teisipäev, 15. detsember 2009

Vello Vikerkaarel pole ei lühike ega pikk jutt sitt

Vello Vikerkaar "Pikk jutt, sitt jutt". Kogutud lühijutud. Eesti Ekspressi Kirjastus 2009

Läinud nädala lõpus otsisin koduavarustest välja poolelioleva Vello Vikerkaare jutukogu "Pikk jutt, sitt jutt", sest raamatukogu visiteerides manitseti mind see kiiresti tagasi tooma, kuna lugeda soovijaid pidavat olema palju. Pooleli ei jäänud raamat mitte igavuse pärast, vaid seetõttu, et lugesin vahepeal teoseid, mida arvustasin raamatumaailm.ee-le.
Tõtt öelda polnud ma enne selle raamatu lugemist üldse kindel, kas Vello Vikerkaar päriselt eksisteerib. Sama küsimuse juurde on jäänud pidama ka mõni mu tuttav. Ma poleks nagu varem kuulnud, et Eestis kedagi Vikerkaare-nimelist elaks. Ka Ekspress Hotline ühtegi avalikku Vikerkaarest telefoninumbriomanikku välja ei raalinud. Veel meenub mulle kunagi agaralt vaadatud Austraalia telesari "Kodus ja Võõrsil", kus oli tegelane nimega Joey, kes oli üles kasvanud hipikommuunis. Kui selgus, et Joey perekonnanimi on Vikerkaar, siis hirnusid kõik selle peale, sest sellise nime olemasolu oli nende arvates võimatu. Niisiis usun ma, et Vello Vikerkaare näol on tegu pseudonüümiga, kuid mees ise eksisteerib küll. Ilmselt aga ei näe ta küll selline välja, nagu kolumnide juures oleval fotol.

Olen olnud Vikerkaare kolumnide suur austaja siis, kui need Eesti Ekspressis ilmusid. Nüüd, kui need Postimehes avalduvad, ei satu ma neile eriti peale, sest laupäevane leht läheb tavaliselt enne kaduma, kui mina selleni jõuan. Vikerkaare tähelepanekud Eesti elu ja inimeste kohta on paeluvad ja terased, lauseseadmised vahvad. Mulle meeldib, et ta ei tee oma naist Liinat maha, vaid Liina jääb alati arukaks ja tegusaks eesti naiseks. Liinast on jäänud raamatu põhjal väga hea mulje.

Kõige rohkem läksid hinge aga raamatu lõpuosas olevad kaks pikka juttu "Vaikiv mees Prangli saarel" ja "Rännukoer Mundo". Ma rõhutan, need läksid tõesti hinge, mitte ei olnud lihtsalt huvitavad. Lugesin need ühe jutiga lõpuni, kuigi tegelikult oleksin pidanud tol kellaajal juba magama. Ma ütleks isegi, et pikad jutud olid tunduvalt paremad kui lühemad kolumnid, neis oli dünaamikat, kohati poeetilisust ja avarapilgulist maailmavaadet. Just nagu nauditav magustoit pärast argist einet.

neljapäev, 10. detsember 2009

Jamie Magazine


Olen jätkuvalt Jamie Oliveri fänn, kuigi annan endale aru, et tema ümber on ehitatud tohutu tööstus. No ja mis siis, telekast olen teda ju siiani tasuta näinud, raamatu "Jamie Itaalia" sain kingituseks. Tema ideed on tõesti kasutamiskõlblikud, lihtsad ja nakkavad.
Täna avastasin Võrus müügil Jamie ajakirja "Jamie Magazine" (hind 105 kr) - 140 lehekülge, 170 retsepti. Täitsa ime, et sellised väljaanded on suisa väikelinna toidupoodides müügil.
Alguses olin küll ajakirja suhtes skeptiline, aga olles selle lugemata läbi lapanud, hakkas kohe silma hulk häid ideid - näiteks üks kingituseidee: võta üks ilus purk ja laota sinna kihiti küpsiste tegemiseks vajalikud kuivained, purgisuu ümber kinnitada silt valmistamisõpetusega ja kirjaga "Söö mind". Retsept oli ka muidugi juures.
Ajakirjast võib leida ka üsna leidlikke kujunduselemente. Näiteks saab sealt välja rebida kuu menüü retseptidega igaks päevaks.
Jamiet ennast on muidugi ajakirjas hästi palju, aga las olla. Inimesed ju armastavad teda.
Nii et jah, kui Jamie Oliveri ümber on kommertstööstus, siis miks ka mitte, kui see inimesi inspireerib ja innustab.
Muide, ajakirja saab Eestis omale ka koju tellida siit.

teisipäev, 8. detsember 2009

Rännates Euroopa vaeseimasse riiki

Marje Aksli "Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis", Petrone Print 2008


Kui osalesin Petrone Prindi blogikampaanias, otsustasin valida auhinnaks just Minu-sarja Moldova raamatu, sest tegu on riigiga, mis tundub küll põnev, kuid kuhu ma ilmselt mitte kunagi ei satu. Ja nagu raamatust lugeda võis, ei tee Moldova hunnitu bürokraatiasüsteem turistidele oma riiki sisenemist ka kergemaks. Mis seal siis imestada, et riik on vaeseim Euroopas.
Mõnus oli Moldovas ära käia ja selle riigi kohta rohkem teada saada. Moldova alla kuuluvates Gagauusias ja Transnistrias nii mõnus polnud, kuid silmaringi laiendav küll. Siin raamatus oleksin hirmsasti tahtnud näha ka kaarti Moldova ja selle ümber paiknevate riikide kohta, siis oleks olnud pilt selgem kohe lugemise ajal. Nüüd tuleb atlas välja otsida.
Ega ma Moldovast varem suurt muud ei teadnudki, kui et tegu on korraliku veinitootjamaaga ning meeles on ka üks Moldova Eurovisooni laul.
Kurb oli teada saada, et moldovlased ei austa absoluutselt oma riiki, et ligi poolteist miljonit moldovlast on emigreerunud ja ülejäänud kolmest miljonist soovib veel pool kodumaalt lahkuda. Valitsevad endiselt kommunistid ja rahvas elab tohutus vaesuses. Vaesus ei olegi alati emigreerumise põhipõhjus. Üks põhjuseid on ka see, et inimesed armastavad seal üksteisele kaikaid kodaratesse loopida. Isegi lapsekäruga teenindusasutusse sisenemist või rasedal WC kasutamist püütakse iga hinna eest takistada.

Hakkaja Marje pingutab omalt poolt kõvasti, et moldovlaste elu kuidagigi paremaks muuta. Suurim saavutus on pereplaneerijate veebisaidi loomine ja mitmete professionaalide otsimine, kes saidile artikleid kirjutavad. Ent ridade vahelt on tunda ka autori üleolekut Moldova suhtes. Moldovlastest peab ta lugu, Moldovast eriti mitte. Ilmselt annab oma panuse Marje kogemustesse ka tõik, et oma lapsepõlve on ta veetnud praegusele Moldovale väga sarnasel Kohtla-Järvel.
Aga ega seal Moldovas kõik väga kole ka ei ole. Selles mõttes oli hea, et lisatud oli ka fotosid ning sai näha näiteks muinasjutulist talvist Narnia metsa, mosaiikidega kaunistatud bussiootepaviljone või maastikku päevalillede ja hobuvankriga Põhja-Moldovas.
Lõpuks on Marje Aksli õnnelik, et "sitasest, vabandust, Chisinaust" lõpuks minema saab. "...hakkab tunduma, et ühed ja samad inimesed on selle lagu ja pehastumise ohvrid, kuid samas ka selle põhjustajad."
Nüüd kui see raamat läbi on loetud, võib kergemalt ohata ja tsiteerida Ivari Padarit: "Eesti on väga normaalne maa."
Raamatut lugedes on aga tunda, et ajaline distants Moldova-kogemuste ja raamatu kirjutamise vahel on liiga suur - ligi viis aastat. Hetkeemotsioone ja vahetust jääb väheks. Lõpuosas oleksin ka soovitanud kõik poliitikateemalised lood üheks peatükiks koondada, sest inimesele, kes asjas sees pole, jäid need kuivaks.
Kivi tuleb paraku visata seekord toimetaja kapsaaeda, sest jääb mulje, et raamat oleks justkui toimetamata, tekst on vahepeal konarlik, kuigi on aru saada, et tekstiga on kirjutaja palju vaeva näinud. Peale kõige muu leidus ka liiga palju lauseid, kus üks ja sama sõna asus lauses kahes kohas.

pühapäev, 29. november 2009

1. gripiküsimus: kui kaua elab gripiviirus esemetel?

