Miks eestlane ei võitle enda eest, vaid teiste vastu?

Viimastel nädalatel on osad eestlased muutunud hüsteeriliseks, isegi osad need, kes ei ela Eestis ja naudivad Eestist paremal järjel riikides sealseid hüvesid. Neid ei ole muidugi suur protsent, aga nad hakkavad siiski silma, näiteks Facebookis. Nende sõnavõttude põhjal võiks eestlasi pidada rassistlikeks ja viha õhutavateks. Ajendiks on pagulaste teema ja eks Eesti poliitikud lasevad ka igasugustel teooriatel levida, sest millegipärast ei julge poliitikud sel teemal sõna võtta.

Poliitikud on hämmastavalt vaiksed. Pagulased ei ole teema, millest tahetakse rääkida. Pole arutatud pagulaste sissetoomise poolt- ja vastuargumente. Selle pinnalt on aga üha enam levima hakanud igasugused konspiratsiooniteooriad, hoogustunud on rassism, üldistavalt on hakatud mõnitama kõiki moslemeid jne. Poliitikud mäletavad veel väga hästi kooseluseadust ehk robustselt väljendades homoteemat. Mäletatavasti võttis viimasel teemal kõige vähem sõna Reformierakond ja nemad võitsid valimised. Nii avalikult koosoeluseaduse eest seisnud sotsid kui ka avalikult seaduse vastu olnud IRL kaotasid valimistel olulisel määral hääli ja toetust, omakorda andis just see seadus üht- või teistpidi võimaluse parlamenti pääseda kahel uuel erakonnal. Pagulaste teema on veelgi tundlikum teema. Kui samasoolised on meie oma Eesti inimesed, kelle õiguste nimel tõesti tuleks võidelda, siis pagulased on selline teema, mille puhul ei oska keegi prognoosida tagajärgi. Ainus kindel argument pagulaste maale laskmiseks on see, et me peaksime olema muu Euroopaga solidaarsed ja et enne II maailmasõja lõppu võtsid teised riigid vastu tuhandeid pagulasi Eestist.

Kõige rohkem mõtlen aga kogu selle olematu debati pinnalt, et millest tuleb see, et eestlane (vähemalt osa neist) ei võitle mitte enda eest, vaid tingimata kellegi vastu. Väga vähe tulevad eestlased kokku pikettidele, et nõuda omale paremaid tingimusi ükskõik millises valdkonnas. Mõningad ükskikud ametiühingud on korraldanud viimasel aastakümnel mõne demonstratsiooni, tulnud välja avalike nõudmistega. Paljudele on isegi keeruline ülemuselt palka juurde küsida. Kardetakse, et kui küsima minnakse, jäädakse sellestki töökohast ilma. Paar päeva tagasi võis ajakirjandusest lugeda isegi seda, et ühes lasteaias hävitas juhataja allkirjad, mis olid kogutud lasteaiaõpetajate palgatõusu saavutamiseks.

Osa eestlasti kurdab Facebookis, et meil eestlastelgi ei ole tööd, et meil on suur protsent lapsi näljas jne. Selle eest aga, et neid probleeme lahendada, ei võidelda. Isegi lastetoetuse tõusule leidub väga ägedaid vastaseid. Kõige rohkem hääli saab ikka jätkuvalt Reformierakond, kelle puhul ei saa aru, kas neil peale exceli-tabelite ka aated ja maailmavaade on olemas. On gruppe, kes üritavad sotsiaalseid probleeme lahendada, nt Toidupank, heategevuskampaaniate korraldajad, kuid nemad tegutsevad vaikselt ja samal ajal ei hüsteeritse ka kellegi vastu viha õhutades.

Kahtlemata peituvad eestlaste ksenofoobia juured minevikus. Liiga palju on igasugu rahvaid aegade jooksul meid ennast orjama sundinud. Loomulikult tekitab iga võõras eestlases skepsist. 20. sajandil käisid eestlastest üle sakslased ja nõukogudeliitlased (ei hakkaks neid nimetama venelasteks, see oleks ülekohtune). Lisaks tegi 50 aastat Nõukogude "kultuuri" siin oma töö. Lihtamaks muutus kellegi peale kaebamine kui enda eest seismine. Enda eest seismine võis Nõukogude ajal tuua drastilisi tagajärgi. Kuna mäletati veel värskelt Siberisse saatmist või vangi panekut kasvõi pisiasjade eest, siis loomulikult üritati ise olla madalam kui muru. Paljud astusid igaks juhuks kommunistlikusse parteisse, et oma tagala kindlustada, mis ei tähenda, et hingelt oleksid nad kommunistid olnud.

Jah, see pealekaebamiskultuur on Eestis jonnakalt juurdunud. Olen märganud, et paljud eestlased on õnnelikud, kui n-ö naabril läheb halvasti, seda isegi oma suguvõsa sees. Nii kaua ollakse sinuga sõbrad, kuni sa oled vaene, äbarik, haige vms. Kui aga peaksid juba saama sama palju palka (sama palju, mitte rohkem), kui nemad, siis sulle vaadatakse juba viltu.

Näen, et pagulasteemale on praegu üks lahendus. Targad inimesed (ülikoolid on meil täis inimesi, kes teevad aastas lugematul hulgal teadustöid), ühiskonnateadlased ja poliitikud peaksid maha istuma ja selle teema korralikult läbi arutama ning lõpuks otsustama, kui palju pagulasi on Eestile jõukohane vastu võtta, et nad ei kahjustaks majandust, ei tekitaks probleeme ühiskonnas, suudaksid integreeruda jne. Arvestada tuleb ka seda, et Eestis elab juba praegu suur protsent muulasi, mittekodanikke, keda pole siiani suudetud integreerida.

Nahavärvi teema aga tuleks unustada. Äärmiselt inetu on ka üldistav jutt, et pagulased ei viitsi tööd teha. Jah, võib-olla tõesti on värskelt saabunutele  kontoris istumine võõras, kuid nemad peavad igapäevaseks ellujäämiseks oma kodumaades palju rohkem vaeva nägema. Kellel endal pole võimalik kohale minna, see võiks vähemalt lugeda raamatutest, milline on paljudes Aafrika riikides tegelik elu. Näiteks vett tuleb tihti tuua kusagilt kaugelt, kuskilt tuleb kraapida kokku toit kariloomadele, et hiljem piima või liha toiduks saada, need loomad tuleb ise tappa, puhastada, ise söök valmis vaaritada jne. Väga paljudel pole seal elementaarset elektritki. Mõnus on istuda kuskil Euroopas soojas toas Facebookis, supermarketist ostetud valmistoit kõrval,  ja kirjutada, et mustanahalised ei viitsi tööd teha.

Sattusin nüüdseks juba hulk aastaid tagasi Helsingi Itäkeskusesse ja kuna ma ei olnud selleks ajaks peaaegu veel üldse reisinud, pani mind sügavalt imestama, et päise päeva ajal jalutasid kaubanduskeskuses pigem tumedanahalised, mitte aga soomlased. Loomulikult oli vaatepilt esimesel korral ehmatav ja harjumatu, sest Eestis ju toona mustanahalisi ei olnud ega ole tegelikult ka praegu. Ent oli suvi ja kui juba sõitsime edasi lääne poole Turusse ja sealt edasi Naantalisse, läks pilt nahavärvis üha valgemaks ja lõpuks täiesti valgeks. Ehk siis minu arvates oli soomlaste vähesuse põhjus keset sooja suvepäeva Itäkeskuses see, et soomlased olid sõitnud oma suvilatesse, immigrantidel aga ei olegi  väljaspool kodu mujal käia kui pargis või kaubanduskeskuses jalutamas. 

Pariis – mõnus koht lõputuks uitamiseks

Veel mullu augustis ütlesin oma juba üle 10 aasta Pariisis elavale pinginaabrile, et vabanda väga, aga Pariis on küll see linn, mis mind kohe kuidagi ei tõmba. Kui aga juba kaks kuud hiljem sattusin kolmeks päevaks üksi Pariisi, sain aru, et see linn tekitab sõltuvust. Niisiis õe ja sõbrannaga sinna aprilli algul nädalaks läksimegi ja sõltuvus süvenes veelgi. 

Paljud arvavad, et Pariisi ei saa juba seepärast lihtsalt niisama ja igaüks minna, et tegu on väga kalli linnaga. Ja tõepoolest, näiteks tänavu märtsis kirjutas Äripäev, et uuringu Worldwide Cost of Living andmetel on Pariis Singapuri järel kalliduselt teine linn maailmas. Tegelikult aga saab Pariisis väga soodsalt ära käia, eriti, kui osta piletid mitu kuud varem soodusmüügist valmis, nagu seda tegime meie, ostes Estonian Airi piletid juba novembris. Pariis on igal juhul soodsam, kui Soome, Rootsi või Norra. 

Toidud on Pariisi poodides (kui just eksklusiivbutiiki ei lähe) sama kallid või odavamad kui Eestis. Kindlasti on Eestiga võrreldes oluliselt soodsamad näiteks veinid või kitsejuustud. 1.50-2 euroga võib osta väga suurepärase veini. Riideid võib loomulikult leida Pariisist väga kalleid maailma tippbrändidelt, kuid on palju poode, kust saab uusi riideid märksa odavamalt kui Võrust, rääkimata Tallinnast. 

Ma olen oma elus üsna vähe reisinud, ent kui me seltskonnaga kusagil käime, siis ööbime mõne tuttava juures. Hotelli ei saa endale lubada, kuid hotelli ei taha ka seepärast minna, et seal ei saa ennast täiesti vabalt tunda. Näiteks suuremas osas hotellidest pole külmkappi ja pliiti, paljudes pole tubades veekeetjatki. Meile aga oli just tähtis (kindlasti ka kokkuhoiu) mõttes, et saame ise hommikul kohvi ja õhtul teed teha, mitte ei pea seda ainult kohvikust ostma. Sooja sööki valmistasime seekord küll ainult ühel õhtul – lihtsalt ei olnud vajadust, kuigi kohvikutes võtsime sooja sööki vaid kahel korral. 

Alguses pidime Pariisis sõbra juures Versailles’i lossi lähedal korteris ööbima, aga juhtus nii, et sõber ise kolis vahepeal Eestisse ära ja andis korteri ära. Pinginaabri kaudu leidsime aga ühe boheemlasliku filmidekoraatori, kellel kogu aeg tööd ei ole ja kes seetõttu hea meelega oma stuudiokorterit (prantsuse mõistes maja viimase korruse korter, kus on magamistuba, kööktuba ja duširuum-tualett) soovijatele välja üürib, magades ise sel ajal erinevate sugulaste või sõprade juures. Nädala aja eest maksime kolme peale 300 eurot, mis on soodsalt saadud isegi Tallinna kohta. 

Nädal Pariisis kulub lennates

Kui Pariisi jõudes mõtlesin, et mida küll siin kolmekesi nädal aega tegema hakkame ja kas lõpuks üksteisele närvidele käima ei hakka, siis tegelikkus osutus vastupidiseks – me ei jõudnud vähemalt kahte kolmandikku kohtadesse, kuhu olime planeerinud minna ja suhtlesime paljude inimestega, sealhulgas kohalike eestlastega. Meie mõte oli võta vabalt, magada ennast korralikult hommikul välja, mitte startida ööbimiskohast Pariisi tänavatele juba hommikul kell 8, minna, kuhu jalad juhatavad jne. Niimoodi koos saavadki reisida olemuslikult sarnased inimesed. Ööbikutel ja lõokestel koos reisima minna ei soovita sest selge on see, et ööbik ei suuda taluda, kui keegi hommikul kell 8 hakkab “kirema”, et päike juba kõrgel taevas ja viimane aeg uksest välja minna. Meie oleme kõik sellised inimesed, kes on hommikul pikaldased, õhtul (öösel) aga võivad tiksuda kella kolme-neljani välja, sest lihtsalt ei raatsi magama minna. 

Kes õhutab viha, kes külvab armastust?

Kooseluseadusest või esialgu veel selle eelnõust kõneldes on üsna raske jääda emotsioonituks. Kired selle teema ümber möllavad ja ehk ei olegi see nii halb, sest eestlasi on ju ikka süüdistatud kiretuses, emotsioonituses, tundetuses, külmuses jne. Nüüd on eestlased üheskoos vähemalt tõestanud seda, et kirg nendes ei puudu. Kes aga oleks osanud ennustada, et just kooseluseaduse teema toob ühiskonnas kaasa sedavõrd üleskütetud (pseudo)poleemika, et inimesed, kes selles vaidluses on, tihti ei mõtle enam, mis on faktid ja mis fabritseeritud vandenõuteooriad.

Kogu selles temaatikas ei sooviks ma hakata praegu kedagi sildistama, sest seda on tehtud juba piisavalt ja tihti ebaõnnestunult, vaid jaotaksin inimesed kolmeks: 1) kooseluseaduse pooldajad, 2) kooseluseaduse vastased ja 3) ükskõiksed. Pakun, et ka viimased klassifitseeruvad statistikas just kooseluseaduse vastasteks, kuna teemale mõtlemata on neil mugavam midagi keelata selle asemel, et uuega kaasa minna.

Nii mõnedki kooseluseaduse vastased, kelle puhul kahtlustan, et nende mõtted ei tule mitte iseenese südametarkusest, vaid oskuslikust ajupesust, on küsinud, et miks ometi just neid viha külvamises kahtlustatakse. Muidugi ei saa kogu seda massi võtta kui ühtselt mõtlevat ja hingavat kogumit, küll aga tuleb paraku tõdeda, et kooseluseaduse vastased ehk enda arvates traditsioonilise perekonna pooldajad kiusavad vähemusi verbaalselt, kirjutavad kommentaariumides ja sotsiaalmeedias tekste, mis kubisevad vihast, laimust, ebatsensuursetest ja roppudest sõnadest. Osa on neist jõudnud isegi nii kaugele, et teinud kooseluseaduse pooldajatele tapmisähvardusi. Samasugust verbaalset julmust aga ei leia kooseluseaduse pooldajate kirjutistest. Eesti keelt ülikoolis õppinuna peab kahjuks ka nentima, et just seaduse vastaste keel reedab nende vähese harituse.

Toon mõningaid näiteid, kuigi tõsi, õigem oleks selliseid asju mitte tsiteerida, kõik kommentaarid on pärit ühe artikli juurest (Delfi 8.10.2014) (kirjaviis muutmata):

Üha enam inimesi saab aru,(isegi mõni teiesugune) ,et tegelete vägistamisega! te vägistate nii lapsi kui vanainimesi ,noori ja vanu -räägite ,et pederasm pole h'lve??

sellised hälbed tuleks taas kriminaliseerida, et hoida ära nn homode aktiivsed rünnakud ühiskonnale. Rebasesugused ongi ohuks ja vaenuks kogu ühiskondlikule korrale ning traditsioonilisele eluviisile. 

Ohh , tuligi lõpuks see mida ma ammu juba ootasin - ühele urruaugus urgitsejale tehti lausa isiklikult tapmisähvardus!?! /.../ Ja Teie , urruaugu tuuritajad , kohe kaebama. 

Uuruaugupoisina peaks ta ju ikkag oma kahtlaseid väiteid kuidagi ka tõestama, sest vastasel juhul tundub see kakatolmu üleskeerutamisena. 

Kui see tsiteeritu siin ei ole hirmus ja kole, siis mis see on? Kas tõesti Varro Vooglaid ja väga paljud usuinimesed on nüüd rahul, et inimestest on selline koletis välja lastud? Kas tõesti veavad sellise meelelaadiga inimesi eest muuhulgas ka kirikuinimesed, kes räägivad armastuse jumala nimel? Minuni jõudis jutt, et osad kirikuinimesed on veendunud, et homoseksuaalidesse on sisse pugenud kurat ja nad palvetavad nende eest. Kas ei oleks aeg avada silmad ja näha, kelle eest tegelikult palvetada tuleks.

Kordan klassiku sõnu: mul on valus ja häbi.

Ühte tõde ei ole siin maailmas olemas nagunii, aga usun, et ehk oleks lihtsam elada, kui igaüks talitaks oma südametarkuse järgi. Oma elus olen alati järginud põhimõtet, et ela ise ja lase teistel elada. See on tegelikult mõnes mõttes egoistlik põhimõte, sest tõepoolest, mina tahan elada nii, nagu mina elan ja just seetõttu on loomulik, et võimaldan seda ka teistele. Täiesti võimalik, et tõepoolest, need inimesed, kes on agarad (vähemalt mõttes) teiste inimeste eludesse piire panema, teevadki seda sellepärast, et nad ei ela oma elu nii, nagu nad seda tahaksid. 

Need, kes kõnelevad Kristuse nimel, peaksid teadma, et kristlik Jumal on armastuse Jumal ja Jeesus on olnud maailma ajaloos üks silmapaistvamaid inimõiguslasi.

Emased ja isased

Kui olin laps, siis teadsin täpselt,
et hiir on emane ja rott on isane,
et kana on emane ja kukk on isane,
et tiiger on emane ja lõvi on isane,
et lehm on emane ja hobune on isane,
et kass on emane ja koer on isane.

Et värvid valge, kollane, oranž ja punane on emased
ja roheline, sinine, lilla, hall, pruun ja must on isased.
Täpselt selles järjekorras olid vildikad või pliiatsid alati pakki ka laotud.

Asjadel selgus ja kord olid kord.

Ülim tõde Kivisildnikust mõrus Runneli-maitselises kastmes

Kauksi Ülle "Ülim tõde", Jumalikud Ilmutused 2014

Küllap just Kivisildniku 50 aasta juubeliks avaldas Kauksi Ülle raamatukese Eesti kirjanduse pahast poisist Kivisildnikust, teose väljaandjaks ei keegi muu kui Tuhandete Lemmiku omaenda kirjastus.

Raamatu algus on paljutõotav, kirja pandud kunstiliselt kõrgel tasemel ja sunnib Facebookis esimese hooga hõiskama: "Juhuslik leid - tõeliselt mõnus lugemine!" Üks mahlakas ja lugejale detailitäpse sõnastusena tunduv kirjeldus järgneb teisele ja see lubab Kauksi Üllet kui kirjanikku näha värske ja rõõmustava nurga alt. Ent paraku üsna ruttu laskub raamat vaat et triviaalsustesse, rohkem sigineb heietusi Kauksi Üllest endast, etnofutu konverentsidest ja reisidest ning teose läbivaks negatiivseks tegelaseks saab Hando Runnel.

Nagu juba mainitud, on raamatu algus nauditav ja eriline maiuspala just Rakverest pärit inimestele nagu näiteks mulle. Nii leiab muuhulgas äramärkimist ka mu klassiõe isa ja nende bernhardiin Barri - Kivisildniku koera vend - kelle pilti sai koolis pidevalt vaadatud. Kõrvu paitavad ka laused: "Rakvere - Faehlanni, Kreutzwaldi ja Kivisildniku koolimaa on täiuslik ja isepäine maailm. Kõik ajastud koonduvad ühte jalutuskäiku, terve Eestimaa ajalugu. Kõigepealt tohutud tammikud. Kiusakad, keskmise jämedusega kõverdunud visad puud üksteise kõrval, välgu sisselöömise jälg kõverdumas ümber puu. Tammikud on alles. Mujal on hiied ja tammede aeg Eestise möödas, aga mitte Rakveres." (lk 19) Rakveres on siiski vaid üks tammik - müstiline, muinasjutuline ja ajaloo jooksul palju näinud maharaiutud hiiemetsa kohale ise kasvanud jändrike tammedega mets, kus on kerge hingata.
Õigesti teeb ka Kivisildnik, kui ütleb: "Keelan rääkida Rakverest kui provintsist ja maakohast. See jutt on alusetu. Pigem on see Tolkieni maailm, kus on kõrgete puude ja iseäralike koobaste varjus põnevaid olendeid oma seaduste järgi elamas." (lk 22)

Tunnustan Kauksi Üllet enne raamatu kirjutamist omale Rakvere selgeks tegemise eest, kuigi mastaapset orduehitist Vallimäel nimetatakse linnuseks, mitte lossiks.

Olen pärit Rakverest ja elan Võrus, vahepeale on jäänud aastad Tartus ja parallelselt kestavad need siiani. Umbes samu trajektoore pidi liigub ka raamatu tegevus. Tõsi, Kivisildnik on nüüdseks kolinud Pärnumaale. Rakverlaste, võrulaste ja ülejäänute kirjandusliku rühmituse loomise kulgu kirjeldab Kauksi Ülle nii: "/.../ rühmituses on olnud ikka mõni võrulane, kes seltskondlikku lepitavat rida ajab, ja kiusakas Rakvere mees, kes radikaalse idee teostab". (lk 41)

On isegi kurb, et nii paljutõotava algusega raamatust saab mingil hetkel raamatu lõpuni ulatuv tagantjärele arvete õiendamine Hando Runneliga, sest just temast saab loo läbiv negatiivne persoon, intrigeeriv ja inimesi nende ametist kukutada sooviv paha päkapikk, kes muuhulgas palub alustada ka Kivisildniku suhtes kriminaalasja, mille tulemusel konfiskeeritakse viimaselt tükiks ajaks arvuti, et ta rohkem laimu mõningate eesti kirjanike kohta internetti ei paiskaks. Raamatut võib võtta kui Hando Runnelile ärategemist või kui tema tegeliku pale paljastamist - kumb lähenemine on õigem, eks see sõltu ka lugeja positsioonist.

Eks Kivisildnik ole Runnelit üsna palju õrritanud ka, peale luuletuse "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist" koostab ta koos Indrek Särjega loengu Runnelist kui gay-luuletajast, mille puhul tuuakse välja, et Runnel tegeles eelkõige sellega, et selgitada kõigile, et ta pole gay. Samuti joonistatakse välja Runneli seksistlikkus ja naistepõlgus (-viha?). "Väljaajamist on Runneli kõnedes ikka esinenud. Näiteks koosolekul 1994. aasta kevadel Tartu kirjanike liidus soovitas ta ka mitmel inimesel liidust välja astuda. "Mis need naised tulevad siia koosolekule, rikuvad ilusa koosoleku ära," kurjustas ta minu [Kauksi Ülle] ja Ene Mihkelsoniga." (lk 107)

Väga sageli jääb raamatus Kivisildnik ise üleüldse tagaplaanile ning rohkem ongi juttu Ülle enda tegemistest - kuhu läks ja mida selga pani. Samal ajal on Ülle võtnud endale ilmselgelt Kivisildniku mentori, kaitsva ja toetava emakuju ning kaitseingli rolli, sest tema on tabanud ära Kivisildniku talendi. Ridade vahelt aimub, et Üllel on justkui ka Kivisildniku kui omavanuse mehe vastu olnud teatud romantilisi tundeid.

Huvitaval kombel leiab raamatust tõesti küllalt palju arveteõiendamist, kuid nii mõneski kohas jääb K. Ülle üldsõnaliseks. Näiteks lk 80: "Kivisildnik on nii rumal: ta ei uskunud sedagi, et Runnel ja Lõhmus Marustele kirja kirjutasid, et [ajaleht] Post suletaks. Kirjanike majas töötatud aastatel ei rääkinud oma sõpradele absurdsusest, mis seal toimus. /.../ Aga delikaatsuse tulemus oli Tartu kirjanikele jäle."

Kivisildnikust teeb K. Ülle selles raamatus üdini positiivse kangelase, kelle miinused saavad voorusteks. Defineerimata ja iseloomustamata ei jää Kivisildniku loomus ega looming. Nii näiteks kirjutab ta SK luuletekstide kohta: "Kivisildniku tekstid on niisugune anarhia, mis lõhub aju hullemini kui keemia, kuigi nad on loodud pigem kärbseseene vaimust." (lk 124) Või SK maailmakäsitlusest: "Mis puutub läbi nõelasilma jumalaks saamisesse, siis see on üks tema piiblitõlgendusi. Ta arvab, et läbi nõelasilma jumalaks saamine on õndsaks saamine tööstuse arengu kaudu ja seenevaimu läbi. Nii et industriaal-seenekirik on etnofuturismi vaste usumaailmas." (lk 92)
Ja muidugi leiab ka raamatust mingisuguse ajalehe väljalõike repro 29. augustist 1996, kus Kivisildnikku tutvustades on välja toodud selline fenomenaalne lause: "Esimene eesti kirjanik, kel on Internetis oma kodulehekülg." (Jah, internet on kirjutatud aastal 1996 suure algustähega ja kursiivis.)

On kahju, et see raamat on ebaühtlane. Et ilus algus vajub ära ja põhimõtteliselt lõpeb ka tekst ei kuhugi. Autor ütleb teose järelsõnas ka ise, et romaan on jäänud pooleli. Ma loodan, et Ülle leiab ükskord aega ja kirjutab selle raamatu tervikuks - võib-olla näiteks SK 60. sünnipäevaks. Ja ehk leitakse raamatule ka toimetaja ja keeletoimetaja, sest puhtalt keelelisi vigu on kahjuks liiga palju ja isegi kui see on taotluslik, siis oleks võinud vähemalt kellatootja Swatch nimetus, mida on raamatus mainitud korduvalt, olla õigesti kirjutatud (raamatus räägitakse Swachist).

Julgen öelda, et selle raamatu lugemine ei ole ajaraiskamine. Kivisildniku kui peategelase kohta saab siit päris palju teada, kasvõi näiteks seda, et ta on abielus Mart Juure naise kaksikõega. Puhtjuhuslikult saab ka Juur sel kuul 50.

Kuidas käib luuletamine

Kuidas käib luuletamine,
on trafaretne küsimus,
vastata oskavad kõige paremini amatöörluuletajad,
õigemini diletandid.
Luuletamine on lihtne teraapia
seista vastamisi oma rumalusega,
Tühjendada kulunud mõtted paberile.
Luuletamine on kättevõtmise asi,
võib ka lamada, kükitada, kügeleda, sügeleda, rabeleda.
Käsi peab olema vaba, mõte ei pea.
Peaasi, et kuidagi kirja saaks.
Luuletajal ei pea olema midagi öelda,
peaasi, et ta oskab kuidagi öelda
midagi luulest, mis väidetavalt ei tule tuulest.

