Neljapäev, 5. detsember 2013

Räägin jälle küünelakist

Blogi paremas veerus märkasin loetumate posituste hulgas kuus aastat vana küünelakiteemalist postitust ja mõtlesin, et võtan sel teemal taas sõna.

Nüüd olen kuus aastat vanem, kuigi jätkuvalt noor, mu maailmapilt on muutunud üha vähem must-valgeks. Aga värve armastan endiselt. Enam ei murra ma nii väga pead asjade üle, mis maailma ehk väga palju ei muuda, kuigi kas ei muuda? On ju ilutööstus väga oluline majandusharu ja kahtlemata oleks maailm ilma selleta hoopis teist nägu. Samuti räägitakse, et kui on majanduskriis, siis kahte asja ostetakse jätkuvalt: toitu ja ilutooteid, sest naised tahavad ikka puhtad olla ja head välja näha.

Küünalaki kohta aga ütlen aastal 2013 seda, et mulle lihtsalt meeldib, kui küüned on lakitud. Ja mulle meeldib ka, kui varbaküüned on lakitud. Mäletan, et kui läksin sünnitushaiglasse, siis mõtlesin juba varakult, et varbaküüned saaksid selleks päevaks ikka mõnusat värvi. Et kui ma seal hallis haiglapalatis varbad teki alt välja lükkan, siis vaataks vastu üks rõõmustav värvilaik. 

Ma ei küsi enam, kes on need naised, kes küüsi ei laki, sest pigem näen, et maniküüri juurde on hoopiski väga raske aega saada. Ma annan omale aru, et olen ehk üks viimaseid naisi, kes hiljuti läks püsilakile üle. Just püsilaki pärast hakkasin tänavu maniküüris käima, viimati käisin seal 15aastaselt ja kuna toona välja tulles läks küünelakk laili, pidin ma sellele kodus mingi suvalise uue kihi peale panema ja ka usaldus maniküüride vastu oli aastateks kadunud. Meenub ka, et küünelaki mark oli Constance Carroll - kas keegi mäletab veel sellist firmat (oli poelettidel levinud 90ndatel, hind soodne)?

Praeguseks on mul kodus kaks klaaspurgitäit igas toonis küünelakke. Olen emotsiooniinimene ja tihti olen jalutanud lihtsalt mõnest poest läbi ja emotsiooni ajel jälle uut värvi laki soetanud. Ent jah, nüüd on mul sellest kodusest lakkimisest villand saanud või õigemini sellest, et lakk püsib korralikult peal maksimaalselt kaks päeva, enamasti aga vaid päeva. Isegi Diori lakk ei püsi kauem! Mul sai sellest totaalselt kõrini (nagu mul on saanud nii mõnesti asjast veel) ja püsilakk päästis mu päevad. Viimati peole minnes jõudsin kohale õigeks ajaks. Tajusin, kui suur ajavõit on see, kui enne pidu ei pea küüsi lakkima.

See siin ei ole, nagu isegi lugeda võite, mingi sügav filosoofiline arutlus. See on tavaline väljavõte igapäevaelust, mis ei pretendeerigi ühiskonda üllavamaks muutva diskussioonini. Aga võib-olla pretendeerib ka, sest naine, kes saab oma küünte peale kindel olla, õiendab vähem mehe ja lastega ja bla-bla-bla-bla.

Praegu on mu küünetel esimest korda elus musta värvi küünelakk, selle peal üks sädelev kiht. Inspiratsiooni andis üks stiilne naine, kes kannab vahetpidamata just musta lakki. See küünelakk ei ole teinud mind paremaks inimeseks, aga sellega koos tunnen ma ise ennast paremini ja täpselt nii lihtne see ongi.

Kaunist advendiaega neile, kes selles lugu peavad, ja rahulolu endaga ülejäänutele!

Kommentaare ei ole: