Neljapäev, 15. aprill 2010

40 päeva koduigatsust Brabandis

Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik"

Ilmselt on enamik usinaid kirjandushuvilisi "Flandria päeviku" juba ammu läbi lugenud, sest raamat nägi ilmavalgust juba 2007. aastal - seega, nii kui valmis sai (kirjutatud on 2007. aasta sügisel), kohe ka trükki läks. Ma usun, et aastal 2010 seda raamatut esimest korda kätte võtta pole hilja. Vähemalt mina ei häbene seda. Pealegi hakkasin ma Õnnepalu vastu huvi tundma alles pärast "Paradiisi" läbi lugemist ja see on teatavasti viimane tema seniilmunud teostest.

Raamatu pealkiri ütleb väga üheselt, millega on tegu - tegu on tõepoolest päevikuga, mille Õnnepalu pani kirja 2007. aasta sügisel septembris ja oktoobris 40 päeva Brüsseli lähedal Vollezeles Villa Helleboschi kirjanike residentsis viibides. Villa asub ühes eramaju paksult täis ehitatud magalakülas. Tegu pole siiski pelgalt magamisrajooniga, ka põllumajandusega, näiteks maisi- ja suhkrupeedikasvatusega tegeletakse seal piisavalt palju. Küla asub ajaloolises Brabandis - see on paiganimi, mida olen kuulnud, kuid mille asukoha oleksin ma oma seniste teadmiste põhjal pakkunud pigem kusagile Saksamaa kanti.

Kui nõukaajal ja vahetult pärast selle lõppu oleks eesti kirjanikud ilmselt ummisjalu seda tüüpi kirjanikevilladesse jooksnud, peaasi, et välismaale pääseks, ükskõik kuhu, siis tänapäeval on sellistesse kohtadesse kirjanikke juba raske meelitada. Õnnepalu siiski püsib oma aja seal ära, aga temaga samal ajal villas peatuvad Rootsis elav kurdi rahvusest Firat ja Lõuna-Aafrika kirjanik Daniel seal nii kaua viibida ei suuda - maal on nende jaoks lihtsalt igav ja paistab, et kohta, kus rahulikult kirjutada saaks, nad tegelikult ei vajagi.
Nüüd olen mõistnud, et oma kinnisvarasse selliste loomemajade loomine on väga egoistlik ettevõtmine. On ju tore, kui kuulsad kirjanikud tulevad sulle koju, aga tegelikult ei pruugi see loojatele endale nii väga meeldidagi, kuigi kohale sõidavad nad muidugi vabatahtlikult. Olen ka ise mõelnud, et hakkan kunagi pakkuma loomeinimestele võimalust meie kaunis maakohas asuvas palkmajas võimalust tulla kunsti tegema, kuid nüüd näen, et ega nad ei pruugigi nii väga tahta kuskile maale tulla, olgugi, et tegu on rahuliku ja looduskauni paigaga. Arvata võib, et need loojad, kes sellistest vaiksetest väherahvastatud kohtadest lugu peavad, on sellised enda jaoks jõudnud ka oma kodumaal soetada, nii nagu Õnnepalugi.

Õnnepalu peab talle kinni makstud 40 päeva kirjanikevillas vastu ja tegeleb ontlikult kirjutamisega - valmib koguni 339leheküljeline raamat, kuhu on kirja pandud kõik see, mis parasjagu pähe tuleb. Hommikut alustab tavaliselt udu, härmatise või mõne muu ilmastikunähtuse kirjeldamisega (ausalt öeldes oli see minu jaoks ses raamatus kõige igavam), seejärel loetleb üles linnud, keda ja kus ta päeva jooksul näinud on. (Siinkohal tunnistan, et peamised Brabandi linnud käblik ja punarind on mulle tundmatud.) Edasi jõuab ta mõne ühiskondliku teemani, avaldades oma mõtteid kõikvõimalikke nähtuste üle. Päris paljude tema seisukohtadega olen nõus, kuid mõni arutlus läheb minu meelest küll keskealistele meestele omaseks moraliseerimiseks ja isegi virisemiseks.
Veel võime lehekülgede kaupa lugeda näiteks sellest, mis saade parajasti televiisorist tuli, millest see rääkis ja mida Õnnepalu selle kohta arvab, või siis teada saada, mida Õnnepalu loetud raamatus kirjutati. Muide, raamatu algusosas tunnustab Õnnepalu jaapani kirjanikke Kawabatat ja Murakamit - nende tüüpidega pole mina veel üldse tutvust teha jõudnud, kavatsen ühe neist lähiajal ette võtta.