Rosa Liksomi põige segasesse vene hinge ja olustikku

Ma pole sugugi kindel, kas Rosa Liksomi "Kupee nr 6" oleks lähiaastail minu kätte üldse sattunud, kui ma poleks käinud tänavu esimest korda elus Imbi Paju korraldatavas mõnusa vaimsusega Võtikvere raamatukülas ja näinud-kuulnud seal Rosa Liksomit. Imbi intervjuu laval Rosaga tekitas kohe "Kupee nr 6" vastu suure huvi ja ostsin viimase eksemplari sealt samast raamatukülast kaasa. Ka raamatule omistatud 2011. aasta Soome tähtsaim kirjanduspreemia - Finlandia auhind - lisab raamatu kohustusliku kirjanduse nimekirja.

Taaskord ütlen, nagu paljude raamatute kohta, et see teos tekitas minus vastakaid tundeid - mitte arvamusi, vaid just tundeid või teisisõnu ebamugavust ehk kokkuvõtlikult: ise ei tahaks ma sellist sõitu ette võtta ehk logistada palju-palju päevi Moskvast Venemaa teise otsa Ulaanbaatarisse, kupeekaaslaseks mees, kes vahetpidamata räägib, kuidas ta üht või teist naist pani, armutult viina võtab ja proovib ennast tüdrukule ligi ajada.

Sõit Ulaanbaatarisse saab teoks 1980ndate keskpaigas. Kupeekaaslane, venelasest 45aastane mees, Vadim Nikolajevitš Ivanov, võtab peategelase, alati vaikiva tüdruku, kelle nime me raamatust teada ei saa, kohe oma patronaaži alla, pakkudes talle pidevalt teed, viina ja head-paremat söödavat. Taustaks tüdruku flashbackid tema kodusesse reaalsusesse, kus väiksemagi toiduaine saamine on tõsine raskus. Hoolimata sellest, et mees surub end ka tüdrukule seksuaalselt peale, muutub tüdruk temast lõpuks sõltuvaks, ja jõudnud sihtpunkti Ulaanbaatarisse mõistab ta, et tegelikult ainus lähedane inimene kõikide pentsikute kohalike seas on see sama mees, keda ta lõpuks meeleheitlikult taga otsima hakkab. Tänu mehele jõuabki ta koos kohaliku narkomaaniga kaljujooniste juurde, mida ta kaugelt Moskvast vaatama sõitis - aga siit jälle üks raamatu (ja elu) viperusi - kaljujooniseid saab ta pimeduse tõttu ainult käega kombata, mitte näha. Tüdruk oli õpingute esimestest aastatest peale unistanud reisist Siberisse ja astumisest Pälsi, Ramstedti ja Donneri jalajälgedes, et otsida üles samad pühapaigad, kus olid käinud nemad. Kui lõpuks kingib mees tüdrukule oma hõbedase õigeusu ristiga noa, lausub tüdruk oma esimese ja viimase lause selles raamatus, tsiteerides Piiblist Iiobi sõnu: "Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle, ja mida ma kartsin, see tabas mind, Vadim Nikolajevitš." (lk 167)

Ma ei ole siiani väga hästi aru saanud, millised on venelased, kuid raamatut lugedes on aru saada, et Liksom on üritanud teatud tüüpi vene meeste hingeelu omale selgeks teha ja selle ka kirjasõnasse pannud. Ei teki tahet Liksomit umbusaldada.

Huvitava liinina rongisõidu vahepaladena rullub lahti tüdruku eraelu. Selgub, et ta on Moskvas asunud kokku elama noormehe Mitkaga, kuid tal on tekkinud lesbilikud suhted noormehe ema Irinaga. Tekkinud hingelisest ja moraalsest segadusest otsib ta Ulaanbaatarisse sõites pelgupaika, paraku aga on see reaalsus vaid kohtumine uute ebamugavustega. 

Raamatus on ära toodud ka venelaste suhtumine eestlastesse. Vadim Nikolajevitš: "Ma hakkasin juba mõtlema, et nüüd on mehele täie rauaga lajatatud ja torgatud ühte puuri eestlasega. Finljandskaja respublika ja Sovetskaja Estonskaja respublika vahel on vahe. Eestlased on kongus ninaga saksa natsid, aga soomlased on põhimõtteliselt samast puust mis meie omad. Finlandija on tühine kübemeke kaugel ja kõrgel põhjas. Teist pole tüli. Kõik maailma põhjarahvad on ühes mestis, neid ühendab põhjala uhkus." (lk 10)

Vadim Nikolajevitši kuju toob esile paljude vene ja maailma naiste paratamatu saatuse: naine hoolitseb oma mehe ja laste eest, mehe eesmärk on aga petta oma naist esimesel võimalusel ja tarbida sinna juurde liitrite kaupa viina, kusjuures ise näeb mees ennast kannatava poolena. Vadim Nikolajevitš tüdrukule: "Sellal ei pidurdanud liigne mõtlemine elu. Aga siis tuli too viimane libu! Katinka. Sidistas aga magusasti, et las ma pesen su särgi puhtaks. Sellega oli mu elu läbi ja ees ootas alkoholismi aina mudasemaks muutuv aulik ja pime rada." (lk 15)
Ja siis veel selline alandav suhtumine oma naisesse: "Ükskord vihastasin Katinka peale nii, et peksin kuvaldaga tema pesumasina puruks. Katinka korjas oma asjakesed kokku ja kadus koos poisiga ema juurde Leningradi. Oleks vist sinna jäänudki, aga ma tõin nad kolme kuu pärast tagasi. Ei saa mees naiseta hakkama. Tussi ju leiaks, aga mehel on vaja ka supikeetjat." (lk 159) Kui keegi selliseid lauseid päriselus välja ütleb, siis oleks ohhetamine, ahhetamine ja šokk garanteeritud, selline suhtumine naistesse aga pole kindlasti väljamõeldis.

Vadimi suust võib kuulda tsitaate, mida kindlasti mõni hea meelega oma repertuuari võtta tahaks, nt "Inimene ei saa ennast petmata elada." (lk 40) Või: "Kui mul tuleb valida kahe halva vahel, võtan alati mõlemad." (lk 116) Vadim oma joomisest: "Ma armastan viina nagu kõik venelased. Kui kord pihta hakkan, võin juua seitse pudelit ühe ööpäevaga. Joon, kuni põhi vastu tuleb. Siis tuleb Katinka, luud käes, ja viib mu koju. Nädala pärast olen jälle tubli mees ja lähen ehitustele trimpama. Säärase töö juures trimpamise käigus sünnivad minimaalsed tulemused otsekui iseensest maksimaalse ajaga. Kui ma viina ei saa, lähen ma peruks." (lk 89-90)

Mõtlema ärgitav on ka Vadimi kokkuvõte Venemaa ajaloost talle omases robustses kastmes: "Enne Ivan Julma ei olnud vist üldse kedagi. Aga kui tema saabli pihku võttis, hakkasid pead langema. Inimesi küüditati, saadeti asumisele ja hävitati. See on Jumala tahmine, mühatas onu Ivan. Tõi kõigele ettekäändeks Jumala. Va rebane. Lõi veel tolleaegse KGB, mis kandis hoolt, et plats oleks puhas. Siis tuli keiser Peeter Suur, kes tahtis meist eurooplasi teha ja lasi orjadel ehitada Peterburi linna. Teie, soomlaste meeleheaks! Lakkus teie perset, nõrk mees. Pärast seda tuli Saksa printsess, Katariina Suur. Eit, kelle vitt oli suur nagu pesupali, lasi end panna Potjomkinil, kelle riist oli nagu baklažaan. Venemaa ajalugu ei ole just eriline mõistuse võidukäik. Aga Nikolai Esimene? Iga mees sai kindluse mõttes paarsada vitsahoopi ja tuhat kepilööki kadalipus. Paljud ei elanud seda põrgut üle. Meie oleme piinamise õilsat kunsti alati osanud." (lk 84)

Blogi autor koos Rosa Liksomiga Võtikvere raamatukülas 2013. a.

Sellest raamatust on, mida lugeda - leidub mitmesuguseid tegelasi, olustikke ja olukordi. Tunnustada tuleb ka Liksomi omapäraseid olustikukirjeldusi, millest arusaamiseks tuleb kohati lauseid lugeda aeglasemalt kui muidu. Mitmekihiline raamat ei ole emotsinaalselt mugav, kuid julgen soojalt soovitada.

Räägin jälle küünelakist

Blogi paremas veerus märkasin loetumate posituste hulgas kuus aastat vana küünelakiteemalist postitust ja mõtlesin, et võtan sel teemal taas sõna.

Nüüd olen kuus aastat vanem, kuigi jätkuvalt noor, mu maailmapilt on muutunud üha vähem must-valgeks. Aga värve armastan endiselt. Enam ei murra ma nii väga pead asjade üle, mis maailma ehk väga palju ei muuda, kuigi kas ei muuda? On ju ilutööstus väga oluline majandusharu ja kahtlemata oleks maailm ilma selleta hoopis teist nägu. Samuti räägitakse, et kui on majanduskriis, siis kahte asja ostetakse jätkuvalt: toitu ja ilutooteid, sest naised tahavad ikka puhtad olla ja head välja näha.

Küünalaki kohta aga ütlen aastal 2013 seda, et mulle lihtsalt meeldib, kui küüned on lakitud. Ja mulle meeldib ka, kui varbaküüned on lakitud. Mäletan, et kui läksin sünnitushaiglasse, siis mõtlesin juba varakult, et varbaküüned saaksid selleks päevaks ikka mõnusat värvi. Et kui ma seal hallis haiglapalatis varbad teki alt välja lükkan, siis vaataks vastu üks rõõmustav värvilaik. 

Ma ei küsi enam, kes on need naised, kes küüsi ei laki, sest pigem näen, et maniküüri juurde on hoopiski väga raske aega saada. Ma annan omale aru, et olen ehk üks viimaseid naisi, kes hiljuti läks püsilakile üle. Just püsilaki pärast hakkasin tänavu maniküüris käima, viimati käisin seal 15aastaselt ja kuna toona välja tulles läks küünelakk laili, pidin ma sellele kodus mingi suvalise uue kihi peale panema ja ka usaldus maniküüride vastu oli aastateks kadunud. Meenub ka, et küünelaki mark oli Constance Carroll - kas keegi mäletab veel sellist firmat (oli poelettidel levinud 90ndatel, hind soodne)?

Praeguseks on mul kodus kaks klaaspurgitäit igas toonis küünelakke. Olen emotsiooniinimene ja tihti olen jalutanud lihtsalt mõnest poest läbi ja emotsiooni ajel jälle uut värvi laki soetanud. Ent jah, nüüd on mul sellest kodusest lakkimisest villand saanud või õigemini sellest, et lakk püsib korralikult peal maksimaalselt kaks päeva, enamasti aga vaid päeva. Isegi Diori lakk ei püsi kauem! Mul sai sellest totaalselt kõrini (nagu mul on saanud nii mõnesti asjast veel) ja püsilakk päästis mu päevad. Viimati peole minnes jõudsin kohale õigeks ajaks. Tajusin, kui suur ajavõit on see, kui enne pidu ei pea küüsi lakkima.

See siin ei ole, nagu isegi lugeda võite, mingi sügav filosoofiline arutlus. See on tavaline väljavõte igapäevaelust, mis ei pretendeerigi ühiskonda üllavamaks muutva diskussioonini. Aga võib-olla pretendeerib ka, sest naine, kes saab oma küünte peale kindel olla, õiendab vähem mehe ja lastega ja bla-bla-bla-bla.

Praegu on mu küünetel esimest korda elus musta värvi küünelakk, selle peal üks sädelev kiht. Inspiratsiooni andis üks stiilne naine, kes kannab vahetpidamata just musta lakki. See küünelakk ei ole teinud mind paremaks inimeseks, aga sellega koos tunnen ma ise ennast paremini ja täpselt nii lihtne see ongi.

Kaunist advendiaega neile, kes selles lugu peavad, ja rahulolu endaga ülejäänutele!

Keeniasse ja Amazonasele

Tundub, et Petrone Printi rännuraamatute sarjast olen suve jooksul läbi lugenud kaks: Ivo Tšetõrkini "Minu Amazonase" ja Janika Tamme "Minu Keenia". Mõlemad lood on üksjagu sarnased ja mõlemat raamatut soovitan lugeda just silmaringi avardamise eesmärgil.

Jah, "Minu Keenia" avardas silmaringi tõesti mitmes mõttes. Et Keenias on vaesus ja nälg ning samas leidub ühiskonnas ka jõukal järjel inimesi, ei olnud muidugi eriline üllatus. Lood HIVi nakatunud lastest, lapsi maha jätvatest emadest, koolihariduse kättesaamatusest jne olid ehk ka see, mida ehk oskas aimata. Küll aga šokeeris mind keenialaste käitumine teiste inimeste suhtes - valetamine, petmine, altvedamine jne. Uskumatu, kuidas isegi haigete laste tagant varastatakse ja nende arvelt üritatakse kasu lõigata. Ime siis, et vabatahtlikud ei suuda eriti kauaks Keeniasse pidama jääda, sest sealsed petturid muudavad ise olukorra niivõrd lootusetuks. Järjepanu kirjeldas Janika inimesi, kellega ta asus koos hoogsalt tegutsema ja kes siis ikka midagi varastasid või välja petsid. Uskumatu.

Lood selles raamatus on eriliselt kurvad ja hinge minevad. Nagu ikka, on kõige rohkem kahju lastest. Ja paraku tundub, et kui kohalik kultuur ja väärtushinnangud ei parane, siis ei saa ka riigis vaeste elu paremaks minna. Eestlaste rehepaplus jääb keenialaste tegemistele kaugelt-kaugelt alla. Arvan, et see raamat võiks igale sarnasesse riiki vabatahtlikuks minejale eelnev kohustuslik kirjandus olla.

"Minu Amazonas" oli Keenia loole mõnes mõttes üsna sarnane just selle poolest, et ka Amazonase kallastel elasid inimesed suhteliselt vaeselt, eluasemeks oli tihti vaid üks toakene, keegi ikka varastas midagi kellegi tagant, eriti ühegi inimese peale ei saanud loota, kellaaegadest kinni ei peetud, vabatahtlikke kasutasid oma huvides ära peale abivajajate ka "heategijad" ise jne. Tundus, et Ivo suutis sellist põhimõttetust (võib-olla meesterahvale omaselt?) kiiremini aktsepteerida ja sellega rutem harjuda.

Kui raamatute kirjapanekust rääkida, siis see, mida oleks oodanud Ivo raamatu puhul, häiris mind tegelikult Janika raamatu puhul. Nimelt eriti just Ivo raamatu esimeses osas tekitas minu suurt segadust peatükkide ajaline mittejärgnevus. Samas Janika raamatu puhul häiris mind see, et üsna detailselt olid ka raamatu kui terviku suhtes tühi-tähi kronoloogilises järjekorras kirja pandud. No Janika raamatut oli muidugi üleüldse hingeliselt palju raskem lugeda, sest masendus ja lootusetus puudutasid paratamatult. Ivo raamat oli kergemini seeditavam ja kogu aeg ei pidanud lugejana masendusse sattuma, ent kuidagi imelikult oli kirja pandud Ivol suhe Maarjaga. Kõigepealt loo alguses võis pikalt lugeda selle kohta, kuidas läksid Maarjaga teed lahku. Ja siis äkki raamatu lõpus selgus, et ka Maarja oli Amazonasel ja seal isegi "kaks triipu" omandanud, raamatu jooksul aga jutustati hoopis Kaupode, Kadride jne tegemistest.

Mul on hea meel, et raamatu autorid minu eest nendes paikades ära käisid, sest ma ise ei julgeks sellistesse kohtadesse ilmselt ise kunagi minna. Ma kardan isegi meie kohalikes metsades ära eksida, mis siis veel rääkida ühest Amazonase metsast, kuhu sa lähed sisse, äkitselt tõuseb vihmavesi nabani, loodus on täis ohtlikke elajaid jne. Tore, et meil on olemas julgeid inimesi, ja tore, et nad ka oma rännakuid kirjasõnas talletada viitsivad.

Lapsepõlvepildid allakäinud külast

Tänavu Kangro kirjanduspreemia žüriis olles jõudis minuni Ott Kiluski "Veidrikud ja võpatused", mis valiti selle preemia nominendiks just seepärast, et raamatu tegevus toimub Võrumaal, ajaloolises ja ka tänapäevases mõistes pigem küll Setomaal, täpsemalt Meremäe külas.

Olen juba kuulnud, et paljudele kohalikele on raamat tuska tekitanud, sest pildid, mida Meremäest luuakse, ei ühti paljude arvates sellega, mida nemad 1980ndatel sealkandis kogesid. Samuti ei meeldi inimestele see, milline pilt osadest inimestest luuakse, seda enam, et neid inimesi on peetud piirkonna raudvaraks. Olen Meremäel viimase 10 aasta jooksul päris palju kordi käinud - tundub armas külake, kus on tore raamatukogu, käsitööring, noorte poolt rõõmsates toonides väritud bussipeatus jne ehk miski ei meenuta sellist kohutavat allakäinud küla nagu Kiluski raamatus.

Ma ise pole tegelikult Võrumaalt pärit ega tea midagi sellest, mis toimus siinsetes külades 80ndatel, seega ei saa ma kuidagi loo autentsust kinnitada või ümber lükata. Minu lapsepõlv ontliku väikelinna keskklassi perekonnas oli selle looga võrreldes nagu öö ja päev. Sellist padujoomist, hullude ringikarglemist ja ammugi mitte litsilöömist pole ma kusagil näinud. Tuleb välja, et Enn Vaino, kes on samuti olnud Kangro preemia nominent, raamatute tegelased kahvatavad oma nilbuses Kiluski väidetavalt realistlike külapiltide kõrval. Aga samas pole siin ka midagi imestada, sest elu ongi teatavasti märksa värvikam kui mis iganes ilukirjanduslik teos.

Ausalt öeldes ei oskagi Kiluski raamatu sisusse kuidagi suhtuda. Juba pealkirjast ja esimestest lehekülgedest on aru saada, et autori hinges pesitseb poeet, ent lood, mis lehekülgedel avanevad, on kaugel nii poeesiast kui ka isegi aguliromantikast. Miks valis autor sellise loo kirjapanekuks poeetilise vormi, on minu jaoks küsimus. Samas muidugi oli vastus juba eespool ära toodud: autor ongi hingelt poeet hoolimata sellest lapsepõlvest, kust ta on läbi pidanud tulema.  Mõnes mõttes on see raamat nagu unenägu - tahaks teha silmad lahti ja näha, et kõik see kokku on olnud üks halb unenägu ja tegelikult on maaelu ilus ja lihtne. Arvan siiski, et raamatu rõvedused on utreeritud või vähemalt "parimad palad" raamatu jaoks välja valitud või siis on lihtsalt autoril need paremini meelde jäänud kui lihtne ja stabiilne argielu.

Kuskil poole peal hakkab raamat kaotama oma isikupära - jälle läheb minajutustaja järgmisesse klassi, jälle kirjeldatakse uusi alkoholilembeseid külamehi ja imelikke, enamasti samuti alkoholilembeseid uusi õpetajaid, jälle keegi joob end pildituks, laamendab, peksab kedagi läbi või esineb seksuaalselt häirivalt liberaalsena. Tekib küsimus, kas tõesti lapsepõlve külas ei olnud mitte midagi ilusat? Kas tõesti oligi seal ainult üks padujoomine, peksmine ja litsilöömine ning iga kolmas viidi vaimuhaiglasse? Kas ühed vähesed normaalsed inimesed maailmas olid Viljandi vanaisa ja onu Jolle?

Pean tunnistama, et olen ka ise tunnetanud viimasel ajal suurt Nõukogude nostalgiat, kuigi ise elasin selles riigis vaid 10 aastat ja konkreetselt oma väikelapsepõlveaegset Nõukogude aega ma küll kuidagi taga ei igatse. See raamat raputas mind nõukanostalgiast igal juhul tagasi nüüdisaega.

Kirjutada ja sõna seada autor oskab. Võib-olla pidigi ta oma värvika lapsepõlveloo kirja panema selleks, et saaks järgmiste raamatute kallale asuda. Kuigi paratamatult ei pääse ta ilmselt ka edaspidi lapsepõlvetaagast ning ka neist rõvedustest - allapoole vööd jäävatest teemadest -, mis minu jaoks seostuvad just seto elulaadiga (vt kasvõi Taarka lugu). Igal juhul tundub, et vähemalt väliselt on kirjanik oma lapsepõlveagooniast suutnud väljuda ja temast on saanud täitsa normaalne kodanik, pidavat jutu järgi töötama Vanemuises.

Viimaks võiks küsida, kas tasub raamatut soovitada lugeda ka n-ö tavalisele inimesele. Ehk siis, kas raamat on ka huvitav. Kuna raamat ei ole eriti mahukas ja igasugu pentsikuid tegelasi ja lugusid tuleb ette, siis peaks see ajaviitelugemiseks sobima küll. Aga ilmselt need, kelle taluvuspiirid seksuaalseid nilbusi ja kogu seda muud kõntsa ei kannata ning kes mälupiltides on 80ndat kui kaunis päikseline aeg, jätavad selle ühel hetkel pooleli. Rohkem kõnetab ja võrdlusvõimalusi annab see raamat kindlasti neile, kes on samuti elanud 80ndatel mõnes kolhoosikülas.

Jälle need vabamüürlased

Jaak Kuke "Vabamüürlaste aarded Vigalas" (2012) on raamat, mis tekitab üsna iseäralikke tundeid. Ei, seda mitte sisu, vaid pigem vormistuse osas. Ma pole kunagi kohanud raamatut, mis niivõrd ohtralt kubiseks kirjavigadest ja mitte sellistest, mis jääksid silma vaid eesti filoloogile, vaid elementaarsetest vigadest, mis peaksid olema hiljemalt 6. klassiks elimineeritud. Paar esimest lehekülge lugesin läbi suure vaevaga ja mõtlesin juba, et viskan raamatu käest, sest peaaegu igas lauses esinevad vead tõmbasid kogu tähelepanu enda alla. Surfasin natuke netis ja mulle jäi mulje, et raamatust on antud välja ka kordustrükk. Enne järjekordset kordustrükki soovitaksin autoril otsida abiline ja kirjavead ära parandada. Ei ole mõtet sellise lihtsasti lahendatava asjaga oma mainet kahjustada.

Samuti soovitaksin raha leida toimetaja palkamiseks, sest raamatus leiduv materjal on hea ja huvitav. Praegu näikse aga olevat kaante vahele pandud kõige esimene mustand. Oleks vaja eraldada terad sõkaldest. Liiga palju on raamatus üleliigset ja mõningad liinid jäävad lahenduseta, mõningad liinid pole üldse omavahel seotud. Näiteks ei saa aru, mis on ingli ehk Triinu roll selles raamatus - üldise süžeega ei lähe see üldse kokku. On lihtsalt keset vabamüürlaste aarete jahtimist äkki üks tüdruk, kellega peategelasel on suhe, ja sinna see jääbki. Mõne aja pärast ilmub kui valgelt lehelt äkki mängu Kristina ja suurt armastust Triinu poleks nagu olnudki. Kusjuures eriti imelik on see, et tegelane, kes raamatu esiosas kannab nime Triin, saab tagumises osas, kus ta esineb raamatu seisukohalt täiesti mitte midagi ütlevas rollis, äkki nimeks Triinu. Siin ei saa enam vabanduseks tuua loomuliku keelevaistu puudumist.

Ja muide, miks ei leidu raamatus erootikasugemeid, kuigi tagakaanetekst seda lubab? Päris paljudes tekstides justkui viib lugu seksini ja sinna see jääbki. Ainult Triin viskab ühes kohas rinnahoidjad (!) seljast... Vaene Kristina aga peab vähemalt nädala mehega seiklema, hommikuni saunas käima ja kõrvuti magama, aga ikka jätab mees ta kuivale ja mitte tahtlikult, vaid lihtsalt jääb mulje, et mehel puudub huvi. Ei kõla eriti usutavalt. Ühtlasi saime siiski raamatust teada, et Kristinal on pirnjad rinnad. Oleks huvitav sellise kujuga rindu näha.

Kuid kas ainult kritiseerin? Tegelikult mitte. Hindan autori, kes tegelikult, nagu internetis ringi tuulates leidsin, on hoopis sõjaväelane, head tahet ja ettevõtlikkust üks lugu kirja panna. Lugu on põnev. Kui vaid leiaks toimetaja, kes natuke kaasa aitaks, et ka vormistus oleks selline, et lugeda saaks tõesti mõnuga. Esimesed 70 lehekülge ei juhtu raamatus midagi, need võiks vabalt paarikümnele leheküljele koondada. Siis aga hakkavad seiklused pihta ja lugeda võib juba suure põnevusega. Kokkuvõtlikult on tegu ühe muinasjutuga, mis lõpeb kahe inimese teineteise leidmise ja kõigi heade rikkaks saamisega. Peategelane tõuseb superkangelase staatusesse, kellesse on edu sisse koodeeritud juba poisikesest saati.

Aga postituse pealkirja juurde tulles: kui kõrvutada fraasi "jälle need vabamüürlased" fraasiga "jälle need naksitrallid", siis kas mitte ei joonistu siit kohe paralleel? Vabamüürlastest ongi saanud viimasel ajal müütilised tegelased, keda ikka püütakse raamatutesse pista. Hiljuti lugesin Hargla "Apteeker Melchiori ja Oleviste mõistatust" - ei saadud neist üle ega ümber sealgi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et raamat jättis siiski sooja ja helge tunde ning klaustrofoobikuna suutsin ka maa-alustes käikudes ekslemise ja sinna kohatise kinnijäämise edukalt läbida. Ise ma otseloomulikult sellistesse käikudesse jalga ei tõstaks eelmises lauses nimetatud foobia tõttu.