Esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Lühikommentaarid mõningatele mullu loetud raamatutele

Väiksed kommentaarid mullustele uudisteostele, mis said läbi loetud, aga mille kohta ei jõudnud siia blogisse arvustust kirjutada.


Mai Loog "Minu Tai"
Olen internetis peale sattunud, kuidas seda raamatut on mõne anonüümse kommentaatori poolt lugemiskõlbmatuks nimetatud. Mulle aga meeldis see raamat väga. Mõnus oli keset talve lasta end kanda päikselisse Taisse. Tai kui riik pole mulle kunagi huvi pakkunud, aga nüüd sai paratamatult ka silmaringi laiendatud. Mulle meeldib Mai ellusuhtumine. Loomulikult on igal ühel õigus elada nii, nagu soovib, ja on vaid eneseahistamine suruda end mingitesse raamidesse, kui vanusenumber hakkab tõusma üle 40. Ja see, et Mai oma vanuses (miks seda üldse rõhutada, ta pole ju veel 50ki) nii hea välja näeb, on ju lihtsalt suurepärane. Las ta siis mängib jänukest ja naudib elu. Kes ei soovi, ei pea järgi tegema.


Epp Petrone "Minu Ameerika 2. osa"
Esimene osa on mul samuti loetud. Teine osa on samas stiilis, kuid täpselt enam ei mäletagi, mis teemad seekord ette olid võetud, sest olen ju ka Epu blogi püsilugeja aastast 2006.
Mis aga mulle ei selle ega ka esimese osa puhul üleüldse ei meeldi, on raamatu esikaaned. Esimese kaas viitaks justkui mingile järjekordsele dieedi käsiraamatule, teine juba anorektikute uuringule. Kusjuures enamikul teistel Minu-sarja raamatutel on väga kobedad esikaaned.




Sofi Oksanen "Puhastus
Sellest raamatust sai üks minu vaieldamatu lemmik. Soovitan kõigile. Sellele raamatule läheb ka minu 2009. aasta peaauhind.




Olavi Ruitlane "Naine"
"Naine" oli hea ja kiirelt läbi saav raamat. Ma olen ausalt öeldes rahul, et ma selle eest Võru raamatupoes kõvasti üle 300 krooni ei maksnud - liiga kallis hind (sorry, Olavi, ostan kindlasti Su järgmise raamatu, minu mees aga räägib siiani "Kaili" headusest).
Mina olen see inimene, kellel õnnestus omal ajal ka Olavi kurikuulus blogi otsast lõpuni läbi lugeda. Mis ma oskan öelda: naised on muidugi igavesed mõrrad. Aga Mehe menu naiste seas on Olavi utreerinud. Väheusutav, et Mehel on olnud suhe folkloorifestivali ühe korraldajannaga, teame siin Võrus hästi, kellest jutt.
Ja muide, selles raamatus kohtusin esimest korda elus mehega, kelle jaoks seks on ebameeldiv kohustus ja himur naine õudus kuubis. Nii et selle põhjal ma raamatu Meest küll meessoo üldpildiks ei nimetaks.
Muidu aga meeldis mulle selle raamatu puhul see, et igasuguste väljamõeldud loodus- ja muudest kirjeldustest oli Olavi lugejat säästnud. Naljaka kohana meenub bussiga Tallinnas käik ja Luuletajast Mehe sealsed pisivembud.


Roberto Saviano "Gomorra"

Kuigi see raamat on halvasti tõlgitud või toimetamata jäetud - ei usu, et originaal nii lonkav on - , soovitan just eneseharimise mõttes seda raamatut kõigil lugeda. Eriti tarbimismaanidel ja kõikvõimalike kaubamärkide fännajatel. Ka rohelise mõtteviisiga inimestel tasub seda raamatut kindlasti lugeda.
See, millest siin raamatus kirjutatakse, ei mõjunud tegelikult šokeerivalt, sest me oleme seda kõike juba maffiafilmidest näinud.
Kavatsen selle raamatu kindlasti ka teist korda läbi lugeda, et infot kinnistada ja seda hiljem ökoteemalistel aruteludel kasutada.


Äramärkimist väärib ka:

August Strindberg "Punane tuba"
See raamat ilmus eesti keeles esmakordselt juba 1912. aastal ning Henrik Sepamaa hilisem tõlge sai kaante vahele 1972. Orignaal nägi ilmavalgust juba üle saja aasta tagasi - 1879, kuid ometi märkame, kuivõrd universaalsed ajastust ajastusse kanduvad võivad olla nähtused ühiskonnas ja inimese iseloom. Loed seda raamatut ja vaatad, et need seal on ju meie oma Ansipid, Savisaared, Reiljanid ja muud tegelinskid. Igasugu liiakasu võtmine, teiste arvelt elamine ja JOKK-stiil oli, on ja jääb. Ka Strindbergi kirjeldatud ametnikke leiab tänapäeval küll ja küll. Strindbergi satiir on lihtsalt suurepärane.
Teisalt on tegu järjekordse (kui nii võib üldse öelda nõnda ammu ilmunud klassikalise teose kohta) Põhjamaade näljaraamatuga. Meenub näiteks Hamsuni "Nälg", mida vist küll lugesin juba kümmekond aastat tagasi. Kirjeldused on niivõrd naturalistlikud, et vahepeal tahaks raamatu suisa käest panna.
Kui võtta "Punane tuba" ja Mobergi väljarännusaaga, siis saame me rootslaste mineviku kohta palju avarama pildi. On ju ajaloos õpitud hea Rootsi aja, Lindgreni maailma parimate lasteraamatute ja hilisemast Rootsi sotsiaaldemokraatia põhjal jäänud mulje, justkui olekski Rootsi unelmate riik, kus kõigil on kõik väga hästi.
Selle raamatu lugemine on nauding ka filoloogile - kuna tegu on kordustrükiga, siis on raamat eesti keeles ilmunud veel aegadel, kui raamatuid toimetati ja keeletoimetati. Nii saabki keskenduda tekstile endale.

Ülejäänud 2009. aastal ilmunud ja minu poolt loetud raamatud on juba arvustatud varem siin blogis või www.raamatumaailm.ee blogis.

Kommentaare ei ole: