Sofi Oksaneni Eesti ajaloo ainetel põhinev romaan "Puhastus" on tuttav juba paljudele, ent Võrumaal Antslas sündinud ja praegu Hispaanias elava Jan Beltráni (varjunimi) tõsieluromaan "La mala vida ehk neetud elu" ilmselt veel mitte, sest raamat jõudis alles hiljaaegu müügile ja pole veel palju vastukaja jõudnud saada. Olgu öeldud, et tegu on minu teada esimese eesti autori teosega, kus nii põhjalikult homoseksuaalide elu kajastatakse. Mul õnnestus see raamat otse autorilt ja toimetaja Oliverilt otse oma postkasti saada, on juba läbi loetud ning soovitan julgelt ka teistele. "La mala vidast..." tuleb mu blogis veel põhjalikumalt juttu, kuid nende kahe raamatu peale mõtlema hakates leidsin neis üksjagu sarnasusi:
1. Mõlema autoriteks on Eesti juurtega inimesed, kuid mõlemad elavad välismaal. Tekib küsimus, kas inimene peabki elama väljaspool Eestit selleks, et hea raamat sünniks. (Soovitage algusest lõpuni huvitavaid eesti autorite raamatuid! - mõningaid tean muidugi ka ise.)
2. Mõlemad raamatud on algusest lõpuni kaasa haaravad, igavaid momente peaaegu et ei tekigi.
3. Mõlema lõpp läheb eriti "kuumaks" ning finaalis tabab mõningaid tegelasi ootamatult surm. Kuigi mõned tegelased kannatavad ebaõiglase ülekohtu all, lõpetavad head hästi ja pahad halvasti.
4. Mõlemad raamatud on ladusa keelega ning täis värvikaid väljendeid. Mõlemas leidub ka palju roppusi (mõlemad sisaldavad ka seksuaalstseene).
5. Mõlemad käsitlevad aegu Eesti ajaloos.
6. Mõlemas romaanis on ka kohad, mis pisarad välja meelitavad. Ning mõlemast saame lugeda, kui ebaõiglaselt võib kohelda inimest a) oma lähedane sugulane, b) valitsev võim.
7. Mõlemat raamatut julgen soojalt soovitada. Kes soovib, saab minu käest laenata.
Mäletan juba varasest lapsepõlvest, kuidas Urmas Ott õhtul AK-s teatas, et homme sajab lausvihma, kuid järgmine päev oli niivõrd päikseline, et me läksime kogu lasteaiaga Võsu randa. Rohkem kui 20 aastat hiljem ei ole ilmateate usaldusväärsus mitte grammigi paranenud. Eile ütles AK ilmaneiu veendunult, et homme ehk siis täna tuleb mõnus rannailm. Paraku aga äratas mind hommikul pekslev vihm vastu aknaid ja müristamine. Praegu on sooja kõigest 16 kraadi. Plaan oli minna täna randa, kuid võta näpust. Nali on veel see, et esmaspäeval sai räägitud, et mõelda vaid, juba reedeks lubas ilmateade vihma. Tegelikult aga tuli tohutu vihm alla juba teisipäeval. Mööda panevad nii ilmaennustajad kui ka riiklikult doteeritav ilmajaam. Mu äi tegeleb ilmaennustamisega. Hiljuti kordas Kanal 2 tema kuuajatagust kuiva ilma lubanud ennustust ning sinna kõrvale siis seda, mis tegelikult toimus ehk suuri vihmasadusid ja mõningaid üleujutusi. Kõik see kokku paistis vanainimese mõnitamisena. Seda aga küll Kanal 2 tähele ei pane, et nende ilmaneiud kostitavad vaatajaid samuti päevast päeva valeinformatsiooniga. Kui ilmaennustajad ennustavad täiesti tasuta, siis ilmateatajad saavad oma "töö" eest palka. Lõpetagem ükskord see rahva lollitamine!
Vastseliina maarahva laadal näitasid setod või võrokesed - neid kipub seal Vastseliinas pooleks olema - nutikust üles, kuidas takistada kiirelt ja kergesti autode edasipääsu ebasoovitavasse kohta. Ei mingeid linte või kraanadega barjäärikivide paika tõstmist - lihtne ja loogiline.
Nutikad olid ka need, nende seas siis ka meie, kes oskasid laadale läheneda just seda teed mööda, mis pildil näha. Lõputus autodevoolus kilomeetreid enne Vastseliinat kihutas meist mööda küll üks hiiglaslik Bemm, kuid olen kindel, et jõudsime sellest siiski oluliselt varem pärale.
Sofi Oksaneni "Puhastus" ei ole mul veel päris lõpuni loetud, kuid kibelen seda raamatut juba soojalt kõigile soovitama. Tegu on erakordselt hea raamatuga, milles on ühendatud nii suurepärane teostus kui ka kaasakiskuv hingestatud lugu. Väga detailitäpne Eesti elu tundmine läbi kogu 20. sajandi ja tubli annus mõtlemisainet. Keskendutud on loo jutustamisele, mitte soovile tõestada oma intelligentsust erinevate kirjandusharjutuste kaudu.
Ma arvan, et sellest raamatust räägitakse Eestis veel palju.
Kas keegi internetiavarustes oskab vastata, miks toas ettekasvatatud kurgitaim läheb kollaseks ja närtsib kasvuhoones?
Kasvatasin toas kurgid seemnetest ette ja viisin maale ämma kasvuhoonesse. Muld on väga korralik ja ka vett on taimed regulaarselt saanud. Keemilist väetist ega mürke pole kasutanud. Kuu aega tagasi vajus üks taim ära, teised jäid ellu. Nüüd saime juba ühelt taimelt kurke, ent kõik teised taimed on kollased ja närtsimas, kuigi pisikesed kurgid on juba küljes. Milles võib olla põhjus?
Olgu öeldud, et need kurgitaimed, mis ämm ise hiljem ette kasvatas, on kenad ja rohelised.
Eile õhtul valimisstuudiot jälgides olin šokeeritud, kui teatati, et sotsid ehk teisisõnu Ivari Padar ei saanud ühtegi mandaati europarlamendi valimistel. Õnn oli suur, kui veidi hiljem selgus, et siiski sai. Olin väga Ivari poolt, sest mõistlikumat meest annab otsida. Olen ammu aru saanud, et Eesti inimese loomuga sotsiaaldemokraatia kokku ei lähe. Üldmass jookseb ikka nende järele, kes rohkem raha lubavad. Peamine on, et Reformierakond kuskile ei pääseks. Sellega olin siiski juba ette leppinud, et ühe koha nad ikka võtavad ja õnneks nad tõesti kahte häält ei saanud. Isegi Keskerakond pole nii hull kui Reform. Keskerakond on oma trikkidega vähemalt läbinähtav. Mul on väga hea meel, et protestikandidaat Indrek Tarand tohutult hääli kogus. Kui mul poleks kindlat maailmavaadet, oleksin protesti pärast samuti tema kasuks otsustanud. Tarand oskas ennast väga õigel ajal letti panna. Mina ise Ivarit ei valinud. Minu hääl läks rohelistele, kuigi teadsin, et europarlamenti nad tegelikult ei pääse. Rohelised said küll "ainult" 10 845 häält, aga minu meelest on see ikka väga hästi. Rohelisi ei hääleta ju suvalised inimesed, kes jooksevad ühel hetkel ühtede, teisel hetkel teiste valimislubaduste suunas. Rohelistele pole põhjust ka süsteemivastaseid protestihääli anda. Rohelisi valivad ikkagi väga konkreetse maailmavaatega inimesed ja ma olen õnnelik, et neid on meil Eestis tublisti. Need inimesed on meie riigi tegelik mõistus ja südametunnistus. (Ma ei taha siin kiita ennast, vaid tõelisi tublisid ja hakkajaid inimesi.) Tegelikult on kahju, et rohelised siiski europarlamenti ei pääsenud, sest neil oleks seal koos kogu Euroopa rohelistega ühiselt palju rohkem võimalik ära teha kui siin Eestis meie närikute parlamendis.
Tundub, et olen nagu Veiko Märka, kes mitte kunagi ei suuda vastu panna Eurovisiooni kommenteerimisele.
Lühikokkuvõte on, et sel aastal päästis kogu selle üldise keskpärasuse Norra võidulaul ning Eesti jaoks tõstis ürituse väärtust meie "Rändaja" lugu. Minu arvates pole juba väga ammu olnud eestlased nii üksmeelselt rahul Eesti looga ja kogu Euroopa nii üksmeelselt võidulaulu poolt. Minu ennustus läks täppi, et Eesti tuleb esikümne hulka ning Norra lugu "Fairytale" võidab.
Kulutasin isegi ühe kümnekroonise Norra kasuks. Paljud riigid mõtlesid välja ei tea mis vigureid, et vähegi edu saavutada, ent siis tuli üks valgevene noormees Norrast, kirjutas laulule viisi ja sõnad, laulis ise oma siiras armsuses ning rohkem polnud vajagi. Laul, rõhutan LAUL, peab olema hea, siis pole sinna juurde muud tarviski. Alexander Rõbak oli loonud lihtsalt imeliselt mõnusa suvemuinasjutuliku fiilingu ja laulu rütmis kaasa hõljumine pani ajus tööle need kohad, kus tekivad head emotsioonid. Seda laulu kuulaks nüüd lõputult...
Mulle meeldisid ka Prantsuse ja Venemaa lood, kus tulemus saavutati ilma igasuguste imevidinate ja poolemiljoniliste kleitideta. Esimese esitus oli küll stiilne ja hingestatud, ent ma ei usu, et ilma refräänita lauluga Eurovisioonil suurt edu saavutaks. Võidulaul peab ikka kummitama jääma. Venemaa lugu mulle esimest korda kuulates ei meeldinud, ent korduses hakkas selle sügavus mõjuma.
Rohkem häid lugusid nagu ei leidnudki. Silma torkas näiteks kreeklase Sakise suurepärane tants, kuid ma ei saanud üldse aru, mis kamm oli ETV kommentaatoritel Olav Osolinil ja Marko Reikopil selle mehega, et nad järjepanu teda jutuks võtsid.
Suur pettumus oli mulle sel aastal Soome, kes jälle lasi oma selgroo ja isikupära lõdvaks ning tuli europüünele üsna maitselageda ja ammu moest läinud diskolooga.
Minu edetabelis oleks niisiis Norra platseerunud esikohale ja Eesti teisele. Mul on hea meel, et valisime laulu, mis meeldis, mitte aga ei hakanud nuputama, mis võiks eurooplastele peale minna. Väga kiiduväärt on, et julgesime minna välja oma kauni eesti keelega. Tõlkisin mõttes "Rändaja" inglise keelde ja kõlas ikka koledalt küll. Endaks jäädes saavutab kõige rohkem ja ega võidu peale me väljas ju polnudki, sest võistluse korraldamine viiks riigi ilmselt pankrotti. On ju tore, kui Eurovisioon toimub igal aastal erinevas riigis. Rikas riik Norra võib vaesel ajal nüüd järgmise peo korraldada.
Nii et ega midagi, eestlased, häid lugusid meil igal aastal küll ei tule, aga osaleme Eurovisoonil ikka edasi. Väidetavalt ju tegu rahvusliku hobiga.
Üks asi ajab mind siin Võrumaal kergelt muigama. Nimelt kutsutakse siin umbes pooli naisi Mannideks, olgu nende nimi siis milline tahes. Ainus eeldus on, et naise nimi peab algama m-tähega.
...siis soovitan lasta (juhul, kui te seda veel teinud pole) Google'i tõlkijal oma blogi näiteks inglise keelde tõlkida.
Naerda saab tõepoolest kõvasti, aga kui mõni võõrkeelne blogi eesti keelde ümber panna lasta, siis suurt abi sellest kahjuks pole.
Näiteks sain ma oma blogi inglisekeelsest versioonist teada, et meil Eestis on laulja Tõnis Mountain ja kirjanik Heljo Pine. Mihkel Iron on aga kirjutanud raamatu "Face Black Mud".
Tänase Eesti Päevalehe Ärileht teatab meile uudisest, et lähiajal hakatakse Hiinas tootma Muhu, Hargla ja mulgi rahvusmustritega ketse. Päevaleht on need tituleerinud juba enne esimese partii väljatulekut "folgipapudeks" ja "rahvuspapudeks" ning avaldab arvamust, et tegu on tulevase trenditootega.
Ideed kiidab ka innovatsiooniaasta juht Urmas Kõiv, väites: "Tuleb murda mõtlemine, et kets on kets." Koguni Eesti Rahva Muuseumi kuraator ja rahvariideuurija Reet Piiri ütleb, et "see on meeletult hea ja ootamatu idee".
Väga masendav on sellist uudist lugeda. Tegu on ju tegelikult vaid paari ärimehe nupuga ideega lollikeste eestlaste pealt kõvasti teenida, sest viimasel ajal saab neile pähe määrida ju kõike, mil vähegi rahvuslik värving külje. Mingit innovatsiooni Eesti jaoks ma selles küll ei näe, kui järjekordselt Hiinas mingit pahna toodetakse.
Enne, kui siirdud ""rahvuspaput"" (vajab tõesti kahekordseid jutumärke) tellima, katsu mõttes leida vastus järgmistele küsimustele:
Kui suur on nende ketside omahind? (Eestis plaanitakse neid müüma hakata 349-399 krooniga.)
Kui palju üritatakse iga jalatsipaari vahelt teenida?
Kui palju teenib palka hiinlane, kes neid kaugel Hiina vabrikus valmistab? Kas sellel hiinlasel on tervisekindlustus? Mitu tundi päevas peab see hiinlane rügama? Kas äkki valmistavad seda toodet hoopis lapstöölised?
Kui palju saastab selliste ketside tootmine Hiina loodust ja kui palju tekib loodussaastet ketside transportimine Eestisse?
Viimaseks võiks mõelda, kui kaua selline kets vastu peab, mis materjalist see on valmistatud ja milise jälje see jätab jala tervisele.
Innovaatilise idee autoritelt me sellele küsimusele kunagi ausat vastust ei saa, see on enam kui kindel.
Innovatsioon oleks see, kui sama toodet valmistaksid eestlased ise jala- ja loodussõbralikust materjalist siinsamas Eestis. (Muide, näiteks Võrus on koguni kaks kingavabrikut: Ritico ja Abris. Tooted on täitsa korralikud ja vastupidavad.)
Tõelisest innovatsioonist saaks rääkida siis, kui tennisetaldu toodetaks siin Eestis taaskasutatud plastmaterjalist ehk nendest pakenditest ja pudelitest, mida osad usinad eestlased küll kokku koguvad, aga mis lõpuks visatakse prügimäel ikka kogu muu sodi sekka.
Eesti rahvusele mõjuks hästi, kui eestlased telliksid laulu- ja tantsupeole ning muudele üritustele minekuks rahvuslikud ja traditsioonilistel meetoditel valmistatud jalatsid Eesti käsitöölistelt või valmistaksid need koguni ise. Sellega pakuksime tööd ja leiba Eesti käsitöölistele ning meie raha ei läheks üksikute ärimeeste ja hiinlaste kätte. Vaat see võiks hoopis olla üha kasvav trend, mitte Hiina kets.
Kutsun kõiki üles "rahvuslikke" Hiina ketse mitte ostma!!!