Palju leidub raamatu ka elufilosoofiat, mis mulle väga korda läheb, sest minu aju on ka pidevalt seesuguste mõtetega hõivatud. Näiteks:  
"Kõik need esimesed asjad on need, mis inimestel läbi aegade on aidanud edasi elada. Sest nad pole mitte esimesed, vaid kümne ja saja tuhande esimesed. Nad kinnitavad, et kõik kordub, et pole vaja muretseda, kõik pöördub alati tagasi. Kuumus lõpeb ja külm lõpeb, udu hajub ja põua järel tuleb vihm. Elu järel elu. Igal pool on kliima talumatu, aga igal pool on olemas need hetked, kui sa tunned, et elad, ja mitte esimest ega viimast korda. Ja kuskil sa ei taju neid teravamalt ega tunne paremini ette kui kodus, seal, kus sa oled harjunud." (4. okt, lk 128)
Või: "Või kes teab, mis maania see on kõike kogeda. See on vist lapsest peale nii olnud, ilmaski pole mind huvitanud mitte niivõrd asjad ise kuivõrd nende kogemine, neist teada saamine. On kogetud, on teada saadud, ei huvita enam, läheb meelest. Aga ma olen ka kogenud ja teada saanud, et on asju, mille kogemine ja millest teada saamine võtab aastaid, aastakümneid, pool elu." (23. okt, lk 312)

Eks sellist laadi heietusi ole palju kirja pandud, kuid erinevalt nii mõnestki teisest ei olnud Õnnepalu seekordne üllitis minu jaoks sugugi igav. Kuigi ma pole erakutüüp, oman siiski Õnnepaluga teatud mõttes sarnasusi, näiteks hakkavad minugi peas mingeid loodusnähtusi vms nähes keerlema teiste kirjanike või enda luuletused. Näiteks kevadtalviseid pajusid nähes lööb mul alati pähe üks Viivi Luige luuletus.
Mulle meeldis koos Õnnepaluga seal Flandrias käia ja lihtsalt meeleoluga kaasa minna. Väga hästi suutis ta luua silme ette pildi sellest, mis seal kõik on.

Raamatusse päevikutekstide vahele on põimitud ka üks ilukirjanduslik tekst - lugu mungast, kes sajandeid tagasi sattus Õnnepalu kombel Eestist Brabanti. Alguses mõtlesin küll, et mis jama nüüd siia on topitud, aga tegelikult oli see munga tekst huvitav.
Olgugi, et Õnnepalu pidas 40 päeva igavas kirjanikemajas vastu, ihkas ta siiski algusest peale koju tagasi. Ta võttis ta seda aega enda jaoks kui kohustuslikku ülesannet:
"Keegi saeb udus, kettsae hääl. Parem oleks ise saagida kui seda häält kuulata. Olen mõelnud Alexandralt küsida, ega tal puid lõhkuda pole. Aga ma ei hakka. See oleks allaandmine. Siinne harjutus seisneb just selles, et pole midagi teha. Tegevus on alati hea väljapääs." (4. okt, lk 125)
Paistab, et asi tasus ära, sest Õnnepalule omistati selle raamatu eest 2008. aastal koguni Eesti Kultuurkapitali aastapreemia esseistika kategoorias.

Eksemplari, mida mina lugesin, laenasin ma raamatukogust. Raamatus oli hulga teksti hariliku pliiatsiga alla joonitud ja see häiris mind väga, sest jäin tihti lugedes toppama, kuna aju hakkas pidevalt mõtlema, miks küll see minu jaoks tundmatu isik just selle koha alla joonis. Olen ka ise kooliajal raamatutes tähtsamaid kohti alla jooninud ja jooned kustutamata jätnud, arvasin toona, et teen sellega heateo neile, kes ise raamatut läbi lugeda ei viitsi. Tegelikult aga palun ma inimestelt, et ärge kunagi raamatukogu raamatutesse jooni tõmmake, märkmeid tehke või veel vähem midagi maha tõmmake. Andke võimalus igal ühel ise otsustada, mis on tema jaoks oluline. Ausalt öeldes jääb mul mulje, et inimene, kes minu eksemplari "joonestas", oli küll üsna rumal inimene, sest  ta oli näiteks alla tõmmanud, et mesilastele mõjuvad kahjulikult mürgid ja sellisele trafaretsele seisukohale, et "rahvademokraatia järgmine faas on alati türannia" oli koguni mitmekordne rasvane ring ümber tõmmatud. Just seetõttu ei hakanudki ma ise sealt raamatust eriti mingeid kohti märgistama, eks neid oleks ka üsna palju olnud, kuid teisalt mingeid erilisi mõtteid nii väga polnudki.
Kuna on näha, et Õnnepalu fännkond muudkui kasvab ja kasvab, siis võib arvata, et peagi liigub ohtralt ringi tsitaate, mis kõik on sellest raamatust välja nopitud. Targutavaid mõttearendusi leiab siit küll ja küll.

Lõpetuseks üks lühike väljavõte, mis mulle korda läks:
"Täna hommikul ärgates valdas mingi imelik elevus, justkui ootaks elus midagi ees. Midagi enneolematut. Aeg-ajalt tabavad sellised hood, alati nähtava põhjuseta." (10. okt, lk 195)

1 kommentaar:

Albert Lázaro-Tinaut ütles ...

Tereq Võrumaa!
I love very much Estonia and Estonian culture.
Congratulations for your blog!
Best regards from Barcelona.