Esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Elu kogu oma kaasa haaravas neetuses

Kirjutatud juulis 2009


Viimasel ajal on mulle kätte sattunud kaks suurepärast ja algusest lõpuni haaravat raamatut, mille autoriteks on Eesti juurtega inimesed, kes aga kumbki Eestis ei ela. Üks neist on Sofi Oksaneni magusvalus „Puhastus“ ja teine Võrumaalt pärit, kuid praegu Hispaanias elava Jan Beltráni tõsieluromaan „La mala vida ehk neetud elu“.
Kui Oksaneni teos võib ehk liigagi kibedalt hinge torkida, siis Beltráni romaan on oma pealkirjast hoolimata humoorikas ja päikseline, olgugi et kõigi tegelaste jaoks see hästi ei lõpe ja vähemalt üks tõsieluline koht rebib ka pisarad välja. Silmaringi aitavad avardada geograafiline ja ajaline laiahaardelisus. Pole ju eestlane kuigivõrd kursis Franco-aegse karmi Hispaaniaga.
„La mala vida…“ on esimene Eesti autori romaan, mis küllaltki põhjalikult ja seejuures rohkete seksistseenidega valgustab homoseksuaalide elu. Just seepärast soovitab autor eessõnas raamatut vaid täiskasvanuile. Geiromaaniks seda siiski pidada ei saa, kuna enim annab tooni ja läheb hinge just heteroseksuaalse Rosa elu. Ent tolerantsust vähemuste vastu aitab saa raamat suurendada küll, näidates selgelt, et inimese teeb ebameeldivaks ikkagi tema iseloom ja suhtumine teistesse, mitte aga seksuaalne sättumus.
Raamatu kolmest peategelasest kaks on homoseksuaalid. Kristian on Eesti noormees, kes avastab koolieas tõmbe meessoo poole ja pärast piiride avanemist lahkub Eestist, teenib elatist spekulandina, kuid vaatamata rohketele seiklustele elus säilitab oma väärikuse ja lõpuks jääb paigale Barcelonasse.
Mehhiklasest Antoniost saab homoseksuaal aastatepikkuse väärkohtlemise tõttu katoliku preestri poolt. Et ühiskonna nõudmistele vastu tulla ja oma meesarmukesele kätte maksta, abiellub Antonio inetu naisega ning see talle lõpuks saatuslikuks saabki.
Franco natsistliku režiimi ajal sündinud Rosa vastu on elu äärmiselt ebaõiglane, lausa neetud, kuid sellest hoolimata nendib ta pärast rohkeid vintsutusi, et armastab seda neetud elu.
Kõik raamatu tegelased on päriselt olemas. Jan Beltrán kuulas ja kirjutas nende elulugusid kuude kaupa üles. Just praeguseks vanadusikka jõudnud Rosa lugu oligi see, mis Jani romaani kirjutama sundis. Kõik ei ole kindlasti sada protsenti autentne, ent kirjanik on igal juhul rõhunud tõese elu kajastamisele. Selle raamatu puhul ei saa tagantjärele õpetada, et mõni süžeeliin oleks võinud teistmoodi kulgeda, sest kirjanik ei saa muuta elatud elu.



Kommentaare ei ole: