Teisipäev, 2. juuli 2013

Jälle need vabamüürlased

Jaak Kuke "Vabamüürlaste aarded Vigalas" (2012) on raamat, mis tekitab üsna iseäralikke tundeid. Ei, seda mitte sisu, vaid pigem vormistuse osas. Ma pole kunagi kohanud raamatut, mis niivõrd ohtralt kubiseks kirjavigadest ja mitte sellistest, mis jääksid silma vaid eesti filoloogile, vaid elementaarsetest vigadest, mis peaksid olema hiljemalt 6. klassiks elimineeritud. Paar esimest lehekülge lugesin läbi suure vaevaga ja mõtlesin juba, et viskan raamatu käest, sest peaaegu igas lauses esinevad vead tõmbasid kogu tähelepanu enda alla. Surfasin natuke netis ja mulle jäi mulje, et raamatust on antud välja ka kordustrükk. Enne järjekordset kordustrükki soovitaksin autoril otsida abiline ja kirjavead ära parandada. Ei ole mõtet sellise lihtsasti lahendatava asjaga oma mainet kahjustada.

Samuti soovitaksin raha leida toimetaja palkamiseks, sest raamatus leiduv materjal on hea ja huvitav. Praegu näikse aga olevat kaante vahele pandud kõige esimene mustand. Oleks vaja eraldada terad sõkaldest. Liiga palju on raamatus üleliigset ja mõningad liinid jäävad lahenduseta, mõningad liinid pole üldse omavahel seotud. Näiteks ei saa aru, mis on ingli ehk Triinu roll selles raamatus - üldise süžeega ei lähe see üldse kokku. On lihtsalt keset vabamüürlaste aarete jahtimist äkki üks tüdruk, kellega peategelasel on suhe, ja sinna see jääbki. Mõne aja pärast ilmub kui valgelt lehelt äkki mängu Kristina ja suurt armastust Triinu poleks nagu olnudki. Kusjuures eriti imelik on see, et tegelane, kes raamatu esiosas kannab nime Triin, saab tagumises osas, kus ta esineb raamatu seisukohalt täiesti mitte midagi ütlevas rollis, äkki nimeks Triinu. Siin ei saa enam vabanduseks tuua loomuliku keelevaistu puudumist.

Ja muide, miks ei leidu raamatus erootikasugemeid, kuigi tagakaanetekst seda lubab? Päris paljudes tekstides justkui viib lugu seksini ja sinna see jääbki. Ainult Triin viskab ühes kohas rinnahoidjad (!) seljast... Vaene Kristina aga peab vähemalt nädala mehega seiklema, hommikuni saunas käima ja kõrvuti magama, aga ikka jätab mees ta kuivale ja mitte tahtlikult, vaid lihtsalt jääb mulje, et mehel puudub huvi. Ei kõla eriti usutavalt. Ühtlasi saime siiski raamatust teada, et Kristinal on pirnjad rinnad. Oleks huvitav sellise kujuga rindu näha.

Kuid kas ainult kritiseerin? Tegelikult mitte. Hindan autori, kes tegelikult, nagu internetis ringi tuulates leidsin, on hoopis sõjaväelane, head tahet ja ettevõtlikkust üks lugu kirja panna. Lugu on põnev. Kui vaid leiaks toimetaja, kes natuke kaasa aitaks, et ka vormistus oleks selline, et lugeda saaks tõesti mõnuga. Esimesed 70 lehekülge ei juhtu raamatus midagi, need võiks vabalt paarikümnele leheküljele koondada. Siis aga hakkavad seiklused pihta ja lugeda võib juba suure põnevusega. Kokkuvõtlikult on tegu ühe muinasjutuga, mis lõpeb kahe inimese teineteise leidmise ja kõigi heade rikkaks saamisega. Peategelane tõuseb superkangelase staatusesse, kellesse on edu sisse koodeeritud juba poisikesest saati.

Aga postituse pealkirja juurde tulles: kui kõrvutada fraasi "jälle need vabamüürlased" fraasiga "jälle need naksitrallid", siis kas mitte ei joonistu siit kohe paralleel? Vabamüürlastest ongi saanud viimasel ajal müütilised tegelased, keda ikka püütakse raamatutesse pista. Hiljuti lugesin Hargla "Apteeker Melchiori ja Oleviste mõistatust" - ei saadud neist üle ega ümber sealgi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et raamat jättis siiski sooja ja helge tunde ning klaustrofoobikuna suutsin ka maa-alustes käikudes ekslemise ja sinna kohatise kinnijäämise edukalt läbida. Ise ma otseloomulikult sellistesse käikudesse jalga ei tõstaks eelmises lauses nimetatud foobia tõttu.

Kommentaare ei ole: