Reede, 28. detsember 2007

Uute suurkujude ootel


Pean tunnistama, et eile Jaan Krossi surmast kuuldes ei tabanud mind ilmatuma suur šokk. On lahkunud üks Eesti suurkuju, pikalt ühiskonnas väga olulist rolli kandnud inimene, kuid paraku tuleb tõdeda, et inimelu sellel kujul siin ilmas ükskord lõpeb ja Jaan Krossile oli antud sisukaid elupäevi rohkem kui paljudele teistele. Võib olla Jumalale tänulik, et ta säilitas oma vaimse erksuse veel kõrges eas.
Jaan Krossi loominguga, pean tunnistama, mul siiani väga sügavat sidet pole olnud. Äkki ta ongi rohkem meeste autor? Koolis tuli läbi lugeda "Keisri hull", omal tahtel telesarjast innustust saanuna lugesin "Wikmani poisse". "Kallid kaasteelised" on mul kodus olemas, raamat on huvitav, kuid millegipärast pooleli jäänud - arvatavasti ikka seetõttu, et mingi aktraktiivsem lugemik parajasti koju ilmus. Ent nüüd plaanin raamatu kindlasti ära lõpetada. Elulood on huvitavad ja neist on alati midagi õppida.
Jaan Krossi viimase ja kõige kauaaegsema abikaasa Ellen Niidu luule on mulle aga väga südamelähedane, täiesti minu stiil. Ja muidugi on igaüks lugenud Niidu "Sipsikut", "Rongisõitu" jne. Jaan Krossi mõju Ellen Niidu loomingus on kahtlemata suur, olgu selleks mõjuks siis kasvõi see, et Ellen ise pidi piirduma lühemate vormidega, et kallis mees saaks end lõppematule romaanide vormimisele pühendada.
Jah, kahju on. Ent iga lahkumisega mõtlen ma alati, et kuna loodus tühja kohta ei salli, siis peavad ju ometi uued suurkujud asemele tulema. Mikk Mikiveri, Kaljo Kiisa, Lennart Meri, Jaan Krossi, Mati Undi jt asemele peab ju ometi keegi tulema. See mõte annab lootust, et varsti on ka noorematest kultuuritegelastest midagi suurt, olulist ja kõikidele rõõmu tegevat sirgumas.

Kommentaare ei ole: