Ükskord veel võidame kaotused,

ükskord veel naerame pisaraid.

Ükskord kõik tähtis saab tühiseks,

ükskord kõik pikk paistab lühike.

Mõttest saab siis ümbermõtestus,

paljust jääb väikene vähemus.

Pimedus piseneb valguse ees,

mure mureneb rõõmude keest.

Oska õigel ajal lõpetada.

Ka luuletust.

Kui ei ole midagi öelda, 

siis seda enam.

Mina ei ole Jürgen Rooste,

mina ei ole Igor Kotjuh,

mina ei ole Contra või Wimberg,

ammugi mitte (:)Kivisildnik,

kahjuks ka mitte Veiko Märka

(kuigi ju võiks).

Mina ei ole noor eesti meesluuletaja.

Mind ei arvusta keegi,

ma ei esine ühelgi festivalil, 

ma ei võida ühtegi luuleauhinda,

isegi mitte kohalikku Kangro preemiat,

keegi ei sea mind isegi kandidaadiks.

Luuletajana ümmargune null.

Elan ja säran

iseenda rõõmuks,

iseenda taskust.

Kirjutan, mida tahan.

Kirjutan, palju tahan.

Kirjutan, kuidas tahan.

Harukordne tasuta pakkumine jääda iseendaks.