Sattusin täna paljuski tänu elavale kujutlusvõimele emotsionaalsesse madalseisu. Valasin pisaraid ja lamasin mitu tundi teki all. Siis hakkasin Facebookis saadavate emotsioonidega ennast turgutama. On see Facebook nüüd reaalsus või mitte, aga oma kallimalt sõbralt sain väga hea sõnumi, mis lohutas tõhusalt ja pani taas naeratama. See peab ju olema reaalsus!
Arvestades mu emotsionaalset tundlikkust võib must saada siiski kirjanik. Või jään edasi luuletajaks. Luuletajaks, kes enam ei luuleta.
Mis siis ikka, lähen poen voodisse Artur Lemsalu ja teiste sekka. Artur on karumõmm, kelle tõi mu pojale täna lasteaia jõuluvana. Mõmm, kellele oli plaanitud nimeks panna Mee, osutus siiski Arturiks. Hiljem selgus, et kogu meie kodu mõmmide perekonnanimi on Lemsalu. Jänesed moodustavad seevastu perekonna Porgand.

Lugemissoovitus: Undseti "Hobulahe Olav Audunipoeg"

Sigrid Undseti "Kristiina Lauritsatütar" on ilmselt paljudel läbi loetud juba keskkooli ajal. Kohustulik kirjandus see vist ei olnud, aga mäletan, et koos sõbrannadega sai seda loetud ja selle üle arutletud.
Kui paljud on aga kuulnud Undseti raamatust "Hobulahe Olav Audunipoeg"? Ilmselt on nii mõnigi seda raamatut ehk raamatukogus märganud, aga kõige muu kõrval on see jätnud igava ja ebaseksika mulje.
Aga see on raamat, mida julgen soojalt soovitada! Seda enam, et nagu teada sain, on ka mu mees selle läbi lugenud ja tema ütles ka, et huvitav raamat. See ütleb nii mõndagi, sest enamasti on nii, et mida mina kiidan, seda peab tema viletsaks ja vastupidi. Raamatu headust peaks kinnitama ka fakt, et nii Lauritsatütre triloogia kui ka Audunipoja diloogia eest anti Undsetile Nobeli preemia aastal 1928.

"Olav Audunipojast" leiab väga paljut - detailset keskaegse Norra kirjeldust, armastust, psühholoogilist pinget, keerulisi saatusi jne jne. Raamatu sisu lahti rääkida ei saa, kaoks järgmise lugeja põnevus. Tekst on kirja pandud tihedalt ja pingestatult. Sellised asjad nagu raamatu tegevustiku ajal, ei saaks juhtuda tänapäeval. Mõrvar ei saaks pelgalt turbekirja abil süüst vabaks ja kogemata rasedaks jäänud naine ei peaks selle pärast elu lõpuni kannatama, masenduse vastu aitaksid antidepressandid jne. Selle raamatu põhjal on väga hästi näha, kui drastiliselt on muutunud moraalireeglid ja õigluse käsitlus ning kui palju on edasised sajandid, aga eelkõige just eelmine sajand toonud naiste ellu nii palju kergendust, kasvõi kiriku rolli vähenemise/kadumise ja rastestumisvastaste vahendite leiutamise näol.

Jälle see Õnnepalu, seekord koos kassidega

Ma pole ammu siia blogisse kirjutanud loetud raamatutest, aga paistab, et järg on jälle sinnamaani jõudnud. Ja tulen ikka ja jälle Õnnepaluga, sest sel mehel ilmus tänavu raamat nimega "Mandala" (Varrak 2012).
(Kas üldse on vajalik märkida autori eesnime? Õnnepalu on Õnnepalu.)

Niisiis on ilmunud üks kollaste kaantega raamat, mis põhimõtteliselt peaks rääkima kassidest, nagu lubab reklaam. Mina pole kaugeltki mitte kassiinimene. Teatud hetkedel ma tunnen, et ma suisa ei salli kasse. Aga kui ma näiteks maal elaksin, siis üks sõbralik hiiremurdja oleks kindlasti koduloomana kohustuslik. Aga mis ma siin laskun triviaalsustesse...

Kokkuvõtlikult võib öelda, et seekordne Õnnepalu raamat ei pakkunud mulle tohutut vaimustust. Suuremas osas raamatus puudus see seletamatu hingepugev sügavus, mida võib leida näiteks "Paradiisis". See päris tõeline Õnnepalu, keda mina otsin, ilmnes alles raamatu lõpus, kui kirjanik kolis Kesk-Eestist tagasi saarele sügavasse metsa Kärbse majja ja temast sai metsavaht. Vaat sealt oleks selle raamatu kirjutamist võinud alustada ja vahepealse "välja imetu"-hõngulise teksti oleks võinud vabalt ära kustutada. Aga võib-olla polnud minu jaoks lihtsalt see Kesk-Eesti maastik hingelähedane? Võib-olla see Kollane maja lihtsalt ei kõnetanud mind?

Iseendale

Ära lase oma hingel võsastuda!

(Ära lase pahasid mõtteid endasse ega kujutle asju hullemateks.)

Kasvata oma puud hoole ja armastusega, kuid ära unusta, et vastupidiselt puule, kelle juured on jahedas mullas ja võra kuuma päikese käes, peavad inimesel olema jalad soojas ja aju külmas.

Kui hing on täis segadust, siis pea meeles, et sogasest veest püütakse alati kõige suuremaid kalu!
Õnn soosib neid, kes on õnnele avatud. Õnn on juba siin, ammu, ammu

Ameerika servast servani VI

-->

Storrsi ülikooli söökla

Storrs, Connecticut

Ülikoolilinnak oli niivõrd vaikne sellepärast, et just sel nädalal olid tudengid lastud nädalapikkusele kevadisele koolivaheajale. Järgmisel päeval tegime tutvust linnakuga ning avastasin veel ühe husky skulptuuri. Husky on nimelt Storrsi ülikooli maskott ning kõikvõimalikke huskyga logosid leidub igal sammul.

Küsisin tudengineiult, kes meil linnakus giidiks oli, et kui palju sellises ülikoolis hariduse omandamine ka maksab. Selgus, et aastas tuleb maksta 20 000 dollarit ning see pidi olema isegi veel väike summa võrreldes sellega, mida tuleb maksta eraülikoolides. Tüdrukul endal tuleb tasuda vaid pool õppemaksust, sest keskkoolis oli ta väga tubli ja sai tänu sellele stipendiumi.

Ameerika servast servani V

Lõpuks jõudis kätte ka see päev, kui minu jalg astus New Yorgi pinnale. Maandusime just päikeseloojangu ajal ja kuna ilm oli selge, siis saime veel enne kohalejõudmist lennukiaknast väga hea ülevaate linnast tervikuna. Mulle tuli näiteks üllatuseks, et Statue of Liberty asub saare peal. Seekord ma selle samba juures siiski ei käinud, jäägu järgmiseks korraks.

Lennujaamast väikse bussiga maailma pikimal tänaval Broadwayl asuvasse Beaconi hotelli sõites tekkis jällegi küsimus – kas see ongi siis New York, sest tee viis mööda paljudest koledatest viletsas seisus hoonetest.

Ameerika servast servani IV

Tühi suurlinn St. Louis

Esmamulje St. Louis’ist polnud kiita. Kogu kesklinn oli inimtühi, hotelli esimene korrus aga ebameeldivalt kärarikas. Tundus, et kõik, kes selles linnas praegu viibivad, on kogunenud just Hyatti hotelli Missisippi jõe kaldal. Ja hotellituba ise: nii väike, et kahte kohvrit korraga oli võimatu avada, kogu toa ruumi võttis enda alla kuningasuurune voodi. Internetiühenduse eest taheti esiti kasseerida 13 dollarit ööpäevas. Seevastu võis vetsupoti kohalt leida telefoni...

Õhtupoole linna jalutama minnes tekkis ahastus. On justkui linn, aga kus on siis inimesed? Selgus, et kõik inimesed on kolinud linnast välja ja kesklinnas käiakse ainult päevasel ajal. Pole siis ka imestada, et isegi suuremad kaubamajad suletakse juba õhtul kell 18. 

Järgmisel hommikul äratas meid taas elule vabatahtlik töö. Sõitsime linnafarmi umbrohtu kitkuma. Tegu on sellise aiamaalapiga, kus käib köögivilju kasvatamas ning ühtlasi Ameerika ühiskonda tundma õppimas 40 põgenike peret.

Ameerika servast servani III

-->

Beverly Hillsis

Nii kui Los Angelese lennujaamast välja astud, vaatavad kohe palmid vastu. Nendest puudest siin kõrbesse rajatud hiigellinnas ei pääse. Siin tunned, et oled jõudnud puhkusele ja peab väga karm motivatsioon olema, et midagi töist tegema hakata. Aga meid ei toodud siia puhkama.

Los Angeleses ei rääkinud enam õieti keegi presidendivalimistest või Obamast. Oli lausa silmaga näha, et inimesed on siin lülitunud lõõgastusrežiimile. Keegi ei torma. Hunnikuteviisi elusaid lihakehi lamaskleb soojal liival, teised peesitavad basseini ääres või meelisklevad promenaadidel-restoranides. 

Kogu linn oma roheluses ja lilleilus on kaugele näha, sest pilvelõhkujaid siin nende enda jutu järgi tulenevalt pidevast maavärinaohust ei ehitata. Ma siiski nägin ühes piirkonnas ka päris paljusid kõrghooneid, mida liigitaksin pilvelõhkujateks. Meile soovitati maavärina korral laua alla pugeda.

Peatusime paari tänavaploki kaugusel Vaikse ookeani kaldast Santa Monicas, järgmises Hiltoni hotellis.

Ameerika servast servani II

Jätkub tegevus Washingtonis.
 

Detail WTC-st (9/11)

Verine ajakirjandus

Käisime ka ennast maailma kõige interaktiivsemaks muuseumiks tituleerinud ajakirjandusmuuseumis Newseum. Jah, tõepoolest, raha oskavad nutikad ameeriklased teha. Kohe uksest sisse astudes ei saanud ma millegipärast aru, miks tahab üks tädike kogu gruppi pildistada. Välja minnes aga selgus, et 10 dollari eest võib selle foto endale kenade kõvade kaante vahel välja osta ja kauba peale saab veel ka tasuta pildi Valgest majast. Üksikisikule on see lõbu poole kallim.

Newseum eksponeerib ajakirjandust eelkõige kui väga verist eriala. Peale originaaltükkide Berliini müürist ja World Trade Centerist võib näha näiteks autot, milles üks ajakirjanik õhku lasti, või pliiatsit, millega kirjutas järgmine tapetud leheneeger, või kostüümi, mida kandis see naisajakirjanik, kes need kurikaelad paljastas ja kes ka mõni aeg hiljem jälle tapetuna leiti.  Ja muidugi selgub muuseumist, et peaaegu kogu maailma parim ajakirjandus on sündinud Ameerikas või kirjutab Ameerikast. Ja selleks, et muuseum oleks veelgi atraktiivsem, ripub aatriumis ka helikopter ning oma edevust saab rahuldada stuudios telesaadet tehes.

Ameerika servast servani I

-->

Käisin kolm nädalat USAs, külastasin viit osariiki ja avastasin, et Ameerikas võib peale burgerite ja disniländi siiski ka üht-teist muud leida. Kus mujal kohtad sa ühte oma Eesti (!) lemmiknäitlejat, avastad keldrist mehe, kes leiutas interneti, või saad võimaluse urbanistlikus aias märtsi alul umbrohtu kitkuda. Nagu igal pool mujal, nii ka USAs on, mida kogeda – eriti õnnelike kokkusattumuste korral.

Alljärgnev tekst tuleb inimeselt, kes külastas Ameerika ühendriike esimest korda elus, seega on tegu täiesti isikliku ja võimalik et ka võhikliku kokkuvõttega esimesest käigust üle Atlandi ookeani.

Kõik sai alguse sellest, et USA suursaatkond Eestis pakkus võimalust osaleda International Visitor Leadership programmis (IVLP). Lühidalt öeldes on tegu programmiga, mida korraldab USA State Department (riigidepartemangu) väga erineva eriala esindajatele.

Millises eesti kirjandusilmas ma elan?

Kulka on täna avalikustanud kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid 2011. aastal ilmunud parimate raamatute eest. Seda nimekirja vaadates tekib mul küsimus, kus maailmas mina elan?
Ma pole enamikust neist raamatutest mitte midagi kuulnud! Ometi loen ma ju ajalehti (regulaarselt Postimeest ja Eesti Ekspressi), ometi loen kirjandusblogisid, ometi loen raamatuid, sh eesti raamatuid keskmisest eestlasest enam.

Proosa kategooria nominentidest pole ma läbi lugenud ühtegi raamatut. Kuulnud olen vist vaid ühest. Luule kategoorias pole ma lugenud mitte ühtegi, kuulnud vaid Traadi teosest. Suur esseistika lugeja ma üldiselt ei ole, kuid Tõnu Õnnepalu "Ainus armastus. Valik esseid" on siiski sihikul. Vabaauhinna katekoogria raamatutest olen rohkem kuulnud ja Hvostovi "Sillamäe passioon" on ka läbi loetud.

Jah, muidugi võiks mind nahutada selle eest, et ma olen nii rumal, asjatundmatu. võhiklik, ise oma teadmatuses süüdi jne. Kogu hiljutiste raamatukogudiskussioonide taustal (Langi-Cartlandi keiss) tahaks ma ikkagi küsida neilt, kes Eesti kirjanduse ilmumise osas otsuseid teevad (eesotsas kultuurkapitali ja individuaalsete otsustajatega): te annate raha raamatute ilmumisele, aga miks ei jõua need ikkagi tavainimesteni? Vastus on tegelikult lihtne: puuduvad kommunikatsioon ja turundus. Aga kui ärimaailmas kulutatakse turundusele miljoneid (üha enam ka kommunikatsioonijuhtimisele), siis kirjandusmaailmas suudetakse vaid käia kord aastas Helsingi raamatumessil ja tutvustada meie raamatuid välismaalastele.
Tõtt öelda olen küll seda meelt, et kui eesti raamatud nagunii juba antakse välja kultuurkapitali raha eest, siis peaks välja töötama ka süsteemi, kuidas Eesti raamatukogud need raamatud omale tasuta saaksid. (Mitte et nüüd iga raamatukogu peaks tingimata tasuta saama ühe eksemplari kõigist eesti orginaalteostest, aga samas, miks ka mitte). Tavainimene nagunii ei jõua ega ka taha kõiki neid raamatuid omale koju osta, aga lehitseks läbi küll ja kindlasti leiduks ka lugejaid. Millegipärast tundub mulle, et nii mitmestki allolevast raamatust ei ole kuulnud isegi raamatukogude juhatajad. 

Neli  olulisemat kategooriat:

PROOSA* Kai Aareleid, „Vene veri“
* Tiit Aleksejev, „Kindel linn“
* Olle Lauli, „Kodutus“
* Rein Raud, „Hotell Amalfi“
* Peeter Sauter, „Must Peeter“
* Toomas Vint, „Kunstniku elu“
LUULE
* (:)kivisildnik, „Liivlased ja saurused“
* Kalju Kruusa, „Tühhja“
* Kaur Riismaa, „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“
* Jürgen Rooste, „Kuidas tappa laulurästikut“
* Mats Traat, „Vastsed Harala elulood“
* Mari Vallisoo, „Koidutäht koolivihikus“
ESSEISTIKA * Ülo Mattheus, „Vabanemine kuulmise läbi: mälestusi surmast“
* Arne Merilai, „Õnne tähendus: Kriitilisi emotsioone 1990–2010“ ja „Vokimeister: Kriitilisi konstruktsioone 1990–2011“
* Toomas Raudam, „Essee sõprusest“
* Tarmo Toom, „Sest sinu silmale pole suletud süda kättesaamatu“
* Peeter Torop, „Tõlge ja kultuur“
* Tõnu Õnnepalu, „Ainus armastus. Valik esseid“
VABAAUHIND
* Andrei Hvostov, „Sillamäe passioon“
* Maire Jaanus, „Kirg ja kirjandus. Esseid eesti ja Euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist“
* Mart Juur, „Teie kallis peaminister“
* Igor Kotjuh (koostaja), „Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed“
* Mihkel Mutt, „Mälestused V“ ja „Mälestused VI“
* Ülar Ploom, Dante „Põrgu“ kommentaarid, järelsõna