Bussist pildistatud ehitusjärgus Joan Miro park |
Olles mõnda aega juba kõndinud, tekkis mõte, et küsiks kelleltki teed. Nii on ju alati kõige lihtsam. Parajasti jalutas mööda üks umbes minuvanune mees lapsekäruga. Ta vastas inglise keeles, et siin lähedal on hoopis üks teine väga hea pood ja saadab meid sinnani ära. Poeks oli Mercadona, mis oli ka tõepoolest soodne. Ja tagasi tulles ma selle ranunculuse kaasa rabasingi. Mees hakkas teekonnal huvi tundma, kust meie pärit oleme. Saades teada, et Eestist, küsis, kas vene keelt ka oskame. Nemnožka, vastasin ma. Ja siis ta läkski vene keelele üle, kusjuures ma sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Tuli välja, et pärit on tema Ukrainast ja kaks aastat tagasi kolisid nad perega Barcelonasse, kus nüüd elatuvad korterite väljarentimisest. Kärus istuv tütar oli veel sündinud Ukrainas, aga talle oli juba pandud rahvusvaheline nimi. Vist oli Gloria. Mees lisas ka, et mitmed tema tuttavad on põgenenud Eestisse, aga nemad on Barcelona eluga ikka väga rahul. No arvata võib.
Õhtul tegime koos reisikaaslastega korraliku veini-, oliivi-, Fueti jne "peo". Olin just paar nädalat varem õpetanud kolleegi oliive sööma. Sinnamaani oli ta neist keeldunud, kuid nüüd hakkasid talle need minu õhutusel tõepoolest maitsema.
Otsustasime, et järgmisel päeval läheme linnaekskursioonibussile ja seda ka tegime. Pean nentima, et jällegi oli see sõit oluliselt kallim kui Pariisis. Esimest korda elus üksi Pariisis olles, kui mul kõht ootamatult Louvre'i juures lahti läks, oli seesugune buss minu jaoks kui päästerõngas, sest tundsin, et istudes on mugav linnaga tutvuda. (Louvre'i juures läks mu kõht ka ühel teisel reisil ootamatult lahti! Aga nüüd olen sõbra õhutuse ja sponsoreeringu tõttu siiski seal sees ära käinud, olles enne terve hommiku mitte midagi sööönud ja kaks loperamiidi igaks juhuks sisse võtnud.)
Barcelonas maksis linnaekskursiooni bussi pilet 28 eurot. Päris krõbe hind. Paraku sõit nii huvitav ei olnud kui Pariisis, aga nüüd on see tehtud. Kahjuks ei olnud kõrvaklappidest kostuv jutt ka eriti rikkalik.
Bussi peale istusime Sagrada juurest ja alguses viis buss suht igavasse äärelinna, kus olid küll majad, aga inimesi justkui polnud üldse näha. Kuskil seal vahepeal ikka väljusime bussist kah. Ilm oli ilus, sai vahepeal päiksekiiri püüda. Ühe kloostri juurest jalutasime läbi jne. Kolleeg käis isegi kloostris sees. Edasi tiirutas buss linnatänavatel ja seda küllaltki aeglaselt. Nägin siis muidugi ära ka Gaudi projekteeritud Casa Battlo, aga enda jaoks otsustasin, et seda maja seekord ei külasta, sest ka selle pilet on väga kallis: 18-22 eurot. Montjuici mäel väljusime samuti, et tutvuda linna panoraamiga. Ikka üllatavalt väike linn on see Barcelona, kõik on justkui peopesal. Minu jaoks suurlinna kohta tõesti väike, aga seda mitte negatiivses mõttes. Lõpuks peatusime Kataloonia platsil ja tegime väikse jalutuskäigu Ramblal (jalutustänav, kus kaubeldakse igasugu kraamiga), mille võlust mina aru saada ei osanud. Küll aga olid Rambla ääres kaks minu ja õe lemmikpoodi: Rituals ja Carrefour. Rambla kõrval asub tegelikult gooti kvartal, kuhu mina aga paraku ei jõudnud. Nii et puhtalt selle gooti kvartali või Casa Battlo pärast on põhjust tagasi minna, samuti jäi käimata Miro muuseumis.
Hotelli lähistele ehk Sagrada juurde sõitsime lõpuks sama bussiga ka tagasi, sest kui kulutad 28 eurot, tuleb ju võtta sellest maksimum. Nii palju võib lisada, et sama firma sõitis nii Punast kui ka Sinist liini ning istuda võis muidugi mõlema peale.
Külaskäik kunstniku juurde
Üks Danieli maale sarjast "10 pattu" |
See oli tõesti suurepärane külaskäik. Kõigepealt haarasime poest koos veini, vorsti ja Flor de Esgueva juustu. Daniel valis väga hea crianza veini nimega Albali, mis maksis vaid 2.55. (Hispaanlane joob aastas 21,6 liitrit veini.)
Danieli korter oli meeletult suur ja mõnusalt päevi näinud, põnevat vana ja ka uuemat mööblit ning igasugu maale, graafikat, raamatuid jms täis. Kogu korteri ümber olid rõdud koos lilledega (tõsi, Daniel tunnistas, et need on jäänud tema vennast ja ta pole hooldamises eriti usin). Korter oli niivõrd suur, et ma isegi ei saanud aru, kui palju tube seal üldse on. Täiesti müstiline. Ma polegi vist oma elus nii suurde korterisse, kus inimene reaalselt sees elab, sattunud. Ja Daniel elab seal täiesti üksinda. Nagu juba ütlesin, kujunes õhtu meeleolukaks ja mõlemad õega saime omale ka Danieli reprod. Originaalmaale saime muidugi ka korralikult näha. Aga kodus ta ei maali ja seega kodus ka ei söö. Lahkudes jäi meisse ääretult soe tunne ja öö ise oli ka imeliselt soe.
Üks osa Montserrati kloostrist |
Rongiga kloostrisse
Järgmisel päeval võtsime ette plaanikohase sõidu Montserrati kloostrisse, mis asub mägedes tunnise rongisõidu kaugusel linnast. Kõigepealt taksoga Hispaania platsile (neljakesi sõites ei tasugi metrooga minna) ja sealt saime juba lunastada sellise pileti, kus hinna sees on nii edasi-tagasi rongipilet kui ka sõit köisraudteel üles mäkke kloostrisse. See pilet läks maksma umbes 20 eurot. Ma ütleks, et hästi saadud. Kloostrisse ise pääses muidugi tasuta, kuigi eks seal raha ikka tehti kõvasti. Sööklas oli väga pikk järjekord (mul oli siiski kõht lõunaks nii tühjaks läinud, et peale prae sõin ka ära magustoidu - katalaani kreemi -(maitses hästi)), ja poed olid oi kui suured - raamatuosakonnas oli isegi värske "Harry Potter" müügil.
Montserrati kloostri Must Madonna |
Tol samal õhtul jõudsimegi veel ka Gaudi krüptini Sagrada Familias. Ja nii oligi juba peaaegu et neljas päev Barcelonas õhtal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar