Laupäev, 5. oktoober 2013

Lapsepõlvepildid allakäinud külast

Tänavu Kangro kirjanduspreemia žüriis olles jõudis minuni Ott Kiluski "Veidrikud ja võpatused", mis valiti selle preemia nominendiks just seepärast, et raamatu tegevus toimub Võrumaal, ajaloolises ja ka tänapäevases mõistes pigem küll Setomaal, täpsemalt Meremäe külas.

Olen juba kuulnud, et paljudele kohalikele on raamat tuska tekitanud, sest pildid, mida Meremäest luuakse, ei ühti paljude arvates sellega, mida nemad 1980ndatel sealkandis kogesid. Samuti ei meeldi inimestele see, milline pilt osadest inimestest luuakse, seda enam, et neid inimesi on peetud piirkonna raudvaraks. Olen Meremäel viimase 10 aasta jooksul päris palju kordi käinud - tundub armas külake, kus on tore raamatukogu, käsitööring, noorte poolt rõõmsates toonides väritud bussipeatus jne ehk miski ei meenuta sellist kohutavat allakäinud küla nagu Kiluski raamatus.

Ma ise pole tegelikult Võrumaalt pärit ega tea midagi sellest, mis toimus siinsetes külades 80ndatel, seega ei saa ma kuidagi loo autentsust kinnitada või ümber lükata. Minu lapsepõlv ontliku väikelinna keskklassi perekonnas oli selle looga võrreldes nagu öö ja päev. Sellist padujoomist, hullude ringikarglemist ja ammugi mitte litsilöömist pole ma kusagil näinud. Tuleb välja, et Enn Vaino, kes on samuti olnud Kangro preemia nominent, raamatute tegelased kahvatavad oma nilbuses Kiluski väidetavalt realistlike külapiltide kõrval. Aga samas pole siin ka midagi imestada, sest elu ongi teatavasti märksa värvikam kui mis iganes ilukirjanduslik teos.

Ausalt öeldes ei oskagi Kiluski raamatu sisusse kuidagi suhtuda. Juba pealkirjast ja esimestest lehekülgedest on aru saada, et autori hinges pesitseb poeet, ent lood, mis lehekülgedel avanevad, on kaugel nii poeesiast kui ka isegi aguliromantikast. Miks valis autor sellise loo kirjapanekuks poeetilise vormi, on minu jaoks küsimus. Samas muidugi oli vastus juba eespool ära toodud: autor ongi hingelt poeet hoolimata sellest lapsepõlvest, kust ta on läbi pidanud tulema.  Mõnes mõttes on see raamat nagu unenägu - tahaks teha silmad lahti ja näha, et kõik see kokku on olnud üks halb unenägu ja tegelikult on maaelu ilus ja lihtne. Arvan siiski, et raamatu rõvedused on utreeritud või vähemalt "parimad palad" raamatu jaoks välja valitud või siis on lihtsalt autoril need paremini meelde jäänud kui lihtne ja stabiilne argielu.

Kuskil poole peal hakkab raamat kaotama oma isikupära - jälle läheb minajutustaja järgmisesse klassi, jälle kirjeldatakse uusi alkoholilembeseid külamehi ja imelikke, enamasti samuti alkoholilembeseid uusi õpetajaid, jälle keegi joob end pildituks, laamendab, peksab kedagi läbi või esineb seksuaalselt häirivalt liberaalsena. Tekib küsimus, kas tõesti lapsepõlve külas ei olnud mitte midagi ilusat? Kas tõesti oligi seal ainult üks padujoomine, peksmine ja litsilöömine ning iga kolmas viidi vaimuhaiglasse? Kas ühed vähesed normaalsed inimesed maailmas olid Viljandi vanaisa ja onu Jolle?

Pean tunnistama, et olen ka ise tunnetanud viimasel ajal suurt Nõukogude nostalgiat, kuigi ise elasin selles riigis vaid 10 aastat ja konkreetselt oma väikelapsepõlveaegset Nõukogude aega ma küll kuidagi taga ei igatse. See raamat raputas mind nõukanostalgiast igal juhul tagasi nüüdisaega.

Kirjutada ja sõna seada autor oskab. Võib-olla pidigi ta oma värvika lapsepõlveloo kirja panema selleks, et saaks järgmiste raamatute kallale asuda. Kuigi paratamatult ei pääse ta ilmselt ka edaspidi lapsepõlvetaagast ning ka neist rõvedustest - allapoole vööd jäävatest teemadest -, mis minu jaoks seostuvad just seto elulaadiga (vt kasvõi Taarka lugu). Igal juhul tundub, et vähemalt väliselt on kirjanik oma lapsepõlveagooniast suutnud väljuda ja temast on saanud täitsa normaalne kodanik, pidavat jutu järgi töötama Vanemuises.

Viimaks võiks küsida, kas tasub raamatut soovitada lugeda ka n-ö tavalisele inimesele. Ehk siis, kas raamat on ka huvitav. Kuna raamat ei ole eriti mahukas ja igasugu pentsikuid tegelasi ja lugusid tuleb ette, siis peaks see ajaviitelugemiseks sobima küll. Aga ilmselt need, kelle taluvuspiirid seksuaalseid nilbusi ja kogu seda muud kõntsa ei kannata ning kes mälupiltides on 80ndat kui kaunis päikseline aeg, jätavad selle ühel hetkel pooleli. Rohkem kõnetab ja võrdlusvõimalusi annab see raamat kindlasti neile, kes on samuti elanud 80ndatel mõnes kolhoosikülas.

Kommentaare ei ole: