Elu õppetunnid, I osa

Argielus juhtuvad sageli asjad, mis peaks vähemalt mõneks ajaks andma õppetunni ja vähendama tormakust.

Nii nagu enamik Võru- ja Põlvamaal (ilmselt ka Ida-Virus) elavaid inimesi, käin minagi aeg-ajalt piiri taga Venemaal - Võrust on Luhamaa piiripunkti vaid poole tunni sõit ja Luhamaalt omakorda pole kahe Tartu linna suurune Pihkva enam kuigi kaugel. Üksinda ma seal kunagi ei käi. Eile tegime jõulueelse visiidi Venemaale, et osta veel puuduolevad jõulukingitused. Pärast pikka ja tüütut piiriläbimist jätsin oma auto Venemaa poole tanklasse. Veidi hiljem juba teises autos kõrvalistmel istudes oma dokumente üle vaadates avastasin, et passi vahelt on puudu roheline autodokument. Otsisin kõik oma paberid läbi, aga mida polnud, see oli roheline, kuid väga oluline paberike, ilma milleta ma oma autot enam Eesti poole tagasi viia ei saa.

Esimesena hakkasin kahtlustama, et paber jäi Venemaa-poolsesse viimasesse kontrollpunkti ehk Venemaa tolli. Sealsel töötajal kulus millegipärast väga palju aega, sehkendas seal igatpidi igasuguste paberitega ja ju siis unustas mulle autodokumendi tagasi anda, arvasin ma. Kujutasin juba ette, kuidas olen täiesti süütuma sattumas bürokraatia hammasrataste vahele, sest kindlasti keeldutakse mulle sealt putkast seda paberit tagasi andmast. Seda enam, et vene keele oskus on ka hädine.

Kerge paanika süvenes tagasiteel Pihkvast Luhamaale. Kujutasin juba ette, et esiteks pean jätma oma auto Venemaale, teiseks ei saa võtta Venemaalt bensiini ka siis, kui autole hiljem järele tulen (sest teist korda kuu jooksul minnes seda teha ei saa), kolmandaks tuleb kes teab mis raha välja käia, et ARKist uus autodokument saada jne. Neljandaks võis olla küllaltki kindel, et Venemaale jääv auto kas varastatakse või vähemalt lõhutakse ära (nii nagu on tehtud Koidula piiripunkti jäetud autodega). Silme ees terendas kujutluspilt mustast detsembrist, kus ma auto puudumise tõttu mitte kusagile ei pääse, kaasa arvatud mitte tööobjektidele. Sai tehtud juba mõni kõne, et paluda abi venekeelse jutu sõnastamisel. Inglise keelt piiripunkti Vene osas ei räägita (isegi kui osatakse), eesti keelt ammugi mitte. Mingi lootus oli, et ehk kukkus autodokument mul autosse, aga ikkagi olin juba valmis suure gorje'ga nõudmas piiripunkti natšalnikut. Korralikult jõudsin kiruda muidugi ka sabistavat Vene tolliametnikku. Kui tavaliselt on Venemaalt tulles hea tuju, sest kotti on saanud mõni põnev šampoon, mida tahaks kodus kohe kasutama hakata, ning mõned head salatid Pihkva Imperialist (kõik Eesti salatitegijad võiks sinna koolitusele saata), siis isu ei olnud seekord millegi vastu.

Kui siis lõpuks piirpunkti jõudsime ja joostes oma autosse sisenesin, märkasin, et roheline papper on kukkunud kahe istme vahele. Jumal tänatud! Kergendus oli väga suur! Ma ikkagi ei jää oma 21 vanast, kuid minusse väga kiindunud* autost ilma. Ei pea ma jõuluajal vangi jääma. Aga õppetund see oli.

1. Jälgi alati, et sul oleks kõik dokumendid ja muud vajalikud paberid kindlas kohas, et vältida ärevust ja paanikat. 
2. Kontrolli pärast asjaajamisi, et oled ametnikelt tagasi saanud kõik dokumendid.
3. Ära kiirusta igas asjas süüdistama ametnikke. 

* Ah et mis mõttes on auto minusse kiindunud? Sel kevadel tekkis mõte

Mul ei ole enam ravikindlustust, aga arsti juures peaksin maksma ka siis, kui oleks

Eelmisel nädalal saabus mulle haigekassast kiri, et mul ei ole enam ravikindlustust. Juhuslikult pidin just järgmisel päeval arstile minema ja selleks, et oma probleemiga arstile pääseda mitte veebruaris, vaid lähipäevil, tuli mul arstilkäigu eest maksta olenemata selles, kas mul on ravikindlustus või mitte. Siin Eesti riigis on paljud asjad ikka väga nihkes.

Ma ei ole töötu. Ma töötan. Aga sellegipoolest pole mul enam ravikindlustust. Ma sain eelmisel kuul sissetulekut kolmest kohast. Summad ei olnud küll suured ja üksikemana ma selle raha eest oma kahte last ära ei toidaks. Kahjuks sotsiaalmaksu minu töö pealt ei maksta. Töötasu pealt tulumaksu muidugi maksan ja sellega ka ühiskonda panustan, nähes samal ajal linnapeal igasuguste uhkete autodega ringi sõitmas kohalikke tüüpe, kes ei panusta ühiskonda mitte millegagi ja kel on jultumust omale isegi omavalitsustelt hüvesid nõudmas käia.

Olen aru saanud, et saaksin haigekassalt ravikindlustuse siis, kui oleksin töötu. See tähendab, et vaid sel juhul, kui ma mitte midagi ei teeks, kui ma mitte millegagi ühiskonda ei panustaks. Kas Eesti ühiskonnale ja riigile oleks parem, kui ma mitte midagi ei tee? Kas Eesti riik võimaldas mul kaks korda maksumaksja raha eest ülikoolis käia ja magistrikraad saada selleks, et ma ka kopikate eest oma tööd ei teeks? Siis saaksin ravi, siis saaksid sotsiaaltöötajad minu kallal tegutseda. Meiesuguseid ravikindlustuseta inimesi ju muudkui kuhjub.

Täiesti juhuslikult päev pärast seda, kui olin haigekassalt saanud kirja ravikindlustuse lõppemise kohta, läksin arstile - Tartu ülikooli kliinikumile kuuluvasse Võru ehk Lõuna-Eesti haiglasse. Mul tekkis paar päeva varem probleem näonahaga, nahk sügeles ja oli korpas, täiesti võimatu oli olla. Haigla registratuuri helistades öeldi, et nahaarstile saab aja alles veebruariks. Aga muidugi olin ma kuulnud, et on olemas ka tasulised ajad. Tasulise aja, mis maksab 25 eurot, sain juba kahe päeva pärast. Nii et selles mõttes ei olnud üldse vahet, kas mul on ravikindlustus või mitte, sest maksma pidin ikkagi. Kõige kummalisem oli aga see, et kuna mul tuli arstile mineku päeval üks tööasi ette, siis helistasin haiglasse, et äkki saan varasemal kellaajal tulla. Saingi varasema kellaaja ja kui arstile 10 minutit varem läksin, ei näinud ma kedagi arstikabinetist väljumas ega olnud seal ka kedagi ootamas pärast mind. Kui hiljem inimestega rääkisin, siis nii mõnigi rääkis seda, et tegelikult mingit järjekorda ei ole. Ja ma ei saa tõesti aru, kuidas siin väikelinnas Võrus on võimalik nahaarstile saada aeg alles veebruariks, kui nahaarstid võtavad vastu iga päev. Kui palju neid tasuta aegu ravikindlustatuile üldse on?

Seega polegi põhimõtteliselt vahet, kas on ravikindlustus või mitte. Viimase 10 aasta jooksul olen arsti juures käinud ainult raha eest: hambaarstil, naistearstil ja siis veel ühel arstil. Ka siis, kui mul tegelikult oli ravikindlustus olemas. Tõsi, mu lapsed on saanud arstile tasuta, perearstile alati, aga on tulnud ka maksta. Näiteks kui mu pojal oli kevadel putukaallergia kahtlus, siis oleksime aja saanud alles septembriks. Ei jäänud muud üle, kui minna Elite kliinikusse allergoloogi juurde, kuhu sai juba järgmisel nädalal.

Nii et need asjad siin Eesti riigis on väga nihkes. Kuna ma ei ole inimene, kes oma asju ainult endale hoiab, siis viimasel nädalal olen enda lugu rääkides kuulnud, kui paljudel inimestel tegelikult ravikindlustust ei ole. Minu olukorras vabakutselisena ravikindlustust soovides peaksin hakkama võib-olla FIEks. See tähendaks seda, et FIEna maksaksin pool oma kuu jooksul teenitus tulust haigekassale. Praktika aga näitab, et arstile pääsemiseks tuleb ikkagi maksta. Täpselt nii on läinud paljudel FIEdel.

Tahaksin siiski saada omale ravikindlustust tagasi, igaks juhuks. Tahaksin omale saada ka töökohta. Tahaksin teha täiskohaga tööd ja mul pole selle vastu midagi, et mu töö pealt ka sotsiaalmaksu makstakse. Rõhutan, tööd mul on, aga mul on vaja töökohta. Minu häda on muidugi selles, et ma ei ela Tallinnas. See on põhimõtteliselt kõige suurem häda ilmselt üldse, sest töökohad on ainult Tallinnas, heal juhul Tartus. 95% Eesti rahast asub väidetavalt Tallinnas. Meie siin mujal Eestis oleme ainult tüütu kohustus Tallinnas tegutsevatele poliitikutele. Igasugune regionaalpoliitika Eestis puudub. Sportliku huviga jälgin, et kui haldusreform peaks kunagi ära tehtama, kui palju kõrgharidusega inimeste ametikohti veel kaob.

Tegelikult võiks mul Võrus olla täpselt oma erialale vastav töökoht. See oli mul ka olemas. See oleks ka praegu olemas, praegu pole selles töökohas ühtegi sisulist töötajat, sest kõik erialainimesed läksid valeliku ja tohutult firma tagant varastanud firma ühe osaniku juurest lihtsalt minema. Isegi Tähismaad lahkusid sealt lõpuks. Eesti riigi seadused on võimaldanud seda, et pisut üle 50 protsendi aktsiate omanik on saanud "ausalt" varastada teiste osanike tagant ja on samal ajal tohutu summa maksuametile võlgu. Teised osanikud pole saanud kohtust õigust, maksuamet vaatab aga võlgadele läbi sõrmede. Ma ei ole üksinda. Minusuguseid on siin ehmatavalt palju. Me võiksime taas tööle asuda ja Eesti riiki teenida, kui Eesti riigi seadused ei soosiks pätte.

Miks Pärnus elaval Margit Petersonil ravikindlustust ei ole ja kuidas ta ilma selleta hakkama saab, saab lugeda siit: http://margitpeterson.blogspot.com.ee/2015/12/haigus-ei-huua-tulles.html

Esimest korda Türgis ja igati rahul

Vaade meie 6. korruse hotellitoa rõdult merele reisi viimasel päeval.

Tee- ja maiustustepood Kirišis.

Veel kaks kuud tagasi poleks ma arvanud, et satun sel aastal veel Türki. Nagu paljudes kohtades mujal polnud ma ka seal varem käinud, kuigi tegelikult ammu olin tahtnud sinna minna, sest olin kuulnud, et seal on mõnus ja soodne.

Reisibüroo pakkus reisi Türki  - nädal aega ainult 500€ eest nägu, hinnas nii lennupiletid, hotell, transfeer kui ka kõik söögid ja joogid (kusjuures hind tõusis 500 peale seetõttu, et tahtsime merevaatega tuba, mis oli väga õige valik. Merevaatega toa eest pidi maksma ainult paarkümmend eurot juurde). Põhimõtteliselt oleks saanud nii, et kogu reisi vältel poleks ühtegi lisasenti kulutanud, sest absoluutselt kõik oli tõesti hinnas, kaasa arvatud joogivesi. Ja ilmateade näitas, et Türgis on väga soe. Kohaks Kemeri linna lähistel asuv küla nimega Kiriš. Ja hotelli nimi - jätke nüüd meelde - Limak Limra. Igati broo hotell, soovitan soojalt. Isegi ühed eestlased, kes varem korduvalt Türgis käinud, ütlesid, et edaspidi tahavad ainult Limak Limrasse. Ma kardan, et ega ma rohkem Türki ei julgegi minna, kui Limak Limrasse ei saa, sest olen kuulnud, et seal on ka päris õudseid ja räpaseid hotelle, kus kõik hinnas tähendab seda, et saad igaks lõunasöögiks makarone.

Mina kujutasin ette, et kõik hinnas tähendab seda, et saad lihtsalt mingi ühe söögi tasuta kolm korda päevas. No näiteks lõunal prae vms. Ma ei oleks iial selle peale tulnud, et see tähendab seda, et kolm ruumi on täis kõikvõimalikku head ja veel paremat sööki ning soovi korral võid juba hommikust alates mis iganes alkohoolse joogi ka kõrvale võtta. Kusjuures kõik pakutud veinid - nii valge, punane kui ka isegi roosa - olid väga head. Aga muidugi sai valida tasuta ka viina, õlut, türklaste rahvusjooki rakit (mulle väga meeldis), igasugu kokteile jne. Kokteilid tundusid olevat siiski lahjad, kuid maitsvad. Kui vett poleks tasuta saanud, oleks sealses palavuses kulunud selle peale ilmselt nädalaga 100 eurot (olime ju kogu perega ehk neljakesi). Toidud olid aga tõesti suurepärased, üks parem kui teine. Osasid küpsetati-grilliti värskes õhus jne. Ka rannas või basseini ääres sai putkadest päev läbi võtta igasuguseid jooke, kaasa arvatud veini ja õlut, vahepeal ka jäätist ja muid suupisteid.

Elu ilma Facebookita - elu pimeduses?

Mõnikord tundub, et kui tahad olla positiivne inimene ega taha teada saada, et sinu tutvusringkonnas on ka ebameeldivaid inimesi, kes on valmis sind sopaga üle valama esimesel võimalusel, kui sa nendega samamoodi ei mõtle, siis oleks mõistlikum mitte omada Facebooki kontot.

Facebook on muidugi tore - paljude inimestega ma varem üldse ei suhelnud nii sageli kui nüüd FB tšättimise ajastul. Paljudega olen FB kaudu suhteid soojendanud ja ka hiljem reaalses elus kokku saanud. Kõige kiiremini saab inimese kätte ja talle vajaliku küsimuse esitada FB kaudu. Kas e-posti enam üldse keegi kasutab? Vähemalt sõpradega suhtlemiseks küll vist mitte. Mul on tunne, et minagi avan oma e-postkasti iga päevaga üha harvem.

Aga vahel on tõesti tunne, et närvid jääksid tervemaks, kui FB-s ei käiks, kui seal üldse midagi ei teeks, midagi ei kommenteeriks. Nii mõnegi inimese kohta jääksid ebameeldivad asjad ja meelsused teadmata. Muidugi tähendaks see elamist pimeduses ja naiivsuses. Aga eks igaüks otsustab, kas ta eelistab koledat teadmist või ilusat teadmatust.

Mu sõbranna sõbrannal ei ole FB kontot. Aga hiljuti läks see sõbranna vaatama oma mehe konto kaudu oma sõprade ja tuttavate profiile ja ta oli täiesti šokeeritud. Šokeeritud oli ta eelkõige sellest, et osad tema sõbrad on radikaalsed pagulastevastased. Tema ise ei ole.

Minul on sel sügisel juhtunud kaks täiesti šokeerivat lugu, mille tõttu olen blokeerinud FB-st kolm oma "sõpra". Esimene lugu pole FBga otseselt seotud, FB oli lihtsalt kanal. Inimene kirjutas mulle ja teatas, et tema valib edaspidi ainult EKREt. Mina selgitasin, miks seda mitte mingil juhul teha ei tohiks. Poole tunni pärast saabus mulle EKRE peakontorist Tallinnast päring, et selgitagu ma seda, mida tollele inimesele privaatselt kirjutasin. Inimene oli teinud nimelt kogu meie vestlusest ekraanipildid ja saatnud need EKRE peakontorisse.

Selliste olukordade ees oled sa täiesti võimetu. Tekib küsimus, kuidas keegi võib olla nii alatu ja julm. Kusjuures see saatja ise oli mind varem mõningates asjades aidanud. Ma ei oleks tema puhul iial sellist alatust kahtlustada osanud. Polnud midagi teha, tuli see inimene oma sõprade ringist eemaldada.

Teine juhtum kulmineerus eile ja sellesse on segatud kaks inimest. Nimelt juba vähemalt 15 aastat tunneme ühe seltskonnaga ühte inimest, kellel oleme külas käinud, keda oleme eest ja tagant lõputult kiitnud, kellest olen kirjutanud mitu positiivset artiklit ja selle kaudu on ta ka mitme tunnustuseni jõudnud jne. See inimene tundus varem alati tolerantne ja positiivne. Nüüd ajab temagi pagulastevastast asja. FB-s teatas ta mustanahaliste kohta isegi avalikult, et peksab kõik timbu-limbud Eestist välja. Ja seda asja ajab ka tema naissoost mõttekaaslane, kes samuti veel eilseni minu FB sõber oli. Milline ta inimesena on varem olnud, seda ma muidugi ei teadnud. Juba mõni nädal tagasi algas see, et esimesena nimetatu hakkas mind FBs nii avalikel lehtedel kui ka ühe mu sõbra lehel laimama ja mõnitama. Elasin selle üle. Kirjutasin talle küll privaatselt, et ma olen sellistest kommentaaridest sügavalt häiritud, aga siiski otsustasin, et veel teda oma sõprade listist ei eemalda. Aga oleksin pidanud seda tegema kohe ilma igasuguse usuta, et inimesed võivad paremateks muutuda. Mis teha, olen sageli naiivne ja enesehävituslikult tolerantne.

Eile jagasin FB sõpradele üht postitust, kus üks noormees kirjutas sellest, kuidas ühte tumedamanahalist tudengit Eestis mõnitatakse ja rünnatakse ja ta on Eestis pettunud. Nimetasin seesuguse teguviisiga inimesi ehk süütute inimeste ründajaid seal sama oma kommentaaris väärituteks tõbrasteks, sest mis nad muud on. See oli minu väga konkreetne hinnang. Eespool nimetatud tandem tuli seepeale nagu herilaseparv minu lehele, hakkas mind kommenteerima ja ründama. Mina muidugi vastasin ka, jäädes ise küll viisakaks. Lõpetuseks teatas üks neist, et blokeerib mu ära. Tere-tore, nagu mina oleks tema lehel, mitte tema minu lehel pröökamas käinud. Peagi ilmus minu lehele "avalik kiri" minu abikaasale, mida ma ise lugedagi ei jõudnud, kuna kustutasin kogu selle postituse enne ära, sest need kommentaarid kahelt olid üle igasuguse inimlikkuse piiride, nad süüdistasid mind näiteks selles, et ma sõiman Eesti inimesi tõbrasteks. Ühesõnaga, oma tohutus vihas ja rassismis võtavad nad õiguse rääkida kõikide eestlaste eest. Peagi aga avaldas naispool selle sama avaliku kirja minu mehele oma FB lehel. (Minu meheni pole see kiri muidugi jõudnud, sest millegipärast ei saadetud temale mõeldud kirja talle.) Õnneks suutsin ma teha sellest ekraanipildi enne, kui ta mind ära blokkis. See avalik kiri on muidugi jaburuste tipp, mis valab mind sopaga üle, paneb mulle absurdseid sõnu suhu jne. Võrdõiguslikkuse aspektist on see muidugi iseäranis kentsakas. Olen sunnitud selle ka siin lehel avaldama.

Nii et kokkuvõttes, FB toob inimesi pimedusest välja ja sinu enda valida on, kas elad ilma FBta lillelapsena pimeduses või kulutad aeg-ajalt oma närve FB-s. FB kaudu sain nüüd teada, et minu tutvusringkonnas on juba pikemat aega olnud kaks inimest, kellesse olen igati positiivselt suhtunud, kes aga ühel päeval otsustasid minust teha oma vaenlase või suisa riikliku vaenalse, kui see neil vähegi õnnestuks ja seda lihtsalt seepärast, et ma olen tolerantne inimene ega ole rassist ja kuna ma vahel tunnen, et pean süütute inimeste kaitseks kasvõi FB-s välja astuma.

Kui nüüd edasi arutleda, siis mis see "avalik kiri" minu mehele, kus mind korrale kästakse kutsuda (õiged sõbrad said selle üle muidugi palju naerda ja mind mõnusalt tögada), ei ole muud kui pealakaebamine. Nõukogude ajal ilmselt oleks see kiri saadetud KGB-sse. Nagu näha, elavad pealekaebajad meie seas jätkuvalt edasi. Nende inimeste vaimsed, kes teab, äkki ka füüsilised esivanemad olid need, kelle tõttu paljud eestlased oma ajal Siberisse saadeti.

Eks mõnes mõttes ole ikka kahju, kui pead inimestes tõsiselt pettuma ja kaotad nad enda jaoks. Aga samas olen ma avatud ja väga positiivne inimene ja tänu sellele kohtun iga nädal ääretult toredate, ääretult tarkade, põnevate ja sügavate inimestega. Ju siis ongi elu selline, et sõbrad ja tuttavad vahetuvad aeg-ajalt välja. Mul on õnneks nii hästi läinud, et rumalate asemel on tulnud arukad ja toredad.

Miks eestlane ei võitle enda eest, vaid teiste vastu?

Viimastel nädalatel on osad eestlased muutunud hüsteeriliseks, isegi osad need, kes ei ela Eestis ja naudivad Eestist paremal järjel riikides sealseid hüvesid. Neid ei ole muidugi suur protsent, aga nad hakkavad siiski silma, näiteks Facebookis. Nende sõnavõttude põhjal võiks eestlasi pidada rassistlikeks ja viha õhutavateks. Ajendiks on pagulaste teema ja eks Eesti poliitikud lasevad ka igasugustel teooriatel levida, sest millegipärast ei julge poliitikud sel teemal sõna võtta.

Poliitikud on hämmastavalt vaiksed. Pagulased ei ole teema, millest tahetakse rääkida. Pole arutatud pagulaste sissetoomise poolt- ja vastuargumente. Selle pinnalt on aga üha enam levima hakanud igasugused konspiratsiooniteooriad, hoogustunud on rassism, üldistavalt on hakatud mõnitama kõiki moslemeid jne. Poliitikud mäletavad veel väga hästi kooseluseadust ehk robustselt väljendades homoteemat. Mäletatavasti võttis viimasel teemal kõige vähem sõna Reformierakond ja nemad võitsid valimised. Nii avalikult koosoeluseaduse eest seisnud sotsid kui ka avalikult seaduse vastu olnud IRL kaotasid valimistel olulisel määral hääli ja toetust, omakorda andis just see seadus üht- või teistpidi võimaluse parlamenti pääseda kahel uuel erakonnal. Pagulaste teema on veelgi tundlikum teema. Kui samasoolised on meie oma Eesti inimesed, kelle õiguste nimel tõesti tuleks võidelda, siis pagulased on selline teema, mille puhul ei oska keegi prognoosida tagajärgi. Ainus kindel argument pagulaste maale laskmiseks on see, et me peaksime olema muu Euroopaga solidaarsed ja et enne II maailmasõja lõppu võtsid teised riigid vastu tuhandeid pagulasi Eestist.

Kõige rohkem mõtlen aga kogu selle olematu debati pinnalt, et millest tuleb see, et eestlane (vähemalt osa neist) ei võitle mitte enda eest, vaid tingimata kellegi vastu. Väga vähe tulevad eestlased kokku pikettidele, et nõuda omale paremaid tingimusi ükskõik millises valdkonnas. Mõningad ükskikud ametiühingud on korraldanud viimasel aastakümnel mõne demonstratsiooni, tulnud välja avalike nõudmistega. Paljudele on isegi keeruline ülemuselt palka juurde küsida. Kardetakse, et kui küsima minnakse, jäädakse sellestki töökohast ilma. Paar päeva tagasi võis ajakirjandusest lugeda isegi seda, et ühes lasteaias hävitas juhataja allkirjad, mis olid kogutud lasteaiaõpetajate palgatõusu saavutamiseks.

Osa eestlasti kurdab Facebookis, et meil eestlastelgi ei ole tööd, et meil on suur protsent lapsi näljas jne. Selle eest aga, et neid probleeme lahendada, ei võidelda. Isegi lastetoetuse tõusule leidub väga ägedaid vastaseid. Kõige rohkem hääli saab ikka jätkuvalt Reformierakond, kelle puhul ei saa aru, kas neil peale exceli-tabelite ka aated ja maailmavaade on olemas. On gruppe, kes üritavad sotsiaalseid probleeme lahendada, nt Toidupank, heategevuskampaaniate korraldajad, kuid nemad tegutsevad vaikselt ja samal ajal ei hüsteeritse ka kellegi vastu viha õhutades.

Kahtlemata peituvad eestlaste ksenofoobia juured minevikus. Liiga palju on igasugu rahvaid aegade jooksul meid ennast orjama sundinud. Loomulikult tekitab iga võõras eestlases skepsist. 20. sajandil käisid eestlastest üle sakslased ja nõukogudeliitlased (ei hakkaks neid nimetama venelasteks, see oleks ülekohtune). Lisaks tegi 50 aastat Nõukogude "kultuuri" siin oma töö. Lihtamaks muutus kellegi peale kaebamine kui enda eest seismine. Enda eest seismine võis Nõukogude ajal tuua drastilisi tagajärgi. Kuna mäletati veel värskelt Siberisse saatmist või vangi panekut kasvõi pisiasjade eest, siis loomulikult üritati ise olla madalam kui muru. Paljud astusid igaks juhuks kommunistlikusse parteisse, et oma tagala kindlustada, mis ei tähenda, et hingelt oleksid nad kommunistid olnud.

Jah, see pealekaebamiskultuur on Eestis jonnakalt juurdunud. Olen märganud, et paljud eestlased on õnnelikud, kui n-ö naabril läheb halvasti, seda isegi oma suguvõsa sees. Nii kaua ollakse sinuga sõbrad, kuni sa oled vaene, äbarik, haige vms. Kui aga peaksid juba saama sama palju palka (sama palju, mitte rohkem), kui nemad, siis sulle vaadatakse juba viltu.

Näen, et pagulasteemale on praegu üks lahendus. Targad inimesed (ülikoolid on meil täis inimesi, kes teevad aastas lugematul hulgal teadustöid), ühiskonnateadlased ja poliitikud peaksid maha istuma ja selle teema korralikult läbi arutama ning lõpuks otsustama, kui palju pagulasi on Eestile jõukohane vastu võtta, et nad ei kahjustaks majandust, ei tekitaks probleeme ühiskonnas, suudaksid integreeruda jne. Arvestada tuleb ka seda, et Eestis elab juba praegu suur protsent muulasi, mittekodanikke, keda pole siiani suudetud integreerida.

Nahavärvi teema aga tuleks unustada. Äärmiselt inetu on ka üldistav jutt, et pagulased ei viitsi tööd teha. Jah, võib-olla tõesti on värskelt saabunutele  kontoris istumine võõras, kuid nemad peavad igapäevaseks ellujäämiseks oma kodumaades palju rohkem vaeva nägema. Kellel endal pole võimalik kohale minna, see võiks vähemalt lugeda raamatutest, milline on paljudes Aafrika riikides tegelik elu. Näiteks vett tuleb tihti tuua kusagilt kaugelt, kuskilt tuleb kraapida kokku toit kariloomadele, et hiljem piima või liha toiduks saada, need loomad tuleb ise tappa, puhastada, ise söök valmis vaaritada jne. Väga paljudel pole seal elementaarset elektritki. Mõnus on istuda kuskil Euroopas soojas toas Facebookis, supermarketist ostetud valmistoit kõrval,  ja kirjutada, et mustanahalised ei viitsi tööd teha.

Sattusin nüüdseks juba hulk aastaid tagasi Helsingi Itäkeskusesse ja kuna ma ei olnud selleks ajaks peaaegu veel üldse reisinud, pani mind sügavalt imestama, et päise päeva ajal jalutasid kaubanduskeskuses pigem tumedanahalised, mitte aga soomlased. Loomulikult oli vaatepilt esimesel korral ehmatav ja harjumatu, sest Eestis ju toona mustanahalisi ei olnud ega ole tegelikult ka praegu. Ent oli suvi ja kui juba sõitsime edasi lääne poole Turusse ja sealt edasi Naantalisse, läks pilt nahavärvis üha valgemaks ja lõpuks täiesti valgeks. Ehk siis minu arvates oli soomlaste vähesuse põhjus keset sooja suvepäeva Itäkeskuses see, et soomlased olid sõitnud oma suvilatesse, immigrantidel aga ei olegi  väljaspool kodu mujal käia kui pargis või kaubanduskeskuses jalutamas. 

Pariis – mõnus koht lõputuks uitamiseks

Veel mullu augustis ütlesin oma juba üle 10 aasta Pariisis elavale pinginaabrile, et vabanda väga, aga Pariis on küll see linn, mis mind kohe kuidagi ei tõmba. Kui aga juba kaks kuud hiljem sattusin kolmeks päevaks üksi Pariisi, sain aru, et see linn tekitab sõltuvust. Niisiis õe ja sõbrannaga sinna aprilli algul nädalaks läksimegi ja sõltuvus süvenes veelgi. 

Paljud arvavad, et Pariisi ei saa juba seepärast lihtsalt niisama ja igaüks minna, et tegu on väga kalli linnaga. Ja tõepoolest, näiteks tänavu märtsis kirjutas Äripäev, et uuringu Worldwide Cost of Living andmetel on Pariis Singapuri järel kalliduselt teine linn maailmas. Tegelikult aga saab Pariisis väga soodsalt ära käia, eriti, kui osta piletid mitu kuud varem soodusmüügist valmis, nagu seda tegime meie, ostes Estonian Airi piletid juba novembris. Pariis on igal juhul soodsam, kui Soome, Rootsi või Norra. 

Toidud on Pariisi poodides (kui just eksklusiivbutiiki ei lähe) sama kallid või odavamad kui Eestis. Kindlasti on Eestiga võrreldes oluliselt soodsamad näiteks veinid või kitsejuustud. 1.50-2 euroga võib osta väga suurepärase veini. Riideid võib loomulikult leida Pariisist väga kalleid maailma tippbrändidelt, kuid on palju poode, kust saab uusi riideid märksa odavamalt kui Võrust, rääkimata Tallinnast. 

Ma olen oma elus üsna vähe reisinud, ent kui me seltskonnaga kusagil käime, siis ööbime mõne tuttava juures. Hotelli ei saa endale lubada, kuid hotelli ei taha ka seepärast minna, et seal ei saa ennast täiesti vabalt tunda. Näiteks suuremas osas hotellidest pole külmkappi ja pliiti, paljudes pole tubades veekeetjatki. Meile aga oli just tähtis (kindlasti ka kokkuhoiu) mõttes, et saame ise hommikul kohvi ja õhtul teed teha, mitte ei pea seda ainult kohvikust ostma. Sooja sööki valmistasime seekord küll ainult ühel õhtul – lihtsalt ei olnud vajadust, kuigi kohvikutes võtsime sooja sööki vaid kahel korral. 

Alguses pidime Pariisis sõbra juures Versailles’i lossi lähedal korteris ööbima, aga juhtus nii, et sõber ise kolis vahepeal Eestisse ära ja andis korteri ära. Pinginaabri kaudu leidsime aga ühe boheemlasliku filmidekoraatori, kellel kogu aeg tööd ei ole ja kes seetõttu hea meelega oma stuudiokorterit (prantsuse mõistes maja viimase korruse korter, kus on magamistuba, kööktuba ja duširuum-tualett) soovijatele välja üürib, magades ise sel ajal erinevate sugulaste või sõprade juures. Nädala aja eest maksime kolme peale 300 eurot, mis on soodsalt saadud isegi Tallinna kohta. 

Nädal Pariisis kulub lennates

Kui Pariisi jõudes mõtlesin, et mida küll siin kolmekesi nädal aega tegema hakkame ja kas lõpuks üksteisele närvidele käima ei hakka, siis tegelikkus osutus vastupidiseks – me ei jõudnud vähemalt kahte kolmandikku kohtadesse, kuhu olime planeerinud minna ja suhtlesime paljude inimestega, sealhulgas kohalike eestlastega. Meie mõte oli võta vabalt, magada ennast korralikult hommikul välja, mitte startida ööbimiskohast Pariisi tänavatele juba hommikul kell 8, minna, kuhu jalad juhatavad jne. Niimoodi koos saavadki reisida olemuslikult sarnased inimesed. Ööbikutel ja lõokestel koos reisima minna ei soovita sest selge on see, et ööbik ei suuda taluda, kui keegi hommikul kell 8 hakkab “kirema”, et päike juba kõrgel taevas ja viimane aeg uksest välja minna. Meie oleme kõik sellised inimesed, kes on hommikul pikaldased, õhtul (öösel) aga võivad tiksuda kella kolme-neljani välja, sest lihtsalt ei raatsi magama minna. 

Kes õhutab viha, kes külvab armastust?

Kooseluseadusest või esialgu veel selle eelnõust kõneldes on üsna raske jääda emotsioonituks. Kired selle teema ümber möllavad ja ehk ei olegi see nii halb, sest eestlasi on ju ikka süüdistatud kiretuses, emotsioonituses, tundetuses, külmuses jne. Nüüd on eestlased üheskoos vähemalt tõestanud seda, et kirg nendes ei puudu. Kes aga oleks osanud ennustada, et just kooseluseaduse teema toob ühiskonnas kaasa sedavõrd üleskütetud (pseudo)poleemika, et inimesed, kes selles vaidluses on, tihti ei mõtle enam, mis on faktid ja mis fabritseeritud vandenõuteooriad.

Kogu selles temaatikas ei sooviks ma hakata praegu kedagi sildistama, sest seda on tehtud juba piisavalt ja tihti ebaõnnestunult, vaid jaotaksin inimesed kolmeks: 1) kooseluseaduse pooldajad, 2) kooseluseaduse vastased ja 3) ükskõiksed. Pakun, et ka viimased klassifitseeruvad statistikas just kooseluseaduse vastasteks, kuna teemale mõtlemata on neil mugavam midagi keelata selle asemel, et uuega kaasa minna.

Nii mõnedki kooseluseaduse vastased, kelle puhul kahtlustan, et nende mõtted ei tule mitte iseenese südametarkusest, vaid oskuslikust ajupesust, on küsinud, et miks ometi just neid viha külvamises kahtlustatakse. Muidugi ei saa kogu seda massi võtta kui ühtselt mõtlevat ja hingavat kogumit, küll aga tuleb paraku tõdeda, et kooseluseaduse vastased ehk enda arvates traditsioonilise perekonna pooldajad kiusavad vähemusi verbaalselt, kirjutavad kommentaariumides ja sotsiaalmeedias tekste, mis kubisevad vihast, laimust, ebatsensuursetest ja roppudest sõnadest. Osa on neist jõudnud isegi nii kaugele, et teinud kooseluseaduse pooldajatele tapmisähvardusi. Samasugust verbaalset julmust aga ei leia kooseluseaduse pooldajate kirjutistest. Eesti keelt ülikoolis õppinuna peab kahjuks ka nentima, et just seaduse vastaste keel reedab nende vähese harituse.

Toon mõningaid näiteid, kuigi tõsi, õigem oleks selliseid asju mitte tsiteerida, kõik kommentaarid on pärit ühe artikli juurest (Delfi 8.10.2014) (kirjaviis muutmata):

Üha enam inimesi saab aru,(isegi mõni teiesugune) ,et tegelete vägistamisega! te vägistate nii lapsi kui vanainimesi ,noori ja vanu -räägite ,et pederasm pole h'lve??

sellised hälbed tuleks taas kriminaliseerida, et hoida ära nn homode aktiivsed rünnakud ühiskonnale. Rebasesugused ongi ohuks ja vaenuks kogu ühiskondlikule korrale ning traditsioonilisele eluviisile. 

Ohh , tuligi lõpuks see mida ma ammu juba ootasin - ühele urruaugus urgitsejale tehti lausa isiklikult tapmisähvardus!?! /.../ Ja Teie , urruaugu tuuritajad , kohe kaebama. 

Uuruaugupoisina peaks ta ju ikkag oma kahtlaseid väiteid kuidagi ka tõestama, sest vastasel juhul tundub see kakatolmu üleskeerutamisena. 

Kui see tsiteeritu siin ei ole hirmus ja kole, siis mis see on? Kas tõesti Varro Vooglaid ja väga paljud usuinimesed on nüüd rahul, et inimestest on selline koletis välja lastud? Kas tõesti veavad sellise meelelaadiga inimesi eest muuhulgas ka kirikuinimesed, kes räägivad armastuse jumala nimel? Minuni jõudis jutt, et osad kirikuinimesed on veendunud, et homoseksuaalidesse on sisse pugenud kurat ja nad palvetavad nende eest. Kas ei oleks aeg avada silmad ja näha, kelle eest tegelikult palvetada tuleks.

Kordan klassiku sõnu: mul on valus ja häbi.

Ühte tõde ei ole siin maailmas olemas nagunii, aga usun, et ehk oleks lihtsam elada, kui igaüks talitaks oma südametarkuse järgi. Oma elus olen alati järginud põhimõtet, et ela ise ja lase teistel elada. See on tegelikult mõnes mõttes egoistlik põhimõte, sest tõepoolest, mina tahan elada nii, nagu mina elan ja just seetõttu on loomulik, et võimaldan seda ka teistele. Täiesti võimalik, et tõepoolest, need inimesed, kes on agarad (vähemalt mõttes) teiste inimeste eludesse piire panema, teevadki seda sellepärast, et nad ei ela oma elu nii, nagu nad seda tahaksid. 

Need, kes kõnelevad Kristuse nimel, peaksid teadma, et kristlik Jumal on armastuse Jumal ja Jeesus on olnud maailma ajaloos üks silmapaistvamaid inimõiguslasi.

Emased ja isased

Kui olin laps, siis teadsin täpselt,
et hiir on emane ja rott on isane,
et kana on emane ja kukk on isane,
et tiiger on emane ja lõvi on isane,
et lehm on emane ja hobune on isane,
et kass on emane ja koer on isane.

Et värvid valge, kollane, oranž ja punane on emased
ja roheline, sinine, lilla, hall, pruun ja must on isased.
Täpselt selles järjekorras olid vildikad või pliiatsid alati pakki ka laotud.

Asjadel selgus ja kord olid kord.

Ülim tõde Kivisildnikust mõrus Runneli-maitselises kastmes

Kauksi Ülle "Ülim tõde", Jumalikud Ilmutused 2014

Küllap just Kivisildniku 50 aasta juubeliks avaldas Kauksi Ülle raamatukese Eesti kirjanduse pahast poisist Kivisildnikust, teose väljaandjaks ei keegi muu kui Tuhandete Lemmiku omaenda kirjastus.

Raamatu algus on paljutõotav, kirja pandud kunstiliselt kõrgel tasemel ja sunnib Facebookis esimese hooga hõiskama: "Juhuslik leid - tõeliselt mõnus lugemine!" Üks mahlakas ja lugejale detailitäpse sõnastusena tunduv kirjeldus järgneb teisele ja see lubab Kauksi Üllet kui kirjanikku näha värske ja rõõmustava nurga alt. Ent paraku üsna ruttu laskub raamat vaat et triviaalsustesse, rohkem sigineb heietusi Kauksi Üllest endast, etnofutu konverentsidest ja reisidest ning teose läbivaks negatiivseks tegelaseks saab Hando Runnel.

Nagu juba mainitud, on raamatu algus nauditav ja eriline maiuspala just Rakverest pärit inimestele nagu näiteks mulle. Nii leiab muuhulgas äramärkimist ka mu klassiõe isa ja nende bernhardiin Barri - Kivisildniku koera vend - kelle pilti sai koolis pidevalt vaadatud. Kõrvu paitavad ka laused: "Rakvere - Faehlanni, Kreutzwaldi ja Kivisildniku koolimaa on täiuslik ja isepäine maailm. Kõik ajastud koonduvad ühte jalutuskäiku, terve Eestimaa ajalugu. Kõigepealt tohutud tammikud. Kiusakad, keskmise jämedusega kõverdunud visad puud üksteise kõrval, välgu sisselöömise jälg kõverdumas ümber puu. Tammikud on alles. Mujal on hiied ja tammede aeg Eestise möödas, aga mitte Rakveres." (lk 19) Rakveres on siiski vaid üks tammik - müstiline, muinasjutuline ja ajaloo jooksul palju näinud maharaiutud hiiemetsa kohale ise kasvanud jändrike tammedega mets, kus on kerge hingata.
Õigesti teeb ka Kivisildnik, kui ütleb: "Keelan rääkida Rakverest kui provintsist ja maakohast. See jutt on alusetu. Pigem on see Tolkieni maailm, kus on kõrgete puude ja iseäralike koobaste varjus põnevaid olendeid oma seaduste järgi elamas." (lk 22)

Tunnustan Kauksi Üllet enne raamatu kirjutamist omale Rakvere selgeks tegemise eest, kuigi mastaapset orduehitist Vallimäel nimetatakse linnuseks, mitte lossiks.

Olen pärit Rakverest ja elan Võrus, vahepeale on jäänud aastad Tartus ja parallelselt kestavad need siiani. Umbes samu trajektoore pidi liigub ka raamatu tegevus. Tõsi, Kivisildnik on nüüdseks kolinud Pärnumaale. Rakverlaste, võrulaste ja ülejäänute kirjandusliku rühmituse loomise kulgu kirjeldab Kauksi Ülle nii: "/.../ rühmituses on olnud ikka mõni võrulane, kes seltskondlikku lepitavat rida ajab, ja kiusakas Rakvere mees, kes radikaalse idee teostab". (lk 41)

On isegi kurb, et nii paljutõotava algusega raamatust saab mingil hetkel raamatu lõpuni ulatuv tagantjärele arvete õiendamine Hando Runneliga, sest just temast saab loo läbiv negatiivne persoon, intrigeeriv ja inimesi nende ametist kukutada sooviv paha päkapikk, kes muuhulgas palub alustada ka Kivisildniku suhtes kriminaalasja, mille tulemusel konfiskeeritakse viimaselt tükiks ajaks arvuti, et ta rohkem laimu mõningate eesti kirjanike kohta internetti ei paiskaks. Raamatut võib võtta kui Hando Runnelile ärategemist või kui tema tegeliku pale paljastamist - kumb lähenemine on õigem, eks see sõltu ka lugeja positsioonist.

Eks Kivisildnik ole Runnelit üsna palju õrritanud ka, peale luuletuse "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist" koostab ta koos Indrek Särjega loengu Runnelist kui gay-luuletajast, mille puhul tuuakse välja, et Runnel tegeles eelkõige sellega, et selgitada kõigile, et ta pole gay. Samuti joonistatakse välja Runneli seksistlikkus ja naistepõlgus (-viha?). "Väljaajamist on Runneli kõnedes ikka esinenud. Näiteks koosolekul 1994. aasta kevadel Tartu kirjanike liidus soovitas ta ka mitmel inimesel liidust välja astuda. "Mis need naised tulevad siia koosolekule, rikuvad ilusa koosoleku ära," kurjustas ta minu [Kauksi Ülle] ja Ene Mihkelsoniga." (lk 107)

Väga sageli jääb raamatus Kivisildnik ise üleüldse tagaplaanile ning rohkem ongi juttu Ülle enda tegemistest - kuhu läks ja mida selga pani. Samal ajal on Ülle võtnud endale ilmselgelt Kivisildniku mentori, kaitsva ja toetava emakuju ning kaitseingli rolli, sest tema on tabanud ära Kivisildniku talendi. Ridade vahelt aimub, et Üllel on justkui ka Kivisildniku kui omavanuse mehe vastu olnud teatud romantilisi tundeid.

Huvitaval kombel leiab raamatust tõesti küllalt palju arveteõiendamist, kuid nii mõneski kohas jääb K. Ülle üldsõnaliseks. Näiteks lk 80: "Kivisildnik on nii rumal: ta ei uskunud sedagi, et Runnel ja Lõhmus Marustele kirja kirjutasid, et [ajaleht] Post suletaks. Kirjanike majas töötatud aastatel ei rääkinud oma sõpradele absurdsusest, mis seal toimus. /.../ Aga delikaatsuse tulemus oli Tartu kirjanikele jäle."

Kivisildnikust teeb K. Ülle selles raamatus üdini positiivse kangelase, kelle miinused saavad voorusteks. Defineerimata ja iseloomustamata ei jää Kivisildniku loomus ega looming. Nii näiteks kirjutab ta SK luuletekstide kohta: "Kivisildniku tekstid on niisugune anarhia, mis lõhub aju hullemini kui keemia, kuigi nad on loodud pigem kärbseseene vaimust." (lk 124) Või SK maailmakäsitlusest: "Mis puutub läbi nõelasilma jumalaks saamisesse, siis see on üks tema piiblitõlgendusi. Ta arvab, et läbi nõelasilma jumalaks saamine on õndsaks saamine tööstuse arengu kaudu ja seenevaimu läbi. Nii et industriaal-seenekirik on etnofuturismi vaste usumaailmas." (lk 92)
Ja muidugi leiab ka raamatust mingisuguse ajalehe väljalõike repro 29. augustist 1996, kus Kivisildnikku tutvustades on välja toodud selline fenomenaalne lause: "Esimene eesti kirjanik, kel on Internetis oma kodulehekülg." (Jah, internet on kirjutatud aastal 1996 suure algustähega ja kursiivis.)

On kahju, et see raamat on ebaühtlane. Et ilus algus vajub ära ja põhimõtteliselt lõpeb ka tekst ei kuhugi. Autor ütleb teose järelsõnas ka ise, et romaan on jäänud pooleli. Ma loodan, et Ülle leiab ükskord aega ja kirjutab selle raamatu tervikuks - võib-olla näiteks SK 60. sünnipäevaks. Ja ehk leitakse raamatule ka toimetaja ja keeletoimetaja, sest puhtalt keelelisi vigu on kahjuks liiga palju ja isegi kui see on taotluslik, siis oleks võinud vähemalt kellatootja Swatch nimetus, mida on raamatus mainitud korduvalt, olla õigesti kirjutatud (raamatus räägitakse Swachist).

Julgen öelda, et selle raamatu lugemine ei ole ajaraiskamine. Kivisildniku kui peategelase kohta saab siit päris palju teada, kasvõi näiteks seda, et ta on abielus Mart Juure naise kaksikõega. Puhtjuhuslikult saab ka Juur sel kuul 50.

Kuidas käib luuletamine

Kuidas käib luuletamine,
on trafaretne küsimus,
vastata oskavad kõige paremini amatöörluuletajad,
õigemini diletandid.
Luuletamine on lihtne teraapia
seista vastamisi oma rumalusega,
Tühjendada kulunud mõtted paberile.
Luuletamine on kättevõtmise asi,
võib ka lamada, kükitada, kügeleda, sügeleda, rabeleda.
Käsi peab olema vaba, mõte ei pea.
Peaasi, et kuidagi kirja saaks.
Luuletajal ei pea olema midagi öelda,
peaasi, et ta oskab kuidagi öelda
midagi luulest, mis väidetavalt ei tule tuulest.

Rosa Liksomi põige segasesse vene hinge ja olustikku

Ma pole sugugi kindel, kas Rosa Liksomi "Kupee nr 6" oleks lähiaastail minu kätte üldse sattunud, kui ma poleks käinud tänavu esimest korda elus Imbi Paju korraldatavas mõnusa vaimsusega Võtikvere raamatukülas ja näinud-kuulnud seal Rosa Liksomit. Imbi intervjuu laval Rosaga tekitas kohe "Kupee nr 6" vastu suure huvi ja ostsin viimase eksemplari sealt samast raamatukülast kaasa. Ka raamatule omistatud 2011. aasta Soome tähtsaim kirjanduspreemia - Finlandia auhind - lisab raamatu kohustusliku kirjanduse nimekirja.

Taaskord ütlen, nagu paljude raamatute kohta, et see teos tekitas minus vastakaid tundeid - mitte arvamusi, vaid just tundeid või teisisõnu ebamugavust ehk kokkuvõtlikult: ise ei tahaks ma sellist sõitu ette võtta ehk logistada palju-palju päevi Moskvast Venemaa teise otsa Ulaanbaatarisse, kupeekaaslaseks mees, kes vahetpidamata räägib, kuidas ta üht või teist naist pani, armutult viina võtab ja proovib ennast tüdrukule ligi ajada.

