Halloween

Halloweeni ma ei tähista, kuid ei kutsu ka kedagi üles seda boikoteerima. Küll asjad ükskord niisamagi paika loksuvad ja inimesed mõistavad, et halloweeniga on eestlastel sama vähe pistmist kui pingviinil Aafrikaga. Ent kui keegi mu ukse taha peaks tulema sellise mageda lausega, nagu "Komm või pomm", siis ütlen väga sõbralikult, et palun tulge mardipäeval tagasi.

Sügisene mürareostus

Küllap pole ma ainus, kes on oma pahameeleks täheldanud, et tänapäeva koristustöölised ei oska käsitseda enam sellist tööriista nagu reha. Selle asemel on välja toodud hirmsasti undavad puhurid, millega üritatakse lehti hunnikutesse puhuda.
Tulin täna lapsega Võru beebikoolist ja kuna ilm oli hea (+9 kraadi), otsustasin lapsega tunnikese või pool kesklinna "pargis" mänguväljakul aega veeta. Samal ajal oli kolm Pesumatit ametis ühelt imepisikeselt murulapikeselt sügislehtede kokku ajamisega. Müra oli nii valju, et lapsega polnud võimalik rääkida, niisamuti ka mänguväljakule tulnud tuttavaga.
Peale puhuri liikus ringi ka mingi masin - ilmselt murutraktor, millele oli kinnitatud taha riidest korv. Sellega üritati samuti lehti kokku saada ja seda kõike ühel väga pisikesel murulapil. Mingi osa lehti suutis masin üles rookida, ülejäänud jäid ikka maha. Meie tulles nad puhusid, meie lahkudes ei paistnud tööle veel kaugeltki mitte lõppu tulevat.
Ma ei saa aru, mis lolli mängimine nüüd siis lahti on läinud? Kas tõesti enam ei püsi inimestel rehagi käes? Selle ajaga, mis nad seal puhuriga jahmerdasid ja naftat kulutasid, oleks ammu kõik lehed kokku riisutud olnud. Kui arvestada, kui suurt müra see puhur tekitab, siis võib ka arvata, millist ebameeldivat vibratsiooni see masin inimese käes tekitab. Kas selline mürareostus väidetavas puhketsoonis on ikka aktsepteeritav?

Ausalt alasti

Maire Aunaste "Mitte ainult meestest", 2009

Maire Aunaste on üks väheseid eetlasi, kes on aastate jooksul julgelt ennast rahva ees alasti kiskunud. Seda muidugi ülekantud tähenduses. Mulle sellised inimesed väga meeldivad ja nende inimeste raamatuid tasub lugeda erinevalt näiteks mõnest muust viimastel aastatel ilmunud biograafiast, mida lugedes taipad igal leheküljel, kui palju on tegelikult ütlemata jäetud. Elu on õpetanud mind hindama inimeste siirust.
Maire mulle meeldib, sest ta on väga inimlik inimene. Ta ei salga oma vigu ja oskab olla enesekriitiline. Maire tunnistab ausalt, et läks 1986. aastal Viru hotelli soomlase Jorma tuppa sellepärast, et saada omale ahvatlevaid riidehilpe.
Kirjutada oskab ta hästi ja raamatusse on ta üles tähendanud huvitava ja kõneka valiku oma elu seikadest alates sellest, kuidas ta maal suvesid veetis, Viljandi kultuurikooli läks ning kuidas temasse armus Kreeta mees Andreas - ainus mees, kes Maire arvates temast tõeliselt sisse võetud on olnud. Kogu seda värvikat memuaarimaali raamistab aga vaikse hotelli otsinguteseeria kaugel Tais.
Kindlasti võivad paljudele huvi pakkuda Maire arvukad meessuhted. Mina nende üle seda raamatut kätte võttes ei janunenud. Küll aga tuli mul pärast lugemise lõpetamist veenduda, et vaat meestega küll Mairel elus vedanud ei ole. Võib ka olla, et ta on valinud neid valesti, kuid seda järeldust raamatu põhjal teha ei saa. Kurb oli ka lugeda nende arvukate inimeste saatuse kohta, kellega Mairel elutee on mingit moodi ristunud. Uskumatu, et üks inimene on olnud tunnistajaks nii paljude kurvale saatusele, kuid ise on ta samadest oludest ikkagi võitjana välja tulnud.
Mind hämmastas ka Maire söakus ja kiire otsustusvõime suurte muudatuste tegemisel oma elus. Küll läks ta 16aastaselt Viljandi kultuurikooli, küll sama vanalt Leetu saabaste järele, küll noore tüdrukuna teise ilma otsa Tšeljabinskisse tehasesse kontimurdvale tööle, küll hilisemas eas USAsse. Kui kogu seda süžeed jälgida, jääb mulje, et kodutunne ei ole Mairel eriti välja arenenud. Enamik inimesi ilmselt ei suudaks ühiselamuski elada, eriti kui tuleb olla tunnistajaks sealsetele mõrvadele.
Kui küsida, kas soovitan seda raamatut lugeda, siis mina igal juhul soovitan küll.

Esimene kohtumine Juha Vuorineniga

Ühel päeval hakkas mulle raamatukogu uudiskirjanduse riiulil silma Juha Vuorineni (s 1967) raamat "Kristiani noorusaastad". Ausalt öeldes oli mul juba ammu plaanis tutvust teha kirjanikuga, kellele Soomes suisa kultuskirjaniku tiitel on omistatud.
"Kristiani nooruaastad" on Vuorise eesti keeles ilmunud teostest viies ja viimane. Kronoloogiast lähtudes tulekski seda ehk esimesena lugeda, sest nagu ma aru saan, räägivad ka ülejäänud raamatud seksi- ja napsuhuvilisest Kristianist, kuigi seal ei ole Kristian enam peategelane. Noorusaastate raamatus on ülekaalus huvi seksi järele, kangema kraami kõrist alla laskmisega näeb seal vaeva hoopis Kristiani isa.
Mõnes mõtte on raamat üsna vaimukas ja kirjeldab üsna hästi teatud tüüpi soomlasi. Nii nagu käitub Kristiani isa Otto Pesonen Kanaari saarel, nii peab stereotüübi kohaselt end Eestis üleval palju ülekaalulisi soomlasi, kuid ega paljude eestlastegi puhul rämedusest, roppustest ja ebaviisakustest puudu tule. Pool raamatust, mis jutustab Kanaaride reisist, kõnelebki ju pigem Kristiani isast kui noormehest ise ja see teeb selle raamatu üpris hüplikuks. Algus ja lõpp on aga hoopis teisest vallast. Kui muidu on raamatus küllalt palju elulist (need teavad omast käest, kes noored poisid on olnud), siis lõpuosa on küll ausalt öeldes absurdne: ei usu ikka küll, et süütuse kaotamise ööl on üks noormees võimeline tütarlapse rinnad nii ära imema, et ta vajab järgmisel päeval arstiabi. Muidu aga meeldib mulle just selle raamatu ajaline taust. Huvitav on lugeda, milline oli tollal noortemood ja lemmikmuusika. Lahti sinisest õlust lugedes kangastus silme ette pilt Eesti noormeeste 80ndate lõpu õllepurkide kollektsioonidest jne.
Kas raamat meeldib või ei meeldi, selle otsustab lõppkokkuvõttes lugeja taluvusetase. Roppusearmastajatele on see kindlasti maiuspala, siivsamad ilmselt tahaksid nii mõneski kohas öökida ja jätaksid raamatu pooleli. Kaur Kender on minu meelest igal juhul hullem.
Kuna Soome kirjanikud mulle üldiselt sümpatiseerivad, siis ilmselt loen tulevikus ka mõne muu Vuorineni teose läbi, kuid koju ma neid ostma kindlasti ei hakka.

Muide, Juha Vuorinenil on olemas ka blogi: http://www.metrolive.fi/blogit/eldictador/ ja seal saab tutvuda mehe sündsama poolega.

Majoneesi-, hapukoore- ja kastme-eestlased

Kui suur osa maailmast ei kujuta ette peaaegu ühtegi rooga ilma oliiviõlita (või poslamaslata), siis eestlased jagunevad laias laastus kaheks: külma kastme eestlasteks ja sooja kastme eestlasteks.

Külma kastme eestlased jaotuvad omakorda kahte lehte: majoneesisõbrad ja hapukooretarbijad.

Suur hulk eestlasi ei näe hapukoorevabadel söögiaktidel mingit mõtet. Hapukoort pannakse kõikvõimalikesse salatitesse (eriti aga tomati-kurgisalatisse) ning pigistatakse keedetud kartuli peale. Muidugi ei puudu hapukoor ka ahjus küpsevalt kapsarullilt või pannil särisevalt praekanalt.

Hapukooreinimesed ei mõista, kuidas on võimalik, et osad inimesed suskavad hapukoore asemel toitudesse sellist e-ainetest kubisevat jälkust nagu majonees. Aga majoneesiinimesed teavad, et majonees sobib absoluutselt iga toidu sisse, näiteks salatisse või peedisalatisse ja muidugi ka keedu- või praekartuli peale, sest majoneesil on ikka maitset. Majonees rikastab iga toitu, sellel on iseloomu, see muudab roa nüansirikkamaks. Majonees ei ole selline lääge, hapu ja ääretult kaloririkas möks nagu hapukoor.

Kolmas osa eestlasi - kastme-eestlased ehk mõnes kõnepruugis ka soustieestlased - ei mõista üldse inimesi, kes söövad kartulit hapukoorega ja on nii ebakorralikud ehk siis teisisõnu, olgem ausad, ütelgem otse välja - nii laisad, et ei valmistagi kastet ehk sooja jahukastet. Soe jahukaste on ainus asi, millega keedukartulit süüa sobib. Majoneesi olemasolust ei tea kastme-eestlased üleüldse midagi ja ärge palun minge neid sellise õudusega ka hirmutama. Et lõpuni tõele truuks jääda, tuleb tunnistada, et erinevalt majoneesist kasutavad kastme-eestlased siiski ka hapukoort, sest tomati-kurgisalat ilma hapukooreta ei tuleks kõne allagi. Vastasel juhul poleks see lihtsalt piisavalt rammus ja võib tekkida oht, et kõtuke ei saagi täis ja mis siis saab, kui kõht tühjaks jääb, selle peale ei taha mitte mõeldagi. Igasse päeva kuulugu soe toit ja küllaldane kaloraaž!

Majoneesi-Jaani tõeline kokkuhoid

Et majoneesiteemadele juba kord laskusime, ei saa jätta valeloori ka selliste inimeste peale, nagu seda on meie austatud rahvaesindaja Jaan Kundla, Riigikogu liige, endine keskerakondlane. Eesti ajakirjanduses on palju lõõbitud Kundla üle, kes ostis bensukast riigi raha eest majoneesi ning hiljem märkis, et seda läks tarvis kohtumisel valijatega. Tõde on see, et Jaan tõesti ostis majoneesi ja tõesti ka võttis selle kohtumisele valijatega kaasa. Nimelt läks ta kohtuma naispensionäridega ühele pensionäride peole. Tädikesed olid hakkinud oma materjalist juba kartulisalati valmis, puudu jäi veel majonees ning seda Jaan Kundla ostiski selle asemel, et kulutada Paide Maksimarketis riigi raha mitmele kilole kallile ja ebausaldusväärse maitsega poekartulisalatile.

Väga häid eesti raamatuid

Tasapisi hakkavad mulle head eesti raamatud meelde tulema.
Näiteks tuletati mulle meelde Mati Undi "Sügisballi", mida esimest korda lugesin 2000. aastal ülikooli esimesel kursusel valikainena võetud 4 AP-se Rein Veidemanni eesti kirjanduse aine raames. Eelkõige vaimustas mind toona Undi erudeeritus. Nagu selgus, võib seda raamatut julgelt teist kordagi lugeda, veendusin eelmisel nädalal.
Nii et palun jätkake huvitavate ja lõpuni kaasa haaravate raamatute nimekirja. Mina panen siia need, mis kohe hetkel meelde tulid. Kuid palun ärge lisage siia "Tõde ja õigust".

1. Mati Unt "Sügisball"
2. Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"
3. Andrus Kivirähk "Rehepapp ehk november"
4. Jan Beltrán "La mala vida ehk neetud elu"

Jan Beltránist Võrumaa Teatajas

Kuna Võrumaa Teataja ei olnud isegi pärast korduvat nurumist nõus seda artiklit veebileheküjele üles panema, siis olen sunnitud selle avaldama siin ehk alternatiivkanalis. Jumal tänatud, et blogid on olemas. Siit saate menuki autori kohta rohkem teada ja muidugi ka romaanist "La mala vida ehk neetud elu".
Klõpsa pildil suuremalt nägemiseks!

"Puhastuse" ja "La mala vida..." sarnasused

Sofi Oksaneni Eesti ajaloo ainetel põhinev romaan "Puhastus" on tuttav juba paljudele, ent Võrumaal Antslas sündinud ja praegu Hispaanias elava Jan Beltráni (varjunimi) tõsieluromaan "La mala vida ehk neetud elu" ilmselt veel mitte, sest raamat jõudis alles hiljaaegu müügile ja pole veel palju vastukaja jõudnud saada. Olgu öeldud, et tegu on minu teada esimese eesti autori teosega, kus nii põhjalikult homoseksuaalide elu kajastatakse. Mul õnnestus see raamat otse autorilt ja toimetaja Oliverilt otse oma postkasti saada, on juba läbi loetud ning soovitan julgelt ka teistele. "La mala vidast..." tuleb mu blogis veel põhjalikumalt juttu, kuid nende kahe raamatu peale mõtlema hakates leidsin neis üksjagu sarnasusi:

1. Mõlema autoriteks on Eesti juurtega inimesed, kuid mõlemad elavad välismaal. Tekib küsimus, kas inimene peabki elama väljaspool Eestit selleks, et hea raamat sünniks. (Soovitage algusest lõpuni huvitavaid eesti autorite raamatuid! - mõningaid tean muidugi ka ise.)

2. Mõlemad raamatud on algusest lõpuni kaasa haaravad, igavaid momente peaaegu et ei tekigi. 

3. Mõlema lõpp läheb eriti "kuumaks" ning finaalis tabab mõningaid tegelasi ootamatult surm. Kuigi mõned tegelased kannatavad ebaõiglase ülekohtu all, lõpetavad head hästi ja pahad halvasti.

4. Mõlemad raamatud on ladusa keelega ning täis värvikaid väljendeid. Mõlemas leidub ka palju roppusi (mõlemad sisaldavad ka seksuaalstseene). 

5. Mõlemad käsitlevad aegu Eesti ajaloos.

6. Mõlemas romaanis on ka kohad, mis pisarad välja meelitavad. Ning mõlemast saame lugeda, kui ebaõiglaselt võib kohelda inimest a) oma lähedane sugulane, b) valitsev võim.

7. Mõlemat raamatut julgen soojalt soovitada. Kes soovib, saab minu käest laenata.

Boikott ilmajaamale!

Mäletan juba varasest lapsepõlvest, kuidas Urmas Ott õhtul AK-s teatas, et homme sajab lausvihma, kuid järgmine päev oli niivõrd päikseline, et me läksime kogu lasteaiaga Võsu randa.
Rohkem kui 20 aastat hiljem ei ole ilmateate usaldusväärsus mitte grammigi paranenud. Eile ütles AK ilmaneiu veendunult, et homme ehk siis täna tuleb mõnus rannailm. Paraku aga äratas mind hommikul pekslev vihm vastu aknaid ja müristamine. Praegu on sooja kõigest 16 kraadi. Plaan oli minna täna randa, kuid võta näpust.
Nali on veel see, et esmaspäeval sai räägitud, et mõelda vaid, juba reedeks lubas ilmateade vihma. Tegelikult aga tuli tohutu vihm alla juba teisipäeval.
Mööda panevad nii ilmaennustajad kui ka riiklikult doteeritav ilmajaam. Mu äi tegeleb ilmaennustamisega. Hiljuti kordas Kanal 2 tema kuuajatagust kuiva ilma lubanud ennustust ning sinna kõrvale siis seda, mis tegelikult toimus ehk suuri vihmasadusid ja mõningaid üleujutusi. Kõik see kokku paistis vanainimese mõnitamisena. Seda aga küll Kanal 2 tähele ei pane, et nende ilmaneiud kostitavad vaatajaid samuti päevast päeva valeinformatsiooniga. Kui ilmaennustajad ennustavad täiesti tasuta, siis ilmateatajad saavad oma "töö" eest palka.
Lõpetagem ükskord see rahva lollitamine!

Öökullid

Shabby chic owls (eesti keelde raske otse tõlkida).

Idee ja õpetus ajakirjast Create & Decorate, june 2009.

Ja mitte üks tont ei pääse edasi

Vastseliina maarahva laadal näitasid setod või võrokesed - neid kipub seal Vastseliinas pooleks olema - nutikust üles, kuidas takistada kiirelt ja kergesti autode edasipääsu ebasoovitavasse kohta. Ei mingeid linte või kraanadega barjäärikivide paika tõstmist - lihtne ja loogiline. 

Nutikad olid ka need, nende seas siis ka meie, kes oskasid laadale läheneda just seda teed mööda, mis pildil näha. Lõputus autodevoolus kilomeetreid enne Vastseliinat kihutas meist mööda küll üks hiiglaslik Bemm, kuid olen kindel, et jõudsime sellest siiski oluliselt varem pärale.