pühapäev, 28. oktoober 2007

Fenomenaalne Lindora laat


Täna õnnestus meie perel esmakordselt elus Lindora laadal käia. Päev oli selleks viimaks ometi ideaalne: tund aega kauem sai magada, nädalavahetusepäev, ilus ilm.
Lindora laat on toimunud juba vähemalt 100 aastat Võru-, Setu- ja Põlvamaa piiril, teede ristumispaigas, igal aastal täpselt 28. oktoobril. Kuna viimastel aastatel on laat olnud tööpäeviti, siis ongi see takistanud kohale minekut, kuigi eelmisel aastal võis see ju olla laupäeval, aga polnud meeles minna. Kusjuures Lindora laada puhul on eriline see, et seda tegelikult pole kunagi mitte keegi korraldanud, vaid inimesed lihtsalt on alati teadnud, et sel kuupäeval kaubitsemine toimub. Viimastel aastatel on vald siiski ka käe külge pannud, et kaubitsejaid natuke taltsutada: turuhilpude müüjad on lükatud omaette tsooni.

Meie asusime laadale teele hommikul kell 8.30. Ausalt öeldes kartsin, et läheme lootusetult hilja kuna vanad kalad teadsid rääkida, et laat algab hommikul väga vara ja kaubad lõppevad ruttu. Tegelikult aga jõudsime kohale täpselt parajal ajal. Ja huvitav on see, et kui ära tulema hakkasime, siis väga paljud alles saabusid. Aga eks oli kell siis ju ka alles 11, muudele laatadele ei minda üldjuhul isegi mitte nii vara.
Ega seal laadal midagi väga erilist ei müüdudki - ikka see sama laadakaup, paljude kaubitsejate näodki juba erinevatelt laatadelt tuttavad. Kõigepealt õnnestus meil hõlma alt osta pudel tõelist setu hansat (puskarit). See on jook, mida isiklikult väga kiidan. Purju juua pole sellest ennast muidugi mõtet, kuigi täisvõtuks palju märjukest ei kuluks. Parim on ta aga külma ja külmetushaiguste peletamiseks ning muuks raviotstarbeks. Sattusin ükskord talve hakatusel pooltõbise ja värisevana ühele peole Setumaal, paar laksu hansat alla ja haigus oli nagu peoga pühitud. Tõeline rariteet.
Veel ostsime kaks suurt lambalihatükki. Osa lihast paneme jääkülma, et oleks vajadusel võtta. Lambaliha on ju samuti tõeline rariteet. Siis sai laps veel ühe väikese korvi ja maavillase kapuutsiga muumitrollidega kampsuni. Üks sõir ka, kuigi sõirasõber ma tegelikult pole. Kuna rahvamass oli nii suur, siis paljudele lettidele lihtsalt ei pääsenudki ligi, aga selle positiivne pool on alati see, et raha jääb alles. Ja näiteks Rohelise Urvaste pannkoogitelki mina ei näinudki.

Kui ma vaatan laatadel kõiki neid käsitsi kootud ja heegeldatud mütside ja kinnaste rivisid, siis tahes tahtmata tekib küsimus, et mis nendest lõpuks saab. On ju selge, et kõik need lugematud kudumid omale ostjat ei leia.
Muidu on aga Lindora laat tõeline fenomen, millest võiks huvitava dokfilmi vändata. Kui juba vaadata neid inimesi, kes ja kuidas sinna tulevad, siis see on ikka väga huvitav.
Ja täna tegin autoderivist mööda vantsides veel ühe avastuse: äärmiselt huvitav on vaadata, mis asjad inimestel autodes on. (Kuigi see ehk pole väga viisakas.) Mõne inimese auto on seestpoolt silmanähtavalt räpane, kuid mitte ühtegi asja istmetel ei vedele. Mõnel on aga terve elamine autosse kaasa võetud.

Ahjaa, auto parkisime me Lindora peatusele eelnevasse Tabina bussipeatusesse ja kõndida tuli meil enne esimeste müügipunktideni jõudmist umbes kilomeeter. Kui tagasi tulime, oli meie seljataha tekkinud veel mitmekilomeetripikkune autoderivi.

NB! Huvitavamaid pilte pole, sest fotokas tuli meelde alles äraminekule asudes.

3 kommentaari:

Merle ütles ...

tead, sellest laadast on miski film tehtud. või oli see see contra saade? ühesõnaga, ma ei mäleta, mis vormis, aga ma olen ETV pealt näinud seda laata :)

Elina A. ütles ...

Mina olen näinud Maire Aunaste "Meiet" sel teemal. Ja kas seal saates või järgmises vestles Aunaste veel meie keraamikaõpetaja Aivar Rumvoltiga.

konnula contra ütles ...

ajah, on nii contra saade kui ka aunaste saade lindora laadast
ja minu luuletus on selle aasta võro-seto tähtraamatus

pisut mindki süüdistati selles, et lindora laat on nii suureks paisunud

ja eelmine aasta reguleeriti pulstikaubandus teisele poole teed, siis see aasta käis tõenäoliselt selline asi lihtsalt üle jõu.

Aga kuulsin, et kes talukaupu või käsitööd ei müünud, olid hauka laada väärilise kohatasu kaela saanud, ja usun, et see raha läheb heaks otstarbeks