Kolmapäev, 25. aprill 2012

Ameerika servast servani IV


Tühi suurlinn St. Louis
Esmamulje St. Louis’ist polnud kiita. Kogu kesklinn oli inimtühi, hotelli esimene korrus aga ebameeldivalt kärarikas. Tundus, et kõik, kes selles linnas praegu viibivad, on kogunenud just Hyatti hotelli Missisippi jõe kaldal. Ja hotellituba ise: nii väike, et kahte kohvrit korraga oli võimatu avada, kogu toa ruumi võttis enda alla kuningasuurune voodi. Internetiühenduse eest taheti esiti kasseerida 13 dollarit ööpäevas. Seevastu võis vetsupoti kohalt leida telefoni...
Õhtupoole linna jalutama minnes tekkis ahastus. On justkui linn, aga kus on siis inimesed? Selgus, et kõik inimesed on kolinud linnast välja ja kesklinnas käiakse ainult päevasel ajal. Pole siis ka imestada, et isegi suuremad kaubamajad suletakse juba õhtul kell 18. 

Järgmisel hommikul äratas meid taas elule vabatahtlik töö. Sõitsime linnafarmi umbrohtu kitkuma. Tegu on sellise aiamaalapiga, kus käib köögivilju kasvatamas ning ühtlasi Ameerika ühiskonda tundma õppimas 40 põgenike peret.
Raske oli küll ette kujutada, kuidas nii väiksel maa-alal on 40 perel võimalik tegutseda, ent esimesel projektiaastal olevat neil hästi läinud ja nad olevat kohalikul turul edukalt omakasvatatud orgaanilist kraami müünud. Praegusel aiamaalapil asus varem 10 maja. Majad osteti inimestelt ära ja lammutati lihtsalt maha. See on samuti üks piirkond St. Louis’is, mis on inimestest tühjaks valgunud. 

Edasise programmi raames külastasime kohaliku Tea Party rakukest, poliitik Martin Casase valimiskontorit kuskil tühjaks jäänud kaupluses, kohalikku kodanikualagatuslikku ajalehte, vabatahtlikku raadiojaama jms.

Normaalne Ameerika
Ent õigele Ameerikale jõudsin ehk kõige lähemale just St. Louis’is, kus minul ja Londoni noormehel Maanil oli õnn saada osa kodusest külalislahkusest ühes tavalises peres. Ema Julie tuli meile hotelli autoga järele. Imestasin, kust see ülikoolis meedia kirjaoskust õpetav naine küll oma energia võtab. Kodus ootasid abikaasa ja kolm peagi teismeikka jõudvat poega, kõigil vahet kaks aastat.

Selles mõnusas aedlinnas asuvas kodus sain esimest korda Ameerikas normaalset toitu. Mis on normaalne toit, küsisid ka teised pärast. Vastasin: lasanje, aga väga Eesti maitsega lasanje. Julie ei varjanud, et oli lasanje valmistanud juba päev varem ja pannud selle külma.
Iseloomustaksin seda peret sõnaga normaalne, see on väga suur kiitus. Veendusin oma silmaga, et ka Ameerikas võib leiduda tolmu ja sugugi mitte igal pool ei laota ritta 10 käterätikut, mida vahetatakse iga päev sõltumata sellest, kas neid on üldse puudutatud või mitte. Ehk eripärane on see, et selles peres korraldatakse koerale sünnipäevaks igal aastal üllatuspidusid – kohale kutsutakse kogu naabruskonna koerad. Mullu olevat sünnipäevalist oma kohaletulekuga austanud 15 naabrikoera.

Õhtu lõppedes vuras kohale ka Julie eakas, kuid väga heas vormis isa Norm Nilsson, kelle esivanemad on pärit Rootsist. Isa oli tulnud just oma 102aastase nõbu matustelt. Sellel suguvõsal näikse olevat head geenid. Julie ise olevat samal päeval käinud lõunatamas oma kolme tädiga, kõik üle 90 aasta vanad. Tädid olevat trimbanud mõnusati õlut ja seejärel hakanud rääkima totakaid anekdoote.

Nagu aru sain, on USAs kooliõpilaste päev väga tihe. Julie peab igal hommikul kell viis ärkama, sest juba kell kuus tuleb bussiga kooli saata üks võsukestest. Seejärel lähevad riburada ka teised.

