Ameerika servast servani II

Jätkub tegevus Washingtonis.
 

Detail WTC-st (9/11)

Verine ajakirjandus

Käisime ka ennast maailma kõige interaktiivsemaks muuseumiks tituleerinud ajakirjandusmuuseumis Newseum. Jah, tõepoolest, raha oskavad nutikad ameeriklased teha. Kohe uksest sisse astudes ei saanud ma millegipärast aru, miks tahab üks tädike kogu gruppi pildistada. Välja minnes aga selgus, et 10 dollari eest võib selle foto endale kenade kõvade kaante vahel välja osta ja kauba peale saab veel ka tasuta pildi Valgest majast. Üksikisikule on see lõbu poole kallim.

Newseum eksponeerib ajakirjandust eelkõige kui väga verist eriala. Peale originaaltükkide Berliini müürist ja World Trade Centerist võib näha näiteks autot, milles üks ajakirjanik õhku lasti, või pliiatsit, millega kirjutas järgmine tapetud leheneeger, või kostüümi, mida kandis see naisajakirjanik, kes need kurikaelad paljastas ja kes ka mõni aeg hiljem jälle tapetuna leiti.  Ja muidugi selgub muuseumist, et peaaegu kogu maailma parim ajakirjandus on sündinud Ameerikas või kirjutab Ameerikast. Ja selleks, et muuseum oleks veelgi atraktiivsem, ripub aatriumis ka helikopter ning oma edevust saab rahuldada stuudios telesaadet tehes.

Esimese Washingtoni päeva õhtul teadis Norra tüdruk, et täna jagatakse Oscareid. Ta oli juba leidnud ka hotelli lähedal asuva lounge’i, kus oleks tore tseremooniat vaadata. Ikkagi Ameerika ju, järelikult on Oscari-õhtu kohustuslik. Tellisime siis oma väikse seltskonnaga Oscarpolitanid ära, kuid ülejäänud õhtuveetjad ei paistnud mingit huvi Oscarite vastu tundvat. Tele-eekraanidelt tulevat oli võimatu jälgida. Nii see Oscari-õhtu peagi pärast lõppes ja kes täpsemalt Oscari said, ei pakkunud enam huvigi.

Uni läheb ära

Kui esimene Ameerika-öö kulus reisiväsimusest puhkamiseks, siis teisel tekkisid ajavahest tulenevad aklimatiseerumisraskused. Kell 4 öösel läheb uni lihtsalt ära ja kogu lugu, olgugi, et lamad Hiltoni hotellis ja voodis võid valida koguni seitsme padja seast omale mugavaima. 

Järgmisel õhtul aga oled kella kuue paiku juba nagu matšeetega maha pekstud. Mis siis muud, võtsin Võru unearsti Mae Pindmaa soovitust kuulda ja läksin lähimasse apteeki melatoniini otsima. Ei teagi, kas melatoniinist oli abi, kuid ajavahega harjusin mõne päevaga. Mida aju vähegi suudab välja mõelda, seda Ameerikas ka osta saada. Ilmselt konditsioneeride tõttu tekkis mul ninakuivus ja ninaniisutaja leidmine apteegist polnud mingi progleem. Hiljem lootsin apteegist leida ka purki, mis sisaldaks serotoniini, kuid nii ilus pole elu isegi Ameerikas...

Apteegid, muide, on Ameerikas suuremalt jaolt ööpäev ringi avatud ja peale ravimite saab sealt osta ka kõike muud alates lihavõttemunadest ja suveniiridest ning lõpetades alkoholi ja sigarettidega.

Akram Elias

Järgmine, esmaspäevahommik algas kõva (pigem siiski pehme) media literacy loenguga, sest meid ei kutsutud USAsse siiski puhkereisile. Paraku nagu see loeng, nii ka paljud järgnevad samateemalised loengud-diskussioonid-töötoad suubusid küsimusse, kuidas kasutada tõhusamalt Facebooki ja Twitterit. Sellele teemale suunasid ikka ja jälle muidugi meediaspetsialistid.

Kõige tähtsam on eraisik

Siis astus meie ette Akram Elias, vaat et võimekaim esineja, keda üldse kohanud olen, ja tegi puust ja punaseks, kuidas toimib USA riik. Panin kõrva taha, et kõige olulisem on USAs sotsiaalne kord ning rõhku pannakse eraisikule, mitte gruppidele-kogukondadele. Keegi pole nõus loobuma oma individuaalsetest õigustest.

USAs tegutseb 6 miljonit ühingut-seltsi ning kodanikuühiskond aitab ligi pääseda sellele, mida valitsus otsustab. Ka maa kuulub eraisikutele ja maaomanikel endal on ainsana õigus otsustada, mida ta oma maal teeb. Riigil pole võimalust eraisikust üle sõita, rõhutas Akram.

Akram toonitas, et USA koosneb 50 erinevast mittesuveräänsest riigist. Iga osariik on USA valitsusest sõltumatu ning tegelik võim ei ole mitte Barack Obama, vaid hoopis osariikide valitsuste käes. New Yorgis on lubatud homoabielud, Californias on seadustatud ravieesmärkidel aga marihuaana.

“Washington ei ole USA keskpunkt!” hüüatas Akram. “Washington on ainult koht. USA kongress on üksnes konverents, mis toimub iga kahe aasta tagant.”

Igal osariigil on oma põhiseadus, oma rahandussüsteem, oma maksud.

Enne USAs poodi minemist tasub välja uurida, kui suur on antud osariigi käibemaks, sest hinnasiltidel on märgitud hinnad ilma käibemaksuta ning käibemaks arvutatakse juurde alles kassas. Kuna paljud poed pakuvad pidevalt allahindlusi, siis tihti saabki lõpliku toote hinna teada alles kassas.

Valitsuse eesmärgiks on reguleerida vaba turgu (vabadus ei ole kaos, see nõuab omi reegeleid) ja kaitsta üksikisikut turu eest.

Kuna USAs puudub tsentraliseeritud majandus, siis keskmine ameeriklane ei saagi aru, mis asi on globaliseerumine, rääkis Akram Elias, kuid lisas, et probleemi korral on kõige lihtsam siiski süüdistada presidenti.

Hiljem, juba Missouri osariigis sai käidud ka ühes valimiskontoris. Noor mees nimega Martin Casas tegi kõvasti tööd, et meie mõistes Riigikokku, USA mõistes kõige tähtsamasse võimuorganisse pääseda, samal ajal oli ta oma partei ainus kandidaat. Just see viimane ongi Eesti poolt vaadates kõige uskumatum – kuidas saab ühel erakonnal olla vaid üks kandidaat?

Vastuvõtt Eesti saatkonnas

Natuke pääsesin Washingtonis ka Eesti riigile lähemale. Nimelt leidsin toreda üllatusena oma e-postkastist kutse Eesti suursaadiku Marina Kaljuranna vastuvõtule. Õnnekombel langes vastuvõtt kokku just nelja Washingtonis viibitud päevaga. Ega mul muidu polnudki plaanis Eesti suursaatkonda külastada.

Vastuvõtt saatkonnamajas oli väga meeldiv. Programmi tuumaks eelkõige suhtlemine ja kontaktide loomine. Sain tuttavaks mitme väliseestlasega ning ameeriklastega, kes õpivad eesti keelt, et peagi Eestisse tööle tulla. Vastuvõtul jäi silma nii mõnigi Eesti Riigikogu liige ning üks minu Eesti lemmiknäitlejaid Tõnu Oja. Päev varem olid naabrid Oja etenduse “Aabitsakukk” peale politsei välja kutsunud.

Suursaadik abikaasaga.

Suursaadik Marina Kaljurand rääkis, et Washingtonis on elu rahulik. Olin just hiljuti lugenud Jaanus Piirsalu raamatust “Kirjad Venemaalt” selle kohta, kuidas noored Vene poliitaktivistid muutsid Kaljuranna elu kibedaks, kui ta Moskvas suursaadikuna töötas. Võib vaid ette kujutada, kui palju pingevabam on elu Washingtonis.

Kahju oli Washingtonist lahkuda. Enne lennukile minekut käisime veel läbi lennujaama lähedal asuvast lennundusmuuseumist, täis lugematul hulgal ajaloolisi lennumasinaid ning kosmoserakette. Sissepääs jällegi tasuta.

Ja siis ootas ees jälle kuus igavat tundi lennukis, aga oli, mille nimel sõita: minu noorpõlve unistustelinn Los Angeles.

Kolmandast osast saab lugeda, mida kogesin Los Angeleses.