Kolmapäev, 23. mai 2007

Vaikimises seisis tema hingejõud...

Lugesin kunagi Knut Hamsuni raamatut "Maa õnnistus", see raamat meeldis mulle väga. See võis olla 8-9 aastat tagasi. Praegu loeksin sealt enda jaoks välja kindlasti hoopis muud.
Leidsin, et olen sellest raamatust kirjutanud toona välja kaks lõiku:

"Iisak köhatas paar korda, nagu mõista andes, et kohe hakkab ta kõnelema. Aga ta vaikis. Vaikimises seisis tema hingejõud."


"Maal on igal aastaajal oma imed, kuid alati püsib muutumatul kujul taeva ja maa raske ja määratu helin, igast kandist sissepiiratus, metsapimedus, puude sõbralikkus. Kõik on raske ja mahe, ükski mõte pole siin võimatu. Kaugemaast põhja pool on tibatilluke järv, pigem lomp, ainult akvaariumi suurune. Seal ujub mõni pisike kalamaim, kes ei kasvagi suuremaks, nad elavad ja surevad seal ja neist pole mingit kasu, heldene taevas, ei, mitte kõige vähematki. Kord õhtul seisis Inger seal, kuulatades lehmakelli; ta ei kuulnud midagi muud, sest kõik oli elutu, ent akvaariumist kuulis ta otsekui laulu. See oli nii tasane, rohkem eemal kui lähedal. See oli nende väikeste kalade laul."

1 kommentaar:

Merle ütles ...

Oh, see on üks minu lemmikuid raamatuid. Aga selleks, et seda taas kord lugeda (mille järgi just praegu isu tuli), pean ilmselt ootama aega, mil viimne kui laps kannab kaela nii tugevalt, et ei taha iga sekund mulle midagi teatada v mind säärest hammustada v käest tõmmata.