Saiamaania
Kui veel toiduteema juurde tagasi tulla, siis peab ütlema, et mina küll ei saa aru, kuidas suudavad ameeriklased korraga nii palju süüa ja kuidas neist siiski mitte kõik ülekaalulised ei ole. Soovi peale viia meid kõige ameerikalikumasse kohta sõidutas autojuht St. Louis’is meid grillibaari, mis oli minu jaoks üks jõledamaid, kuhu elus sattunud olen. Rahvast oli seal kui murdu ja 15 minutit tuli seista järjekorras enne, kui tellima pääsesid. Tellisin niinimetatud päevaprae: sealiha koos friteeritud maisitõlvikuga. Selle ka sain, kuid mitte ei mõista ma, miks oli tarvis kogu lihaports kahe koheva kukli vahele paigutada.

Isegi restoranides ei pääse kõikvõimalikest burgeritest, ikka ujub kusagilt pirakas keskelt poolitatud nisusaiapäts kohale. Nagu märkasin, on ameeriklaste jaoks igasugused burgerid kodune toit ja kõrgelt haritud ameeriklased tellisid neid isegi restoranides selle asemel, et valida näiteks pastaroog. Restoranideks kutsututakse seal maal peaaegu igasuguseid söögikohti.

Hea koht ostlemiseks
Kuna päris paljud sõbrad küsisid minult juba reisi ajal või pärast seda, et millised siis ka poed USAs on, räägin sellest pisut ka siin. Pärast USA poode ei suuda ma Eesti omadesse ilmselt enam tükk aega siseneda. Eestis on hinnad tunduvalt kõrgemad, kaup aga võrreldes Ameerikaga üldjuhul rämps. Ometi pärineb enamik tooteid samast kohast – Hiinast. Sain Eestist kaasa sooja soovituse tulla tagasi kahe kohvriga, siis on ka võimalik midagi kaasa tuua. Üks kohver tohib ju kaaluda vaid 50 naela ehk 22,5 kg. Juba Washingtonis läksin ja ostsin omale Calvin Kleini reisikohvri – hind 70 dollarit. Samast Marshalli poest sain ka piduliku Ralph Laureni kleidi, mis läks maksma vaid 40 dollarit. Ja kui firmamärke mitte vaadata, saab kõike veelgi soodsamalt. (Mitte et ma tahaksin õhutada tarbimist, aga paratamatult on vaja iga päev midagi selga panna.)

New York võib olla kallis linn, aga näiteks suvalisest kohvikust saab korraliku ja ülimaitsva pitsalõigu vaid 3,5 dollariga. Toidukaubad on soodsad, pisut kallimad on hinnad poodides, kus müüakse ainult orgaanilist kaupa. Rahvast on ökopoodides murdu ja silmad ei suuda uskuda, et see kõik on puhas ja tervislik kraam. Valik on niivõrd suur ja mitmekesine. Seal samas ökopoes müüdi ka krõbeda hinnaga rohelist pulbrit, mis asendab päevase köögiviljasöömise. Ega ma muidu poleks seda märganud, aga silma jäi, kuidas üks ameeriklanna seda pulbrit burgeri kõrvale manustas. 

Reede õhtu oli St. Louis’is siiski teistsugune kui argiõhtud: tänavatele olid äkitselt ilmunud inimesed. Paljud veetsid reede õhtu St. Louis’i linnamuuseumis, mis on ilmselt kõige veidram muuseum, kuhu eales sattunud olen. Kõikvõimalikust vanast kraamist on ehitatud erinevat stiili linnakesed, kuhu saab sisse pugeda ning kus saab mööda kitsaid käike liugu lasta teadmata, kuhu välja jõuad. Muuseumi hoovis aga võib mööda kitsaid redelikesi või metallvõrgust tunneleid ronida kas lennukisse või suisa muuseumi katuseserval asuvasse bussi. Selline muuseum on kahtlemata hea idee ka Eesti jaoks. 

Üks hea idee tasuks Eesti külades ja linnades veel üle võtta. Nimelt on Ameerikas päris paljudes parkides ja muudes avalikes kohtades ostetud puud või pingid kodanike poolt ning juures on sildikesed annetajate nimedega. Isegi St. Louis’i loomaaias on paljud sektsioonid ehitatud või loomad ostetud tänu eraisikute annetustele. Ilmselt oleks ka Eestis niimoodi võimalik saada midagi kogukonna jaoks rikastelt inimestelt, kes muidu maksudega ühiskonda ei panusta.

Kommentaare ei ole: