis vene keelt õppima. Mitte et see naine poleks Eestil ja Venemaal vahet teinud.

Talv 25 soojakraadiga
Los Angeleses oli parajasti talv ehk siis Eestimaa suvi. Termomeeter näitas päeval keskmiselt +25 kraadi. Pärast päikeseloojangut tõmbus aga õhk sedavõrd jahedaks, et soojad riided tuli taas välja otsida.
USAs põhineb siseruumide õhk konditsioneeridel. Kohtumistele minnes ei teadnudki, mida selga panna. Õues küttis päike, siseruumides aga oli õhk sedavõrd maha jahutatud, et hakkas külm.

Vaikne ookean oli muidugi see, mis kõiki meelitas. Osad meie grupist tegid hommikusi jalutuskäike ookeani kaldale ja õhkasid hiljem, et see on parim päev nende elus. Kuna ma pole mitte kunagi suutnud hommikul ennast maast lahti saada, tegin ookeaniga tutvust muul ajal. Kord jõudsin isegi päevitama.

Tõtt öelda polnud see ookeani kallas midagi erilist, mõjus ühe tavalise rahvast täis rannana. Ja seda võib küll kinnitada, et enamik Eesti randu on tunduvalt ilusamad.
Rannas oli kohe näha, kes on kohalikud, kes turistid külmadest maadest. Sel ajal kui mõned noored turistid suplemas käisid, lebasklesid osad kohalikud kampsunites rannal. Tõsi, vesi oli ka minu jaoks liiga külm. Seetõtttu kasutasin võimalust ja suplesin hotelli basseinis. Eriti vaimustas mind see, et hotellis oli ka päris ehtne saun. Kui esimesel päeval tundus, et ameeriklased saunast eriti ei hooli, sest see oli tühi ja külm, siis järgmisel päeval oli saun juba paksult rahvast täis. Mina demonstreerisin oskust visata leili.

Naftamagnaadi kingitus kunstigurmaanidele
Tohutut vaimustust pakkus mulle J. Paul Getty muuseum.  Getty oli naftamagnaat, kes elas seitse kuud aastast Euroopas ja kelle suur kirg oli kokku osta kõikvõimalikku väärtuslikku kunsti. Nüüd on see kunst kõigile tasuta imetlemiseks väljas. Juba Getty muuseumikompleks ise oma hoonete ja ümbruskonnaga võtab hingetuks. Mäe otsas asuvast kompleksist avanevad võrratud vaated kogu linnale ja ookeanile.

Getty muuseumisse sisenedes aga käid ringi nagu peata kana. Tundub, et kõigi kunstnike tööd, keda vähegi kunstiajalootunnis õpitud, on siin esindatud. Gogh, Rembrandt, Monet, Goya, Munch, da Vinci jne jne. Tekib küsimus, kas Euroopa kunstimuuseumitesse üldse veel midagi järele jäänud on. Muuseumist ei puudu ka keraamika, mööbel, fotograafiataiesed ja antiikkunst. Ameeriklaste käes on vahepeal olnud ikka väga palju maailma rahast, tuleb tõdeda.

Ühe meeleheitel koduperenaise maja Universali stuudios.
Hollywoodi
Kunstilaks pikaks ajaks kätta saadud,  viis järgmisel päeval meid tee kommerts-Ameerikasse: Hollywoodi Universali stuudiosse. Sain ootamatult Universali stuudio aastase priipääsme omanikuks, kahjuks aga ei saa ma oma piletit kellelegi teisele välja laenata, sest isikuid tuvastatakse seal sõrmejälgede järgi.

Stuudiolinnakusse sisenedes istusime kõigepealt rongi, mis sõidutas läbi stuudio. Rongi eesotsas sõitis kaasa giid, kes eksponeeris samuti kõiki oma esinemisoskusi. Mida siis nägime? Näiteks “Meeleheitel koduperenaiste” tänavat, Steven Spielbergi filmi jaoks loodud paika allakukkunud lennukiga, seda, kuidas matkitakse autoõnnetusi jne jne. Lõpuks ründasid meid 4D-tunnelis suisa Spielbergi dinosaurused, üks neist haaras rongi tagumise otsa hambusse.
Pärast rongisõitu võis igaüks külastada etendusi, kus demonsteeriti näiteks eriefekte vms, ja einestada näiteks Flintstones’i grillirestoranis. Viimast tegin ka mina ja kuigi grillkana oli isegi maitsev, pidin suure osa toidust minema viskama, sest ma ei suuda lihtsalt süüa nii suuri portse, nagu USAs pakutakse. Tüüpiline on näiteks see, et tellitud roale antakse tasuta kaasa veel ka kopsakas muffin.  

Teine mees Jumala järel
Aga kõige hämmastavam osa LA-s tuli alles järgmisel päeval. Päeva esimene pool kulus jällegi loengutele-töötubadele. Õhtupoolikul, kui kõik juba ookeani äärde igatsesid veel enne, kui päike loojub (loojub nimelt juba kella kuue-seitsme paiku õhtul), paluti meil California UCLA ülikoolis tingimata läbi astuda ühest keldrist, kus asub internetimuuseum. Mõtlesin, et mis see muuseum ikka olla saab: kollektsioon vanu arvuteid. Kohale jalutades kostusid õhus kõlakad, et ilmselt on kohal ka interneti leiutaja ise. Esiti ei võtnud ma seda infot sugugi tõsiselt. Keegi konkreetne inimene leiutas interneti ja ta on praegu siin? Tundub ju absurdne.

Aga seal ta seisis – heas vormis mehike, hallid lokid peas ja hall ülikond seljas  - interneti leiutaja professor Leonard Kleinrock - ning jutustas rahulikus tempos ja paljusõnaliselt, kuidas see interneti leiutamine siis käis. Kogu meie grupp oli muidugi sõnatu, keegi isegi ei iitsatanud, sest kõik tahtsid kas oma nutitelefoni või aju kõvakettale salvestada iga silbikese, mis poetus internetileiutaja suust.

Kleinrock nautis silmanähtavalt kogu talle osaks saanud tähelepanu ja lasi end igaühega eraldi kannatlikult pildistada. Muuseum ise koosneski tõepoolest vanadest arvutitest, nende seas ka külmkapisuurune arvuti, mis 1969. aastal võttis maailma esimese arvutina ühendust teise arvutiga.

Olen tähele pannud, et kui inimesed esimest korda mõnda riiki satuvad, siis kõigepealt tahavad nad üles leida need kohad, mida nad juba tunnevad. Niisiis käisime meiegi end üle ilma tuntud valgete Hollywoodi tähtede taustal pildistamas (eriti ligidale ei pääse) või kuulsuste tähekesi tänaval varbaga katsumas. Ja muidugi rikaste linnaosa Beverly Hills ja Rodeo Drive – enamik minuvanuseid on kasvanud üles telesarja “Beverly Hills 90210” saatel...

Mulle endale muutusid LA palmid juba tüütavaks, tekkis tunne, et olen LA-sse tulnud igaveseks. Ootasin, et saaks taas näha harjumuspärasemaid puid. Ja mida tahad, seda saad. Kuus päeva möödusid kiiresti, seejärel jagunes meie grupp kolmeks ja minu grupp sõitis Kesk-USAsse Missouri osariigi suurlinna nimega St. Louis.

Kommentaare ei ole: