Venemaa aasta?

Minul kui kaugeltki mitte jalgpallispetsialistil, vaid lihtsalt profaansel huvilisel tekkis juba nädalapäevad tagasi kahtlus, et EMi finaalis katsuvad omavahel rammu Saksamaa ja Venemaa. Kui eile veel võis arvata, et üks potsentsiaalne finalist on ka Holland (kelle poolt minagi otseloomulikult olin, sest mul on Hollandis häid sõpru), siis täna me juba teame, et oranžid pidid pillid kotti panema.

Mul on kahtlane tunne, et sel aastal võib võita Venemaa. Poolfinaalis Türgit võita pole Saksamaale kindlasti mingi probleem. Tundub, et nii kui Medvedjev "võimule" sai, on hakanud sellel riigil hästi minema. Kõigepealt võitsid nad esmakordselt elus Eurovisiooni ja nüüd on tänu hollandlasest kuldsõrmele neil jalgpalliski hästi hakanud minema. On vist Venemaa aasta. Kui Eesti võitis Eurovisiooni, hakkas ka ju kohe riburada olümpiavõite tulema.

Contrast, Ess-soost ja suukorvistamisest

Hiljuti võisime mitmest lehest ja Contra (Margus Konnula) enda e-kirjast lugeda, et Urvaste Valla Leht on temaga lõpetanud vallalehe väljaandmise lepingu. Ka mulle tuli see uudis suure üllatusena, sest tegu on olnud kahtlemata parima vallalehega Võru maakonnas. Sellest lehest oli alati midagi huvitavat lugeda isegi sellel, kel polnud Urvaste vallaga midagi pistmist.

Paraku tuleb tõdeda, et lepingu lõpetamine viitab tõepoolest katsele meediat (siinkohal kodanike algatust) suukorvistada. See, et Contra kärpis ära ühe lause  - ühe lause! - vallavolinike artiklist, ei saa ju ometi olla toimetajale kinga andmise põhjuseks. Kõik, kes on töötanud reporteri või toimetajana, on vigu teinud. Seda ikka juhtub. Ent mitte kunagi ei anta pärast esimest apsakat töötajale kinga. Lepingu lõpetamisega on paratamatult sülitatud kõige selle peale, mis inimene seda lehte kokku pannes tegi. Tema nelja aasta tubli töö nullis ühe lause välja jätmine! 

Nn artiklit, mida Contra kärpis, saime hiljem lugeda Urvaste blogist originaalkujul, see oli kirjutatud 6. klassi tasemel. On paratamatu, et seda tuli toimetada. Pealegi saime ju ka kärbitud kujul ilmunud artiklist kogu informatsiooni ja ühe huvigrupi ehk pundi vallavolinike seisukoha teada.

Teatavasti puudutas Contrale saatuslikuks saanud kärbitud artikkel Ess-soo problemaatikat. Lühidalt on asi selles, et üks ärimees tahab ühe kauni Urvaste valla raba - Ess-soo - peenrahaks teha. AS Ketal Võru emafirma sai kunagi Urvaste vallalt loa Ess-soo turbamaardla  taaskasutusele võtta, kuid luba andes pidas vald silmas seda, et kaevandama hakataks alalt, kus on juba varem kaevandatud. Firma tahab nüüd aga üles võtta hoopis praegu veel puutumatu raba, et selle pealmisest kihist kasvuturvast toota ja see välismaale maha ärida. Teisisõnu tahetakse Ess-soo toppida Hollandi, Itaalia jm lillepottidesse. Olen ise käinud Ess-soos ja mulle tundub uskumatu, et leidub inimesi, kes võivad looduse suhtes nii julmalt käituda.

Hulk Urvaste valla inimesi eesotsas ajakirjanik Airi Hallik-Konnula ja bioloog Helina Kärgenbergiga on nüüdseks juba mitu aastat teinud kõikvõimalikke jõupingutusi, et Ess-soo võiks alles jääda. Selleks loodi lausa seltsing Roheline Urvaste ja kodanikuühiskonna propageerijate innustusel kandideeriti kohalikku volikokku ning saadi sinnagi mitu kohta. Paraku ei ole neil volikogus siiski veel piisavalt palju hääli, mis rohelise maailmavaate eest kõneleda saaksid.

Kõige hämmastavam, et suurimat võitlust on tulnud pidada kohaliku keskkkonnateenistusega, kellega koos on kaua kohtupinki nühitud. Seltsinglased on väga palju oma vaba aega ja bensiini kulutanud selleks, et raba võiks alles jääda. Appi on tulnud ka Eestimaa Looduse Fond koos oma juristiga. Ei saa ju ometi öelda, et need inimesed, kes looduse säilimise nimel on võidelnud, on seda teinud kuidagi oma huvides. Reaalselt ei võida nad ju sellest midagi. Kui Urvaste Valla Lehes ilmub artikkel Ess-soost, ei saa ju seda ometi kallutatuks pidada. Kahjuks aga tuleb tõdeda, et on inimesi, kes isegi selle teema üles võtmist kallutatuks peavad. Nüüd tuleb välja, et Ess-soo nimel võidelnud inimesed on valla vaenlased nr 1 ning raba allesjäämine tähendaks kaldumist suunas, mis pole vallale kasulik. Rohelise Urvaste seltskond ja nende toetajad on kindlasti sügavalt üllatunud, et kaikaid kodaratesse loobivad hoopis oma valla inimesed. Rohelise Urvaste tegi ettepaneku võtta Ess-soo kohaliku kaitse alla, see oleks vähim, mis vald Ess-soo kaitseks teha saaks, kuid sellega ei ole vallavolikogu enamus nõus. 

On arusaadav, et ärimees tahab saada iga hinna eest ja ükskõik mis meetoditel ainult raha, raha, raha, ent mis huvi peaks olema vallavolikogu liikmetel Ess-sood hävitada, jääb selgusetuks. Ning nagu võime lugeda siit, on Ess-soo vastu võitlevad vallavolinikud lähtunud vaid faktidest, mis neile meeldivad ning näiteks Aivar Pilve advokaadibüroo juriidiline arvamus ei oma mingit tähtsust. 

Imestan, et Airil, Helinal ja teistel jätkub veel jõudu seda protsessi jätkata. Loodan, et nad ei murdu. 

Kõrini avalikest kusikutest

Mul on kõrini, tõesti sügavalt kõrini sellest, et pean oma koduaknast vahetpidamata urineerivaid ja ekskrementeerivaid inimesi vaatama. Täna mõni aeg tagasi pidin seda jäledat vaatepilti taas nägema: kaks meest kõnnivad ja üks lihtsalt jääb seisma ja laseb. Eile aga kõndisime järel ühel perekonnal, äkki hüppas mees tee pealt kõrvale ja hakkas kusema. Ja oleks, et need avalikud kusikud läheksid siis põõsasse või kuskile mujale varjula, kus neid ei nähta, aga kus sa sellega. 

Päevast päeva aina näen, kuidas inimesed avalikult välja heidavad. Ükspäev näiteks kõndisin lastega, eemal peatus üks buss ning bussijuht marssis tipa-tapa bussi taha pissile, ise vahtis samal ajal mulle suurte silmadega näkku. Aga kuhu pidin ma peitma oma lapse silmad? 

Selle toa aknast, kus ma praegu istun, paistab üks maja. Ei möödu päevagi, kui keegi selle seinale ei laseks. Alati, kui ma arvuti taha istun, olen sunnitud kusikuid vahtima. Isegi avalikus väljakäigus töötav inimene ei ole oma elus nii palju inimesi kusemas-sittumas näinud kui mina. Ja muide, ma elan linna kõige olulisema puhkepaiga kõrval. 

Lasku põõsasse, kui häda nii suur, aga ei, nemad lasevad ikka vastu valget seina. Kusjuures ühe korra olin isegi tunnistajaks, kuida üks noormees kõne all olevat maja usinalt nii eest kui tagant  fotografeeris ja ,pildid valmis, läks lasi selle maja täis. Lihtsalt südame ajab pahaks.

Aga paraku ei ole selliste inimestega midagi ette võtta. Ega nende puhul kindlasti avalikud käimladki aitaks. See ongi meie rahva kultuuriline tase. Millegipärast tundub mulle, et need, kes avalikult oma häda teevad, on need samad inimesed, kes oma sodi igale poole avalikesse kohtadesse loobivad ja kelle järelt kogu Eesti peab hiljem kampaaniate korras koristama. Need on need inimesed, kes lihtsalt ei vaevu ära ootama, millal koju jõuavad, et oma kodust WCd ja prügikasti kasutada. 

Kole kole Eurovisioon

Avastasime täna õhtul üllatusega, et Eurovisioon on juba täna, teisipäeval, ja isegi Eesti esineb. Tuli ennast kokku võtta ja see jama kuidagi silmist-kõrvust läbi lasta. Ilmselt ei ole mul slobodanidega sama maitse, aga kogu see värk tundus tõesti täitsa jama, õhtujuhid ja eeskavad igavad jne.

Seda, et Eesti edasi ei pääse, kahtlustasin juba pärast esimest 30 sekundit "Leto sveti". Kuhu oli kadunud pauer, mis selles loos ilmselgelt Eestis veel olemas oli? Meeldejääv meloodia on sellel lool ju täiesti olemas, aga energia oli kaduma läinud. Ei mingit kreisiraadiot. Suur häda seisnes kindlasti ka selles, et meie kolmiku puhul polnud tegu lauljatega, vokaal jäi kahtlemata liiga nõrgaks. 

Samas kreisiraadiot ennast ma aga milleski ei süüdista. Polnud ju Eesti eelvoorus ju ühtegi paremat lugu võtta. Iris Vesiku lumememme laul kõlas küll ju võimsalt, aga nii magedaid sõnu kui selles laulus, annab ikka välja mõelda ("Hei, härra lumememm, kas sa abiellud minuga" jne).

Mina ise andsin hääle Moldovale - suurepärane lugu, väga mõnus kuulata. Aga oh üllatust, sellised koletised nagu Poola või mis need kõik seal veel olid, pääsesid edasi, Moldova aga mitte. Kole kole.

Soome laul meeldis mulle ka ja hakkas kohe kummitama. Hea, et vähemalt Soomegi edasi pääses ja tubli, et Soome kommertsi haledale teele ei laskunud. Eesti oleks võinud ka ju tegelikult hoopis Jaagup Kreemi sinna saata.

Et Venemaa edasi pääseb, oli ennustatav. Venemaa oli võimsalt panustanud, tuues lavale oma praeguse esipopstaari, kuulsa iluuisutaja, kunstjää ja Stradivariuse viiuli. Kuhu aga jäi laul, tahaks küsida. Miks sellele ei panustatud? See on ju ometi laululahing. Kas tõesti ei saa siis niivõrd suur riik nagu Venemaa mitte ühtegi head laulu välja mõelda? Uskumatu.

Eurovisiooni tase on paraku ludinal alla käinud. Selliseid võimsaid hitte, nagu näiteks omal ajal "Tänav, pink ja puu" enam kahjuks ei sünni. 

Kas ma neljapäevast poolfinaali vaatama hakkan, on küsitav. Finaali vaatamata jätta ilmselt siiski ei saa. Vähemalt kaks head laulu on seal ees ootamas: Soome ja Prantsusmaa.

Andke nõu, kuidas teha hautist

Plaanisin täna teha hautist lambaliha, kaalikate, porgandite, sibulate ja kartulitega, kuid tõtt öelda ei tea, kust otsast alustada, et teha just nimelt hautist. Väga huvitav sõna, muide. 

Kuidas käib õige hautamine? Surfasin veidi netis ja see ajas ainult segadusse. Mõne jaoks on pannil tasasel tulel praadimine hautamine, mõne jaoks aga hoopis ahjus tund või paar küpsetamine nii, et vesi on ainult põhjas. Mõne jaoks tähendab hautamine tasasel tulel keetmist. Mina tahaks teha pliidi peal potis ja võimalikult kiiresti valmis saada.

Ükskord veel võidame kaotused,

ükskord veel naerame pisaraid.

Ükskord kõik tähtis saab tühiseks,

ükskord kõik pikk paistab lühike.

Mõttest saab siis ümbermõtestus,

paljust jääb väikene vähemus.

Pimedus piseneb valguse ees,

mure mureneb rõõmude keest.

Oska õigel ajal lõpetada.

Ka luuletust.

Kui ei ole midagi öelda, 

siis seda enam.

Mina ei ole Jürgen Rooste,

mina ei ole Igor Kotjuh,

mina ei ole Contra või Wimberg,

ammugi mitte (:)Kivisildnik,

kahjuks ka mitte Veiko Märka

(kuigi ju võiks).

Mina ei ole noor eesti meesluuletaja.

Mind ei arvusta keegi,

ma ei esine ühelgi festivalil, 

ma ei võida ühtegi luuleauhinda,

isegi mitte kohalikku Kangro preemiat,

keegi ei sea mind isegi kandidaadiks.

Luuletajana ümmargune null.

Elan ja säran

iseenda rõõmuks,

iseenda taskust.

Kirjutan, mida tahan.

Kirjutan, palju tahan.

Kirjutan, kuidas tahan.

Harukordne tasuta pakkumine jääda iseendaks.

Kas tuumaenergiat tõesti ei tulegi?

Mina kui tuumaenergia vastane ja selle vastu ka oma allkirja andnu leidsin tänasest Postimehest suurepärase uudise: AS Eesti Energia plaanib aastatel 2015-2025 rajada Eesti rannikumerre tuulepargid koguvõimsusega 1 GW, see peaks katma kogu Eesti energiavajaduse. Ent kui sellest kogusest ei piisa, võetakse kasutusele endiselt põlevkivi. 

Mis saab olla parem uudis? Ja kas see võib tõesti olla tõsi? Kas rohelistel piisaski vaid üks aasta ja vähese esindatusega parlamendis olekust, et otsutajatele mõistus pähe panna? Väga tahaks kuulda Marek Strandbergi arvamust Eesti Energia plaanide kohta. 

Postimehe artiklist aga ei selgunud, kas Eesti siiski plaanib osaleda mõne tuumajaama rajamises või mitte. Ning nagu võis lugeda Postimehe juhtkirjast, siis vaevab ka Postimeest ennast sama küsimus. Kas on tõesti lootust, et Eesti saabki rohelise energia maaks? Hoiame igal juhul pöialt!

Hiinat boikoteerida on raske, kuid siiski võimalik

Mäletatavasti alustasin märtsi alguses Made in China boikoteerimise eksperimendiga. Teadliku tarbijana osutus boikott kergeks, ent niipea, kui toote päritolumaa sildi pealt järele vaatamata jäi, lipsasid koju ka Hiina tooted. Tegelikult jõudsin märtsikuu vältel poodi vähem kui tavaliselt, sest kõigepealt olin peaaegu kaks nädalat röögatus gripiviiruses ning märtsi lõpus jõudis kätte aeg oma teine laps ilmale tuua.

Juba minu eksperimendi esimene päev 3. märts osutus totaalselt ebaõnnestunuks. Nimelt olin pikalt pidanud plaani omale üks korralik saumikser osta ja seda ka tegin. Poes aga hakkas silma, et müügile on tulnud viimaks ka soodsa hinnaga digitaalkaalud. Läti firma Aurum kaal maksis 185 krooni ja selle ma ka ostsin, sest kööki on sellist kaalu ammu vaja läinud. Koju tulles värisesin hirmust, et ega saumikser ometi Hiinas toodetud polnud. Õnneks osutus see Prantsusmaal tehtuks ja eks seetõttu küsiti ka selle eest krõbedat hinda. Aga kaal - no muidugi! - see oli ju Made in China. Miks ta muidu nii odav oleks olnud! Nüüd siis olen targem, et kui karbile on kirjutatud läti keeles tootjariigiks KTR, on tegu Hiinaga.

Järgmistel päevadel õnnestus nii poeskäiku kui ka Hiina värki vältida. Ent siis sattusin lapsega Säästumarketisse ja kuna lihavõtted olid tulemas, ostsin lapsele kui paadunud munafännile notsuga munatopsi hinnaga kuus krooni. Kodus tegin avastuse, et tops on pärit Hiinast. Kogu selle asja juures lohutas mind vaid teadmine, et järgmisel päeval nägin Selveris samasugust müügil ja seal maksis see koguni 15 krooni! Siit ka vastus küsimusele, et miks meile ikkagi just Hiinast kaupa taritakse. Aga muidugi üksnes ja ainult sellepärast, et vahendaja saab niiviisi kõige suuremat kasu. Ülejäänud ei võida sellest midagi.

Edasi kulges boikott edukalt. Seda kindlasti ka tänu sellele, et koju sai ostetud peamiselt toidukaupu. Minu eesmärk on nii või naa võimalikult vähe mittesöödavat oma koju tuua, sest asjade kuhjas ei jaksa elada. 

Hiina otsa sattusin paraku taas siis, kui beebipoiss juba sündinud oli. Kõigepealt ostsin Tartu Kaubamajast titale ühe vastsündinute komplekti, mis ei maksnud sugugi mitte vähe. Poleks osanud kahtlustadagi, et see on Hiinas õmmeldud, paraku aga oli. Üldse avastasin enda pahameeleks sugulase käest saadud beebiriiete silte inventeerides, et üha rohkem tuuakse titepesu Hiinast. Õnneks on meie poisul ülekaalus siiski veel Eestis õmmeldud beebirõivad. 

Paraku on aga vanema lapse puhul raske Hiina riideid vältida. Eile ostsin tütrele Maratis õmmeldud pulloveri, kuid paraku ka Hiinas valmistatud retuusid. Tootjamaad ma poes järele ei tšekanud. Eriti hirmus on aga see, et kõigi laste lemmiku Lottega rõivaid toodetakse ei tea kus kaugel maal. Aasta lõpus ostsime lapsele Mosaicist Lotte pluusi ja olin sunnitud ebameeldivalt tõdema, et see kehva kvaliteediga väga õhukesest trikotaažist pluus oli õmmeldud kusagil kaugel maal, minu mälu järgi Türgis. Kõik riided, mis me tol päeval Mosaici poest ostsime, olid toodetud erinevates Aasia riikides. 

Hiina tooteid boikoteerima asudes ei maksa juhinduda ainult sildil seisvast kirjast "Made in China". Ka tootele märgitud valmistajakohad ROC (Pepublic of China) või PRC (People's Republic on China) tähendavad Hiinat. Made in Hong Kong ja Made in Macau viitavad samuti Hiinale.

Aga miks peaks üldse Hiina tooteid vältima?

Põhjus ei ole kindlasti enam ammu mitte nende toodete kvaliteedis. Põhjus on eelkõige püüdes säilitada õhku, merd, universumi... Sel ajal kui meie oleme õnnelikud mõne odavalt saadud eseme üle, laostuvad nii maailmameri kui ka eelkõige Hiina loodus ise. Kõige selle kohta saab eestikeelne lugeja kõige lihtsamini info kätte Epp Petrone raamatust "Roheliseks kasvamine"*. 

Paar raamatus välja toodud fakti:

• Hiina on viimase 25 aasta jooksul tohutult reostunud. Näiteks 2005. aastal lasi üks tehas kogemata üle 100 tonni mürgist vähkitekitavat benseeni Songhua jõkke, sealt jõudis see edasi Venemaale. 
• Vabrikutes kasutatakse röövitud laste tööjõudu. Kui töölistega töökohal õnnetus juhtub, siis ei aita neid edaspidises elus enam mitte keegi. Haiglate kohta käiv info on salastatud.
• Maailma 20st reostatuima õhuga suurlinnast asub 16 Hiinas. Reostus jõuab ka Euroopasse, kus põhjustab igal aastal vähemalt 100 000 inimese varajast surma.
• Iial ei või teada, kui räpased tooted tegelikult on. Osades tehastes pakivad naistepesu nahahaigustes vangid. Väga paljudes Hiina vabrikutes pole lubatud isegi oma keha kergendada, seega urineerivad töölised otse töökohal. Üks näide: "Töölised seisavad suures vedelikku ja ube täis ruumis ning töökäigus tühjendavad sinna samma oma põit."

Jälk. Seda kuuldes viskasin esimese asjana ära Hiinas purgistatud marineeritud seened. Ostetud said need muidugi põhjusel, et olid soodsa hinnaga, kusjuures silt purgil oli üleüldse venekeelne. 

Minu Hiina vältimise eksperiment oli kõigest katse ehk proovikivi edaspidi poemaastikul liiklemiseks. Paraku on aga nii, et kuigi oled enda meelst teadlik tarbija, siis ikkagi niipea, kui valvsuse kaotad, satub midagi maailma lagastamisele kaasa aidanut sinu koju. Eelkõige tuleb tähelepanelik olla siis, kui õnnestub osta midagi soodsa hinnaga. Näiteks eile ostsin omale soodusmüügist Adidase ülimugavad vaba aja jalanõud. Kui poes müüjalt toote päritolumaa kohta pärisin, ajas ta jura mingist Poolast või Tšehhist ja lubas minna järele vaatama. Paraku aga saabus ta minu juurde tagasi üha uute toodetega, mitte aga info kohta päritolumaast. Piisast mul hiljem vaid pilgu heitmisest karbile vaadata ja tõdeda, et need adid on ju otseloomulikult Made in China. Rõõm uutest jalatsitest on paraku haihtunud.

Herr Contra Urvastest küsis, et kas väldin ka Hiina olümpiat. Vastus on, et olemuslikult olen ma pigem sportlane kui tugitoolisportlane ehk et tugitoolispordi huvi on veel väiksem kui spordihuvi (viimane enam väga väike ei olegi). Teine vastus on, et loomulikult olen ühes paadis nendega, kes seisavad rõhutud tiibetlaste huvide eest. Pekingi paleekoertega puudub mul aga igasugune kokkupuude. Tõsi, minu vanaemal oli kord sellisest tõust tuust, aga paraku on see juba uutele jahimaadele siirdunud. Isiklik koer on mul saksa soost, kuid sündinud siin samas Võrumaal.

*Soovitan igal ühel seda raamatut kohe kindlasti lugeda! Ja loodan, et edaspidi ilmub selliseid teoseid eesti keelde veel, sest inimestel puuduvad selle kohta peaaegu et igasugused teadmised. Ja siis ehk on lootust, et ka Eesti üks olulisemaid ajalehti Äripäev ei kiida oma esiküljel AS Baltikat (Mosaici brändi tootja) oma tootmise viimise eest Aasiasse.

Mõttetu püüe politseid teavitada

Tegevuskoht: Võru kesklinn, Tamula järve linnapoolne kallas. Järv kuulub Natura 2000 võrgustikku.
Tüüpiline juhtum: rullnokaeast ülekasvanud ärikad arvavad, et neile on kõik lubatud ja sõidavad ATV-dega järve kaldakaitsevööndis, samuti eramaadel. Järele jäävad koletud porised vaod.
Siiani pole ma viitsinud nende vastu midagi ette võtta, sest kui hakata politseid kutsuma, võivad nad selleks ajaks ammu kadunud olla.

Täna aga mõtlesin, et valin siiski numbri 110 ja seda põhjusel, et ATVga kihutas kaldakaitsevööndis kaks 12-13aastast last, kummalgi puudus kiiver. Et sõit oleks ilmselt veelgi lahedam, oli ühel peas päkapikumüts. Enne seda aga oli see lapsuke suisa palja peaga.

Niisiis helistasin politseisse, vastu võttis suhteliselt flegmaatiline onuke kust mujalt kui Tartust. Kõik Lõuna-Eesti kõned jõuavad ju Tartusse ühte kinnisesse Otsalti-Seli rajatud ruumikesse, kus ma isegi käinud olen. Loomulikult oli aru saada, et onuke keset Tartu kivimaju ei tea ööd ega mütsi Võrus toimuvast ega sellest, kus miski asub jne. Pikalt-laialt esitas ta mulle omajagu mõttetuid küsimusi. Ja kui telefonikõne lõppes, siis olid muidugi ka ATV-lapsukesed oma hoovi ära jõudnud sõita.

Oleks korrapidaja Võrus, oleks ta edastanud kohe patrullile, et käige sealt ja sealt läbi. Politsei oleks sama ajaga, mis nüüd telefonikõnele kulus, ilmselt juba poolel teel olnud. Võru politseile poleks olnud vaja seletada, kuhu kohta Tamula kaldale peab minema, nad teavad seda niigi. See ei ole mingi Tallinn oma müstiliste uudisasumaadega. Ühesõnaga arvan ma, et see telefonikõne politseile osutus mul täna küll täiesti mõttetuks ja kas ma edaspidi viitsin ärksa kodanikuna politseid seaduserikkumistest informeerida, on küsitav. Ma ei arva, et politsei oleks pidanud lapsi karistama, aga liiklusreegleid ja seadusi selgitama küll.

See, et igasugu endast heal arvamusel olevad tüübid sõidavad kaldakaitsevööndis eramaal, on siin väga levinud nähtus. Enim kasutatakse sõidukitena maastureid või ATVsid. Kusjuures mingit teed peale jalgraja siin pole.