Sõit Ulaanbaatarisse saab teoks 1980ndate keskpaigas. Kupeekaaslane, venelasest 45aastane mees, Vadim Nikolajevitš Ivanov, võtab peategelase, alati vaikiva tüdruku, kelle nime me raamatust teada ei saa, kohe oma patronaaži alla, pakkudes talle pidevalt teed, viina ja head-paremat söödavat. Taustaks tüdruku flashbackid tema kodusesse reaalsusesse, kus väiksemagi toiduaine saamine on tõsine raskus. Hoolimata sellest, et mees surub end ka tüdrukule seksuaalselt peale, muutub tüdruk temast lõpuks sõltuvaks, ja jõudnud sihtpunkti Ulaanbaatarisse mõistab ta, et tegelikult ainus lähedane inimene kõikide pentsikute kohalike seas on see sama mees, keda ta lõpuks meeleheitlikult taga otsima hakkab. Tänu mehele jõuabki ta koos kohaliku narkomaaniga kaljujooniste juurde, mida ta kaugelt Moskvast vaatama sõitis - aga siit jälle üks raamatu (ja elu) viperusi - kaljujooniseid saab ta pimeduse tõttu ainult käega kombata, mitte näha. Tüdruk oli õpingute esimestest aastatest peale unistanud reisist Siberisse ja astumisest Pälsi, Ramstedti ja Donneri jalajälgedes, et otsida üles samad pühapaigad, kus olid käinud nemad. Kui lõpuks kingib mees tüdrukule oma hõbedase õigeusu ristiga noa, lausub tüdruk oma esimese ja viimase lause selles raamatus, tsiteerides Piiblist Iiobi sõnu: "Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle, ja mida ma kartsin, see tabas mind, Vadim Nikolajevitš." (lk 167)

Ma ei ole siiani väga hästi aru saanud, millised on venelased, kuid raamatut lugedes on aru saada, et Liksom on üritanud teatud tüüpi vene meeste hingeelu omale selgeks teha ja selle ka kirjasõnasse pannud. Ei teki tahet Liksomit umbusaldada.

Huvitava liinina rongisõidu vahepaladena rullub lahti tüdruku eraelu. Selgub, et ta on Moskvas asunud kokku elama noormehe Mitkaga, kuid tal on tekkinud lesbilikud suhted noormehe ema Irinaga. Tekkinud hingelisest ja moraalsest segadusest otsib ta Ulaanbaatarisse sõites pelgupaika, paraku aga on see reaalsus vaid kohtumine uute ebamugavustega. 

Raamatus on ära toodud ka venelaste suhtumine eestlastesse. Vadim Nikolajevitš: "Ma hakkasin juba mõtlema, et nüüd on mehele täie rauaga lajatatud ja torgatud ühte puuri eestlasega. Finljandskaja respublika ja Sovetskaja Estonskaja respublika vahel on vahe. Eestlased on kongus ninaga saksa natsid, aga soomlased on põhimõtteliselt samast puust mis meie omad. Finlandija on tühine kübemeke kaugel ja kõrgel põhjas. Teist pole tüli. Kõik maailma põhjarahvad on ühes mestis, neid ühendab põhjala uhkus." (lk 10)

Vadim Nikolajevitši kuju toob esile paljude vene ja maailma naiste paratamatu saatuse: naine hoolitseb oma mehe ja laste eest, mehe eesmärk on aga petta oma naist esimesel võimalusel ja tarbida sinna juurde liitrite kaupa viina, kusjuures ise näeb mees ennast kannatava poolena. Vadim Nikolajevitš tüdrukule: "Sellal ei pidurdanud liigne mõtlemine elu. Aga siis tuli too viimane libu! Katinka. Sidistas aga magusasti, et las ma pesen su särgi puhtaks. Sellega oli mu elu läbi ja ees ootas alkoholismi aina mudasemaks muutuv aulik ja pime rada." (lk 15)
Ja siis veel selline alandav suhtumine oma naisesse: "Ükskord vihastasin Katinka peale nii, et peksin kuvaldaga tema pesumasina puruks. Katinka korjas oma asjakesed kokku ja kadus koos poisiga ema juurde Leningradi. Oleks vist sinna jäänudki, aga ma tõin nad kolme kuu pärast tagasi. Ei saa mees naiseta hakkama. Tussi ju leiaks, aga mehel on vaja ka supikeetjat." (lk 159) Kui keegi selliseid lauseid päriselus välja ütleb, siis oleks ohhetamine, ahhetamine ja šokk garanteeritud, selline suhtumine naistesse aga pole kindlasti väljamõeldis.

Vadimi suust võib kuulda tsitaate, mida kindlasti mõni hea meelega oma repertuuari võtta tahaks, nt "Inimene ei saa ennast petmata elada." (lk 40) Või: "Kui mul tuleb valida kahe halva vahel, võtan alati mõlemad." (lk 116) Vadim oma joomisest: "Ma armastan viina nagu kõik venelased. Kui kord pihta hakkan, võin juua seitse pudelit ühe ööpäevaga. Joon, kuni põhi vastu tuleb. Siis tuleb Katinka, luud käes, ja viib mu koju. Nädala pärast olen jälle tubli mees ja lähen ehitustele trimpama. Säärase töö juures trimpamise käigus sünnivad minimaalsed tulemused otsekui iseensest maksimaalse ajaga. Kui ma viina ei saa, lähen ma peruks." (lk 89-90)

Mõtlema ärgitav on ka Vadimi kokkuvõte Venemaa ajaloost talle omases robustses kastmes: "Enne Ivan Julma ei olnud vist üldse kedagi. Aga kui tema saabli pihku võttis, hakkasid pead langema. Inimesi küüditati, saadeti asumisele ja hävitati. See on Jumala tahmine, mühatas onu Ivan. Tõi kõigele ettekäändeks Jumala. Va rebane. Lõi veel tolleaegse KGB, mis kandis hoolt, et plats oleks puhas. Siis tuli keiser Peeter Suur, kes tahtis meist eurooplasi teha ja lasi orjadel ehitada Peterburi linna. Teie, soomlaste meeleheaks! Lakkus teie perset, nõrk mees. Pärast seda tuli Saksa printsess, Katariina Suur. Eit, kelle vitt oli suur nagu pesupali, lasi end panna Potjomkinil, kelle riist oli nagu baklažaan. Venemaa ajalugu ei ole just eriline mõistuse võidukäik. Aga Nikolai Esimene? Iga mees sai kindluse mõttes paarsada vitsahoopi ja tuhat kepilööki kadalipus. Paljud ei elanud seda põrgut üle. Meie oleme piinamise õilsat kunsti alati osanud." (lk 84)

Blogi autor koos Rosa Liksomiga Võtikvere raamatukülas 2013. a.

Sellest raamatust on, mida lugeda - leidub mitmesuguseid tegelasi, olustikke ja olukordi. Tunnustada tuleb ka Liksomi omapäraseid olustikukirjeldusi, millest arusaamiseks tuleb kohati lauseid lugeda aeglasemalt kui muidu. Mitmekihiline raamat ei ole emotsinaalselt mugav, kuid julgen soojalt soovitada.