Anna Gavalda "Koos, see on kõik"

See kirjastuse Pegasus poolt tänavu välja antud raamat on mahu poolest üks paksemaid, mida viimastel aegadel lugenud olen. Paradoksaalselt pole ma aga ammu ühtegi raamatut nii kiiresti läbi lugenud ja mitte kunagi nii kopsaka teosega mõne päevaga ühele poole saanud.
Mis sellest raamatust ikka rääkida, sisu ei hakka ju ümber jutustama. Tuleb lihtsalt tõdeda, et pole ammu nii head raamatut lugenud. Raamatu esimene pool ei pakkunud veel kõige mõnusamat elamust, aga mida edasi, seda paremaks läks ja pinge muudkui kasvas. Kui raamat poleks lõppenud nii, nagu ta lõppes, siis ma oleksin olnud väga pettunud ega soovitaks seda kellelegu. Kirjanik tõesti oskab lugeja tunnetel mängida, eriti ärevaks kisub finaalis. Olin pärast raamatu lõpetamist terve päeva intensiivsetest tunnetest nii tulvil, mis ju ometi polnud minu tunded, aga mis andsid kogu päevale oma värvi ja mitteargise nägemise.
Franck, üks romaani peategelastest, muutus raamatu jooksul minu jaoks nii kompuks, et oleksin temasse ka ise ilmtingitama ära armunud. Tüdruku peale olin lugemise jooksul pidevalt vihane, et ta nii jäärapäine oli, aga õnneks ta lõpuks siiski "murdus".
Soovitan soojalt seda raamatut, see on mõnusalt meelelahutuslik, mingi igava ja jukerdava filosofeerimisega siin rinda pista ei tule.

Leelo Tungal "Seltsimees laps ja suured inimesed"

Et olin "Seltsimees lapsest" nii mõndagi head kuulnud, ei jõudnud ma ära oodata, millal selle raamatu omale saan ja millal lugema võin hakata. Leelo Tungal on jätnud mulle ülimalt sümpaatse, mõnusa ja sooja mulje. Luuletab imeliselt ning tema raamat "Kristiina, see keskmine" meeldis mulle lapsepõlves väga. 

Seltsimehe raamatu tiitellehel on kirjas, et tegu on veel ühe jutustusega õnnelikust lapsepõlvest. Kui aga raamat läbi sai, mõtlesin - oot-oot - kas ma mitte ei lugenud valesti. Äkki lugesin õnnetu asemel õnnelik? Ent ei, lugu, mis lõpeb Leelo emale Helmesele 25+5 aastase vanglakaristuse määramisega, nimetab Leelo Tungal õnnelikuks. Lugedes olin muidugi täiesti kindel, et ema saabub raamatu lõpus koju. Ma ei tunne Leelo Tungla elulugu, kas tema ema ka viidi tõepoolest vanglasse ja kas ta sai sealt varem välja, küll aga tuleb nentida, et lapsepõlv oma kordumatuses on peaaegu alati õnnelik, olgu see elatud millisel ajastul tahes. Räägivad ju paljud Siberis sündinud või koos vanematega Siberisse saadetud lapsed, kui tore neil seal tegelikult oli. Loodan, et Leelo kirjutab raamatule ka teise osa, kus valgustab oma ema saatust.

Raamat iseenesest on parajalt humoorikas, kuid resoluutselt kurb lõpp näitab, et Nõukogude ajas ja eriti selle algusaastates polnud tegelikult midagi naljakat. Laps võis küll raadiost kuuldu järgi laulda: "Suure tamme oksal halja aasa kohal kaks nii kaunist kotkast vestles omavaa-ahel. Üks neist kotkaist Lenin, teine kotkas Stalin...", soovida omale venda nimega Engels ja tunda uhkust, kui teda seltsimees lapseks nimetatakse, kuid tegelikkus oli karm. Naer läbi pisarate. Siin raamatus näeme, kuidas tajus laps Leelo Nõukogude õudusi ja rõõme, võttes traagikana pisiasju ja tõelist traagikat tüütute täiskasvanute juttudena. Huvitav oleks teada, mismoodi sellest raamatust saavad aru need tänapäeva lapsed, kellel puuduvad teadmised selle ajastu kohta. 

Olgem ausad, mida tean sellest ajast nii väga minagi, 1981. aastal sündinu. Siit ka põhjus, miks seda raamatut tasub lugeda: et oma silmaringi laiendada. 

Ma pole kindlasti ainus, kelle jaoks "Seltsimees laps" seostub kohe Viivi Luige "Seitsmenda rahukevadega", viimase olen läbi lugenud kaks korda. Mõlemad jutustavad raskest sõjajärgsest ajast lapse suu läbi. Kui Luige raamat on pigem aimduslik, siis Tungla raamat räägib asjadest vägagi otse. Viivi oli teistmoodi laps kui Leelo.

Imestan, kui osavalt on Leelo Tungal kogu selle stalinismiaja jaburuse, ühiskonnas liikunud mõtted, müüdid ja traagilised lood terviklikuks jutustuseks põiminud. Selliseid lihtsa elu tähelepanekuid me ajalooraamatutest ei leia. Lugu on jutustatud küll lapsesuu läbi, kuid tegelikult ei ole see jutt just eriti lapsepärane. 

Raamatu illustratsioonid ajavad segadusse. Kuskil oleks võinud märkida, kas tegu on Leelo lapsepõlvefotodega või mitte. Arvatavasti siiski ei ole. Ka seda ma ei mõista, miks on tekst trükitud nii peenikese kirjas. Siinkohal meenub, kuidas ühe kirjastuse juht kord kritiseeris EPLi odavraamatuid, sest need on liiga peenikese tekstiga. "Seltsimees laps" on hinna poolest kallis, ent teksti suuruse koha pealt on koonerdatud nagu odavraamatute puhul.

Loodan, et tulevikus palgatakse selliste raamatute juurde ka korralikud (keele)toimetajad. See ei lähe mitte, kui peame lugema väärt raamatutest selliseid keeleväärastusi, nagu silmnähtavalt või kevadeti (õige on silmanähtavalt, kevaditi).  

Veidi inspiratsiooni: tordid

Leidsin täna sellise huvitava blogi, kuhu üks soomlanna on üles riputanud omatehtud tortide pildid.
Hakka või ise ka kohe tegema!

Põnevad tordid

Venemaa aasta?

Minul kui kaugeltki mitte jalgpallispetsialistil, vaid lihtsalt profaansel huvilisel tekkis juba nädalapäevad tagasi kahtlus, et EMi finaalis katsuvad omavahel rammu Saksamaa ja Venemaa. Kui eile veel võis arvata, et üks potsentsiaalne finalist on ka Holland (kelle poolt minagi otseloomulikult olin, sest mul on Hollandis häid sõpru), siis täna me juba teame, et oranžid pidid pillid kotti panema.

Mul on kahtlane tunne, et sel aastal võib võita Venemaa. Poolfinaalis Türgit võita pole Saksamaale kindlasti mingi probleem. Tundub, et nii kui Medvedjev "võimule" sai, on hakanud sellel riigil hästi minema. Kõigepealt võitsid nad esmakordselt elus Eurovisiooni ja nüüd on tänu hollandlasest kuldsõrmele neil jalgpalliski hästi hakanud minema. On vist Venemaa aasta. Kui Eesti võitis Eurovisiooni, hakkas ka ju kohe riburada olümpiavõite tulema.

Contrast, Ess-soost ja suukorvistamisest

Hiljuti võisime mitmest lehest ja Contra (Margus Konnula) enda e-kirjast lugeda, et Urvaste Valla Leht on temaga lõpetanud vallalehe väljaandmise lepingu. Ka mulle tuli see uudis suure üllatusena, sest tegu on olnud kahtlemata parima vallalehega Võru maakonnas. Sellest lehest oli alati midagi huvitavat lugeda isegi sellel, kel polnud Urvaste vallaga midagi pistmist.

Paraku tuleb tõdeda, et lepingu lõpetamine viitab tõepoolest katsele meediat (siinkohal kodanike algatust) suukorvistada. See, et Contra kärpis ära ühe lause  - ühe lause! - vallavolinike artiklist, ei saa ju ometi olla toimetajale kinga andmise põhjuseks. Kõik, kes on töötanud reporteri või toimetajana, on vigu teinud. Seda ikka juhtub. Ent mitte kunagi ei anta pärast esimest apsakat töötajale kinga. Lepingu lõpetamisega on paratamatult sülitatud kõige selle peale, mis inimene seda lehte kokku pannes tegi. Tema nelja aasta tubli töö nullis ühe lause välja jätmine! 

Nn artiklit, mida Contra kärpis, saime hiljem lugeda Urvaste blogist originaalkujul, see oli kirjutatud 6. klassi tasemel. On paratamatu, et seda tuli toimetada. Pealegi saime ju ka kärbitud kujul ilmunud artiklist kogu informatsiooni ja ühe huvigrupi ehk pundi vallavolinike seisukoha teada.

Teatavasti puudutas Contrale saatuslikuks saanud kärbitud artikkel Ess-soo problemaatikat. Lühidalt on asi selles, et üks ärimees tahab ühe kauni Urvaste valla raba - Ess-soo - peenrahaks teha. AS Ketal Võru emafirma sai kunagi Urvaste vallalt loa Ess-soo turbamaardla  taaskasutusele võtta, kuid luba andes pidas vald silmas seda, et kaevandama hakataks alalt, kus on juba varem kaevandatud. Firma tahab nüüd aga üles võtta hoopis praegu veel puutumatu raba, et selle pealmisest kihist kasvuturvast toota ja see välismaale maha ärida. Teisisõnu tahetakse Ess-soo toppida Hollandi, Itaalia jm lillepottidesse. Olen ise käinud Ess-soos ja mulle tundub uskumatu, et leidub inimesi, kes võivad looduse suhtes nii julmalt käituda.

Hulk Urvaste valla inimesi eesotsas ajakirjanik Airi Hallik-Konnula ja bioloog Helina Kärgenbergiga on nüüdseks juba mitu aastat teinud kõikvõimalikke jõupingutusi, et Ess-soo võiks alles jääda. Selleks loodi lausa seltsing Roheline Urvaste ja kodanikuühiskonna propageerijate innustusel kandideeriti kohalikku volikokku ning saadi sinnagi mitu kohta. Paraku ei ole neil volikogus siiski veel piisavalt palju hääli, mis rohelise maailmavaate eest kõneleda saaksid.

Kõige hämmastavam, et suurimat võitlust on tulnud pidada kohaliku keskkkonnateenistusega, kellega koos on kaua kohtupinki nühitud. Seltsinglased on väga palju oma vaba aega ja bensiini kulutanud selleks, et raba võiks alles jääda. Appi on tulnud ka Eestimaa Looduse Fond koos oma juristiga. Ei saa ju ometi öelda, et need inimesed, kes looduse säilimise nimel on võidelnud, on seda teinud kuidagi oma huvides. Reaalselt ei võida nad ju sellest midagi. Kui Urvaste Valla Lehes ilmub artikkel Ess-soost, ei saa ju seda ometi kallutatuks pidada. Kahjuks aga tuleb tõdeda, et on inimesi, kes isegi selle teema üles võtmist kallutatuks peavad. Nüüd tuleb välja, et Ess-soo nimel võidelnud inimesed on valla vaenlased nr 1 ning raba allesjäämine tähendaks kaldumist suunas, mis pole vallale kasulik. Rohelise Urvaste seltskond ja nende toetajad on kindlasti sügavalt üllatunud, et kaikaid kodaratesse loobivad hoopis oma valla inimesed. Rohelise Urvaste tegi ettepaneku võtta Ess-soo kohaliku kaitse alla, see oleks vähim, mis vald Ess-soo kaitseks teha saaks, kuid sellega ei ole vallavolikogu enamus nõus. 

On arusaadav, et ärimees tahab saada iga hinna eest ja ükskõik mis meetoditel ainult raha, raha, raha, ent mis huvi peaks olema vallavolikogu liikmetel Ess-sood hävitada, jääb selgusetuks. Ning nagu võime lugeda siit, on Ess-soo vastu võitlevad vallavolinikud lähtunud vaid faktidest, mis neile meeldivad ning näiteks Aivar Pilve advokaadibüroo juriidiline arvamus ei oma mingit tähtsust. 

Imestan, et Airil, Helinal ja teistel jätkub veel jõudu seda protsessi jätkata. Loodan, et nad ei murdu. 

Kõrini avalikest kusikutest

Mul on kõrini, tõesti sügavalt kõrini sellest, et pean oma koduaknast vahetpidamata urineerivaid ja ekskrementeerivaid inimesi vaatama. Täna mõni aeg tagasi pidin seda jäledat vaatepilti taas nägema: kaks meest kõnnivad ja üks lihtsalt jääb seisma ja laseb. Eile aga kõndisime järel ühel perekonnal, äkki hüppas mees tee pealt kõrvale ja hakkas kusema. Ja oleks, et need avalikud kusikud läheksid siis põõsasse või kuskile mujale varjula, kus neid ei nähta, aga kus sa sellega. 

Päevast päeva aina näen, kuidas inimesed avalikult välja heidavad. Ükspäev näiteks kõndisin lastega, eemal peatus üks buss ning bussijuht marssis tipa-tapa bussi taha pissile, ise vahtis samal ajal mulle suurte silmadega näkku. Aga kuhu pidin ma peitma oma lapse silmad? 

Selle toa aknast, kus ma praegu istun, paistab üks maja. Ei möödu päevagi, kui keegi selle seinale ei laseks. Alati, kui ma arvuti taha istun, olen sunnitud kusikuid vahtima. Isegi avalikus väljakäigus töötav inimene ei ole oma elus nii palju inimesi kusemas-sittumas näinud kui mina. Ja muide, ma elan linna kõige olulisema puhkepaiga kõrval. 

Lasku põõsasse, kui häda nii suur, aga ei, nemad lasevad ikka vastu valget seina. Kusjuures ühe korra olin isegi tunnistajaks, kuida üks noormees kõne all olevat maja usinalt nii eest kui tagant  fotografeeris ja ,pildid valmis, läks lasi selle maja täis. Lihtsalt südame ajab pahaks.

Aga paraku ei ole selliste inimestega midagi ette võtta. Ega nende puhul kindlasti avalikud käimladki aitaks. See ongi meie rahva kultuuriline tase. Millegipärast tundub mulle, et need, kes avalikult oma häda teevad, on need samad inimesed, kes oma sodi igale poole avalikesse kohtadesse loobivad ja kelle järelt kogu Eesti peab hiljem kampaaniate korras koristama. Need on need inimesed, kes lihtsalt ei vaevu ära ootama, millal koju jõuavad, et oma kodust WCd ja prügikasti kasutada. 

Kole kole Eurovisioon

Avastasime täna õhtul üllatusega, et Eurovisioon on juba täna, teisipäeval, ja isegi Eesti esineb. Tuli ennast kokku võtta ja see jama kuidagi silmist-kõrvust läbi lasta. Ilmselt ei ole mul slobodanidega sama maitse, aga kogu see värk tundus tõesti täitsa jama, õhtujuhid ja eeskavad igavad jne.

Seda, et Eesti edasi ei pääse, kahtlustasin juba pärast esimest 30 sekundit "Leto sveti". Kuhu oli kadunud pauer, mis selles loos ilmselgelt Eestis veel olemas oli? Meeldejääv meloodia on sellel lool ju täiesti olemas, aga energia oli kaduma läinud. Ei mingit kreisiraadiot. Suur häda seisnes kindlasti ka selles, et meie kolmiku puhul polnud tegu lauljatega, vokaal jäi kahtlemata liiga nõrgaks. 

Samas kreisiraadiot ennast ma aga milleski ei süüdista. Polnud ju Eesti eelvoorus ju ühtegi paremat lugu võtta. Iris Vesiku lumememme laul kõlas küll ju võimsalt, aga nii magedaid sõnu kui selles laulus, annab ikka välja mõelda ("Hei, härra lumememm, kas sa abiellud minuga" jne).

Mina ise andsin hääle Moldovale - suurepärane lugu, väga mõnus kuulata. Aga oh üllatust, sellised koletised nagu Poola või mis need kõik seal veel olid, pääsesid edasi, Moldova aga mitte. Kole kole.

Soome laul meeldis mulle ka ja hakkas kohe kummitama. Hea, et vähemalt Soomegi edasi pääses ja tubli, et Soome kommertsi haledale teele ei laskunud. Eesti oleks võinud ka ju tegelikult hoopis Jaagup Kreemi sinna saata.

Et Venemaa edasi pääseb, oli ennustatav. Venemaa oli võimsalt panustanud, tuues lavale oma praeguse esipopstaari, kuulsa iluuisutaja, kunstjää ja Stradivariuse viiuli. Kuhu aga jäi laul, tahaks küsida. Miks sellele ei panustatud? See on ju ometi laululahing. Kas tõesti ei saa siis niivõrd suur riik nagu Venemaa mitte ühtegi head laulu välja mõelda? Uskumatu.

Eurovisiooni tase on paraku ludinal alla käinud. Selliseid võimsaid hitte, nagu näiteks omal ajal "Tänav, pink ja puu" enam kahjuks ei sünni. 

Kas ma neljapäevast poolfinaali vaatama hakkan, on küsitav. Finaali vaatamata jätta ilmselt siiski ei saa. Vähemalt kaks head laulu on seal ees ootamas: Soome ja Prantsusmaa.

Andke nõu, kuidas teha hautist

Plaanisin täna teha hautist lambaliha, kaalikate, porgandite, sibulate ja kartulitega, kuid tõtt öelda ei tea, kust otsast alustada, et teha just nimelt hautist. Väga huvitav sõna, muide. 

Kuidas käib õige hautamine? Surfasin veidi netis ja see ajas ainult segadusse. Mõne jaoks on pannil tasasel tulel praadimine hautamine, mõne jaoks aga hoopis ahjus tund või paar küpsetamine nii, et vesi on ainult põhjas. Mõne jaoks tähendab hautamine tasasel tulel keetmist. Mina tahaks teha pliidi peal potis ja võimalikult kiiresti valmis saada.

Ükskord veel võidame kaotused,

ükskord veel naerame pisaraid.

Ükskord kõik tähtis saab tühiseks,

ükskord kõik pikk paistab lühike.

Mõttest saab siis ümbermõtestus,

paljust jääb väikene vähemus.

Pimedus piseneb valguse ees,

mure mureneb rõõmude keest.

Oska õigel ajal lõpetada.

Ka luuletust.

Kui ei ole midagi öelda, 

siis seda enam.

Mina ei ole Jürgen Rooste,

mina ei ole Igor Kotjuh,

mina ei ole Contra või Wimberg,

ammugi mitte (:)Kivisildnik,

kahjuks ka mitte Veiko Märka

(kuigi ju võiks).

Mina ei ole noor eesti meesluuletaja.

Mind ei arvusta keegi,

ma ei esine ühelgi festivalil, 

ma ei võida ühtegi luuleauhinda,

isegi mitte kohalikku Kangro preemiat,

keegi ei sea mind isegi kandidaadiks.

Luuletajana ümmargune null.

Elan ja säran

iseenda rõõmuks,

iseenda taskust.

Kirjutan, mida tahan.

Kirjutan, palju tahan.

Kirjutan, kuidas tahan.

Harukordne tasuta pakkumine jääda iseendaks.