Väike kodune lugu emadepäeva puhul

Ühel sügisõhtul ei tahtnud mu nelja-aastane poeg Laur magama minna ja puges mulle diivanile kaissu. Talle oli väga vastumeelt mõte uuesti püsti tõusta ja vannituppa oma nägu kohupiimast puhtaks pesema minna. Selle asemel putkas ta kõrvaltuppa ja tuli tagasi möirates, lõvimask ees. Nüüd teatas ta, et ei saa nägu pesta, sest muidu saab mask märjaks. Lõvitsemine jätkus, lõvi üritas ema ja õde rünnata.
"Annabel, mine ja too telefon," pöördusin tütre poole. "Üks lõvi on loomaaiast põgenenud. Helistame loomaaeda, et nad lõvi ära viiks!"
"Eiiii!" karjus selle peale Laur. "Ma olen sinu poeg!"
"Meie näeme siin küll ainult lõvi. Helistame loomaaeda!"
Selle peale kadus mask ruttu eest ja poiss siirdus vannituppa nägu pesema.
Varsti saabus isa suurde tuppa ja soovitas pojale: "Loomaaed on juba puuriga teel. Aga sa pane homme lasteaias Tianelile mask ette ja nad viivad hoopis Tianeli minema."

Kivirähk mis Kivirähk

Andrus Kivirähki "Maailma otsas" liigitub nende raamatute hulka, mille plaanisin omale kindlalt ära osta kohe, kui sellest kuulsin. Kui ma raamatu müügiletuleku nädala reedel seda Lõunakeskuse Apollosse otsima läksin, ei leidnud ma seda üheltki riiulilt, kuigi kammisin poe kaks korda ringiratast läbi. Lõpuks läksin küsima müüjalt ja ta tõmbas leti alt välja viimase eksemplari. Järgmine kord pidavat see raamat alles siis poodi jõudma, kui tuleb kordustrükk.

Tegelikult ma ei mõista kirjastajat, miks ometi trükiti raamatut nii väike kogus, et osades poodides oli see juba sama nädala lõpuks otsas? Kivirähki müügimenu on ju täiesti ette ennustatav (nagu Oksanenil). Kurioosum on ka see, et praegu on "Maailma otsas" Rahva Raamatu edetabelis esimesel kohal, Apollo edetabeli kümne müüdavaima seast aga puudub.

Kui küsida, kas raamatut tasub lugeda, siis mina vastaks, et tasub. Samas need, kes otsivad siit midagi sama jõulist kui oli "Mees, kes teadis ussisõnus" või "Rehepapis", siis neid tasub ette hoiatada, et siin seda ei ole. Erinevalt kahest eespool nimetatust ei ole seekord ilmselt tegu eesti kirjanduse tüvitekstiga. Siin ei vägistata, varastata ega meisterdata kratte, see raamat jutustab heade inimeste (eestlaste) elust, nagu on kirjas ka raamatu kaanel. Kusjuures mitte üksnes heade, vaid lihtsalt tavaliste inimeste elust ja tavalised inimesed on teatavasti kohati väga veidrad. Eks siin raamatus keerab Kivirähk endalikult kõigile tegelastele vindi peale, kuid tegelikult ongi just tavalised inimesed sedamoodi veidrad.

Imeline raamat

Kui ma nägin reklaami, et ilmumas on Kristiina Ehini autobiograafiline "Paleontoloogi päevaraamat"(Petrone Print 2013), siis teadsin kohe, et niipea, kui seda poes näen, ostan ära. Nii sai ka tehtud ja koju jõudes kiirustasin seda kohe lugema. Ühe päevaga see läbi loetud saigi, sest tegu on väga hea raamatuga.

Kristiina avab end oma raamatus uskumatult ja ebaeestlaslikult sügavuti, eemaldades ka kaitsekihid. Raamatust endastki võib lugeda, et kui ta veel lõplikult valmimata raamatust ühes väikelinna raamatukogus katkendeid ette luges, küsis üks kooliõpetaja temalt rünnakuna tundunud küsimuse: Miks te oma kooliaega nii süngetes värvides näete?

Kristiina isa Andres Ehinit kui luuletajat olen alati imetlenud. Selle raamatuga lisandus nii Andresele kui ka Kristiina emale Lyle imetlust veelgi. Millised vanemad! Nii mõneski kohas tuli lugemise ajal pisar silma. Üks neid kohti oli Andres Ehiniga hüvasti jätmine, teine aga Kristiina meenutus kooliajast, kus ema oma kolme last ennetavalt kaitses koolis vohanud vägivalla eest:

"Ema ütles meile veel: Pidage alati meeles, et me isaga armastame teid, mis ka ei juhtuks. Isegi siis, kui teid peaks vangi pandama või juhtub midagi veel hullemat. Te ei pea meie armastust ära teenima. See on teil olemas." (lk 87)

Ma ei ole Kristiinast küll väga palju noorem, kuid mina sellist koolivägivalda omal ajal ei kogenud ka mitte kõrvaltvaatajana, nagu Kristiina oma Rapla koolist meenutab. See, et selle raamatuga jõuab minuni kirjasõnas esimest korda Rapla (toona alev, nüüd linn), on mu enda jaoks võib-olla et märgilise tähtsusega. Kunagi hilisteismelisena tegin avastuse, et minu sisemiselt Eesti kaardilt puudub Rapla maakond - oli Tallinn, oli Järvamaa ja Järvamaalt kohe läänepoole Läänemaa. Mu jalg ei ole kunagi Raplasse sattunud ja ma pole varem teadnud ka kedagi, kes oleks Raplast pärit. Kristiina Ehin on veetnud oma lapsepõlve Raplas vanaisa ehitatud majas, Rapla on nagu mingi oluline koht, aga ei ole ka. Korduvalt tõstatub juurte ja juurtetuse teema. Sellele teemale olen palju minagi enda suguvõsa kirjut minevikku vaadates mõelnud ja jõudnud järeldusele, et meie juured on ikkagi meie esivanemates, nende kultuuris, nendelt saadud pärandis. Konkreetne maatükk, kus oleks mitusada aastat järjest elatud, ei ole kõige tähtsam. Vanasti tähendas maatüki omamine leiba, tänapäeval enam mitte. Verd on ikka kasulik segada, aga selleks peab keegi paratamatult kolima.

Ent koolivägivald pole kindlasti selle raamatu kõige olulisem osa. Selles raamatus on väga-väga palju veel. Aga ma ei näe mõtet seda ümber jutustada. Mul oli hea meel kohata raamatu lehtede vahel inimest, kes on mulle sarnaste väärtushinnangutega. 

Selles raamatus on tõesti väga palju kihte, on rõõmsat ja kurba, valusat ja paitavat. Nii nagu Kristiina ise näib olevat õhuline ja helge, kuid samas sügav ja kohati kurvameelnegi, nii on ka see raamat. Kaks väga vahvat ja sisukat tegelast on selles raamatus peale kõigi teiste veel ka Kristiina mees Silver ja poeg Hannes. Silverit puudutavast jutust jääb meelde nii tema kosjasõit, sääsemeditatsioon kui ka hilinemisõpiku kirjutamine: "Mida sa seal siis õpetad? küsin huviga. - Noh, et kui juba hilineda, siis ikka stiilselt ja heatujuliselt, vastab tema."

Soovitan soojalt!

Tallinna mees Kaus

Aasta algupoole sai minust kuueks nädalaks tallinlane - või õigemini tegutsesin kuus nädalat Tallinnas. Just sel ajal sattus pihku Jan Kausi suhteliselt uus raamat "Koju".
Ma ei kujuta ette, kas ma ennast kunagi tegelikult tallinlaseks pidama hakkaksin, isegi siis, kui ma selles linnas pidevalt elaksin. Ma arvan, et kui ma tulevikus peaksin juhtumisi ka 20 aastat Tallinnas elama, siis ikkagi ma end tallinlaseks ei peaks (ja see võõristus ei ole kindlasti tingitud Savisaarest või muust päevapoliitilisest.) Huvitav, kui palju elab Tallinnas üldse inimesi, kes peavad ennast tallinlasteks? Ilmselt on neid inimesi siiski rohkem, kui ma oma mätta otsast vaadates arvata oskan.

Nii pikk sissejuhatus sai sellepärast, et lugesin kuskilt, et Kausi romaan on kirjutatud tallinlastest ja tallinlastele. Seega, kas mina olen üldse selle raamatu sihtgrupp? Arvestades, kui väike on eestikeelne lugejaskond, siis ei tahaks siiski uskuda, et see raamat on kirjutatud vaid tallinlastele.

Lühijutt "Põrgusse"

Tundub, et see ilukirjanduslik tekst sobib hästi just praegussesse aega, kui päevateemadeks on diskussioonid homoseksuaalide üle ja Kristuse ristilöömise aastapäeva tähistamine.

Põrgusse

“Tere! Ma tahaksin tulla pihile,” ütles neljakümnendates meesterahvas, kes oli just äsja sisenenud kiriku pastoraadi majja ja kloppis oma saapaid lumest puhtaks.

“Jah, muidugi. Kas kohe?” küsis oma töölauga tagant kirikuõpetaja, kes oli parajasti ametis arvete kokkulöömisega.

Pastor tõmbas kabineti seinalt naelast võtmed ja mehed rühkisid, vanem ees, noorem järel, üle künka väiksesse valgesse maakirikusse.

“Ma olen teinud pattu, suurt pattu,” alustas noorem veel enne, kui nad altari ette jõudsid. Ta ei teadnud, kuidas pihtimise protseduur tegelikult käima peaks, ta tahtis lihtsalt kõik oma hingelt ära rääkida just kohe siin samas.

Torgny Lindgren - vist minu lemmikkirjanik, praegu

Juba gümnaasiumi lõpuklassidest saati olen tunnetanud, et Põhjamaade kirjandus on just see, mis vastab minu maitsele, ja paistab, et jätkuvalt pean kinnitama, et just nii see on.

Torgny Lindgrenilt olen varem lugenud triloogiat "Isa arm". Ligi 13 aastat tagasi osalesin tõlkevõistlusel, kus pidi eesti keelde tõlkima Lindgreni novelli "I Brokiga Blads vatten". Mina muidugi ei võitnud ja hiljem ilmus see Tõnis Arnoveri tõlgituna Loomingu Raamatukogus pealkirja all "Värvi-piltide vees".

Tänavu aasta alguses koduse remondi ja sellega seonduva raamaturiiulite ümbertõstmise käigus avastasin koduriiulilt Torgny Lindgreni "Pistodaga Madonna" (Eesti Raamat 1998, tõlk Vladimir Beekman). Nagu hinnakleepsult välja võis lugeda, olen selle kunagi ostnud Tartu ülikooli raamatupoest 25 krooniga, millest võib omakorda järeldada, et see šedööver on mul kodus läbilugematuna seisnud kümmekond aastat. Mäletatavasti eelmisel aastal leidsin koduriiulist Undseti "Hobulahe Olav Audunipoja", leidsin ka Väinö Linna "Siin põhjatähe all", mida oli samuti väga mõnus lugeda. Siit moraal - kodune raamaturiiul peidab endas lõppematuid aardeid. Küllap neid raamatuid kunagi koju vedades oli vaist õige.

Ühtlasi tean täpselt, miks see raamat mind varem pole lugema kutsunud.

Sattusin täna paljuski tänu elavale kujutlusvõimele emotsionaalsesse madalseisu. Valasin pisaraid ja lamasin mitu tundi teki all. Siis hakkasin Facebookis saadavate emotsioonidega ennast turgutama. On see Facebook nüüd reaalsus või mitte, aga oma kallimalt sõbralt sain väga hea sõnumi, mis lohutas tõhusalt ja pani taas naeratama. See peab ju olema reaalsus!
Arvestades mu emotsionaalset tundlikkust võib must saada siiski kirjanik. Või jään edasi luuletajaks. Luuletajaks, kes enam ei luuleta.
Mis siis ikka, lähen poen voodisse Artur Lemsalu ja teiste sekka. Artur on karumõmm, kelle tõi mu pojale täna lasteaia jõuluvana. Mõmm, kellele oli plaanitud nimeks panna Mee, osutus siiski Arturiks. Hiljem selgus, et kogu meie kodu mõmmide perekonnanimi on Lemsalu. Jänesed moodustavad seevastu perekonna Porgand.

Lugemissoovitus: Undseti "Hobulahe Olav Audunipoeg"

Sigrid Undseti "Kristiina Lauritsatütar" on ilmselt paljudel läbi loetud juba keskkooli ajal. Kohustulik kirjandus see vist ei olnud, aga mäletan, et koos sõbrannadega sai seda loetud ja selle üle arutletud.
Kui paljud on aga kuulnud Undseti raamatust "Hobulahe Olav Audunipoeg"? Ilmselt on nii mõnigi seda raamatut ehk raamatukogus märganud, aga kõige muu kõrval on see jätnud igava ja ebaseksika mulje.
Aga see on raamat, mida julgen soojalt soovitada! Seda enam, et nagu teada sain, on ka mu mees selle läbi lugenud ja tema ütles ka, et huvitav raamat. See ütleb nii mõndagi, sest enamasti on nii, et mida mina kiidan, seda peab tema viletsaks ja vastupidi. Raamatu headust peaks kinnitama ka fakt, et nii Lauritsatütre triloogia kui ka Audunipoja diloogia eest anti Undsetile Nobeli preemia aastal 1928.

"Olav Audunipojast" leiab väga paljut - detailset keskaegse Norra kirjeldust, armastust, psühholoogilist pinget, keerulisi saatusi jne jne. Raamatu sisu lahti rääkida ei saa, kaoks järgmise lugeja põnevus. Tekst on kirja pandud tihedalt ja pingestatult. Sellised asjad nagu raamatu tegevustiku ajal, ei saaks juhtuda tänapäeval. Mõrvar ei saaks pelgalt turbekirja abil süüst vabaks ja kogemata rasedaks jäänud naine ei peaks selle pärast elu lõpuni kannatama, masenduse vastu aitaksid antidepressandid jne. Selle raamatu põhjal on väga hästi näha, kui drastiliselt on muutunud moraalireeglid ja õigluse käsitlus ning kui palju on edasised sajandid, aga eelkõige just eelmine sajand toonud naiste ellu nii palju kergendust, kasvõi kiriku rolli vähenemise/kadumise ja rastestumisvastaste vahendite leiutamise näol.

Jälle see Õnnepalu, seekord koos kassidega

Ma pole ammu siia blogisse kirjutanud loetud raamatutest, aga paistab, et järg on jälle sinnamaani jõudnud. Ja tulen ikka ja jälle Õnnepaluga, sest sel mehel ilmus tänavu raamat nimega "Mandala" (Varrak 2012).
(Kas üldse on vajalik märkida autori eesnime? Õnnepalu on Õnnepalu.)

Niisiis on ilmunud üks kollaste kaantega raamat, mis põhimõtteliselt peaks rääkima kassidest, nagu lubab reklaam. Mina pole kaugeltki mitte kassiinimene. Teatud hetkedel ma tunnen, et ma suisa ei salli kasse. Aga kui ma näiteks maal elaksin, siis üks sõbralik hiiremurdja oleks kindlasti koduloomana kohustuslik. Aga mis ma siin laskun triviaalsustesse...

Kokkuvõtlikult võib öelda, et seekordne Õnnepalu raamat ei pakkunud mulle tohutut vaimustust. Suuremas osas raamatus puudus see seletamatu hingepugev sügavus, mida võib leida näiteks "Paradiisis". See päris tõeline Õnnepalu, keda mina otsin, ilmnes alles raamatu lõpus, kui kirjanik kolis Kesk-Eestist tagasi saarele sügavasse metsa Kärbse majja ja temast sai metsavaht. Vaat sealt oleks selle raamatu kirjutamist võinud alustada ja vahepealse "välja imetu"-hõngulise teksti oleks võinud vabalt ära kustutada. Aga võib-olla polnud minu jaoks lihtsalt see Kesk-Eesti maastik hingelähedane? Võib-olla see Kollane maja lihtsalt ei kõnetanud mind?

Iseendale

Ära lase oma hingel võsastuda!

(Ära lase pahasid mõtteid endasse ega kujutle asju hullemateks.)

Kasvata oma puud hoole ja armastusega, kuid ära unusta, et vastupidiselt puule, kelle juured on jahedas mullas ja võra kuuma päikese käes, peavad inimesel olema jalad soojas ja aju külmas.

Kui hing on täis segadust, siis pea meeles, et sogasest veest püütakse alati kõige suuremaid kalu!
Õnn soosib neid, kes on õnnele avatud. Õnn on juba siin, ammu, ammu

Ameerika servast servani VI

-->

Storrsi ülikooli söökla

Storrs, Connecticut

Ülikoolilinnak oli niivõrd vaikne sellepärast, et just sel nädalal olid tudengid lastud nädalapikkusele kevadisele koolivaheajale. Järgmisel päeval tegime tutvust linnakuga ning avastasin veel ühe husky skulptuuri. Husky on nimelt Storrsi ülikooli maskott ning kõikvõimalikke huskyga logosid leidub igal sammul.

Küsisin tudengineiult, kes meil linnakus giidiks oli, et kui palju sellises ülikoolis hariduse omandamine ka maksab. Selgus, et aastas tuleb maksta 20 000 dollarit ning see pidi olema isegi veel väike summa võrreldes sellega, mida tuleb maksta eraülikoolides. Tüdrukul endal tuleb tasuda vaid pool õppemaksust, sest keskkoolis oli ta väga tubli ja sai tänu sellele stipendiumi.