Pühapäev, 6. oktoober 2013

Keeniasse ja Amazonasele


Tundub, et Petrone Printi rännuraamatute sarjast olen suve jooksul läbi lugenud kaks: Ivo Tšetõrkini "Minu Amazonase" ja Janika Tamme "Minu Keenia". Mõlemad lood on üksjagu sarnased ja mõlemat raamatut soovitan lugeda just silmaringi avardamise eesmärgil.

Jah, "Minu Keenia" avardas silmaringi tõesti mitmes mõttes. Et Keenias on vaesus ja nälg ning samas leidub ühiskonnas ka jõukal järjel inimesi, ei olnud muidugi eriline üllatus. Lood HIVi nakatunud lastest, lapsi maha jätvatest emadest, koolihariduse kättesaamatusest jne olid ehk ka see, mida ehk oskas aimata. Küll aga šokeeris mind keenialaste käitumine teiste inimeste suhtes - valetamine, petmine, altvedamine jne. Uskumatu, kuidas isegi haigete laste tagant varastatakse ja nende arvelt üritatakse kasu lõigata. Ime siis, et vabatahtlikud ei suuda eriti kauaks Keeniasse pidama jääda, sest sealsed petturid muudavad ise olukorra niivõrd lootusetuks. Järjepanu kirjeldas Janika inimesi, kellega ta asus koos hoogsalt tegutsema ja kes siis ikka midagi varastasid või välja petsid. Uskumatu.

Lood selles raamatus on eriliselt kurvad ja hinge minevad. Nagu ikka, on kõige rohkem kahju lastest. Ja paraku tundub, et kui kohalik kultuur ja väärtushinnangud ei parane, siis ei saa ka riigis vaeste elu paremaks minna. Eestlaste rehepaplus jääb keenialaste tegemistele kaugelt-kaugelt alla. Arvan, et see raamat võiks igale sarnasesse riiki vabatahtlikuks minejale eelnev kohustuslik kirjandus olla.

"Minu Amazonas" oli Keenia loole mõnes mõttes üsna sarnane just selle poolest, et ka Amazonase kallastel elasid inimesed suhteliselt vaeselt, eluasemeks oli tihti vaid üks toakene, keegi ikka varastas midagi kellegi tagant, eriti ühegi inimese peale ei saanud loota, kellaaegadest kinni ei peetud, vabatahtlikke kasutasid oma huvides ära peale abivajajate ka "heategijad" ise jne. Tundus, et Ivo suutis sellist põhimõttetust (võib-olla meesterahvale omaselt?) kiiremini aktsepteerida ja sellega rutem harjuda.

Kui raamatute kirjapanekust rääkida, siis see, mida oleks oodanud Ivo raamatu puhul, häiris mind tegelikult Janika raamatu puhul. Nimelt eriti just Ivo raamatu esimeses osas tekitas minu suurt segadust peatükkide ajaline mittejärgnevus. Samas Janika raamatu puhul häiris mind see, et üsna detailselt olid ka raamatu kui terviku suhtes tühi-tähi kronoloogilises järjekorras kirja pandud. No Janika raamatut oli muidugi üleüldse hingeliselt palju raskem lugeda, sest masendus ja lootusetus puudutasid paratamatult. Ivo raamat oli kergemini seeditavam ja kogu aeg ei pidanud lugejana masendusse sattuma, ent kuidagi imelikult oli kirja pandud Ivol suhe Maarjaga. Kõigepealt loo alguses võis pikalt lugeda selle kohta, kuidas läksid Maarjaga teed lahku. Ja siis äkki raamatu lõpus selgus, et ka Maarja oli Amazonasel ja seal isegi "kaks triipu" omandanud, raamatu jooksul aga jutustati hoopis Kaupode, Kadride jne tegemistest.

Mul on hea meel, et raamatu autorid minu eest nendes paikades ära käisid, sest ma ise ei julgeks sellistesse kohtadesse ilmselt ise kunagi minna. Ma kardan isegi meie kohalikes metsades ära eksida, mis siis veel rääkida ühest Amazonase metsast, kuhu sa lähed sisse, äkitselt tõuseb vihmavesi nabani, loodus on täis ohtlikke elajaid jne. Tore, et meil on olemas julgeid inimesi, ja tore, et nad ka oma rännakuid kirjasõnas talletada viitsivad.

Kommentaare ei ole: