Kuidas kududa sõrmikuid?

Hakkasin omale triibulisest Seitsmest Vennast juba enam kui kuu aega tagasi sõrmikuid kuduma, kuid valmis pole nad siiani. Labakinnast on ülimalt lihtne teha, kuid sõrmikutega oleks vaja juba lisateadmisi.
Laenasin raamatukogust väljaande "Kindad" (Liivia Kivilo 1992). Peab ütlema, et selle raamatu järgi on võimalik kudutööd teha sellel, kes seda oskab, küll aga mitte sellel, kes kunagi varem seda teinud pole.
Jäin toppama sõrmede tegemise juurde. Kõigele muule sain pihta, kuid mitte sellele, et KUIDAS sõrmede vahel neid lisasilmuseid luua. Sellest pole mitte ühtegi sõna, kuid seda võib ju teha väga mitmel moel. Igal juhul nii nagu mina tegin, nii eriti ilus ei jää. Niisiis, kas keegi oskab nõu anda, kuidas, millest ja täpsemalt kuhu kohta need lisasilmused tuleb luua, kui sõrme tegema hakata?
Ette tänades!

Eestilt maailmale

Mulle laekub iga päev meiliboksi Knitting Daily päevakiri.
Tänases kirjas oli selline üllatus Tallinnast.


A Christmas Stocking to Knit by Nancy Bush

From Nancy Bush: Tallinn, Estonia, is one of the most special cities I have ever experienced. I have been there in spring, in autumn, and in summer, but never at Christmastime. This remains a great dream of mine, to spend Christmas in Tallinn. This stocking brings me closer to the dream. I used traditional Estonian patterning on the leg and included Estonia-inspired designs at the cuff. The nontraditional foot will hold lots of goodies!

Materials •Dale of Norway Tiur, 60% mohair/40% wool yarn, 126 yards (115 m)/50 g skein, 1 skein each of #0020 Natural, #4136 Red, and #7562 Dark Green •Needles, set of five double pointed, size 3 (3.25 mm) and size 2 (2.75), or size needed to obtain gauge Finished size: About 12 inches (30 cm) around top opening and 12 inches (30 cm) from top of leg to bottom of heel Gauge: 12 sts and 14 rnds = 2 inches (5.1 cm) in circular, patterned stockinette stitch on larger needles before blocking

Õpetuse teise poole saamiseks tuleb vastav ajakiri tellida, aga nobenäpp suudab sellise soki ka ilma juhendita kududa.

Fenomenaalne Lindora laat

Täna õnnestus meie perel esmakordselt elus Lindora laadal käia. Päev oli selleks viimaks ometi ideaalne: tund aega kauem sai magada, nädalavahetusepäev, ilus ilm.
Lindora laat on toimunud juba vähemalt 100 aastat Võru-, Setu- ja Põlvamaa piiril, teede ristumispaigas, igal aastal täpselt 28. oktoobril. Kuna viimastel aastatel on laat olnud tööpäeviti, siis ongi see takistanud kohale minekut, kuigi eelmisel aastal võis see ju olla laupäeval, aga polnud meeles minna. Kusjuures Lindora laada puhul on eriline see, et seda tegelikult pole kunagi mitte keegi korraldanud, vaid inimesed lihtsalt on alati teadnud, et sel kuupäeval kaubitsemine toimub. Viimastel aastatel on vald siiski ka käe külge pannud, et kaubitsejaid natuke taltsutada: turuhilpude müüjad on lükatud omaette tsooni.

Meie asusime laadale teele hommikul kell 8.30. Ausalt öeldes kartsin, et läheme lootusetult hilja kuna vanad kalad teadsid rääkida, et laat algab hommikul väga vara ja kaubad lõppevad ruttu. Tegelikult aga jõudsime kohale täpselt parajal ajal. Ja huvitav on see, et kui ära tulema hakkasime, siis väga paljud alles saabusid. Aga eks oli kell siis ju ka alles 11, muudele laatadele ei minda üldjuhul isegi mitte nii vara.
Ega seal laadal midagi väga erilist ei müüdudki - ikka see sama laadakaup, paljude kaubitsejate näodki juba erinevatelt laatadelt tuttavad. Kõigepealt õnnestus meil hõlma alt osta pudel tõelist setu hansat (puskarit). See on jook, mida isiklikult väga kiidan. Purju juua pole sellest ennast muidugi mõtet, kuigi täisvõtuks palju märjukest ei kuluks. Parim on ta aga külma ja külmetushaiguste peletamiseks ning muuks raviotstarbeks. Sattusin ükskord talve hakatusel pooltõbise ja värisevana ühele peole Setumaal, paar laksu hansat alla ja haigus oli nagu peoga pühitud. Tõeline rariteet.
Veel ostsime kaks suurt lambalihatükki. Osa lihast paneme jääkülma, et oleks vajadusel võtta. Lambaliha on ju samuti tõeline rariteet. Siis sai laps veel ühe väikese korvi ja maavillase kapuutsiga muumitrollidega kampsuni. Üks sõir ka, kuigi sõirasõber ma tegelikult pole. Kuna rahvamass oli nii suur, siis paljudele lettidele lihtsalt ei pääsenudki ligi, aga selle positiivne pool on alati see, et raha jääb alles. Ja näiteks Rohelise Urvaste pannkoogitelki mina ei näinudki.

Kui ma vaatan laatadel kõiki neid käsitsi kootud ja heegeldatud mütside ja kinnaste rivisid, siis tahes tahtmata tekib küsimus, et mis nendest lõpuks saab. On ju selge, et kõik need lugematud kudumid omale ostjat ei leia.
Muidu on aga Lindora laat tõeline fenomen, millest võiks huvitava dokfilmi vändata. Kui juba vaadata neid inimesi, kes ja kuidas sinna tulevad, siis see on ikka väga huvitav.
Ja täna tegin autoderivist mööda vantsides veel ühe avastuse: äärmiselt huvitav on vaadata, mis asjad inimestel autodes on. (Kuigi see ehk pole väga viisakas.) Mõne inimese auto on seestpoolt silmanähtavalt räpane, kuid mitte ühtegi asja istmetel ei vedele. Mõnel on aga terve elamine autosse kaasa võetud.

Ahjaa, auto parkisime me Lindora peatusele eelnevasse Tabina bussipeatusesse ja kõndida tuli meil enne esimeste müügipunktideni jõudmist umbes kilomeeter. Kui tagasi tulime, oli meie seljataha tekkinud veel mitmekilomeetripikkune autoderivi.

NB! Huvitavamaid pilte pole, sest fotokas tuli meelde alles äraminekule asudes.

Otsi pildilt presidenti!

Pühapäeval toimus Võrus miskine tahteväljenduspäev. Tõtt-öelda pole ma lõplikult aru saanud, mida sellega seekord taotleti. Kuna jõudsime nädalavahetuselt Võrru tagasi täpselt enne seda, kui president pidi keskpargis püünele astuma, siis otsustasin, et tahan ka seda presidenti lähedalt näha. Paraku eriti lähedalt näha ei õnnestunud, sest osa inimesi pidas vajalikuks täpselt ette seista. Ka presidendi kõnet kuulsin hädavaevu, sest valjuhääldi oli liiga vaikne, möödavuravad autod aga müristasid liiga kõvasti.

Puhvetikontsert

Eile käisime Tartus, et siis ühtlasi läbi põigata ka Neeme Plutuse ja co kontserdilt. Tartus on alati mingeid asju ajada, aga lõpuks ei jõudnud me ei haigekassasse ega tapeedipoodi. Hullud Lõuna-Eesti metsadest satuvad suurde linna jõudes teadagi kuhu.

Helistasin Neemele, et pane meile kohad Hagari kohvikus kinni. Kohvik asub Zeppelini keskuses otse Maxima vastas. Neeme oli sinna juba kohale jõudnud ja üsna nördinud koha suhtelise ebahubasuse üle, nimetades seda puhvetiks. Kohti polnudki kinni vaja panna, sest rahvast oli kontserdil paraku väga vähe ja Neeme oli üsna täis, kuigi tema purjusolekust saab aru vaid see, kes teda hästi tunneb. Vähese publiku tõttu oli Neeme üsna endast välja. Miski ei mõju ühele artistile kohutavamalt kui vähe publikut. Päris palju inimesi käis ukse vahelt sisse kiikamas, kuid sisse ei tulnud. Ja paljud Maxima kliendid hõljutasid end muusika taktis poeväravatest sisse.
Tundmatu artist ei meelita paraku rahvast tasuta kontserdile. Bonzo kontserdil seal samas kohvikus olevat olnud palju kuulajaid, aga eks Bonzo pidi ka aastaid Tallinna baarides laulma, enne kui kuulsaks sai. Kui aga Neeme oleks Wildes esinenud, küll siis seal oleks rahvast olnud niisamagi ja kuuldud ja kiidetud. Mõni kontsert lihtsalt juhtub olema ilma publikuta, kuid seda ei tohi artist isiklikult võtta.

Aga muidu kiidan Hagari (Halliku) poliitikat igal sammul kultuuri toetada ja oma kohvikutes tasuta kontserte korraldada. Muidugi Tartu kohvik jääb hubasuse poolest Rakvere omale kaugelt alla. Samas on aga tänu kaubanduskeskuses asumisele seal palju külastajaid. Ka Rakvere kohvik on nii õhtuti kui ka päeviti, töö- kui ka puhkepäeviti alatasa rahvast täis. Eile kontserdil tuli mul istuda nii, et taamal nägin kogu aeg inimesi suurpoest ostmas ja kaubahunnikuga lahkumas. Ausalt öeldes on see parim teraapia neile, kes liiga palju poodidesse kipuvad. Vastik oli ikka vaadata küll.

Kontsert oli hea, kuigi jah, uus laul "Maarjamaa maatriks" läkski mul kõrvust mööda. Ehk on lootust seda nüüd raadiost kuulda, sest salvestus olevat just mõningatesse raadiojaamadesse jõudnud.


Kontserdi vaheajal loosis tore onu (arvatavasti juhataja) üle 100kroonise ostu teinute vahel jalgratta välja. Suure üllatusena tegi kohvik ka kõigile kontserdikuulajatele kingituse - kõik said kotitäie Halliku tooteid - küll pirukaid, saiu, leibu ja kooke. Väga meeldiv. Nüüd ei pea terve nädalavahetuse saia-leiva järele minema.

Igor Kotjuh "Teises keeles"

„Tuleb olla lihtsalt inimene“

Sel suvel väljus trükikojast Võrus elava eesti-vene luuletaja Igor Kotjuhi esimene eestikeelne raamat „Teises keeles“. Et Kotjuh on loonud oma esseed, luuletused ja esseemid kõigepealt vene keeles, on aidanud luuletusi eesti keelde ümber panna Tartu literaat Aare Pilv, osad värsiread on tõlkinud Kotjuh ise.

Luulekogude avaldajad peidavad oma reaalse isiku sageli varjunime taha. Igor Kotjuh seevastu paljastab end kohe raamatu esimestel lehekülgedel. Juba varem avalikkuses ilmunud tekstis „Ühe eesti venelase lugu“ avab autor end täielikult. Teksti nöol on tegu omamoodi identiteediinventuuriga, kus noormees harutab lahti oma tausta. Ühtlasi selgub, et kõik oma elu 29 aastat Eestis elanud ja vabalt eesti keelt kõneleva sulesepa soontes tuksleb ka eesti verd: tema isapoolne vanaema oli pooleldi eestlane.
Kotjuh identifitseerib ennast kui piiriäärset kirjandustegelast. Ehk sobiks paremini teda nimetada hoopis piiripealseks, sest oma kirjandustegevusega ei jää ta sugugi kõigest piiri äärde toppama, vaid ka ületab selle nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Aastas külastab ta mitmeid kordi Venemaa erinevaid paiku ja vahendab nii eesti kui ka vene kirjandust (ja ka näiteks rahvatantsu) üle piiri siia- ja sinnapoole.

Raamatut „Teises keeles“ süvenenumalt lugedes hakkab lugeja tahes tahtmata otsima, kui palju on siis Kotjuhi luules vene, kui palju eesti jooni ja mõjutusi. Tõstkem ausalt käsi, kes teab midagi tänapäeva vene luulest. Allakirjutanu jätab oma käe esialgu lauale lebama, sest tõepoolest, kui läänepoolt tulevaga ehk veel kuidagi kokku on puututud, siis idapoolsega sugugi mitte. Seepärast on ka raske tuvastada Kotjuhi sisemist piiripealsust ja nüüdisaegset venepärasust.

Ent midagi mitte-eestipärast võib tuvastada küll. Näiteks luuletuse „Läbipaistev“ 3. osas leiduvad read: „lähen magama-/ ärgata ei taha/ ei viitsi ning juba niigi tark“. Mis mõttes tark, küsib eestlane. Eestlane ju teab, et kes vara voodist tõusta ei viitsi, jääb vaeseks, mitte rumalaks. Või kas eestlane on võimeline mediteerima setu leelode saatel („Valiku probleem“)? Raske uskuda. Ja kui eestlane satub oma mõtetega puntrasse, ei ütle ta: „mine lolliks“ vaid läheb hoopis hulluks („Esseem juhustest“).

Üldise sisu ja teemadekäsitluse poolest aga sarnaneb Kotjuhi luule teiste eesti noorte meesluuletajate omaga.
Aga kui palju on tarvis Igor Kotjuhi puhul üldse rääkida kahe rahvuse vahel pendeldamisest? Tegelikult on eestlasliku ja venelasliku järel herculepoirotlik nuhkimine ju üksnes libedale teele laskumine ja liiatigi ajab inetu võõrsõna integratsioon juba tükimat aega iiveldama. Ka luuletaja ise jõuab luuletuses „Enesemääratlemise katse“ järeldusele: „Tuleb olla lihtsalt inimene“.

Teisalt aga on just praeguses Eesti rahvuspoliitilises status quos Kotjuhil võimalik edukas Eesti ellu sulandumine oma kaubamärgiks kujundada ja nagu kuulda on olnud, on selleteemalisi artikleid temalt tellinud juba mitmed väljaanded. Las autor olla, millisest rahvusest tahes, märksa olulisem on, mida on tal tegelikult öelda.

Stiililt on Igor Kotjuhi luuletused minimalistlikud. Ei kohta me siin erilisi metafoore, külluslikke kujundeid, rütmi, riimi ega ülevoolavat sõnavara. Tõsi, võrdlusi on üksjagu. Ometi üritab ta kirjutada siiski luulet, mitte proosat. Ju siis saab ta vähesega eesmärgi täidetud. Teemasid leidub aga seinast seina: küll võib lugeda mammi Klava murelikust argipäevast, küll Norra madalast taevast, küll pilvedest ja vesiroosidest, küll iseenese loomuse analüüsist. Ei puudu ka armastuseteema.
Raamatust saab lugeda ka žanri ‚esseem‘ nelja esimest pääsukest. Esseemid on Kotjuhi isiklikud leiutised, poeemide ja esseede sümbioosid. Ühtlasi on need raamatu kõige tihedamad tekstid, neid võib julgelt korduvalt üle lugeda.

Omaette terviku moodustab tsükkel „Viikingi õhtusöök. Norra“, mis kannab edasi põhjamaise riigi olemust. Ka ei jää raamatust välja Eesti- ja suisa Võru-teemalised olustikukirjeldused. Küllalt palju käsitleb autor luulet iseeneses, nimetades luuletaja suurte kirjatähtedega alati vallaliseks ja kirjanduse lõbutüdrukuks, kes on „vaene ja alandatud, solvunud oma saatuse peale kolm põlvkonda ette“ (pealkirjata luuletus lk 42). Ta nendib, et „kaasaegne teadus tunnistab/ luule kehtetuks“ ning õhutab: „Elagu loominguline lähenemine teaduses! Elagu dokumentaalne kirjandus!“ („Provotseeriv“)
Ei saa ka keelest Igor Kotjuh üle ega ümber. Ta kirjutab, et teist keelt võib inimene vallata kasvõi sünnist saadik, kuid see teine keel jääb alati teiseks. On kiiduväärt, et luulet loob literaat just oma esimeses, emakeeles. Originaali loomine „teises“ keeles kindlasti vaesestaks lõpptulemust.

Raamatus „Teises keeles“ sisalduv on paratamatult tõlkeluule ja on isikliku suhtumise küsimus, mida tõlkeluulest arvata. Kuigi ei tasu absoluutselt kahelda tõlkija Aare Pilve professionaalsuses, tuleb siiski tõdeda, et tõlkes on kindlasti mingid määravad nüansid kaduma läinud. Iga sõna igas keeles on semantiliselt niivõrd kordumatu, et tõlkes kaotab ta midagi endast jäädavalt. Eesti keel on võrratult ilus ja meloodiline, venekeel mõnusalt suupäraselt susisev. Raamatus aga jääb kohati tunne, et mõlemate keelte suurepärasus, hääleta laul, on tõlkes kaotsi läinud ja puisusega asendunud. Loodame, et Eestisse integreeruv venelane samamoodi veidi paindumatuks ei muutu.

Igaühe oma 11. september?

Epp Petrone raamatus "Minu Ameerika" leidub jutuke "Igaühel on oma 11. september". Tõtt öelda tekitas selle jutukese lugema asumine minus teatavat kõhklust. Kas tõesti oli tegu iseenesest nii olulise õnnetusega maailma ajaloos, et igaüks peab seda mäletama? Newyorklastele on see loomulikult igavesti meenutatav tragöödia, aga kas ka eestlase, poolaka või peruulase jaoks? Puhuti tundub, et meedia on selle katastroofi teistest oluliselt suuremaks paisutanud. Juhtub ju maailmas igal aastal õnnetusi, kus korraga hukub üle 1000 inimese, aga kes neist enam räägib.

Kas minul on oma 11. september? Tegelikult vist mitte. Kuna kaks päeva pärast seda tutvusin oma praeguse mehega, siis on selle järgi lihtsalt lihtne arvutada, kui kaua oleme tuttavad olnud. Aga tähtsast kuupäevast endast mäletan niipalju, et tulin loengust, korteriomanikul oli telekas lahti ja ta ütles, et vaata, mis juhtus. Mina ei reageerinudki sellele õieti kuidagi. Alateadvusest libises läbi umbes seesugune mõte, et Ameerikas ikka ju juhtub selliseid asju. Ohvrite ja terroristide peale mõte ei jõudnudki. Hiljem muidugi laekus selle kõige kohta kõikvõimalikku infot uksest, aknast, keldri- ja korstnaaugust.

No muidugi on see sündmus just poliitilises mõttes maailma väga mõjutanud. USA reaktsioon ei ole maailma üldsust puudutamata jätnud. Kuid võitluses terroristidega on surma saanud rohkem inimesi kui tornide purustamise käigus ja suurem osa inimestest leiab, et USA võiks oma väed juba "terroristide" juurest välja tuua. Bin Ladenit nad nagunii kätte ei saa. Loomulikult oli katastroof väga-väga kohutav ja ebaaus tavaliste inimeste suhtes, kuid tundub, et USA on kahtlemata võitluses terroristidega üle reageerinud. See, et isegi Euroopas reisides ei saa lennukisse joogipudelit kaasa võtta, tundub liialdatuna.

"Minu Ameerika" - täiesti loetav raamat

Sel nädalal sattusin Rakvere uude raamatupoodi - Tammeri raamatuäri - (eelmine turuplatsil asunud raamatupood pandi kevadel teatavasti kinni, kuna sinna tuli asemele pank!) ja mul oli kindel soov omale uus raamat osta. Tahtsin Tammerile näidata sellega sügavat poolehoidu.
Kõigepealt sai ühe raamatu omale laps, siis võtsin veel kenasti kujundatud Marie Underi "Laternaks mu enda süda" (avastasin hiljaaegu, et palju parem on lugeda õhukesi luulekogusid, kus on tehtud valik paremikust, kui et lapata läbi hiiglaslikke koondkogusid ja otsida rosinaid).
Lõpuks oli mul kindel veendumus valida veel üks teos Eesti autoritelt? Aga mida võtta? Millegipärast ei haara minu käsi näiteks Kerttu Rakke "Küpsiseparadiisi" järele, vähemalt ei taha ma omale seda koduriiulile igaveseks seisma. (Kui keegi seda siin loeb, siis palun soovitage mõnda head viimasel ajal välja tulnud eesti raamatut!) Olin varem mõelnud, et Epp Petrone "Minu Ameerikat" ma omale ka koju ostma ei hakka, sest olen olnud kaua tema blogi igapäevane lugeja. Kuid eneselegi ootamatult ostsin Epu raamatukese siiski ära. Sellega soovisin ühtlasi avaldada poolehoidu temale kui usinale ja avameelsele blogijale.
Juba järgmiseks õhtuks oli mul raamat läbi loetud. See läks tõesti kiiresti. Algus oli igavavõitu: esimest korda neid tekste blogist lugedes olid nad huvitavamad. Aga lõpupoole muutus raamat paeluvamaks. Eriti köitsid mind lood "Mis juhtub, kui eksida tuletõrje-eeskirjade vastu", "Nemad olid seal... Eestlased ja 9-11" ja "Teekond tagasi Ameerikasse". Ma oleksin oodanud, et raamatusse oleks olnud kätketud ka Epu roheliseks kasvamise lugu, just USA taustal oleks tahtnud seda lugeda. Raamat on igal juhul täiesti loetav. Nii et kes tahab, võib minult laenata. Küll aga tundus mulle mõnes kohas, et tekst on toimetamata, olgugi et keelt on kohendanud Helju Vals.

NAKi pornotuur Rakveres

NAK esitles täna (kellaaja järgi küll juba eile) oma pisikest, kuid kõvakaanelist "Väikest pornoraamatut" Rakveres Art Cafés. Et paarikest Irjo ja Inna (üks neid nii nimetas) kohal pildistamas polnud, siis tegin ise mõned klõpsud.
Esinemine kujunes lühikeseks, aga siiski huvitavaks. Üles astusid Contra, Wimberg (ei teadnudki, et ta naklane on), Vahur Afanasjev, ühe lühikese luuletusega Andra Teede ja eesti seksikaim meeskirjanik Veiko Märka (pornoraamatus tema asju sees ei ole). Ahjaa, punalakk Aapo Ilves muidugi ka. Ruitlast oleks tahtnud näha, aga tema pidavat olema kalal.
Porno kohta siis sain nii palju teada, et algas see värk sellest, kui Contra "leiutas" lause "Panen tallele". Ühesõnaga, edaspidi tasub vältida lausetes sõna 'panema', sest see viitab seksile.
Publikut palju ei olnud, ent kuna Art Café eriti rahvast ei mahuta, olid kõik lauad kenasti inimesi täis.

Kuhu need režissöörid lähevad?

30. augustil surid kaks võimsat filmirežisööri rootslane Ingmar Bergman ja itaallane Michelangelo Antonioni. Kaks suurt kunstnikku täpselt samal päeval. Hämmastav! Bergman oli Antonionist kuus aastat vanem. Seega jõudsid mõlemad elada pika ja sisuka elu.

Viimasel ajal olen tihti mõelnud, et surija jaoks on kindlasti surm huvitav: ta saab kogeda midagi täiesti uut ja minna kuskile uude kohta. Ei taha ma nimelt kohe mitte uskuda, et füüsilise surmaga lõpeb kõik. See pole lihtsalt võimalik.

Niisiis on mul tekkinud küsimus, et kas kuskil mujal maailmas (kasvõi taevas) pakutakse režissööridele praegu põnevat tööd? Kas kuskil mujal on algamas filmide kuldajastud?

Ühtlasi jääb vaevama mure, et kas siinses maailmas ka veel kunagi häid filme tegema hakatakse? Pole näinud ühtegi uut head filmi viimastel aastatel. Kinod on enamjaolt täis sama kõntsa mis telekaski.

Muide, Ingmar Bergman maetakse Fårö saarele. Svenska Dagbladet andis eile välja lausa Bergmani erilehe, mida võib näha siit.

Bergmani lahkumine - ühe epohhi lõpp

Ingmar Bergmani lahkumine tuli minu jaoks tähenduslikul ajal. Just praegu loen ma juba järjest kolmandat Ingmari ühe abikaasa eestlanna Käbi Laretei raamatut. Olen lõpusirgel raamatuga "Peotäis mulda, lapike maad", mis on sada protsenti autobiograafiline, uskumatult ennast paljastav ning väga hea. Raamatus on palju juttu surmast ja suremisest. Käbi perekond võtab surma elu loomuliku osana, pika piina asemel eelistavad nad inimväärset lõppu.
Need raamatud on pannud mind mõtlema, et peagi tuleb paratamatult ka Käbi ja Ingmari aeg lahkuda. Käbi sai 14. juulil juba 85. Ingmar sai täpselt samal päeval 89.
Oli teada, et ühel päeval on Ingmaril aeg minna, ta on elanud kirju ja pika elu. Elada peaaegu 90 aastat - see on ju väga hästi.
Tänavust aastat alustasin Ingmar Bergmani autobiograafia "Laterna magica" lugemisega. See on tõesti väga hea raamat, seda on kiitnud isegi minust tunduvalt vanemad meesterahvad, kellega meil sama maitset kindlasti ei ole.
Oma raamatus püüab Bergman fakte loetledes lahata seda, miks tema elu kujunes selliseks, nagu see oli. Ta kirjeldab, kuidas pettis järjepanu oma naisi, keda tal oli elu jooksul - kui palju? Lapsi oli igal juhul 9. Ka Eestis sündinud Käbi ei suutnud Bergmanile vastu panna ning jättis tema tõttu maha oma armastatud abikaasa ning väikese tütre. Loetud aastate pärast aga hülgas järjekordse kire tõttu Ingmar teda. Hiljem said neist Ingmariga lähedased sõbrad ja ka Käbi hakkas oma aega veetma Fårö saarel (tõlkes Lambasaar) Gotlandi põhjaküljel. Muuseas, Ingmar magas peaaegu kõigi oma naistega koos elades eraldi tubades.
Ingmar ise ütles hiljem, et oli kogu oma nooruse rästik, julm inimene, kes kohtles teisi alatult. Ta tülitses ohtralt ka teatri- ja filmitegelastega. Ingmar pidas oma rästiklust oma vanemate süüks. Tema isa oli kirikuõpetaja. Tema vanemate vahel ei valitsenud armastust, ema pettis isa ühe tähtsa kirikutegelasega. Ingmar nägi oma ümber vaid silmakirjalikkust. Kui Ingmar juba suurema poisina kogemata püksi tegi, siis pidi ta kogu ülejäänud päeva ringi käima punases seelikus. See ja teised mõnitamised lõid poisi hinge sügava haava. Leevendust otsis ta filmidest. Kes Ingmari filme on vähegi näinud, see teab, et tegu on sügava inimhingede lahkamisega.
Me kõik süüdistame oma vanemaid milleski, mis nad meiega lapsepõlves valesti tegid. Ingmar küsib oma raamatus, miks ometi käitus tema ema temaga nii alandavalt ja vastus on, et seepärast, et ka temaga käituti nii, et ka tema lapsepõlv oli raske ja sealt edasi, et ka tema ema ema noorus oli keeruline. Tema vanemate suhe luhtus, sest sellele aitas igati kaasa vanaema. Aga oluline on märkida, et Ingmar suutis selle elu õppetunni edukalt läbida. Oma viimase abikaasa Ingridiga (mitte segi ajada Hollywoodi näitleja Ingrid Bergmaniga) elas ta koos kõvasti üle 20 aasta, kuni Ingrid vähki suri. Olen lugenud ka raamatut "Kolm päevikut", kus on Ingmari, Ingridi ja nende tütre Maria päevikulõigud tollest raskest eluetapist.
Ingmar Bergmani surmaga saab minu jaoks mööda üks oluline etapp, mis täielikult lõpeb ükskord Käbi lahkumisega. Minu teadvuses moodustavad nad ühtse terviku, kuhu on segatud filmid, saared ja kajakad, pagulus, Rootsi, 20. sajand, Suur Kunst, süvitsi minevad inimhingede lahkamised jm.
Ka Rootsi filmi ja teatri jaoks lõpes Ingmari minekuga üks oluline epohh. Mis on tänase Svenska Dagbladeti esiuudis? Siin pole mingit küsimustki, tavaliselt verest pulbitseb ajaleht kirjutab loomulikult Bergmanist. Ta oli lihtsalt niivõrd oluline ja ta tegelikult ei kao. Paljud inimesed imestavad, et ta veel siiani elus oli.
Ma ei ole kõiki Bergmani filme näinud, isegi mitte pooli. Aga need, mis vaadatud, on olnud väga head, kaugel igasugusest hollywoodilikust pealiskaudsusest. Loodan, et mõni Eesti telekanal võtab nüüd ja näitab hulga Bergmani filme meile, et me ennast rohkem harida saaksime.
Ma ei ole kunagi kuulnud Käbi Lareteid klaverit mängimas, kui mitte arvestada filmis "Sügissonaat" kõlanud palu. Aga mul on hea meel, et ta on kirjutanud häid raamatuid.
Minu suur unistus oleks kunagi käia Gotlandil ja Fåröl. Saared tõmbavad mind väga. Elan järve ääres, sest tunnen, et siin on meri lähemal.
Tänan, Käbi!
Tänan, Ingmar! Te olete suurepärased!

Siin on väga huvitav graafik Bergmani naistest.