Argielus juhtuvad sageli asjad, mis peaks vähemalt mõneks ajaks andma õppetunni ja vähendama tormakust.
Nii nagu enamik Võru- ja Põlvamaal (ilmselt ka Ida-Virus) elavaid inimesi, käin minagi aeg-ajalt piiri taga Venemaal - Võrust on Luhamaa piiripunkti vaid poole tunni sõit ja Luhamaalt omakorda pole kahe Tartu linna suurune Pihkva enam kuigi kaugel. Üksinda ma seal kunagi ei käi. Eile tegime jõulueelse visiidi Venemaale, et osta veel puuduolevad jõulukingitused. Pärast pikka ja tüütut piiriläbimist jätsin oma auto Venemaa poole tanklasse. Veidi hiljem juba teises autos kõrvalistmel istudes oma dokumente üle vaadates avastasin, et passi vahelt on puudu roheline autodokument. Otsisin kõik oma paberid läbi, aga mida polnud, see oli roheline, kuid väga oluline paberike, ilma milleta ma oma autot enam Eesti poole tagasi viia ei saa.
Esimesena hakkasin kahtlustama, et paber jäi Venemaa-poolsesse viimasesse kontrollpunkti ehk Venemaa tolli. Sealsel töötajal kulus millegipärast väga palju aega, sehkendas seal igatpidi igasuguste paberitega ja ju siis unustas mulle autodokumendi tagasi anda, arvasin ma. Kujutasin juba ette, kuidas olen täiesti süütuma sattumas bürokraatia hammasrataste vahele, sest kindlasti keeldutakse mulle sealt putkast seda paberit tagasi andmast. Seda enam, et vene keele oskus on ka hädine.
Kerge paanika süvenes tagasiteel Pihkvast Luhamaale. Kujutasin juba ette, et esiteks pean jätma oma auto Venemaale, teiseks ei saa võtta Venemaalt bensiini ka siis, kui autole hiljem järele tulen (sest teist korda kuu jooksul minnes seda teha ei saa), kolmandaks tuleb kes teab mis raha välja käia, et ARKist uus autodokument saada jne. Neljandaks võis olla küllaltki kindel, et Venemaale jääv auto kas varastatakse või vähemalt lõhutakse ära (nii nagu on tehtud Koidula piiripunkti jäetud autodega). Silme ees terendas kujutluspilt mustast detsembrist, kus ma auto puudumise tõttu mitte kusagile ei pääse, kaasa arvatud mitte tööobjektidele. Sai tehtud juba mõni kõne, et paluda abi venekeelse jutu sõnastamisel. Inglise keelt piiripunkti Vene osas ei räägita (isegi kui osatakse), eesti keelt ammugi mitte. Mingi lootus oli, et ehk kukkus autodokument mul autosse, aga ikkagi olin juba valmis suure gorje'ga nõudmas piiripunkti natšalnikut. Korralikult jõudsin kiruda muidugi ka sabistavat Vene tolliametnikku. Kui tavaliselt on Venemaalt tulles hea tuju, sest kotti on saanud mõni põnev šampoon, mida tahaks kodus kohe kasutama hakata, ning mõned head salatid Pihkva Imperialist (kõik Eesti salatitegijad võiks sinna koolitusele saata), siis isu ei olnud seekord millegi vastu.
Kui siis lõpuks piirpunkti jõudsime ja joostes oma autosse sisenesin, märkasin, et roheline papper on kukkunud kahe istme vahele. Jumal tänatud! Kergendus oli väga suur! Ma ikkagi ei jää oma 21 vanast, kuid minusse väga kiindunud* autost ilma. Ei pea ma jõuluajal vangi jääma. Aga õppetund see oli.
1. Jälgi alati, et sul oleks kõik dokumendid ja muud vajalikud paberid kindlas kohas, et vältida ärevust ja paanikat.
2. Kontrolli pärast asjaajamisi, et oled ametnikelt tagasi saanud kõik dokumendid.
3. Ära kiirusta igas asjas süüdistama ametnikke.
* Ah et mis mõttes on auto minusse kiindunud? Sel kevadel tekkis mõte
, et kuna 21 aastat vana auto ei pruugi enam väga kaua vastu pidada, tuleks soetada uus. Käisin mitu nädalat igasuguseid erinevaid autosid proovimas ja vaatamas, sobivat küll ei leidnud (paraku ka rahakott väga õhuke). Siis ühel maikuu viimastest päevadest sõitsin kaugele-kaugele Haapsalusse oma magistrtitöö jaoks intervjuud tegema. Võtsin ka sõbranna kaasa, et ööbida koos tema sõbranna juures. Kuna teekond oli väga pikk, tuli vahepeal ka metsapeatusi teha. Ühe peatuse tegime keha kergendamiseks Käru külas, kust juhuslikult on pärit ka mu sõbranna isa. Ajasin auto metsavahele, tõmbasin käsipiduri peale. Auto oli ilusti paigas, sõbranna toimetas kaugemal metsas oma toiminguid. Aga siis, kui minu kord oli kaugemale metsa minna, auto enam paigal ei püsinud, vaid sõitis mulle metsa järele. Enne seda oli kõik see aeg auto paigal olnud! Auto lihtsalt andis märku, et ma ei tohi teda maha jätta. Muidugi sõitis auto üsna halvasti kraavi, nii et ma ise seda sealt välja ajada ei suutnud. Hüppasime kohe maanteele abi otsima ja nägime, et lähenemas on üks traktor ühe väga kena noormehega. Noormees peatas ja aitas auto välja ajada - mehed ju ikka sellist asja oskavad. Ei kulunud viit minutitki, kui saime edasi sõita. Edasi Haapsalu poole sõites analüüsisime, mida võiks kogu see lugu tähendada. Mina lugesin enda jaoks sellest loost välja, et auto ei taha, et ma teda maha jätan. Sõbranna aga võis ilmselt lugeda välja seda, et tal ei tasu oma isa minevikku kaevuda (kuigi "märgi" ta Käru külla maha jättis).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar