Nädal tagasi ostsin Eesti Päevalehega kaasas oleva raamatu Virgina Woolfi "Proua Dalloway". See oli esimene raamat seekordsest sarjast, mille koju tõin. Ausalt öeldes raamatu pealkiri - "Proua Dalloway" - tundub kuidagi eriti lääge ja ostma ei sunni, ent kuna autoriks oli väga kuulus Virginia Woolf, siis ikkagi haarasin letilt raamatu kaasa. See oli esimene minu läbi loetud Woolfi raamat. Koolis meile seda autorit ei tutvustatud. Kas teda üleüldse mainiti, ei mäleta.
Raamatu kokkuvõttes on kirjas, et see on Woolfi üks paremaid raamatuid. Kui nii, siis ausalt öeldes ma tema teiste teoste järele haarama esialgu vist ei kibele. Lugemisnaudingut kui sellist see raamat mulle otseselt ei pakkunud.Hingeliselt see teos mind ei "riivanud". Samas ei saaks öelda, et see pole loetav. Tasub lugeda küll, kasvõi selleks, et modernistlikust, tolle ajastu romaanist omale pilti saada ehk ennast harida.
"Proua Dalloway" (1925) on eriline selle poolest, et ta algab justkui ei millestki ja lõpeb eikusagil. Kirjeldatud on ühte päeva paljude inimeste elust (selle poolest sarnaneb raamat hiljuti minu poolt läbi loetud Antti Tuuri "Pohjanmaale", aga sellega sarnasus ka piirdub). Kogu aeg hüpeldakse ühelt tegelaselt ootamatult teise peal, seda lausa keset lõiku.
Tegelasi on palju, kuid läbivaks on neist tõepoolest vaid Clarissa Dalloway. Tõesti räägitakse ka härra Septimusest, kes lõpuks enesetapu teeb, kuid ma ei nimetaks teda siiski täiesti läbivaks tegelaseks. Raamatu kokkuvõttes on lause: "Londoni koorekihti kuuluva Clarissa Dalloway päeva täidab peo organiseerimine, samal ajal kui sügavate hingehaavadega töölisest I MS veteran Septimus Warren Smith valmistub enesetapuks" - sellest lausest võib lugeda välja selge hinnangulise vastanduse, romaan ise aga modernismile omaselt hinnanguid ei anna ega vastandusi välja ei joonista. Pigem on eesmärgiks kirjeldada osakesi inimeste loomusest (mitte esitada inimest tervikuna), näidata neid mittemustvalgelt erinevatest valitud aspektidest.
Romaani keel on voolav ja nüansi- ja loetelurikas. ("Ära pelga. ütleb süda, usaldades oma taaga mõnele merele, mis ohkab kõigi kurbuste pärast korraga, ja uueneb, alustab, kogub, langeb. Ja keha üksi kuulab mööduva mesilase suminat; murduva laine laksumist; koera haukumist, kes kaugel eemal muudkui haugub, muudkui haugub.")
Raamatu kujundust tuleb küll kiita. Esiteks mõnus roheline värv ja mustvalge foto. Teiseks normaalse suurusega tekst, mis puudus EPLi esimesel raamatusarjal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar