Kolmapäev, 10. november 2010

Küsimused, mis minus täna taaskord võimendusid

Mispärast tuleb mu elus ette keerulisi situatsioone, mis on seotud erinevate inimeste isepäraste iseloomude ja maailmavaadetega - inimfaktoriga - selle kõige raskema faktoriga? Kas ma otsin neid olukordi ise?
Kas need on õppetunnid käesolevaks eluks? Tahaks uskuda, et on ja ma omandan üha rohkem kogemusi, kuidas kõik inimesed on rahul seal, kus vahelüliks olen mina.

Kas on see hoopis õppetundide kaudu kasvamine järgmiseks eluks? Või on see eelmises elus tegemata jäetu järeleõppimine? Kas ma üldse usun, et on olemas eelmised ja järgmised elud, või arvan ma, et igaühe elu on kordumatu ja lõplik või igavene?

Kas õhin on kahjulik? Kas parem on mitte tegutseda ja vaikida, kui midagi teha ja ennast üha avada?
Avali, nagu olen, ja samas ka suletud. Võib-olla mõistatuslik, võib-olla liigagi triviaalselt läbinähtav. Teiste jaoks ehk läbinähtav, enda jaoks jätkuvalt mõistatus. Enda jaoks üha uute ja uute üllatuste kaev.

Kas mind ennast panevad iseenda puhul üllatuma ja ühe uuesti endas peituvat kogema geenid? Geenid, mis on saadud paljudelt värvikatelt esivanematelt põhjast ja lõunast? Kas olen iseenda jaoks nii eriline, justkui teiste arvates tavanägemusele mittevastav just sellepärast, et minu sees toimub minust endast mittesõltuv põhja ja lõuna geenide kokkupõrge?

Kas mõningad asjad, mida mõnel päeval korraga koguneb ritta liiga palju, tulevad sellest, et ma olen halb inimene? Kas see on karistus millegi eest või hoopis ettemaks?