Teisipäev, 21. veebruar 2017

Nelja päeva pikkune töönädal?

Nelja päeva pikkune töönädal tundub olevat midagi sellist, mis on kindlasti paljudele (vanematele) inimestele täiesti vastuvõetamatu nähtus. Aga mõelgem asja üle järele.

Ei saa ju olla nii, et inimene pool nädalat laiskleb! Meie omal ajal tulime töölt, pesime käsitsi pesu, lüpsime lehmad... Tänapäeva noored tahavad ainult laiselda ja ongi juba hukka läinud...

Aga kas inimesed olid siis õnnelikumad, kui nad olid sunnitud varem rohkem asju käsitsi tegema kui tänapäeval? Nüüd on enamikul inimestel pesumasinad, kuivatid, nõudepesumasinad. Asjad saavad palju rutem ära tehtud. Kontorites on arvutid, keegi ei pea enam trükimasina taga tekste sisse lööma. Elu on ikka päris meeldivalt edasi arenenud. Me ei taha ju ahviks puu otsa tagasi. Olen veendunud, et meie esivanemad nägid vaeva, käisid sõjas, arendasid teadust just nimelt eesmärgiga, et nende järglastel oleks helgem tulevik. Seda tahame ka meie, praeguse aja inimesed, ju oma lastele ja lastelastele. Aga nüüd kaldusin tegelikult teemapüstitusest juba kõrvale.

Kunagi olid ajad, näiteks 19. sajandi teisel poolel, kui tekkisid tööstused ja tööd tehti lausa seitse päeva nädalas. Töötasid ka paljud alaealised. Nõukogude ajal (siiski enam mitte sel ajal, kui mina 10 aastat Nõukogude Liidus elasin), käidi tööl ka laupäeviti ja näiteks minu vanemad käisid laupäeviti koolis. Hiljem muutus koolinädal viie päeva pikkuseks ja ükski laps ei ole sellest küll rumalamaks jäänud.


Ma olen täiesti veendunud, et inimene jõuab nelja tööpäevaga nädalas sama palju ära teha kui viiega. On vähem mõttetut kohvitamist ja tööjuures latramist, on vähem ka pseudotööd. Enda eeskujul võin öelda, et minnes tööle 9.30ks kella 8 asemel, on inimene võimeline oluliselt rohkem ära tegema, sest ta tuleb tööle väljapuhanult ja tööle jõudes ta teeb reaalselt tööd pseudotöö asemel.
Tehkem kasvõi Facebook lahti ja vaadakem, kui palju ametnikke on tööajal liinil. Järelikult on neil tööl olles nii palju vaba aega, et nad saavad sotsiaalmeedias aega parajaks teha. Kas poleks mõttekam lasta nad koju tšättima, postitama ja kommenteerima n-ö üheks päevaks nädalas?

Kui töönädal kestaks neli päeva, siis ei juhtuks midagi halba, tootlikkus ei väheneks. Mina näiteks suudan küll nelja päeva jooksul sama palju teha kui viie päeva jooksul - kõik sõltub enda kokkuvõtmisest ja töösse süvitsi pühendumisest.

Inimene ei ole sündinud siia selleks, et ainult tööd rügada. Töörügamine on tegelikult orjadele ja arusaam, et inimene peab muudkui töötama (mis küll sageli vormistub ümber selleks, et inimene näitab teistele, kui töökas ta ikkagi on), on pärit orjanduslikust ühiskonnast. See on inimestesse sisse süstitud võimurite poolt, kellel oli selle kaudu vaja inimesi kontrollida. Töö ei teinud ahvist inimest. Mõtlemine tegi ahvist inimese. Need, kes on suutnud aegade algusest saati edukamalt oma aju tööle panna, on saanud vähesema (füüsilise) tööga hakkama.

Tõepoolest, me ei peaks ronima ahviks puu otsa tagasi, küll aga arvan ma, et peaksime liikuma oma elustiililt koopa poole tagasi, rohkem ehk metsa tagasi. Põlluharija-karjakasvataja asemel võiks ehk meist saada jälle rohkem kütt-korilane. Küllap inimesed on erinevad, aga mina tunnen küll, et minus on jätkuvalt rohkem korilast kui põlluharijat. Näiteks suvel ja sügisel eelistan ma aimaal kitkumise asemel uidata tundide ja päevade kaupa metsas (tervisele on see märksa parem kui peenra kohal ühe koha peal küürutamine) ning üldiselt ma ei välju metsast kunagi ilma saagita, olgu selleks siis marjad või seened (või allikavesi). Metsas tunnen end turvaliselt, aga põlluharimine tundub nii ebameeldiv ja ega mul pole see üldiselt õnnestunud kah. Metsasaadused on kahtlemata märksa rohkem igasugu vitamiinidest ja muudest kasulikest ainetest pungil kui põllukraam. Viimane vajab ju teatavasti ka (tööstuslikku) väetist. Koopainimene ja korilane elas rohkem looduse rütmide järgi ja tegelikult tegi neid asju (seda tööd), mis oli elamiseks vajalik, mitte aga ei tegelenud pseudoasjadega. Ülejäänud aeg jäi tal kultuuri arendamiseks.

Aga miks ma sel teemal praegu kirjutan? Vastus on lihtne: see on minu blogi ja siin kirjutan, millest tahan. :-)


Kommentaare ei ole: