Et heanaaberlikud suhted Lätiga muutuksid veelgi paremaks

Ulvi Mustmaa "Saldejums. Läti lood", Tammerraamat 2009

Mul on väga hea meel, et viimaks ometi on Läti kohta kirjutatud üks tore raamat, mis on palju huvitavam, kui ükskõik milline kinnimakstud infot sisaldav reisiraamat.
Ma ei kujuta ette, kui suurt huvi eestlased Läti vastu tegelikult tunnevad. Eks Lidos, Jurmalas, Ventspilsis ja Siguldas on muidugi väga suur protsent eestlasi käinud, aga milline on suhtumine Lätisse tervikuna, seda ei teagi. Mina olen igal juhul suur Läti fänn sellest ajast saati, kui ma siia Läti piiri äärde kolisin. Nimelt avastasin siis, et Võru ei asugi nii väga ääremaal, millele järgnevad inimtühjad pimedad laaned, vaid et kohe tuleb vastu Läti oma lahkete ja sõbralike inimestega.
Võru jaoks on näiteks Aluksne vaat et lähemalgi kui Tartu, aga Tartu on ju Võrule lähedal. Ja Riia on ka meie jaoks lähemal kui Tallinn ja suurem ja huvitavam ka. Niisiis ongi tore, et Läti kohta lõpuks midagi reklaamivälist ilmunud on, sest raamatust saab üsna palju teada nii Läti ajaloo kui ka kultuuri kohta ning lõpus on isegi väike läti keele õppetükk.
Raamat on üles ehitatud justkui Läti-Eesti maavõistlusena, kord jääb Läti peale, kord jälle Eesti.
Läti hinge pole siin raamatus avada püütud, pigem üritab autor kostitada lugejat faktidega ja püüda neid võimaluse korral Eesti omadega võrrelda. Stiil püüab matkida teismeliste suulist kõnepruuki, palju on kasutatud slängi. Kuid mõnes kohas mõjub lahedusele püüdlev stiil viletsalt ja see võtab ka tervikult punkte alla. Aga see on ju praegu raamatute üldine häda, et nad on toimetamata ja kubisevad kirjavigadest. Nii palju võiks vähemalt vaeva näha, et sõnade kirjapilt oleks fotol ja tekstis samasugune. Näiteks on siin raamatus juttu Läti kohvikuketist - tekstist võime lugeda Doubble Coffe ja capucchino, teksti kõrvale trükitud logolt aga Double Coffee ja cappuccino.
Ausalt öeldes ei meeldi mulle ka selle raamatu pealkiri, sest sõna saldejums on liiga ära leierdatud ja ammu oma originaalsuse minetanud. Aga ma mõistan, et kommertslikust aspektist võib see olla üks väheseid sõnu, mis mõningaid inimesi raamatut ostma meelitab. 
Kokkuvõtteks on siiski hea raamat, mida võib soojalt silmaringi laiendamiseks soovitada.

Nüüd toon välja sellest raamatust mõningad faktid Läti kohta, mida varem ei teadnud:

• 1999-2007 Läti presidendi ametikohal istunud Vaira Vike-Freiberga hobiks on Läti folkloor. Ta on aastakümneid uurinud päikese motiivi läti folklooris ja kirjutanud päikese teemal mitu raamatut. Kui Vaira ametist lahkus, kinkisid lätlased talle 160 000 lillest valmistatud päikest sümboliseeriva lilleseade. 50 vabatahtlikku istutasid need lilled ühe ööga Sigulda lähedale Turaida mäele. Lilled toimetas tasuta kohale Läti Post, kes kogus neid kokku oma 700 postkontoris. 
• Et Lätis puudus kuni aastani 2000 spermapank, on hulk Läti ilmakodanikke viljastatud eestlaste seemnerakkudest. Lätlannad eelistasid heledapäiste ja sinisilmsete eesti meeste geene. 
• Nagu taanlased, nii ka lätlased on omale lipu saanud tänu eestlastele. Legendi järgi tekkis 13. sajandil Cesise all eestlastega võidelnud lätlaste lipp linast, millega ühte surmavalt haavatud sõjapealikku lahinguväljalt minema kanti. Teise legendi järgi sai lipp alguse odavarre otsa kinnitatud punasest vasikanahast, mille keskelt jooksis läbi valge triip.
• Lätlaste rahvuslind on valge linavästrik ja rahvusputukas kahe täpiga lepatriinu - läti keeles marite. Rahvuslill karikakar  - pipene. Rahvuspuud: meestele tamm, naistele pärn. 
• Kuidas ära tunda ehtsat merevaiku - dzintarsit: merevaigutükk tuleb pista soolvette. Kui jääb pinnale hulpima, on ehtne. 
• Lätlased suutsid oma vabadusmonumendi püstitada juba 1935. aastal ja Nõukogude aeg seda ei räsinud. 
• Tuntud linateose "Krokodill Dundee" prototüübiks on värvika elukäiguga Arvids Blumentals, kellest 1950ndatel sai Austraalias krokodillikütt. Küttimise käigus panid krokod nahka tema neli jahikoera ja äärepealt oleks üks neist ka teda ennast elusalt alla kugistanud. Elu viimased aastakümned elas mees mahajäetud opaalikaevanduses ja väidetavalt ei suutnud tema sarmile vastu panna ükski tema koopasse sattunud naisterahvas, millest annavad tunnistust lugematud koopa seinale voodi kohale jäetud autogrammid. 

Muud huvitavat lugege juba raamatust.

Lühikommentaarid mõningatele mullu loetud raamatutele

Väiksed kommentaarid mullustele uudisteostele, mis said läbi loetud, aga mille kohta ei jõudnud siia blogisse arvustust kirjutada.

Mai Loog "Minu Tai"

Olen internetis peale sattunud, kuidas seda raamatut on mõne anonüümse kommentaatori poolt lugemiskõlbmatuks nimetatud. Mulle aga meeldis see raamat väga. Mõnus oli keset talve lasta end kanda päikselisse Taisse. Tai kui riik pole mulle kunagi huvi pakkunud, aga nüüd sai paratamatult ka silmaringi laiendatud. Mulle meeldib Mai ellusuhtumine. Loomulikult on igal ühel õigus elada nii, nagu soovib, ja on vaid eneseahistamine suruda end mingitesse raamidesse, kui vanusenumber hakkab tõusma üle 40. Ja see, et Mai oma vanuses (miks seda üldse rõhutada, ta pole ju veel 50ki) nii hea välja näeb, on ju lihtsalt suurepärane. Las ta siis mängib jänukest ja naudib elu. Kes ei soovi, ei pea järgi tegema.

Epp Petrone "Minu Ameerika 2. osa"

Esimene osa on mul samuti loetud. Teine osa on samas stiilis, kuid täpselt enam ei mäletagi, mis teemad seekord ette olid võetud, sest olen ju ka Epu blogi püsilugeja aastast 2006.
Mis aga mulle ei selle ega ka esimese osa puhul üleüldse ei meeldi, on raamatu esikaaned. Esimese kaas viitaks justkui mingile järjekordsele dieedi käsiraamatule, teine juba anorektikute uuringule. Kusjuures enamikul teistel Minu-sarja raamatutel on väga kobedad esikaaned.

Sofi Oksanen "Puhastus
Sellest raamatust sai üks minu vaieldamatu lemmik. Soovitan kõigile. Sellele raamatule läheb ka minu 2009. aasta peaauhind.

Olavi Ruitlane "Naine"

"Naine" oli hea ja kiirelt läbi saav raamat. Ma olen ausalt öeldes rahul, et ma selle eest Võru raamatupoes kõvasti üle 300 krooni ei maksnud - liiga kallis hind (sorry, Olavi, ostan kindlasti Su järgmise raamatu, minu mees aga räägib siiani "Kaili" headusest).
Mina olen see inimene, kellel õnnestus omal ajal ka Olavi kurikuulus blogi otsast lõpuni läbi lugeda. Mis ma oskan öelda: naised on muidugi igavesed mõrrad. Aga Mehe menu naiste seas on Olavi utreerinud. Väheusutav, et Mehel on olnud suhe folkloorifestivali ühe korraldajannaga, teame siin Võrus hästi, kellest jutt.
Ja muide, selles raamatus kohtusin esimest korda elus mehega, kelle jaoks seks on ebameeldiv kohustus ja himur naine õudus kuubis. Nii et selle põhjal ma raamatu Meest küll meessoo üldpildiks ei nimetaks.
Muidu aga meeldis mulle selle raamatu puhul see, et igasuguste väljamõeldud loodus- ja muudest kirjeldustest oli Olavi lugejat säästnud. Naljaka kohana meenub bussiga Tallinnas käik ja Luuletajast Mehe sealsed pisivembud.

Roberto Saviano "Gomorra"

Kuigi see raamat on halvasti tõlgitud või toimetamata jäetud - ei usu, et originaal nii lonkav on - , soovitan just eneseharimise mõttes seda raamatut kõigil lugeda. Eriti tarbimismaanidel ja kõikvõimalike kaubamärkide fännajatel. Ka rohelise mõtteviisiga inimestel tasub seda raamatut kindlasti lugeda.
See, millest siin raamatus kirjutatakse, ei mõjunud tegelikult šokeerivalt, sest me oleme seda kõike juba maffiafilmidest näinud.
Kavatsen selle raamatu kindlasti ka teist korda läbi lugeda, et infot kinnistada ja seda hiljem ökoteemalistel aruteludel kasutada.


Äramärkimist väärib ka:

August Strindberg "Punane tuba"

See raamat ilmus eesti keeles esmakordselt juba 1912. aastal ning Henrik Sepamaa hilisem tõlge sai kaante vahele 1972. Orignaal nägi ilmavalgust juba üle saja aasta tagasi - 1879, kuid ometi märkame, kuivõrd universaalsed ajastust ajastusse kanduvad võivad olla nähtused ühiskonnas ja inimese iseloom. Loed seda raamatut ja vaatad, et need seal on ju meie oma Ansipid, Savisaared, Reiljanid ja muud tegelinskid. Igasugu liiakasu võtmine, teiste arvelt elamine ja JOKK-stiil oli, on ja jääb. Ka Strindbergi kirjeldatud ametnikke leiab tänapäeval küll ja küll. Strindbergi satiir on lihtsalt suurepärane.
Teisalt on tegu järjekordse (kui nii võib üldse öelda nõnda ammu ilmunud klassikalise teose kohta) Põhjamaade näljaraamatuga. Meenub näiteks Hamsuni "Nälg", mida vist küll lugesin juba kümmekond aastat tagasi. Kirjeldused on niivõrd naturalistlikud, et vahepeal tahaks raamatu suisa käest panna.
Kui võtta "Punane tuba" ja Mobergi väljarännusaaga, siis saame me rootslaste mineviku kohta palju avarama pildi. On ju ajaloos õpitud hea Rootsi aja, Lindgreni maailma parimate lasteraamatute ja hilisemast Rootsi sotsiaaldemokraatia põhjal jäänud mulje, justkui olekski Rootsi unelmate riik, kus kõigil on kõik väga hästi.
Selle raamatu lugemine on nauding ka filoloogile - kuna tegu on kordustrükiga, siis on raamat eesti keeles ilmunud veel aegadel, kui raamatuid toimetati ja keeletoimetati. Nii saabki keskenduda tekstile endale.

Ülejäänud 2009. aastal ilmunud ja minu poolt loetud raamatud on juba arvustatud varem siin blogis või www.raamatumaailm.ee blogis.

Elu kogu oma kaasa haaravas neetuses

Kirjutatud juulis 2009

Viimasel ajal on mulle kätte sattunud kaks suurepärast ja algusest lõpuni haaravat raamatut, mille autoriteks on Eesti juurtega inimesed, kes aga kumbki Eestis ei ela. Üks neist on Sofi Oksaneni magusvalus „Puhastus“ ja teine Võrumaalt pärit, kuid praegu Hispaanias elava Jan Beltráni tõsieluromaan „La mala vida ehk neetud elu“.

Sügav ja sisukas kodumaa jätmise lugu

Rootslase Wilhelm Mobergi neljaosaline Põhja-Ameerikasse väljarännu saaga on pälvinud Eestis siiani teenimatult vähe tähelepanu. Ometi on see sari ühtaegu huvitav, südantlõhestav kui ka silmaringi laiendav.

Tänavu nägi eesti keeles trükivalgust Mobergi eepose viimane, neljas jagu „Viimane kiri Rootsi.“ Varem on ilmunud „Väljarändajad“, „Sisserändajad“ ja „Asunikud“.

Aastatel 1949 – 1959 avaldatud neli romaani muutsid kirjanik Mobergi Rootsis niivõrd tuntuks, et ta oli lõpuks ise sellest loost juba tõsiselt tüdinud. Väidetavalt on see Rootsi 20. sajandi tähtsaim ja menukaim teos. Selle põhjal on valminud ka kuulus film Liv Ullmanni ja Max von Sydowiga peaosades.

Mõneti sarnaneb väljarännusaaga meie Tammsaare „Tõe ja õigusega“ – noored inimesed vallutavad uue kodu ja alustavad tohutut tööd oma maa harimiseks, kuid aastate jooksul purunevad lootused, tekib kibestumus, naispool sureb noorelt, pettutakse Jumalas. Töö vilju saab nautida alles järgmine põlvkond. Aga Mobergi rootslastel on elu veelgi keerulisem kui Tammsaare eestlastel, sest nende ilmad on viletsamad ja musta mulla asemel kivi kivis kinni.

19. sajandi teisel poolel rändas Rootsist Ameerikasse neljandik ehk miljon rootslast. See fakt ongi Mobergi tetraloogia aluseks ning oma romaani tarbeks uuris ta põhjalikult ajaloolisi materjale ja elas mõnda aega USAs.

Peategelased Kristina ja Karl Oskar olid sunnitud oma kodumaa igaveseks jätma nälja tõttu. Viimaseks tõukejõuks sai nende nälginud vanima tütre surm. Nendega samas laevas seilas neli kuud Atlandi metsikuil lainetel ka neid, kes pidid lahkuma usulise tagakiusamise tõttu või seepärast, et Rootsis ei olnud neil muud väljavaadet, kui terve elu sulasena teenida. Ka Ameerikas Minnesota osariigis tuli tohutult tööd rassida ja indiaanlaste hirmus elada, kuid erinevalt kihistunud Rootsist võis nautida personaalset ja ühiskondlikku vabadust ning rabatud töö kandis vilja. Ent koduigatsus saatis eranditult kõiki elu lõpuni.

Need neli raamatut ei räägi üksnes ühiskondlikest protsessidest, vaid ka inimsuhetest, elu paradoksidest ja ebaõiglusest. Kristina ja Karl Oskar seati pidevalt ainult halbade ja veel halvemate valikute ette. Aga tegelikult esitab see raamat Kristina ja Karl Oskari suure armastuse loo ja seetõttu see kohati nii valus ongi.

Ainus, kelle elu kohe pärast Minnesotasse kolimist kergemaks läheb, on endine kihelkonnahoor, lapsena seksuaalselt väärkoheldud Ulrika. Temast saab koguni pastoriproua ja teda ei kiusa taga enam need, kes ise on teda ära kasutanud.

Sarja viimane osa on ehk isegi kõige oskuslikumalt kirjutatud, peale peategelaste elu (ja surma) käsitlevate põhiliinide saab ennast hästi kurssi viia nii Põhja-Ameerika ajaloo kui indiaanlaste problemaatikaga. Lisaks on põiminud autor teosesse põnevaid ja humoristlikke legende. 

Ilmunud Virumaa Teatajas, dets 2008. (valmis oli kirjutatud paar kuud varem.)

Teadagi, miks Saakašvili Eestisse käima tuli

Eks ikka selleks, et oma nooremat venda Matit väisata.
Aga mis teie siis arvasite?

Erakordselt hinge minev raamat

Tõnu Õnnepalu "Paradiis", 2009

Mul on väga hea meel, et juhus või ettemääratus juhatas mind kokku Tõnu Õnnepalu "Paradiisiga", sest tegu on erakordselt hea raamatuga. Rõhk olgu siin sõnal hea, sest näiteks erakordselt huvitavaks seda pidada ei saa, küll aga sügavaks ja hinge minevaks.
Kui võtta ette selle raamatu pealkiri "Paradiis", siis lugema see ei kutsu, sest midagi triviaalsemat ja ära leierdatumat kui sõna paradiis annab välja mõelda. Ent kui järele mõtlema hakata, on paradiis üks väga suur ja meie kultuurile oluline sümbol, mille lahti mõtestamiseks võiks kirjutada lehekülgede kaupa.
Tõnu Õnnepalu Paradiis on midagi palju maisemat, lausa täiesti maine asi  - küla Hiiumaa läänerannikul, kus Õnnepalu elas pärast ülikooli hulga aastaid. Nagu juba teada sain, on sellel külal tegelikult üks teine nimi, aga Helmi, naine, kelle majas Õnnepalu elas, nimetas selle kunagi kauges nooruses seda esmakordselt nähes paradiisiks ja Õnnepalu leidis, et see sõna on väga õige, kuigi Helmi ise leidis hiljem, et paradiislik see koht ei ole.
Loomulikult on see epistoraalses vormis raamat Õnnepalu ja Paradiisi igavese armastuse lugu. Ent mulle jäid  selle raamatu tegelastest enim hinge Helmi ja tema mehe Eduardi ning
Allika Heino ehk Rebase lood. Kõik nad elasid pika ja tööka elu, kuid on nüüd juba taevases paradiisis.
Selle raamatu eripära ongi selles, et kõik mis siit leiab, on kunagi aset leidnud. Tegelikult on see ju ühe Eestimaa paiga talletamine kirjandusse ja ajalukku. Raamat on nii reaalne ja ehe, et lisatud on isegi fotod koos pildiallkirjadega.
Ühe foto peal on kolm noort mees, kes kõik jäid igavesteks vanapoisteks. Kui ma seda fotoallkirja lugesin, siis ei suutnud ma uskuda, et vasakpoolne mees pildil on Allika Heino, kuigi ometi oli hoopis parempoolne mees tema nägu. Nüüd lugesin ühest intervjuust Õnnepaluga, et fotoallkirja oligi apsakas sisse sattunud.
Mulle tohutult meeldib selle raamatu juures see, et ta õhkab siirust. Mulle ei meenu, et teist sellist raamatut oleks kunagi kirjutatud, kuid ometi on see oma vormilt lihtsaimast lihtsam. Ei mäleta ka, et keegi oleks eraldi peatükkides nii detailhaaval üles tähendanud ühe küla kõiki väravaid või loomi. Tundub nii, et kõik oma mõtted on Õnnepalu jooksvalt ja ilma väljajäteteta kirja pannud. Raamatus ei olegi muud kompositsiooni, kui et Õnnepalu on seitsmeks päevaks Paradiisi tagasi läinud ja asunud detailselt ning pingutamata meenutama Paradiisi kunagist elu ja inimesi. Pealkirjad on teksti küll pandud (näiteks "Paradiisi postkastid" või "Paradiisi põllud ja hooned"), kuid jutt kipub üsna tihti kõrvalteemadele kalduma. Ühtlasi on see raamat üsna piibellik just oma kirjutamisstiili poolest, kui välja arvata see, et kogu tekst on kirjutatud Õnnepalule väga olulisele inimesele suunatud kirjadena. Jumalat mainib Õnnepalu korduvalt ja raamat algab ka Piibli salmiga.
Selles raamatus on ka väga palju elukogenud inimese tarkuseteri, mis just praeguses eluetapis mind kõnetasid. Näiteks: "Noor inimene on oma eluga vahel nii oskamatu, sest ta tahab ikka elada, nagu elatakse, ja otsib eeskujusid ja otsib ennast, aga ei märka, et see ise käib tal kogu aeg kaasas." (lk 58)
Või ühiskonnakriitika valdkonnast: "Kui tuli vabadus ja tohtis hakata tõtt mitte ainult rääkima, vaid ka avaldama, siis ma arvasin, et inimesed hakkavadki nüüd tõtt rääkima, sest see tundus ju palju lihtsam kui keerutamine. Aga tõde on jälle teinekord mitte nii meeldiv. Ideoloogia on ikkagi meeldivam. Muutus see, et valede asemele, mida ei usutud, tulid tasapisi valed, mida hakati uskuma." (lk 61)
Paljudel eestlastel on praegu kihk mööda maailma ringi seigelda, aga nii nagu mina, nii on ka Õnnepalu jõudnud selgusele, et ennast saab otsida ikkagi enda seest, ühte kohta pikemalt pidama jäädes, mitte aga võõratest maadest läbi joostes. Sõitis Õnnepalugi Pariisi, kuid ei leidnud sealt seda, mida oleks leida soovinud. Sügava, isikliku ja äratundva raamatu kirjutas ta hoopis väikesest Hiiumaa külakesest. (Äkki oligi tal Pariisi vaja selleks minna, et kirjutamiseks ainest saada, kuni ükskord jõudis nii kaugele, et taipas - parimaks raamatuks poleks olnud mitte kuskile vaja minna? Aga võib-olla poleks ilma ära käimata sellist äratundmist tulnud?)
Ja ka Paradiisi kolis Õnnepalu selleks, et saada Paradiisi inimeste suguseks, kuid ta ei saanud: "ka mina tahtsin saada lihtsaks ja tugevaks, nagu olid olnud Paradiisi inimesed enne mind, ja mitte olla selline eputis, kes peab müüma oma sõnu." Õnnepalust sai Paradiisis kirjanik.
Ma tunnistan häbiga, et ma pole kunagi Hiiumaal käinud. Pärast "Reigi õpetajat" tekkis mul soov Reiki minna - see sama koht ja sama kirik ning pastoraat on kirja pandud ka "Paradiisi" raamatusse. Ja kui Hiiumaale satun, võib-olla juba sel suvel, tahaks kindlasti selle Paradiisi koha ka üles otsida. Mõtlen, et kas näiteks Õnnepalu ei pelga, et  pärast tema raamatu ilmumist hakkavad selles maailma ühes rahulikumas kohas uudistajate hordid ringi sibama. Aga miks ka mitte.

Tõnu Õnnepalu blogi leiab siit. 

Vello Vikerkaarel pole ei lühike ega pikk jutt sitt

Vello Vikerkaar "Pikk jutt, sitt jutt". Kogutud lühijutud. Eesti Ekspressi Kirjastus 2009

Läinud nädala lõpus otsisin koduavarustest välja poolelioleva Vello Vikerkaare jutukogu "Pikk jutt, sitt jutt", sest raamatukogu visiteerides manitseti mind see kiiresti tagasi tooma, kuna lugeda soovijaid pidavat olema palju. Pooleli ei jäänud raamat mitte igavuse pärast, vaid seetõttu, et lugesin vahepeal teoseid, mida arvustasin raamatumaailm.ee-le.
Tõtt öelda polnud ma enne selle raamatu lugemist üldse kindel, kas Vello Vikerkaar päriselt eksisteerib. Sama küsimuse juurde on jäänud pidama ka mõni mu tuttav. Ma poleks nagu varem kuulnud, et Eestis kedagi Vikerkaare-nimelist elaks. Ka Ekspress Hotline ühtegi avalikku Vikerkaarest telefoninumbriomanikku välja ei raalinud. Veel meenub mulle kunagi agaralt vaadatud Austraalia telesari "Kodus ja Võõrsil", kus oli tegelane nimega Joey, kes oli üles kasvanud hipikommuunis. Kui selgus, et Joey perekonnanimi on Vikerkaar, siis hirnusid kõik selle peale, sest sellise nime olemasolu oli nende arvates võimatu. Niisiis usun ma, et Vello Vikerkaare näol on tegu pseudonüümiga, kuid mees ise eksisteerib küll. Ilmselt aga ei näe ta küll selline välja, nagu kolumnide juures oleval fotol.

Olen olnud Vikerkaare kolumnide suur austaja siis, kui need Eesti Ekspressis ilmusid. Nüüd, kui need Postimehes avalduvad, ei satu ma neile eriti peale, sest laupäevane leht läheb tavaliselt enne kaduma, kui mina selleni jõuan. Vikerkaare tähelepanekud Eesti elu ja inimeste kohta on paeluvad ja terased, lauseseadmised vahvad. Mulle meeldib, et ta ei tee oma naist Liinat maha, vaid Liina jääb alati arukaks ja tegusaks eesti naiseks. Liinast on jäänud raamatu põhjal väga hea mulje.

Kõige rohkem läksid hinge aga raamatu lõpuosas olevad kaks pikka juttu "Vaikiv mees Prangli saarel" ja "Rännukoer Mundo". Ma rõhutan, need läksid tõesti hinge, mitte ei olnud lihtsalt huvitavad. Lugesin need ühe jutiga lõpuni, kuigi tegelikult oleksin pidanud tol kellaajal juba magama. Ma ütleks isegi, et pikad jutud olid tunduvalt paremad kui lühemad kolumnid, neis oli dünaamikat, kohati poeetilisust ja avarapilgulist maailmavaadet. Just nagu nauditav magustoit pärast argist einet.

Jamie Magazine

Olen jätkuvalt Jamie Oliveri fänn, kuigi annan endale aru, et tema ümber on ehitatud tohutu tööstus. No ja mis siis, telekast olen teda ju siiani tasuta näinud, raamatu "Jamie Itaalia" sain kingituseks. Tema ideed on tõesti kasutamiskõlblikud, lihtsad ja nakkavad.
Täna avastasin Võrus müügil Jamie ajakirja "Jamie Magazine" (hind 105 kr) - 140 lehekülge, 170 retsepti. Täitsa ime, et sellised väljaanded on suisa väikelinna toidupoodides müügil.
Alguses olin küll ajakirja suhtes skeptiline, aga olles selle lugemata läbi lapanud, hakkas kohe silma hulk häid ideid - näiteks üks kingituseidee: võta üks ilus purk ja laota sinna kihiti küpsiste tegemiseks vajalikud kuivained, purgisuu ümber kinnitada silt valmistamisõpetusega ja kirjaga "Söö mind". Retsept oli ka muidugi juures.
Ajakirjast võib leida ka üsna leidlikke kujunduselemente. Näiteks saab sealt välja rebida kuu menüü retseptidega igaks päevaks.
Jamiet ennast on muidugi ajakirjas hästi palju, aga las olla. Inimesed ju armastavad teda.
Nii et jah, kui Jamie Oliveri ümber on kommertstööstus, siis miks ka mitte, kui see inimesi inspireerib ja innustab.
Muide, ajakirja saab Eestis omale ka koju tellida siit.

Rännates Euroopa vaeseimasse riiki

Marje Aksli "Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis", Petrone Print 2008

Kui osalesin Petrone Prindi blogikampaanias, otsustasin valida auhinnaks just Minu-sarja Moldova raamatu, sest tegu on riigiga, mis tundub küll põnev, kuid kuhu ma ilmselt mitte kunagi ei satu. Ja nagu raamatust lugeda võis, ei tee Moldova hunnitu bürokraatiasüsteem turistidele oma riiki sisenemist ka kergemaks. Mis seal siis imestada, et riik on vaeseim Euroopas.
Mõnus oli Moldovas ära käia ja selle riigi kohta rohkem teada saada. Moldova alla kuuluvates Gagauusias ja Transnistrias nii mõnus polnud, kuid silmaringi laiendav küll. Siin raamatus oleksin hirmsasti tahtnud näha ka kaarti Moldova ja selle ümber paiknevate riikide kohta, siis oleks olnud pilt selgem kohe lugemise ajal. Nüüd tuleb atlas välja otsida.
Ega ma Moldovast varem suurt muud ei teadnudki, kui et tegu on korraliku veinitootjamaaga ning meeles on ka üks Moldova Eurovisooni laul.
Kurb oli teada saada, et moldovlased ei austa absoluutselt oma riiki, et ligi poolteist miljonit moldovlast on emigreerunud ja ülejäänud kolmest miljonist soovib veel pool kodumaalt lahkuda. Valitsevad endiselt kommunistid ja rahvas elab tohutus vaesuses. Vaesus ei olegi alati emigreerumise põhipõhjus. Üks põhjuseid on ka see, et inimesed armastavad seal üksteisele kaikaid kodaratesse loopida. Isegi lapsekäruga teenindusasutusse sisenemist või rasedal WC kasutamist püütakse iga hinna eest takistada.

Hakkaja Marje pingutab omalt poolt kõvasti, et moldovlaste elu kuidagigi paremaks muuta. Suurim saavutus on pereplaneerijate veebisaidi loomine ja mitmete professionaalide otsimine, kes saidile artikleid kirjutavad. Ent ridade vahelt on tunda ka autori üleolekut Moldova suhtes. Moldovlastest peab ta lugu, Moldovast eriti mitte. Ilmselt annab oma panuse Marje kogemustesse ka tõik, et oma lapsepõlve on ta veetnud praegusele Moldovale väga sarnasel Kohtla-Järvel.
Aga ega seal Moldovas kõik väga kole ka ei ole. Selles mõttes oli hea, et lisatud oli ka fotosid ning sai näha näiteks muinasjutulist talvist Narnia metsa, mosaiikidega kaunistatud bussiootepaviljone või maastikku päevalillede ja hobuvankriga Põhja-Moldovas.
Lõpuks on Marje Aksli õnnelik, et "sitasest, vabandust, Chisinaust" lõpuks minema saab. "...hakkab tunduma, et ühed ja samad inimesed on selle lagu ja pehastumise ohvrid, kuid samas ka selle põhjustajad."
Nüüd kui see raamat läbi on loetud, võib kergemalt ohata ja tsiteerida Ivari Padarit: "Eesti on väga normaalne maa."
Raamatut lugedes on aga tunda, et ajaline distants Moldova-kogemuste ja raamatu kirjutamise vahel on liiga suur - ligi viis aastat. Hetkeemotsioone ja vahetust jääb väheks. Lõpuosas oleksin ka soovitanud kõik poliitikateemalised lood üheks peatükiks koondada, sest inimesele, kes asjas sees pole, jäid need kuivaks.
Kivi tuleb paraku visata seekord toimetaja kapsaaeda, sest jääb mulje, et raamat oleks justkui toimetamata, tekst on vahepeal konarlik, kuigi on aru saada, et tekstiga on kirjutaja palju vaeva näinud. Peale kõige muu leidus ka liiga palju lauseid, kus üks ja sama sõna asus lauses kahes kohas.

1. gripiküsimus: kui kaua elab gripiviirus esemetel?

(Sea)gripp ja muud viirused küll möllavad, kuid paratamatult tuleb mõningaid asju toimetada ka väljaspool kodu turvalisi seinu. Paratamatult tuleb aeg-ajalt käia ka toidupoes kraami toomas. Ja siit tulebki küsimus: kui kaua püsivad viirused asjadel, mida me poest koju toome ja mille peale on ilmselt nii mõnigi viirusesse nakatunu peale köhinud-aevastanud? Mitte mingil juhul ei saa lapse kätte anda kohe poest toodud kohukest või jogurtit.
Vastuse leidsin tervisekaitse koduleheküljelt:

Gripiviiruse säilivus väliskeskkonnas:

• kõvadel pindadel – 24-48 tundi, 
• poorsetel materjalidel (riided, paber) – 8-12 tundi,
• niisketel ja märgadel pindadel pikeneb gripiviiruse säilimine kuni 72 tunnini,
• viirusega saastunud kätel – kuni 5 min; massiivsel saastumisel kuni 3 tunnini. 

Allikas: Tervisekaitseinspektsioon

Lastekaitsemaailm vajab kaitset oma Herman Simmide eest

Pedofiiliks osutunud lastekaitsja Kaur Hanson on lastekaitsemaailma Herman Simm. Mõlemad said pikka aega oma kuritegusid toimetada õilsa töö varjus. Vahe on aga kahe mehe puhul selles, et kui ühte on pidevalt kontrollitud vähemalt viie riigi julgeolekuorganite poolt, siis teist ehk uudispedofiili Hansonit on avalikkus võtnud vastu avasüli.
Kapo kontrollib vahetpidamata inimesi, kes tegelevad riigisaladuse ja muude oluliste riigi julgeolekut puudutavate teemadega. Kapo ülesanne on valimatult kõiki kõiges kahtlustada.
Kes aga kaitseb laste julgeolekut? Nagu selgub, lastekaitse meie lapsi paraku tegelikkuses 100 protsenti ei kaitse.
Psühholoog Andres Pulver ütleb eilses Eesti Ekspressis, et kui kõiki lasteaia-õpetajaid, lastekaitsetöötajaid jt kahtlustama hakkaks, tähendaks see üleüldise paranoilise maailmapildi tekkimist. Kui see mõte nüüd näiteks kapole üle kanda, siis ongi kapo paranoiaorganisatsioon. On's selles midagi halba? Pigem peaks ka kapo oma tööd tõhustama.
Mina leian, et tuleks siiski rohkem hoida silma peal inimestel, kes tegelevad lastega. Näiteks peaksid põhjaliku taustakontrolli  läbima need, kes pakuvad ennast vabatahtlikena laagritesse kasvatajateks. Praegu näikse küll nii olevat, et kõik vabatahtlikud heategijad võetakse kahel käel vastu ega tunta huvi, missuguste inimestega on tegelikult tegu. Heategevus on salasõna, mis avab kõik uksed.
Lapse elu ja psüühika on tõsised asjad ja ühelt inimeselt ei tohi mitte keegi võtta võimalust saada täisväärtuslikuks täiskasvanuks.