Hakkasin töötuks

Juuni lõpus suleti kool, kus töötasin, ja mind koondati. Nädal hiljem otsustasin end võtta töötuna arvele.  Olen 19 aastat töötanud, korralikult riigile makse maksnud, miks siis mitte ka mina? Pärast ametliku teate saamist e-postile, et mind on registreeritud töötuks, tundsin, nagu oleksin saanud uue ameti, mida peaks lausa tähistama. Ikkagi esimest korda elus.

Tähistamisest siiski loobusin, sest töötul on uskmatult palju tegemist. Ühtlasi proovin ka koolitööst puhata, sest tänapäeva koolis peab õpetaja olema nii imeinimene kui ka rööprähkleja, mingist mugavusstsoonis pesitsemise võimalusest ei tasu unistadagi (õnneks ma ei unista ka). Kui kooli poleks kinni pandud, oleks mul praegu mõnus kinni makstud 56päevane puhkus. Välja teenitud puhkuserahad sain muidugi kenasti kätte, see on igati positiivne. Ja ühe kuu palk koondamishüvitisena oli samuti väga meeldiv.

Aga töötuks võtmine polegi nii kerge. Töötukassa osakonda minnes selgus, et ametniku jutule pääseb alles kahe nädala pärast. Homme see päev koidab. Homme lähen ka muidugi enda välja otsitud töövestlusele.

Hiinat boikoteerida on raske, kuid siiski võimalik

Mäletatavasti alustasin märtsi alguses Made in China boikoteerimise eksperimendiga. Teadliku tarbijana osutus boikott kergeks, ent niipea, kui toote päritolumaa sildi pealt järele vaatamata jäi, lipsasid koju ka Hiina tooted. Tegelikult jõudsin märtsikuu vältel poodi vähem kui tavaliselt, sest kõigepealt olin peaaegu kaks nädalat röögatus gripiviiruses ning märtsi lõpus jõudis kätte aeg oma teine laps ilmale tuua.

Juba minu eksperimendi esimene päev 3. märts osutus totaalselt ebaõnnestunuks. Nimelt olin pikalt pidanud plaani omale üks korralik saumikser osta ja seda ka tegin. Poes aga hakkas silma, et müügile on tulnud viimaks ka soodsa hinnaga digitaalkaalud. Läti firma Aurum kaal maksis 185 krooni ja selle ma ka ostsin, sest kööki on sellist kaalu ammu vaja läinud. Koju tulles värisesin hirmust, et ega saumikser ometi Hiinas toodetud polnud. Õnneks osutus see Prantsusmaal tehtuks ja eks seetõttu küsiti ka selle eest krõbedat hinda. Aga kaal - no muidugi! - see oli ju Made in China. Miks ta muidu nii odav oleks olnud! Nüüd siis olen targem, et kui karbile on kirjutatud läti keeles tootjariigiks KTR, on tegu Hiinaga.

Järgmistel päevadel õnnestus nii poeskäiku kui ka Hiina värki vältida. Ent siis sattusin lapsega Säästumarketisse ja kuna lihavõtted olid tulemas, ostsin lapsele kui paadunud munafännile notsuga munatopsi hinnaga kuus krooni. Kodus tegin avastuse, et tops on pärit Hiinast. Kogu selle asja juures lohutas mind vaid teadmine, et järgmisel päeval nägin Selveris samasugust müügil ja seal maksis see koguni 15 krooni! Siit ka vastus küsimusele, et miks meile ikkagi just Hiinast kaupa taritakse. Aga muidugi üksnes ja ainult sellepärast, et vahendaja saab niiviisi kõige suuremat kasu. Ülejäänud ei võida sellest midagi.

Edasi kulges boikott edukalt. Seda kindlasti ka tänu sellele, et koju sai ostetud peamiselt toidukaupu. Minu eesmärk on nii või naa võimalikult vähe mittesöödavat oma koju tuua, sest asjade kuhjas ei jaksa elada. 

Hiina otsa sattusin paraku taas siis, kui beebipoiss juba sündinud oli. Kõigepealt ostsin Tartu Kaubamajast titale ühe vastsündinute komplekti, mis ei maksnud sugugi mitte vähe. Poleks osanud kahtlustadagi, et see on Hiinas õmmeldud, paraku aga oli. Üldse avastasin enda pahameeleks sugulase käest saadud beebiriiete silte inventeerides, et üha rohkem tuuakse titepesu Hiinast. Õnneks on meie poisul ülekaalus siiski veel Eestis õmmeldud beebirõivad. 

Paraku on aga vanema lapse puhul raske Hiina riideid vältida. Eile ostsin tütrele Maratis õmmeldud pulloveri, kuid paraku ka Hiinas valmistatud retuusid. Tootjamaad ma poes järele ei tšekanud. Eriti hirmus on aga see, et kõigi laste lemmiku Lottega rõivaid toodetakse ei tea kus kaugel maal. Aasta lõpus ostsime lapsele Mosaicist Lotte pluusi ja olin sunnitud ebameeldivalt tõdema, et see kehva kvaliteediga väga õhukesest trikotaažist pluus oli õmmeldud kusagil kaugel maal, minu mälu järgi Türgis. Kõik riided, mis me tol päeval Mosaici poest ostsime, olid toodetud erinevates Aasia riikides. 

Hiina tooteid boikoteerima asudes ei maksa juhinduda ainult sildil seisvast kirjast "Made in China". Ka tootele märgitud valmistajakohad ROC (Pepublic of China) või PRC (People's Republic on China) tähendavad Hiinat. Made in Hong Kong ja Made in Macau viitavad samuti Hiinale.

Aga miks peaks üldse Hiina tooteid vältima?

Põhjus ei ole kindlasti enam ammu mitte nende toodete kvaliteedis. Põhjus on eelkõige püüdes säilitada õhku, merd, universumi... Sel ajal kui meie oleme õnnelikud mõne odavalt saadud eseme üle, laostuvad nii maailmameri kui ka eelkõige Hiina loodus ise. Kõige selle kohta saab eestikeelne lugeja kõige lihtsamini info kätte Epp Petrone raamatust "Roheliseks kasvamine"*. 

Paar raamatus välja toodud fakti:

• Hiina on viimase 25 aasta jooksul tohutult reostunud. Näiteks 2005. aastal lasi üks tehas kogemata üle 100 tonni mürgist vähkitekitavat benseeni Songhua jõkke, sealt jõudis see edasi Venemaale. 
• Vabrikutes kasutatakse röövitud laste tööjõudu. Kui töölistega töökohal õnnetus juhtub, siis ei aita neid edaspidises elus enam mitte keegi. Haiglate kohta käiv info on salastatud.
• Maailma 20st reostatuima õhuga suurlinnast asub 16 Hiinas. Reostus jõuab ka Euroopasse, kus põhjustab igal aastal vähemalt 100 000 inimese varajast surma.
• Iial ei või teada, kui räpased tooted tegelikult on. Osades tehastes pakivad naistepesu nahahaigustes vangid. Väga paljudes Hiina vabrikutes pole lubatud isegi oma keha kergendada, seega urineerivad töölised otse töökohal. Üks näide: "Töölised seisavad suures vedelikku ja ube täis ruumis ning töökäigus tühjendavad sinna samma oma põit."

Jälk. Seda kuuldes viskasin esimese asjana ära Hiinas purgistatud marineeritud seened. Ostetud said need muidugi põhjusel, et olid soodsa hinnaga, kusjuures silt purgil oli üleüldse venekeelne. 

Minu Hiina vältimise eksperiment oli kõigest katse ehk proovikivi edaspidi poemaastikul liiklemiseks. Paraku on aga nii, et kuigi oled enda meelst teadlik tarbija, siis ikkagi niipea, kui valvsuse kaotad, satub midagi maailma lagastamisele kaasa aidanut sinu koju. Eelkõige tuleb tähelepanelik olla siis, kui õnnestub osta midagi soodsa hinnaga. Näiteks eile ostsin omale soodusmüügist Adidase ülimugavad vaba aja jalanõud. Kui poes müüjalt toote päritolumaa kohta pärisin, ajas ta jura mingist Poolast või Tšehhist ja lubas minna järele vaatama. Paraku aga saabus ta minu juurde tagasi üha uute toodetega, mitte aga info kohta päritolumaast. Piisast mul hiljem vaid pilgu heitmisest karbile vaadata ja tõdeda, et need adid on ju otseloomulikult Made in China. Rõõm uutest jalatsitest on paraku haihtunud.

Herr Contra Urvastest küsis, et kas väldin ka Hiina olümpiat. Vastus on, et olemuslikult olen ma pigem sportlane kui tugitoolisportlane ehk et tugitoolispordi huvi on veel väiksem kui spordihuvi (viimane enam väga väike ei olegi). Teine vastus on, et loomulikult olen ühes paadis nendega, kes seisavad rõhutud tiibetlaste huvide eest. Pekingi paleekoertega puudub mul aga igasugune kokkupuude. Tõsi, minu vanaemal oli kord sellisest tõust tuust, aga paraku on see juba uutele jahimaadele siirdunud. Isiklik koer on mul saksa soost, kuid sündinud siin samas Võrumaal.

*Soovitan igal ühel seda raamatut kohe kindlasti lugeda! Ja loodan, et edaspidi ilmub selliseid teoseid eesti keelde veel, sest inimestel puuduvad selle kohta peaaegu et igasugused teadmised. Ja siis ehk on lootust, et ka Eesti üks olulisemaid ajalehti Äripäev ei kiida oma esiküljel AS Baltikat (Mosaici brändi tootja) oma tootmise viimise eest Aasiasse.

Alustan Hiina-vältimise eksperimendiga

Loen parajasti ehk endiselt Epp Petrone "Roheliseks kasvamist" ja jõudsin eile Hiina-peatükini. Muidugi pole selles teemas minu jaoks ka varem midagi võõrast olnud, aga kuna raamatus on juttu ameeriklannast nimega Sara Bongiorni, kes üritas aasta aega Made in China tooteid vältida ja selle kohta ka raamatu kirjutas, tekkis mulgi eile õhtul vastupandamatu soov sama eksperiment läbi teha.

Niisiis üritan kuu aega jätta ostmata kõik Hiinas valmistatud asjad ja võimaluse korral üldse kõik Aasias tehtu (ja võimaluse korral üldse kõik väljaspool Euroopat tehtu, kui mitte arvestada kohvi ja teed). Kahjuks ei saa ma alguskuupäevaks nimetada tagantjärele 1. märtsi, sest laupäeval ostsin Hiinas tehtud bambusest lõikelaua.

Tegelikult mulle tundub, et Hiina kaupade vältimine ei pruugigi väga keeruline olla, aga eks paistab. Ameerikas elades oleks see kindlasti oluliselt raskem.

Hiljutistest Made in China ostudest meenuvad Nike plätud ja lapsele Nike allahinnatud (!) tennised. Kui ühed jalanõud hinnatakse alla rohkem kui poole võrra, siis võib vaid ette kujutada, mida nendest vaestest hiinlastest välja pressitakse, sest ega kasumijahtija ju oma kasumist ilma ei jää. Ja võib vaid ette kujutada, millist saastet see kõik maailmale tekitab.

Seega tunnustan oma meest, kes hiljuti ostis Võru kingavabriku Abrise pidulikud kingad ja metsasaapad. Kusjuures ühes saapad, mis ta sealt kunagi varem ostis, on osutunud kõige praktilisemaks vaba aja tööjalanõudeks.