Kuidas Võrumaalt pärit inimest ära tunda 2. osa

Jätkan Võrumaal kuuldud keeleliste markerite väljatoomist, mida pean tänapäeva siitkandi inimeste omapäraks. Niimoodi ei räägi nad mitte murret, vaid n-n kirjakeelt. Rõhutan, et mina olen pärit Rakverest, elanud vahepeal Tartus ja pole selliseid sõnakasutusi varem kirjakeele sees kuulnud. Kui neid sõnu või väljendeid kasutatakse näiteks ka Järvamaal või Hiiumaal, andke aga julgelt teada, sest see siin ei pretendeeri absoluutselt teaduslikule uurimusele.
Eelmised eripärad võib leida siit.
1. Umbisikulise tegumoe eitavas vormis ei ütle nad näiteks "nii ei tehta" või "seda ei sööda", vaid ütlevad hoopis "nii ei teha", "seda ei süüa". St kasutavad umbisikulises eituses da-tegevusnime. Selline ütlemine paneb võõral ilmselgelt kohe kõrvu kergitama.
2. Pudistamise asemel ei ütle nad "ta pudistas saia", vaid "ta poodas saia". Sellel sõnal on olemas ka reaalne murdeline taust. Pika otsimise peale leidsin  Võru-Eesti sõnaraamatust ka selle sõna ma-tegevusnime ja teised pöördevormid üles: puu:tma, puu:taq, pooda. Seda q tähte sõna lõpus ei hääldata välja, selle asemel tehakse siuke röhitsuse moodi häälitsus. Mina ise ei ole seda häälikut inimeste jutus kunagi õieti välja kuulnud. Eesti keeles nimetatakse seda q-d kõrisulghäälikuks ehk larüngaalklusiiliks.

3. Hammustamise või isegi kergelt näksamise kohta ütlevad purema. Teeb nalja küll, kui nende sõnul purevad neid isegi sääsed. Kord küsisin ühelt politseiametnikult täpsustuseks, kas koer hammustas inimest või lausa pures. Vastus kõlas: aga mis seal vahet on? Purema on murdelise päritoluga: purõma.
4. Laialt on siinkandis levinud sõnad sääne (om. säändse) ja määne. Esimene tähendab selline. Teine aga küsisõna milline. Need sõnad on siin niivõrd levinud, et neid kasutavad ka need, kes muidu siivsalt rääkida üritavad.

5. Pontšikute asemel on väga levinud öelda sai. Näiteks lapsele pontšikut pakkudes küsitakse: kas sa saia tahad? Mõnel pool nimetatakse kohupiimapontšikuid ka kukliteks. Saia kohta ütlevad muidugi ka sai.

Stetson ja nääripidu Luunja kultuurimajas

Millise järelduse peaks tegema tõsiasjast, et viimasel 500 korral on siinsesse blogisse sisenetud muuhulgas järgmiste märksõnade kaudu?

musta pori näkku - 9
stetson kaabu - 5
stetson-kaabuga mees - 3
stetson raud - 2
stetson mihkel raud - 2
peeter volkonski musta pori näkku
musta pori näkku, stetson
singer vinger luunja volkonski
volkonski luunja kultuurimaja
anne veskit keppimas
peeter oja volkonski luunja anne veski
stetson kaabu mihkel raud
mihkel raud musta pori
isikud musta pori näkku
stetson kaabuga
mihkel raua raamat

Näib nii, et stetson-kaabuga mees ja Peeter Volkonski esinemine Luunjas on jätnud eestlastesse ootamatu ja lisainfo järele januneva jälje.

Palun hääletage teie ka!

Nagu näete, on mu blogi paremas servas üks poll. Palun vastake teie ka sellele, olete te siis siia juhuslikult sattunud või blogi pidev lugeja! Oleksin väga tänulik!

Need on nimelt raamatud, mida mina eelmisel aastal juhtusin lugema, ning ma olen väga huvitatud teada saama, kui palju teised inimesed neid samu teoseid läbi lugenud on.

Maire Aunaste ja tema maskott

Juhtusin täna ühe silma ja ühe kõrvaga kuulma-nägema ETV uut saadet "Head uudised". Saatejuhtidena olid välja reklaamitud Maire Aunaste ja Emil Rutiku. Tõepoolest, mõlemad persoonid olid stuudios kenasti kohal, ent mis oli saates Rutiku roll, mina küll aru ei saanud. Aunaste plärises vahetpidamata, juhatas saate sisse ja välja, tegi tänavaintervjuud. Kuna esimene saatekülaline oli igav, siis ei lülitunud ma saate lainele, kuid pikapeale üritasin saadet siiski nii palju jälgida, et aru saada, mida see Rutiku seal üldse teeb. Lõpus üritaski Rutiku endale ka pisut sõna haarata, kuid muidugi astus Aunaste poolelt sõnalt vahele ja jätkas oma intensiivset mulinat.

Tõtt-öelda ei näe ma uue saate ning eelmise "Meie" vahel mingit olulist erinevust. Ainus erinevus on see, et enam ei laiuta ühel diivanil Aunaste üksinda, vaid tema kõrval istub üks elus maskott, kelle peale Aunaste paaril korral saate jooksul saab viidata: "Meie Emiliga..." Oleks siis võtnud kaassaatejuhiks Tarmo Leinatamme, oleks ehk ühel jäänud maskoti roll kandmata.

Ka ei saanud ma sellest aru, miks on saatele pandud nii lääge ja samas niivõrd eksiteele juhatav pealkiri. Seda enam, et saate üks külaline ütles, et ega tal eriti mingeid häid uudiseid küll ei ole. Oleks võinud ju pealkirjaks panna kasvõi "Toredad inimesed". 

Ulis Guth "Pärlid sigadele"

Endine Võrumaa Teataja sporditoimetaja Ulis Guth on isiksusena kahtlemata üks väga harukordne eksemplar. Oma raamatuesitluselgi 17. detsembril Võrumaa keskraamatukogus nentis ta, et temasugust inimest teist vist ei leidu. Ulise parimaks omaduseks pean tema jäägitut siirust.

Ulis ei sündinud sugugi mitte perekonnanimega Guth, vaid hoopis eestipärase nimega Kuut. Ent saanud teada fakti oma viiendat (või oli see kuuendat?) põlve inglaseks olemise kohta, tuli vahetada ka nimi. Jalgpalliski kuulub tema süda juba veerandsada aastat Inglise koondisele, nagu saame lugeda raamatu esimesest kirjatükist. Hoopis põnevam on aga samas leiduv fakt, et sama palju aastaid on Ulis olnud abielus kahe toreda naisega ja saanud nendelt kolm veel toredamat last. Ei kohta just palju mehi, kes oma raamatus kiidaksid nii eksi kui ka praegust. 

Kui Ulis pisut rohkem kui aasta tagasi otsustas spordireporteri karjääri mõneks ajaks sinnapaika jätta, asus ta kohe aastate jooksul kirjutatud artiklitest oma raamatut koostama. Tõtt öelda kartsin, et raamatust vaatavad vastu vaid igavusele ja tulemuste üleslugemisele kalduvad spordiartiklid ja sugugi mitte Ulise jõulupeokõnedele sarnanevad vaimukused, kuid kartus osutus asjatuks. Raamatust selgub, et peale kuiva spordilehekülje täitmise on mees päris palju ka 1. aprillil lehte segadusse ajavat paisanud. Neist õnnestunumaks looks võib kahtlemata pidada artiklit selle kohta, kuidas tennisist Andre Agassi Võru külastas. Pean tunnistama, et kui ma enne lugema asumist raamatu fotosid sirvisin, siis uskusingi, et Ulis ongi Agassit intervjueerinud, sest fotol olev mees on tõesti Agassi koopia.

Ma ei tea, kui palju huvi võib see raamat pakkuda inimesele, kes Võrust ega Ulisest suurt midagi ei tea. Mina, kes ma Võrus pole kuigi kaua elanud, sain sellest raamatust igal juhul palju huvitavat teada. Kasvõi sedagi, et praeguse mõttetu kivipargi asemel oli kunagi ikka tõesti puudega park ning pargis ilutses purskkaev koos jääkaruskupltuuriga. Ulis tabab naelapea pihta, kui ütleb foto allkirjas, et halastamatu pole mitte niivõrd aeg, kuivõrd inimese tegevus.

Haruldane on kindlasti ka foto Ulise 30. sünnipäeva peolt, kus teda õnnitleb toonane Võru linnapea Jaak Ott. Järgmisel päeval jäi Ott koos oma abikaasa ja paljude teiste võrulastega Estonia huku tagajärjel igaveseks merepõhja. Paljude Võru inimeste sõnul oli see viimane normaalne linnavalitsus Võrus. Ulis aga oli toona ainus ajakirjanik, keda siseministeeriumisse sisse lasti ja kes tänu sellele kõige kiiremini värsket infot sai.

Teada sain raamatust veel näiteks sellisegi kriminaalse tõiga, et kunagi asus praeguse Semu kaubamaja asemel mingi hamburgeriputka, kus toimunud pommiplahvatuses sai vigastada neli inimest. Nii et isegi pommid on siin Võrus kunagi plahvatanud.

Ja ega sporditeemalised artiklidki väga igavad ole. Näiteks ei teadnud ma Avo Leokist (sellest, kes kaotas pärast üht õnnetust kõndimisvõime) tegelikult mitte midagi. Nüüd siis sain teada, et polnud Avo elu meelakkumine ka enne õnnetust. Kogu seda Leokite epopöad lugedes soovitaks sel perekonnal motospordiga lõpp teha, sest õnne pole see ala neile paraku mitte mingilgi määral toonud.

Kriminaalne naistekas

Andres Anvelt "Punane elavhõbe", 2007

2007. aasta jõulude eel paiskusid meediasse kiidulaulud peagi ilmuva Andres Anvelti, kunagise keskkriminaalpolitsei direktori, osaliselt tõsielust maha kirjutatud raamatu kohta. Kui juba Mihkel Kärmas sellest võttis rääkida, siis pidi see midagi head olema. Ostsin selle raamatu minagi ning poetasin meessoo esindaja jõulukingipakki. Meessooesindaja luges mingi osa raamatust läbi ja teatas siis, et see on jura ning jättis raamatu kui lugemiskõlbmatu pooleli. 

Mina aga sellest ei heitunud ja võtsin õige pea raamatu ise käsile ning pean tunnistama, et mulle meeldis see teos algusest lõpuni. Lugeda on seda igal juhul huvitav. Mõnus meelelahutus. Seetõttu liigitangi väga meelevaldselt raamatu kriminaalseks naistekaks. 

Raamat on kirjutatud oskuslikult ja konkreetselt minul arendas see ka silmaringi, sest kuritegelikust ja vanglamaailmast ei ole ma siiani kuigi palju teadnud. Meeldiv oli tutvust teha ka selle kontigendi slängiga, kuid meelde see muidugi ei jäänud (välja arvatud sõna kent) ega ole vajagi, ent on hea, et seda sorti sõnavara on pisut ka kirjasõnasse, ilukirjandusse talletatud.

Millegipärast ei ole lugenud ma ühtegi retsensiooni "Punase elavhõbeda" kohta. Kuna ma pole kõrgtasemel kirjandust õppinud, siis ei oska ka hinnata, mis teeb selle raamatu konservatiivse kirjanduskriitiku jaoks sobimatuks lahata. Karakterid on aga raamatus täitsa hästi välja kirjutatud, süžee olemas, põnevust jagub, ka huumorit ja emotsioone on sisse pikitud jne. Karta on, et raamatut on aitanud kõvasti lihvida ka Anvelti ajakirjanikust abikaasa Kärt.

See raamat esitab kujuka näite sellest, kuidas tegelikult ei ole kurjategijad ja korrakaitsjad sugugi erinevate maailmade esindajad, vaid moodustavad tegelikult ühtse, kuigi bipolaarse maailma. Nad tegutsevad koos, nende kõnepruuk on ühesugune, nad võivad kergelt sattuda sattuda teisele poole piirjoont. Nii näiteks leiab peategelane Sander end ühel päeval kainerist. Ning ega ka pättide suurim kinninabija Ekskavaator (väidetavalt Koit Pikaro prototüüp) oma käitumismaneeridega tavainimeste sekks sobiks.

Julgen raamatut soovitada, esmajoones naistele. Meeste koha pealt garantiid ei anna.

 

Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Pean ütlema kohe alguses, et Eestis juba legendaarse kuulsuse omandanud autobiograafiline üllitis "Musta pori näkku" ei šokeerinud mind peaaegu et millegagi. Peab olema naiivne, kui ei märka, kui palju teatud inimesed meie ümber alkoholi tarvitavad. Teatavate inimeste suguelu stseenid mõjusid aga eelkõige rõvedalt, kuid mitte uudislikult.
Häbiga tuleb tunnistada, et siiani ma ei teadnud Mihkel Rauast kui Singer Vingeri liikmest mitte midagi. Singer Vingeriga seostus mulle üksnes ja ainult Hardi Volmer. Ega ma Hardist nüüd halvemini arva, kui olen lugenud, et ta on laval peaaegu alati maani täis. Mihkel Raud sai minu jaoks tuntuks eelkõige oma bändiga Mr Lawrence, mille surematu Annabelist jutustava hiti järgi ka minu tütar oma nime sai, ning saate "Seitse vaprat" saatejuhina.
Raud on kahtlemata kirjanike poeg. Ta kirjutab hästi ja suudab oma rämelopsaka stiili säilitada kuni raamatu lõpuni. Respekt! Muidugi tekib küsimus, et milleks oli neid lugusid kirja pannes vaja nii palju ropendada. Kas Mihkel mõtleb ka selliste sõnadega ning räägib niimoodi oma lapse, naise, emaga? Või oli tema eesmärk anda stiilipuhtalt edasi kohalike rokkmuusikute kõnepruuki? Nagu sissejuhatusest võis lugeda, toimetasid raamatu teksti umbes sada inimest. Ma oleks soovitanud selle kallale lasta siiski ainult ühe väga professionaalse keeletoimetaja, sest vigu oli ikka sees ja tekst kohati konarlik.
Kuni raamatu eelviimase peatükini jäi mulje, et Mihkel oli ise enam-vähem hea poiss, kuid teised tema ümber tegid rõvetsesid. Siis tegi ka Mihkel ühe rõveduse, kuid viimases Paulo Coehlo stiilis peatükis saab Mihklist ikkagi ja igaveseks hea poiss, juba 20aastaselt lõpetab ta viinavõtmise. Edasi tuleb igav vanainimeseelu ja kommertskanalite lastelaulusaadete žüriides istumine...
Mis seal salata, teatud persoonidest jäi raamatut lugedes ikka väga halb mulje. Näiteks Kojamehest, kes algul kepib Mihkli vanemate voodis klassiekskursioonile minema pidanud koolitüdruk Moonikat ning lõpus kasutab julmalt ära arengupeetusega tütarlast, keda ta nimetab Änimaliks. Aga isegi looma ei tohiks nii jultunult kohelda. Sellest tüdrukust hakkas tõsimeeli kahju. Mõnigate muude tüdrukute kohta selles raamatus (ja mujal) aga tekkis küsimus, et kust sellised tulevad, kus on nende eneseväärikus? Ma saan aru, kui naine prostituudiks läheb - ta tahab hõlpsalt raha teenida. Aga kui naine ilma mõtlemata ükskõik millisel joomaril (tasuta) suhu võtma jookseb, siis sellest ma aru saada ei suuda. Ma annan omale aru, et Koit Raudsepp võib baari sisenedes kahe minuti jooksul naise pehmeks rääkida, aga ma ei mõista, kes on see naine, kes kahe minuti eest sisenenud mehel laua alla palle lakkuma ronib.
Ja kui ma vaatan pärast lk 256 trükitud fotot, kus on allkirjaks: "Selliste ingliolemisega tütarlaste ees seisin ma harkisjalu igal kuradi nädalavahetusel. Nende avatud suid vaadates ma mõtlesin teadagi, millele", siis ei saa ma ka sellest aru. Kui ma oleks mees, siis selliste peale mul küll ei tõuseks.
Noori poisse ära kasutanud Stetson-kaabuga mehe taust ei tule uudisena. Väga halva mulje jättis raamatus ka Peeter Volkonski, kes näärivanana koguperepeol Luunja kultuurimajas hakkas lastele jutustama sellest, kuidas ta Oja Petsi naist ja Anne Veskit keppimas käis. Vot see on juba ülim nõmedus, mida andestada ei saa.
Peale rokkarite jooma- ja hooraelu võis raamatust lugeda ka üht-teist tõeliselt silmaringi laiendavat. Väga huvitav oli peatükk Raua hullumajas viibimise kohta. Ausalt öeldes ma arvasin, et isegi hullumajas on elu rahulikum. Ka mõned isikud, näiteks Lennart Meri, olid väga nutikalt raamatusse põimitud.
Raamat on hea ja huvitav, kuid tegelikult ei midagi erilist. Järjekordes kordustrükis soovitaks ma igavat ja venivat peatükki, kus üht fotot kirjeldatakse, kõvasti lühemaks kärpida. Kuna selle raamatu põhjal pole raamatu autorit põhjust hukka mõista, siis ootaks avameelset raamatut tulevikus teisteltki, ent oma kõvaksminemisi katsuge veidi lühemalt edasi anda.

Maire Aunaste "Viis aastat peidus"

Maire Aunaste autobiograafilist uudisteost soovitan soojalt lugeda. Kui keegi arvab, et need on lihtsalt ühe keskealise tuntud daami reisiheietused, siis ta eksib. Mairel on oskust märgata ühtaegu olulist, teisalt aga ka ebaolulist, kuid see-eest kõnekat ja huvitavat. 

Mulle on nagu meelde jäänud, et kui Maire USAst tagasi tuli, siis ta mainis kuskil intervjuus, et jah, sai seal Ameerikas ka musta tööd tehtud, lausa nõudepesija oldud. Kui me nüüd raamatut loeme, siis saame teada, et meie kuulus telestaar ainult räpaseid ja ebameeldivaid töid tegema, urgastes elama ja sente lugema seal suure lombi taga pidigi. No American Dream at all! Lõppkokkuvõttes jäi ta ka oma mehest ilma, saades endiselt abikaasalt päranduseks rängad võlad. Ameerika pakkus talle küll ohtralt elukogemust, ennenägematuid inimesi ja vaatepilte, kuid õnne see talle ei toonud. 

Sel hooajal ETV ekraanil näidatav Aunaste saatesari "Meie Euroopas" presenteerib inimesi, kel välismaal võis küll alguses raske olla, aga pärast tabas neid lilleline saatus või vähemalt said nad normaalse elu peale. Paneb imestama, kuidas Mairel endal välismaal küll nii halvasti kõik läks. Pärast selle raamatu läbi lugemist Ameerikasse küll ei kipuks. Samas on mul tuttavaid, kes on Ameerikas hästi hakkama saanud ning osad on sinna jäänudki. Selliseid tuttavaid on muidugi meil kõigil. 

Raamat on huvitavalt kirjutatud, ei midagi üleliigset. Mis puutub sõnade ritta seadmisesse, siis seda Maire oskab. Ka (autori isikliku) ajaloo seisukohalt leiab raamatust mõndagi huvitavat, näiteks seda, et maailma muutnud 9-11 terrorirünnaku ajal oli Maire varisevatest pilvelõhkujatest vaid paarisaja meetri kaugusel. 

Ainus, mille kohta rohkem sellest raamatust lugeda oleks tahtnud, on Maire USA sõbrad. Jutu sisse imbub nii mõnegi sõbra nimi, ent kus ja kuidas ta nendega tuttavaks sai, jäi avalikustamata. Mingiks egotripiks ma seda raamatut ei pea. Kellel enesest avalikult või ausalt rääkimisega probleeme on, tõmmake kardinad ette ja lugege küünlavalgel Kroonikat või käige salaja oma naabrite blogides, et siis pärast igavuses intriige punuda.

Raud läheb kuumaks

Kõmpisin eile Rakvere turuplatsil asuvasse Tammeri pisikesse raamatuärisse, et osta kolleegile sünnipäevaks Mihkel Raua uudisteos "Musta pori näkku". Enne oli plaanis see sama eksemplar veel endal ettevaatlikult läbi lugeda. Lootsin, et kuna raamatu publitseerinud kirjastuse ja raamatuäri omanik on sama isik, siis selle raamatu ma sellest poest ka leian.  Paraku raamatut ei saanud - juba otsas. Küll aga olin üllatunud, et suisa kolm inimest järjest oli tulnud poodi just seda sama raamatut nõutama.

Kas lehtede kolletamine sügiseti on õigustatud?

Puulehtede kolletamine sügiseti on õigustatud, ent kui juba Eesti ajakirjanduse lipulaev Postimees kolletama kipub, siis seda kahjuks enam nii suure rõõmuga pealt vaadata ei taha. Tänase Postimehe esikaas peaks ju tegelikult olema Kroonika esikaas. Sportlase üllatuspulm ei saa olla kvaliteetlehe päevateema number üks. Keda peaks see Gerd Kanteri pulm nii väga üldse huvitama, on ta ju elanud noorikuga koos juba 11 aastat ja mis seal vahet on, kas ta nüüd on ametlikult ära registreeritud või mitte. Suurem uudis oleks, et Kanter saab lõpuks ometi isaks, kuid ka see oleks Kroonika, elu24.ee või naisteajakirjade teema.

Muidugi võiks Postimeest pikemalt arvustada, kuid praegu ei hakka seda tegema. Lisan siiski veel seda, et Arter on nii alla käinud, et sealt pole enam absoluutselt mitte midagi lugeda. Teiseks ei saa ma aru, miks ometi topivad nad seda mõttetud telekava igal reedel lehe vahele, kui ometi on iga päev lehes telekava olemas. Juhul, kui inimesel käib kodus näiteks nii Postimees kui ka Virumaa Teataja, saab ta neid nõmedusi lausa kaks tükki igal nädalal. Need telekavad oleksid võinud puudeks edasi jääda. Kui nii väga tahavad seda telekava veel eraldi trükkida, siis võiks see endiselt Arteriga koos olla. 

Kuidas Võrumaalt pärit inimest ära tunda

Kui Võrumaale saabud, hakkad peagi tähele panema, et ka n-ö kirjakeelt räägivad siinkandi inimesed pisut teistmoodi kui muu kandi eestlased. Kui kohtad kuskil eestlasi, kes kasutavad selliseid sõnu või väljendeid, nagu ma allpool välja toon, siis tea, et nad on kindlasti pärit Võrumaalt, äärmisel juhul Põlva- või Valgamaalt (ehk ajalooliselt Võrumaalt), kusjuures Võru murdega pole alltoodul otseselt mingit pistmist.

1. Ämbri asemel kasutavad nad sõna pang ning käänavad seda pang-pangi, mitte pang-pange. Alguses põrkavad pangid väga valusasti kõrvade pihta, aga hiljem harjud ära.
   
2. Varrukate asemel ütlevad nad käised.
3. Kui neil on palav, siis ütlevad nad, et neil on kuum.
4. Lapse lutti nimetavad osad soskuks.
5. Lapse käe kohta ütleb enamik neist kännu asemel kätu. Olen aga kohanud ka põliseid võrumaalasi, kes kasutavad sõna kännu. (Mina olen sündinud-kasvanud Rakveres ja kõik minu sugulased kasutavad kännut.)
   
6. Taskulampi kutsuvad nad patareiks. Seega, kui keegi ütleb, et lähme keldrisse, aga enne peab patarei tooma, siis tegelikult ei lähe ta tooma patareid, mida saaks taskulambi sisse panna, vaid taskulampi ennast.
7. Kaane kohta ütlevad nad kaan, mitte kaas.
8. Kui nad kuskilt midagi ära tooma lähevad, siis teatavad: ma lähen otsin selle asja ära.
9. Kui nad kartuleid sorteerivad, siis nad väidavad, et nad korjavad kartuleid.
10. Ka sõna hani ei oska nad õigesti käänata, ütlevad haned asemel hanid.
11. Kui nad räägivad kannust, siis käänavad nad ka seda i-lõpulisena: kann - kanni. Kusjuures nad hääldavad seda sõna, nagu tavaline eestlane hääldab pepukanni.
12. See, selle, seda asemel ütlevad too, tolle, toda.
13. Perekonnanime Sikk käänavad: Sikk-Sika, mitte Sikk-Siku.
    
14. Ja veel üks tähelepanek: kui inimese nimi on Aigar või Innar (mehenimi), siis on ta raudselt Võrumaa kandist pärit. Kui Tallinnas kohtate mõnda Aigarit, siis ei tasu teil tema päritolu üle pead murda.

[Üritan seda loetelu veel jätkata.]

Nii et jah, eesti filoloogid, hoidke alt. Tähenärijatel pole siinkandis kerge elu.