Kolmapäev, 28. aprill 2010

Artikli "Ess-soo saagal lõppu ei paista" täisversioon

Avaldan Ess-soo arutelu kohta kirjutatud artikli täisversiooni, ka Lõunalehe paberlehes oli see oluliselt kärbitud.
Lõunalehe veebikülje kaks esimest lõiku ja foto on näha siin.

Fotol: Loodusuurija Eerik Leibak ja seltsingu Roheline Urvaste juhtimisõiguslik liige Airi Hallik-Konnula


Ess-soo saagal lõppu ei paista

Elina Kononenko
Selle nädala teisipäeval kohtusid Uue-Antsla rahvamajas kõik, kes on Urvaste vallas asuvast Ess-soost üht- või teistpidi huvitatud. Kui põhiosapooled omavahel kokkuleppele ei jõua, jätkub Ess-soo ümber toimuv ilmselt veel aastaid ja sellest võidavad vaid advokaadibürood.
Ess-soos vähelagunenud turvast kaevandada sooviva OÜ Ketal Võru jaoks on protsess kestnud juba 10 aastat, vahepeal on isegi uus maapõueseadus vastu võetud. 2000. aasta sügisel esitas AS Kagu-Eesti Turvas Urvaste vallale taotluse turbatootmise taastamiseks endises Ess-soo maardlas.
Kagu-Eesti Turba heakskiidul sai 2002. aastal kaevandusloa taotlejaks samale postiaadressile registreeritud OÜ Ketal Võru ja see soovis tootmise taastamise asemel vanas maardlas luua kõrvale uus maardla. Selleks andis toonane Võrumaa keskkonnateenistus (nüüdne keskkonnaamet) samal aastal ka loa. Ketal võiks alustada kaevandamist pärast seda, kui maa-amet annab firmale maakasutusõiguse. Seni on maa-amet veel oma otsusega oodanud.
Seltsing Roheline Urvaste (RU) alustas tegutsemist Ess-soo säilimise nimel 2004. aastal, kui esmakordselt jõudis Urvaste valla aktiivsete kodanikeni kuuldus plaanist turbakaevandamist alustada. Kohtuskäimisega jõuti välja riigikohtuni. Riigikohus leidis, et nad on vaidlustamisega kaks aastat hiljaks jäänud.
Kaitseala loomine vajab lisaotsuseid
Peale selle tegid kolm aastat tagasi Urvaste valla 17 ettevõtjat ja kõik seitse ühiskondlikku organisatsiooni ühisettepaneku võtta Ess-soo kohaliku kaitse alla – see protsess on praegu ummikseisus, sest vallavolikogu on vahepeal teinud otsuseid, mis on kaitseala loomist pärssinud. Nimelt otsustas 2008. aastal vallavolikogu Ess-sood kohaliku kaitse alla mitte võtta, kuid Tartu haldus- ja ringkonnakohus andsid õiguse RU-le.
Volikogu kartis eelkõige nõudeid, mida Ketal võib vallale esitada, kuigi Aivar Pilve advokaadibüroo oli paar kuud varem oma juriidilises arvamuses öelnud, et Ketal ei saa valla vastu sisulist kahjunõuet esitada. Euroopa kohtu praktika on kinnitanud, et majanduslikud kaalutlused ei saa mitte ühelgi juhul kaaluda üles ökoloogilisi huvisid.
Lisaks arutletakse praegu, kas võtta kaitse alla Ess-soo koos Ketali plaanitava kaevandusalaga ehk variant A või ainult Ess-soo kõige väärtuslikum loodeosa ehk variant B.
Praeguseks on kõik dokumendid ettevalmistatud selleks, et vald saaks soo kaitse alla võtta juhul, kui käiku läheks variant A.
Seekordsel koosolekul Ketali juhid ja omanikud ei viibinud – avalikule vabas vormis arutelule oli ettevõtet saadetud esindama Tallinna vandeadvokaat Andres Vinkel.
Vinkel sõnas, et tema jaoks on see esimene kord, kui on võimalik Urvaste valla ja Ess-soo allesjäämise eest võitleva seltsingu Roheline Urvaste esindajatega kokku saada väljaspool kohtusaale.
RUd esindasid arutelul Airi Hallik-Konnula ja Helina Kärgenberg, peale nende oli saalis veel mitmeid teisigi RU liikmeid. Valla poolt olid kohale tulnud vallavanem Riho Roon ja vallavolikogu esimees Aivo Värton. Keskkonnaamet oli enda esindajana kohale saatnud Põlva-Võru-Valga regiooni maavarade spetsialisti Aulis Saarnitsa. Maa-ameti nimel võttis sõna kinnisvara korraldamise osakonna juhataja kt Merje Krinal.
Üle-euroopaliselt väärtuslik siirdesoo
Aruteluringis viibis ka loodusekspert Eerik Leibak, kes on oma ekspertiisidega kindlaks teinud, et Ess-soo siirdesoos leidub palju kaitsmisväärset, kuna kogu regioonis teisi seesuguseid sookomplekse pole ja Euroopas on need üldse haruldane nähtus.
„Ess-soo siirdesoo omab ilmselgelt üle-eestilist ja üle-euroopalist väärtust,“ sõnas Leibak. „See siirdesoo on Natura varinimestikus ja sellest väärtusest ollakse Brüsselis teadlikud.“
Aulis Saarnits keskkonnaametist tunnistas, et 2002. aastal kaevandamisluba andes ei teadnud keskkonnateenistus, et tegu on niivõrd väärtusliku alaga. Toona oli soo riigi poolt märgitud tarbeturbavarude hulka.
Leibakut hämmastab, et Ess-soo siirdesoo on endise turbamaardla kõrval säilinud. Olemata ise veespetsialist, arvab ta, et tegu saab olla ainult veelahkmealaga. Küll aga ei usu Leibak, et kui kaitseala loomisel läheks käiku variant B ja Ketal Võru alustaks kõrval kaevandamist, siis kaitsealune siirdesoo säiliks.
Advokaat soovitab raha liikuma panna
Ketal Võru esindaja Andres Vinkel soovitas vallal soojalt kaaluda, kas vald vajab pigem looduskaitseala või tootmisettevõtet.
„Ma ei välista seda, et turbatootmine on võib-olla vallale õnnistus, millest ausat raha teenida,“ lausus Vinkel. „Marjakorjamisest soos ei laeku maksudeks kindlasti sentigi. Selleks, et elada, tuleb midagi müüa ja kõigepealt seda toota. Kui raha sisse ei tule, siis ei ole ka elu. Kui raha ei liigu, valda sisse ei tule, siis võib-olla tõesti tuleb marju korjata, et ellu jääda.“
Airi Hallik-Konnula lisas omalt poolt, et on turbatootmisest saadavaid ressursimakse uurinud ning juhul, kui ettevõte saaks turvast täies mahus toota, tooks see vallale aastas ressursimaksu maksimaalselt 330 000 krooni. Kui aga tootmismaht on näiteks selline nagu Rõuge vallas Põdrasuus, siis saaks vald aastas 66 000 krooni. Kuna OÜ Ketal Võru maksab avalike andmete põhjal töötajatele miinimumpalka, ei tooks see valda ka arvestavat tulumaksu. (2008. aasta töötajate keskmine palk oli 720 krooni kuus - lisatud hiljem)
Ka Eerik Leibak ei taha nõustuda, et elu aluseks on raha.
„Inimliigi olemasolu jooksul on raha olnud ainult tühise aja käibel,“ sõnas Leibak. „Turvas taastub vaid tohutute rahakuludega. Üldiselt kasvab turvas seal, kus ise tahab, ja kasvab üks millimeeter aastas.“
Urvastelasi häirib eriti see, et Ketal Võru tahab kasutusele võtta heas konditsioonis siirdesoo, mitte aga endist turbamaardlat. Nüüdseks on endise maardla vastu hakanud huvi tundma AS Tootsi Turvas, mis soovib kaevandada sealt 10 kuni 15 aasta jooksul kahemeetrise turbakihi ja seejärel roheluse taastada. Praegu on vana maardla vaid tühi elutu väli ja koos ülejäänud 10 000 hektari mahajäetud turbaaladega Eestis eraldab see aastas 1,1 miljonit tonni kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi. 
Ketal rõhub õigustatud ootusele
Teisipäevasel arutelul võttis sõna ka Eesti maavarade ühingu esindaja Mihkel Kukk, kes leidis, et Ess-sood tuleb vaadata kui tüüpolukorda, kus iga mees metsast tuleb ja ütleb, et ta tahab kusagil midagi kaevandada, ning riik kiidab selle heaks.
„Minu meelest ei peaks see nii käima, et suvaline ettevõtja tuleb ja suhtleb juristi vahendusel,“ ütles Kukk. „Meil tuleks alustada Ess-soo protsessiga otsast peale.“
Ka Helina Kärgenberg on arvamusel, et kindlasti ei saa asi lõppeda sellega, et kaheksa aastat tagasi keskkonnateenistuse tehtud otsus on igavesti lõplik ja sellega tulebki leppida. Vallavolikogu esimees usub, et teisipäeval toimunud arutelule järgneb kindlasti veel üks.
Ketali esindaja Vinkel sõnas, et Ketali jaoks ei ole turba kaevandamine elu ja surma küsimus, kuid neil on selleks õigustatud ootus.


Siirdesoo on soo keskmine järk, üleminek madalsoost kõrgsooks ehk rabaks. Taimed on seal osaliselt põhjavee-, osaliselt sademeveetoitelised. Taimeliike on vähe, peamiseks tunnustaimeks on jõhvikas.

Kommentaare ei ole: