"Minu Ameerika" - täiesti loetav raamat

Sel nädalal sattusin Rakvere uude raamatupoodi - Tammeri raamatuäri - (eelmine turuplatsil asunud raamatupood pandi kevadel teatavasti kinni, kuna sinna tuli asemele pank!) ja mul oli kindel soov omale uus raamat osta. Tahtsin Tammerile näidata sellega sügavat poolehoidu.
Kõigepealt sai ühe raamatu omale laps, siis võtsin veel kenasti kujundatud Marie Underi "Laternaks mu enda süda" (avastasin hiljaaegu, et palju parem on lugeda õhukesi luulekogusid, kus on tehtud valik paremikust, kui et lapata läbi hiiglaslikke koondkogusid ja otsida rosinaid).
Lõpuks oli mul kindel veendumus valida veel üks teos Eesti autoritelt? Aga mida võtta? Millegipärast ei haara minu käsi näiteks Kerttu Rakke "Küpsiseparadiisi" järele, vähemalt ei taha ma omale seda koduriiulile igaveseks seisma. (Kui keegi seda siin loeb, siis palun soovitage mõnda head viimasel ajal välja tulnud eesti raamatut!) Olin varem mõelnud, et Epp Petrone "Minu Ameerikat" ma omale ka koju ostma ei hakka, sest olen olnud kaua tema blogi igapäevane lugeja. Kuid eneselegi ootamatult ostsin Epu raamatukese siiski ära. Sellega soovisin ühtlasi avaldada poolehoidu temale kui usinale ja avameelsele blogijale.
Juba järgmiseks õhtuks oli mul raamat läbi loetud. See läks tõesti kiiresti. Algus oli igavavõitu: esimest korda neid tekste blogist lugedes olid nad huvitavamad. Aga lõpupoole muutus raamat paeluvamaks. Eriti köitsid mind lood "Mis juhtub, kui eksida tuletõrje-eeskirjade vastu", "Nemad olid seal... Eestlased ja 9-11" ja "Teekond tagasi Ameerikasse". Ma oleksin oodanud, et raamatusse oleks olnud kätketud ka Epu roheliseks kasvamise lugu, just USA taustal oleks tahtnud seda lugeda. Raamat on igal juhul täiesti loetav. Nii et kes tahab, võib minult laenata. Küll aga tundus mulle mõnes kohas, et tekst on toimetamata, olgugi et keelt on kohendanud Helju Vals.