teisipäev, 22. jaanuar 2008

Rahvusvaheline väga hea välimusega ja kuradi tarkade naiste päev

Tere,


Täna on Rahvusvaheline Väga Hea Välimusega ja Kuradi Tarkade Naiste Päev,
seega saada see sõnum edasi kellelegi, kes sellele kirjeldusele vastab.
Palun, ära saada seda tagasi mulle, kuna ma juba sain selle ühelt Väga Hea
Välimusega ja Kuradi Targalt Naiselt.
Ja pea meeles seda elumotot:
Elu EI TOHIKS olla teekond hauda eesmärgiga
jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem
külg ees sisse lennata, ðokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes,
keha kasutatud ja kulunud ning karjuda "Issver, milline reis!!!"

esmaspäev, 21. jaanuar 2008

Kudumid barbidele

Minu lapsel veel ühtegi Barbie't pole, kuid kaugel seegi aeg on...
Seepärast panen siia tulevikuks lingi, mille täna leidsin - suur valik kõikvõimalikke kootud riideid barbidele. Äkki läheb mõnel teiselgi vaja.
http://www.stickatillbarbie.se/

kolmapäev, 9. jaanuar 2008

Dilemma. Variatsioon suss

Juhtus selline lugu, et mu üks toasuss läks ootamatult katki ja asemele sigines kiiresti uus sussipaar. Ent teine suss jäi ju terveks ja mind asuski närima küsimus: mida teha terve sussiga? Kas hoida alles ja loota, et mõnest teisest sussipaarist läheb vastasjala suss katki? Või otseloomulikult visata ka terve suss minema, sest mis mõttega träni ikka koju koguda? Aga samas on kodu nagunii kõikvõimalikku träni täis, üks suss kunkus ei võtaks palju ruumi. Kuidas sa ikka terve sussi minema viskad?

Niisiis ootab see täiesti tühine dilemma lahendust ja üksik suss vedeleb kohtupäeva ootel voodi all.

reede, 4. jaanuar 2008

Britney Spears AKs: mida veel?


Sattusin täna vaatama kella kuueseid AK uudiseid ja olin tõsiselt üllatunud, kui teiste seas kõlas teade, et hommikul viidi alko- ja narkojoobes Britney Spears haiglasse. Ja alles seejärel tuli uudis näiteks selle kohta, et täna tõsteti Eestis bensiinihindu. Kusjuures õhtuses põhisaates korrati sama uudist. Minu arvates on uudis Britney Spearsist kõige kollasem uudis, mis üldse olemas olla võib. Seda enam, et muusikaareenil Britney praegu ei kohta. Ja kes ta üldse on? Madonnale jääb kaugelt alla. Koit Toome kohta me miskipärast AKst ei kuule.
Siit ja sealt võib lugeda virinat selle kohta, kuidas ETV on täielikult alla käinud, stageerunud ja kuidas sealt midagi vaadata ei ole. Üht-teist head ju ETVst siiski tuleb: "Ohtlik lend", "Pehmed ja karvased", "Õnne 13", "Kaks takti ette", "Paar", "Pealtnägija". Keegi pole võtnud AKd kritiseerida, mis on ju tõeliselt alla käinud. Siiani on AKd peetud kõikide uudistesaadete etaloniks, nüüd aga on see saade tõsiselt alla käinud. Ka kõvemad tegijad, nagu näiteks Aarne Rannamäe, on AK juurest mujale siirdunud.
Hiljuti viibisin ühel suure kaaluga konverentsil, seda kajastas ka AK. Aga paraku tuli AKst selle konverentsi kohta ainult mingi ministri mulajutt, mis absoluutselt ei haakunud konverentsil käsitletud kaalukate teemadega.

esmaspäev, 31. detsember 2007

Miks mõni naine ei tee käsitööd?


Käsitöö kallal nikerdamise järgi võib naissoo jagada ilusti kaheks: ühed teevad ja suure rõõmuga, teised ei tee ja mõtlevad heegelnõela või kudumisvarda peale ükskõiksuse või külmajudinatega ihul.
Tegelikult mind huvitab tõesti, et miks mõned naised üldse käsitööd ei tee. Neist ma saan aru, kellel näiteks koolis olid käsitööõpetajaga kehvad suhted ja kes lihtsalt sellepärast ei taha selle paha asja peale enam mõeldagi. Aga kõik ülejäänud? Ja palju neid ülejäänusid tegelikult üldse on?
Kõrvalt jälgides olen tähele pannud, et paljud keskealised, kes varem olid osavad käsitöölised, piirduvad nüüdsel ajal ainult mõne rõivaeseme parajaks õmblemisega, kuid on pööranud selja igasugusele heegeldamisele-kudumisele. Mõni on ka välja öelnud, et enam pole ju mõtet teha, kuna kõik on poes saadaval. Võib-olla just seda tüüpi isendid tegidki varem käsitööd lihtsalt sellepärast, et midagi selga-jalga oleks panna ja nauding puudus. Esimesel võimalusel pöörasid nad sukavarrastele selja.
Mina pean tunnistama, et võtan üht-teist aeg-ajalt ette just sellepärast, et näpud sügelevad ja tekib suur tahtmine millegi kallal nikerdada. (Näiteks telekat ei suuda ma niimoodi vaadata, et mingit teist tegevust samal ajal sinna juurde ei tee.) Muidugi võiks ju oma motoorset rahutust ka koristamisega leevendada, kuid jah, osadele meeldib koristada, osad teevad seda häda sunnil.
Aga eriti ahvatlevad on tänapäeval ju kõikvõimalikud lõngapoed, kust ikka vaatab vastu mõni mõnus lõngarullike, mida kohe ei saa ostmata jätta. Emotsioon loeb. Ka kõikvõimalikke õpetusi on täis kogu internet, nii et hakka aga pihta.

pühapäev, 30. detsember 2007

Minu lemmik võitis


Ma ei ole "Kahte takti ette" vaadanud algusest peale - igasugu lauluvõistlusi hakkan vaatama alles siis, kui suvalised suuväänajad on juba koju saadetud -, kuid Margus Vaher jäi mulle silma kohe. Hoidsin ka täna just talle pöialt. Mis seal salata, võtsin isegi ühe telefonikõne, mida ma tavaliselt kunagi ei tee. Ja ma olen väga positiivselt üllatunud, et Margus täna võitiski! Tõesti väga mõnus laulja.
Viimaks ometi on ühe laulu- või lauludevõistluse võitnud see, kes on ka minu favoriit olnud. Igasugu Eurovisioonid panevad enamasti kinni need, keda mina üldse ei eelista, ja lemmikud jäävad teiseks-kolmandaks. Aga kuna "Kahte takti ette" ilmselt õnneks need, kelle lemmiklaul on näiteks "Äike-päike" ei vaata, siis saabki teoks see, et võidavad parimad, mitte ... [ei oska sõnadesse panna seda, milles aru ei saa].
Kuid muidugi olid kõik "Kaks takti" finalistid väga head ning häid jätkus veel esikolmikust väljapoolegi. Jääme ootama uute lauljate uusi etteasteid. Tundub, et eelmise ja selle aasta mõõn Eesti heas muusikas hakkab mööduma.

reede, 28. detsember 2007

Uute suurkujude ootel


Pean tunnistama, et eile Jaan Krossi surmast kuuldes ei tabanud mind ilmatuma suur šokk. On lahkunud üks Eesti suurkuju, pikalt ühiskonnas väga olulist rolli kandnud inimene, kuid paraku tuleb tõdeda, et inimelu sellel kujul siin ilmas ükskord lõpeb ja Jaan Krossile oli antud sisukaid elupäevi rohkem kui paljudele teistele. Võib olla Jumalale tänulik, et ta säilitas oma vaimse erksuse veel kõrges eas.
Jaan Krossi loominguga, pean tunnistama, mul siiani väga sügavat sidet pole olnud. Äkki ta ongi rohkem meeste autor? Koolis tuli läbi lugeda "Keisri hull", omal tahtel telesarjast innustust saanuna lugesin "Wikmani poisse". "Kallid kaasteelised" on mul kodus olemas, raamat on huvitav, kuid millegipärast pooleli jäänud - arvatavasti ikka seetõttu, et mingi aktraktiivsem lugemik parajasti koju ilmus. Ent nüüd plaanin raamatu kindlasti ära lõpetada. Elulood on huvitavad ja neist on alati midagi õppida.
Jaan Krossi viimase ja kõige kauaaegsema abikaasa Ellen Niidu luule on mulle aga väga südamelähedane, täiesti minu stiil. Ja muidugi on igaüks lugenud Niidu "Sipsikut", "Rongisõitu" jne. Jaan Krossi mõju Ellen Niidu loomingus on kahtlemata suur, olgu selleks mõjuks siis kasvõi see, et Ellen ise pidi piirduma lühemate vormidega, et kallis mees saaks end lõppematule romaanide vormimisele pühendada.
Jah, kahju on. Ent iga lahkumisega mõtlen ma alati, et kuna loodus tühja kohta ei salli, siis peavad ju ometi uued suurkujud asemele tulema. Mikk Mikiveri, Kaljo Kiisa, Lennart Meri, Jaan Krossi, Mati Undi jt asemele peab ju ometi keegi tulema. See mõte annab lootust, et varsti on ka noorematest kultuuritegelastest midagi suurt, olulist ja kõikidele rõõmu tegevat sirgumas.

teisipäev, 27. november 2007

Kes tunnistab end halliks hiireks?


Eilsetest arvamusavaldustest selgus, et on palju naisi, kes pole oma koju kodustanud ühtegi küünelakipudelit, kuid muuhulgas toonitasid paljud, et hallid ja hiirekesed nad kindlasti pole.
Ometi me kõik teame, et inimesed, keda võib pidada hallideks hiirteks, täiesti eksisteerivad. Kui hästi läbi mõtleme, siis teab igaüks meist mõnda nimetada.
Küsimus on aga selles, kas leidub ka mõnda inimest, kes oleks nõus tunnistama iseennast halliks hiireks või vähemalt halliks.
Kui ma hakkan nüüd täpsemalt mõtlema nende hallide (hiirte) peale, keda mina tean, siis olen täiesti veendunud, et nemad ise küll ennast hallhiirteks ei peaks. Ja kui ka järele mõtlen, siis tõepoolest, on neil vahel seljas olnud üht-teist värvilistki, hoolimata sellest, et näiteks talvemantlid, kotid, saapad jms on neil alati musta värv ning põhiriietus koosneb mustast ja hallist.
Ja siis veel üks küsimus: kas on inimest, kes ise ennast igavaks peab?
Ja kas leidub inimest, kes oleks nõus tunnistama, et ta on ebaintelligentne (siinkohal ei pea ma silmas neid, kes on oma elus juba nii palju tarkusi omandanud, et mõistavad, kui vähe teadmisi neil tegelikult on)?

esmaspäev, 26. november 2007

Miks mõnel naisel pole ühtegi küünelakki?


Vaat selline küsimus on minus ikka aeg-ajalt tekkinud ja nüüd tõstatus taas seoses selle teemaga blogis Rohesilmne Maailm. Üldiselt on muidugi sellistest naistest, kel ühtegi küünelakki kodus ei ole, harva kuulda. Aga ikkagi ei saa ma aru, kuidas on võimalik naisterahvana mitte ühtegi, isegi mitte läbipaistvat tugevdavat küünelakki omada? Kusjuures ma üldse ei iroonitse ega taha väita, et need naised oleks justkui mingil moel ebanormaalsed. Eelkõige huvitab mind, kas seesuguste naiste ajuaparaat on miskitmoodi teistsugune kui ülejäänutel.
Sellest, miks kõigil naistel geelküüsi pole, saan ma aru küll. Kusjuures olen täiesti veendunud, et meelsasti kannaksid neid palju rohkemad, kui seda tegelikult teevad. Paljudel lihtsalt ei ole aega või viitsimist nii tihti salongides käia.
Nii palju kui ma küünelakipudelituid naisi silmast silma näinud olen, on nad hallid kujud, kannavadki üldjuhul halli ja musta, soeng on alati lühike. Need naised ju ometi on ülejäänutega võrreldes alternatiivsed. Või ei? Aga äkki on nad hoopis überintelligentsed?

pühapäev, 25. november 2007

Olgu see vabadussammas milline tahes

Juhtusin reede õhtul nägema Rannamäe saadet "Vabariigi kodanikud", kus seekord arutleti vabadussamba üle. Saade on minu meelest väga hea, nii palju kui seda vaadata on olnud võimalust.

Mulle tundub, et selle ühe järjekordse samba üle käib mõttetu vaidlus. Kogu Tallinn on kõikvõimalikke koledusi täis topitud (ilusat on muidugi kapalju), mis siis see üks sammas nüüd? Pealegi asub see tõesti kuskil Tallinnas ning vajadusel võib sinna kohta sattumist lihtsalt vältida.

Mis seal üldse vahet on, milline see sammas on. Pandi näiteks Estonia mälestusmärk püsti? Kas see on siis ilus? Ei ole ju. Pealegi ei usu ma üldse, et neid, kes Vabadussõjas kord võitlesid, see ausammas kuidagi morjendab. Nii nagu ka ükski eesti ema ei tunne tänutunnet selle eest, et üks hull tahab Rõugesse varsti Eesti Ema sammast püstitada.

Ja pealegi küsin ma, et kus olid ilu eest võitlejad siis, kui see peldikuseintega kaubamaja keset Tartu linna püsti panna. Muidugi ma käin seal kaubamajas, aga tegeliklult kujutab see endast tõsist õudust. Ole kui tolerantne tahes, ikka ei taha see kuidagi meeldima hakata. Ja kui keegi tuleb ütlema, et Tartu Vanemuise maja ka kunagi laideti, kuid praegu meeldib kõigile, siis ma ei taha sellist juttu kuulda. Vanemuise maja on ka tõeliselt kole ehitis ning Jumal tänatud, et nad vana ja ilusa maja ikka alles taipasid jätta.

laupäev, 24. november 2007

Meid ei tahetagi Tallinnasse



Tallinnas oli teatavasti mõnda aega tagasi miskine visioonikonverents. Ekspressi vahendusel (ega ma muidu küll vabatahtlikult Tallinna viljakasse visioonikonverentsi ei süveneks) jõudis minuni seisukoht Tallinna tuleviku kohta:
"Las olla Võru piirini ulatav ilus roheline linn." (Tõnis Palts)
Ja nüüd ma tahaks küsida, et mis on Võrus siis nii halba, et meid Tallinnasse ei taheta? Miks lõpeb jumalik Tallinn otse meie õue taga? Miks Tartu, Elva, Viljandi, Põltsamaa ja Paide sobivad Paltsule, Võru - vähest aega isegi Eesti pealinnana tegutsenu - välja peab jääma?
Aga no hästi, eks meie siis liitume Riiaga, kui kilulinnale ei kõlba. Ongi suurem, soojem ja uhkem linn.