(Sea)gripp ja muud viirused küll möllavad, kuid paratamatult tuleb mõningaid asju toimetada ka väljaspool kodu turvalisi seinu. Paratamatult tuleb aeg-ajalt käia ka toidupoes kraami toomas. Ja siit tulebki küsimus: kui kaua püsivad viirused asjadel, mida me poest koju toome ja mille peale on ilmselt nii mõnigi viirusesse nakatunu peale köhinud-aevastanud? Mitte mingil juhul ei saa lapse kätte anda kohe poest toodud kohukest või jogurtit.
Vastuse leidsin tervisekaitse koduleheküljelt:

Gripiviiruse säilivus väliskeskkonnas:
  • kõvadel pindadel – 24-48 tundi, 
  • poorsetel materjalidel (riided, paber) – 8-12 tundi,
  • niisketel ja märgadel pindadel pikeneb gripiviiruse säilimine kuni 72 tunnini,
  • viirusega saastunud kätel – kuni 5 min; massiivsel saastumisel kuni 3 tunnini. 
Allikas: Tervisekaitseinspektsioon

reede, 27. november 2009

Lastekaitsemaailm vajab kaitset oma Herman Simmide eest

Pedofiiliks osutunud lastekaitsja Kaur Hanson on lastekaitsemaailma Herman Simm. Mõlemad said pikka aega oma kuritegusid toimetada õilsa töö varjus. Vahe on aga kahe mehe puhul selles, et kui ühte on pidevalt kontrollitud vähemalt viie riigi julgeolekuorganite poolt, siis teist ehk uudispedofiili Hansonit on avalikkus võtnud vastu avasüli.
Kapo kontrollib vahetpidamata inimesi, kes tegelevad riigisaladuse ja muude oluliste riigi julgeolekut puudutavate teemadega. Kapo ülesanne on valimatult kõiki kõiges kahtlustada.
Kes aga kaitseb laste julgeolekut? Nagu selgub, lastekaitse meie lapsi paraku tegelikkuses 100 protsenti ei kaitse.
Psühholoog Andres Pulver ütleb eilses Eesti Ekspressis, et kui kõiki lasteaia-õpetajaid, lastekaitsetöötajaid jt kahtlustama hakkaks, tähendaks see üleüldise paranoilise maailmapildi tekkimist. Kui see mõte nüüd näiteks kapole üle kanda, siis ongi kapo paranoiaorganisatsioon. On's selles midagi halba? Pigem peaks ka kapo oma tööd tõhustama.
Mina leian, et tuleks siiski rohkem hoida silma peal inimestel, kes tegelevad lastega. Näiteks peaksid põhjaliku taustakontrolli  läbima need, kes pakuvad ennast vabatahtlikena laagritesse kasvatajateks. Praegu näikse küll nii olevat, et kõik vabatahtlikud heategijad võetakse kahel käel vastu ega tunta huvi, missuguste inimestega on tegelikult tegu. Heategevus on salasõna, mis avab kõik uksed.
Lapse elu ja psüühika on tõsised asjad ja ühelt inimeselt ei tohi mitte keegi võtta võimalust saada täisväärtuslikuks täiskasvanuks.

kolmapäev, 25. november 2009

Vikerkaar hilja novembris


Võrus ilmutas end täna üsna unikaalne nähtus - vikerkaar peaaegu et talvel ehk meie riigi igavesel sügisel. Kuupäevaks 25. november ja välitermomeeter näitab kuut soojakraadi.

neljapäev, 5. november 2009

Armsad Neeme Plutuse sõbrad, tuttavad ja austajad!


Kahjuks lõppes Neeme Plutuse (1972-2009) elutee siin ilmas ebaõiglaselt vara ja tal jäi täitmata kaks suurt unistust: anda välja oma teine autoriplaat ja oma luuleraamat. Esimene unistus on tänu headele muusikutest sõpradele kohe-kohe täitumas, teise unistuse täitmiseks vajame teie abi.
Neeme luuleraamatu väljaandmise on võtnud oma südameasjaks Neeme sõbrad luuleklubist Eos. Raamatu pealkirja jõudis Neeme juba ise välja mõelda. Selleks on „Päikesepistesonaat“.
Raamatusse on valitud üle 100 Neeme parima luuletuse, valikut on aidanud teha Neeme sõber, toimetaja Meelis Lainvoo ja luuletaja-toimetaja Igor Kotjuh. Raamatu tagaosas meenutavad Neemet tema sõbrad ja kaasteelised ning Igor Kotjuh avaldab ülevaate Neeme luulest.
Raamat on peaaegu kokku pandud. Nüüd on puudu rahast, mis kulub raamatu trükkimiseks.
Kui sa soovid anda panuse Neeme raamatu väljaandmiseks, palun tee omale sobivas suuruses ülekanne Neeme tütre pangakontole:
Maarja Plutus, 4278647232904, Krediidipank.
(Kontot haldab Neeme elukaaslane ja lapse ema Eha.)
Kõik toetajad saavad raamatu ning nende nimed avaldatakse raamatus (välja arvatud juhul, kui toetaja seda ei soovi.)
Kõik raha, mis raamatu müügist tulevikus tuleb, läheb samuti Neeme tütrele.

Ette tänades,
Neeme sõbrad luuleklubist Eos

teisipäev, 3. november 2009

Petrone Printi värskeimad üllitised

6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:


Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”

(Minu muljeid selle raamatu kohta loe siit.)

Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”:

(Sellest raamatust kirjutan ma siin.)

Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:


Nende raamatutega saad tutvuda ja neid osta kirjastuse Petrone Print kodulehelt.

Kui Sul on aga soov saada ühte Petrone Printi raamatut täiesti tasuta, siis osale blogikampaanias. Selleks tuleb Sul postitada oma blogis need samad viis linki, mis minul siin ülal välja on toodud.
Kampaania reeglid:

- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

pühapäev, 1. november 2009

Minu keraamika vol 4 - My pottery vol 4

Suhkrutoos - sugar-bowl
Kruus - a mug with fingers
veinipokaalid - wine goblets
lilleanum (ülesriputatav) - flowerpot
suur vaas - vase
lilleanum - flowerpot
kauss - bowl
Kaks pisikest anumat inspireeritud kividest - two tiny vessels (inspired by stones)
vaagen - platter
vaas - vase
kruus - mug
muumimaja - Moomin house
neli munatopsi - four eggcups

Siit üks huvitav keraamika-netilehekülg: Botbyl Pottery

Minu keraamika vol 3 - My pottery vol 3

kann - jug
kurn - sieve
sama - the same
sibulanõu - onion container
vaas - vase
kruus - mug

kauss - bowl
kauss - bowl

keeksivorm - cake form

reede, 30. oktoober 2009

Halloween

Halloweeni ma ei tähista, kuid ei kutsu ka kedagi üles seda boikoteerima. Küll asjad ükskord niisamagi paika loksuvad ja inimesed mõistavad, et halloweeniga on eestlastel sama vähe pistmist kui pingviinil Aafrikaga. Ent kui keegi mu ukse taha peaks tulema sellise mageda lausega, nagu "Komm või pomm", siis ütlen väga sõbralikult, et palun tulge mardipäeval tagasi.

teisipäev, 27. oktoober 2009

Sügisene mürareostus


Küllap pole ma ainus, kes on oma pahameeleks täheldanud, et tänapäeva koristustöölised ei oska käsitseda enam sellist tööriista nagu reha. Selle asemel on välja toodud hirmsasti undavad puhurid, millega üritatakse lehti hunnikutesse puhuda.
Tulin täna lapsega Võru beebikoolist ja kuna ilm oli hea (+9 kraadi), otsustasin lapsega tunnikese või pool kesklinna "pargis" mänguväljakul aega veeta. Samal ajal oli kolm Pesumatit ametis ühelt imepisikeselt murulapikeselt sügislehtede kokku ajamisega. Müra oli nii valju, et lapsega polnud võimalik rääkida, niisamuti ka mänguväljakule tulnud tuttavaga.
Peale puhuri liikus ringi ka mingi masin - ilmselt murutraktor, millele oli kinnitatud taha riidest korv. Sellega üritati samuti lehti kokku saada ja seda kõike ühel väga pisikesel murulapil. Mingi osa lehti suutis masin üles rookida, ülejäänud jäid ikka maha. Meie tulles nad puhusid, meie lahkudes ei paistnud tööle veel kaugeltki mitte lõppu tulevat.
Ma ei saa aru, mis lolli mängimine nüüd siis lahti on läinud? Kas tõesti enam ei püsi inimestel rehagi käes? Selle ajaga, mis nad seal puhuriga jahmerdasid ja naftat kulutasid, oleks ammu kõik lehed kokku riisutud olnud. Kui arvestada, kui suurt müra see puhur tekitab, siis võib ka arvata, millist ebameeldivat vibratsiooni see masin inimese käes tekitab. Kas selline mürareostus väidetavas puhketsoonis on ikka aktsepteeritav?

pühapäev, 4. oktoober 2009

Ausalt alasti


Maire Aunaste "Mitte ainult meestest", 2009

Maire Aunaste on üks väheseid eetlasi, kes on aastate jooksul julgelt ennast rahva ees alasti kiskunud. Seda muidugi ülekantud tähenduses. Mulle sellised inimesed väga meeldivad ja nende inimeste raamatuid tasub lugeda erinevalt näiteks mõnest muust viimastel aastatel ilmunud biograafiast, mida lugedes taipad igal leheküljel, kui palju on tegelikult ütlemata jäetud. Elu on õpetanud mind hindama inimeste siirust.
Maire mulle meeldib, sest ta on väga inimlik inimene. Ta ei salga oma vigu ja oskab olla enesekriitiline. Maire tunnistab ausalt, et läks 1986. aastal Viru hotelli soomlase Jorma tuppa sellepärast, et saada omale ahvatlevaid riidehilpe.
Kirjutada oskab ta hästi ja raamatusse on ta üles tähendanud huvitava ja kõneka valiku oma elu seikadest alates sellest, kuidas ta maal suvesid veetis, Viljandi kultuurikooli läks ning kuidas temasse armus Kreeta mees Andreas - ainus mees, kes Maire arvates temast tõeliselt sisse võetud on olnud. Kogu seda värvikat memuaarimaali raamistab aga vaikse hotelli otsinguteseeria kaugel Tais.
Kindlasti võivad paljudele huvi pakkuda Maire arvukad meessuhted. Mina nende üle seda raamatut kätte võttes ei janunenud. Küll aga tuli mul pärast lugemise lõpetamist veenduda, et vaat meestega küll Mairel elus vedanud ei ole. Võib ka olla, et ta on valinud neid valesti, kuid seda järeldust raamatu põhjal teha ei saa. Kurb oli ka lugeda nende arvukate inimeste saatuse kohta, kellega Mairel elutee on mingit moodi ristunud. Uskumatu, et üks inimene on olnud tunnistajaks nii paljude kurvale saatusele, kuid ise on ta samadest oludest ikkagi võitjana välja tulnud.
Mind hämmastas ka Maire söakus ja kiire otsustusvõime suurte muudatuste tegemisel oma elus. Küll läks ta 16aastaselt Viljandi kultuurikooli, küll sama vanalt Leetu saabaste järele, küll noore tüdrukuna teise ilma otsa Tšeljabinskisse tehasesse kontimurdvale tööle, küll hilisemas eas USAsse. Kui kogu seda süžeed jälgida, jääb mulje, et kodutunne ei ole Mairel eriti välja arenenud. Enamik inimesi ilmselt ei suudaks ühiselamuski elada, eriti kui tuleb olla tunnistajaks sealsetele mõrvadele.
Kui küsida, kas soovitan seda raamatut lugeda, siis mina igal juhul soovitan küll.

pühapäev, 27. september 2009

Esimene kohtumine Juha Vuorineniga


Ühel päeval hakkas mulle raamatukogu uudiskirjanduse riiulil silma Juha Vuorineni (s 1967) raamat "Kristiani noorusaastad". Ausalt öeldes oli mul juba ammu plaanis tutvust teha kirjanikuga, kellele Soomes suisa kultuskirjaniku tiitel on omistatud.
"Kristiani nooruaastad" on Vuorise eesti keeles ilmunud teostest viies ja viimane. Kronoloogiast lähtudes tulekski seda ehk esimesena lugeda, sest nagu ma aru saan, räägivad ka ülejäänud raamatud seksi- ja napsuhuvilisest Kristianist, kuigi seal ei ole Kristian enam peategelane. Noorusaastate raamatus on ülekaalus huvi seksi järele, kangema kraami kõrist alla laskmisega näeb seal vaeva hoopis Kristiani isa.
Mõnes mõtte on raamat üsna vaimukas ja kirjeldab üsna hästi teatud tüüpi soomlasi. Nii nagu käitub Kristiani isa Otto Pesonen Kanaari saarel, nii peab stereotüübi kohaselt end Eestis üleval palju ülekaalulisi soomlasi, kuid ega paljude eestlastegi puhul rämedusest, roppustest ja ebaviisakustest puudu tule. Pool raamatust, mis jutustab Kanaaride reisist, kõnelebki ju pigem Kristiani isast kui noormehest ise ja see teeb selle raamatu üpris hüplikuks. Algus ja lõpp on aga hoopis teisest vallast. Kui muidu on raamatus küllalt palju elulist (need teavad omast käest, kes noored poisid on olnud), siis lõpuosa on küll ausalt öeldes absurdne: ei usu ikka küll, et süütuse kaotamise ööl on üks noormees võimeline tütarlapse rinnad nii ära imema, et ta vajab järgmisel päeval arstiabi. Muidu aga meeldib mulle just selle raamatu ajaline taust. Huvitav on lugeda, milline oli tollal noortemood ja lemmikmuusika. Lahti sinisest õlust lugedes kangastus silme ette pilt Eesti noormeeste 80ndate lõpu õllepurkide kollektsioonidest jne.
Kas raamat meeldib või ei meeldi, selle otsustab lõppkokkuvõttes lugeja taluvusetase. Roppusearmastajatele on see kindlasti maiuspala, siivsamad ilmselt tahaksid nii mõneski kohas öökida ja jätaksid raamatu pooleli. Kaur Kender on minu meelest igal juhul hullem.
Kuna Soome kirjanikud mulle üldiselt sümpatiseerivad, siis ilmselt loen tulevikus ka mõne muu Vuorineni teose läbi, kuid koju ma neid ostma kindlasti ei hakka.

Muide, Juha Vuorinenil on olemas ka blogi: http://www.metrolive.fi/blogit/eldictador/ ja seal saab tutvuda mehe sündsama poolega.

kolmapäev, 16. september 2009

Majoneesi-, hapukoore- ja kastme-eestlased


Kui suur osa maailmast ei kujuta ette peaaegu ühtegi rooga ilma oliiviõlita (või poslamaslata), siis eestlased jagunevad laias laastus kaheks: külma kastme eestlasteks ja sooja kastme eestlasteks.
Külma kastme eestlased jaotuvad omakorda kahte lehte: majoneesisõbrad ja hapukooretarbijad.
Suur hulk eestlasi ei näe hapukoorevabadel söögiaktidel mingit mõtet. Hapukoort pannakse kõikvõimalikesse salatitesse (eriti aga tomati-kurgisalatisse) ning pigistatakse keedetud kartuli peale. Muidugi ei puudu hapukoor ka ahjus küpsevalt kapsarullilt või pannil särisevalt praekanalt.
Hapukooreinimesed ei mõista, kuidas on võimalik, et osad inimesed suskavad hapukoore asemel toitudesse sellist e-ainetest kubisevat jälkust nagu majonees. Aga majoneesiinimesed teavad, et majonees sobib absoluutselt iga toidu sisse, näiteks salatisse või peedisalatisse ja muidugi ka keedu- või praekartuli peale, sest majoneesil on ikka maitset. Majonees rikastab iga toitu, sellel on iseloomu, see muudab roa nüansirikkamaks. Majonees ei ole selline lääge, hapu ja ääretult kaloririkas möks nagu hapukoor.
Kolmas osa eestlasi - kastme-eestlased ehk mõnes kõnepruugis ka soustieestlased - ei mõista üldse inimesi, kes söövad kartulit hapukoorega ja on nii ebakorralikud ehk siis teisisõnu, olgem ausad, ütelgem otse välja - nii laisad, et ei valmistagi kastet ehk sooja jahukastet. Soe jahukaste on ainus asi, millega keedukartulit süüa sobib. Majoneesi olemasolust ei tea kastme-eestlased üleüldse midagi ja ärge palun minge neid sellise õudusega ka hirmutama. Et lõpuni tõele truuks jääda, tuleb tunnistada, et erinevalt majoneesist kasutavad kastme-eestlased siiski ka hapukoort, sest tomati-kurgisalat ilma hapukooreta ei tuleks kõne allagi. Vastasel juhul poleks see lihtsalt piisavalt rammus ja võib tekkida oht, et kõtuke ei saagi täis ja mis siis saab, kui kõht tühjaks jääb, selle peale ei taha mitte mõeldagi. Igasse päeva kuulugu soe toit ja küllaldane kaloraaž!

Majoneesi-Jaani tõeline kokkuhoid
Et majoneesiteemadele juba kord laskusime, ei saa jätta valeloori ka selliste inimeste peale, nagu seda on meie austatud rahvaesindaja Jaan Kundla, Riigikogu liige, endine keskerakondlane. Eesti ajakirjanduses on palju lõõbitud Kundla üle, kes ostis bensukast riigi raha eest majoneesi ning hiljem märkis, et seda läks tarvis kohtumisel valijatega. Tõde on see, et Jaan tõesti ostis majoneesi ja tõesti ka võttis selle kohtumisele valijatega kaasa. Nimelt läks ta kohtuma naispensionäridega ühele pensionäride peole. Tädikesed olid hakkinud oma materjalist juba kartulisalati valmis, puudu jäi veel majonees ning seda Jaan Kundla ostiski selle asemel, et kulutada Paide Maksimarketis riigi raha mitmele kilole kallile ja ebausaldusväärse maitsega poekartulisalatile.

kolmapäev, 22. juuli 2009

Väga häid eesti raamatuid

Tasapisi hakkavad mulle head eesti raamatud meelde tulema.
Näiteks tuletati mulle meelde Mati Undi "Sügisballi", mida esimest korda lugesin 2000. aastal ülikooli esimesel kursusel valikainena võetud 4 AP-se Rein Veidemanni eesti kirjanduse aine raames. Eelkõige vaimustas mind toona Undi erudeeritus. Nagu selgus, võib seda raamatut julgelt teist kordagi lugeda, veendusin eelmisel nädalal.
Nii et palun jätkake huvitavate ja lõpuni kaasa haaravate raamatute nimekirja. Mina panen siia need, mis kohe hetkel meelde tulid. Kuid palun ärge lisage siia "Tõde ja õigust".

1. Mati Unt "Sügisball"
2. Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"
3. Andrus Kivirähk "Rehepapp ehk november"
4. Jan Beltrán "La mala vida ehk neetud elu"

teisipäev, 14. juuli 2009

Jan Beltránist Võrumaa Teatajas

Kuna Võrumaa Teataja ei olnud isegi pärast korduvat nurumist nõus seda artiklit veebileheküjele üles panema, siis olen sunnitud selle avaldama siin ehk alternatiivkanalis. Jumal tänatud, et blogid on olemas. Siit saate menuki autori kohta rohkem teada ja muidugi ka romaanist "La mala vida ehk neetud elu".
Klõpsa pildil suuremalt nägemiseks!


reede, 3. juuli 2009

"Puhastuse" ja "La mala vida..." sarnasused

Sofi Oksaneni Eesti ajaloo ainetel põhinev romaan "Puhastus" on tuttav juba paljudele, ent Võrumaal Antslas sündinud ja praegu Hispaanias elava Jan Beltráni (varjunimi) tõsieluromaan "La mala vida ehk neetud elu" ilmselt veel mitte, sest raamat jõudis alles hiljaaegu müügile ja pole veel palju vastukaja jõudnud saada. Olgu öeldud, et tegu on minu teada esimese eesti autori teosega, kus nii põhjalikult homoseksuaalide elu kajastatakse. Mul õnnestus see raamat otse autorilt ja toimetaja Oliverilt otse oma postkasti saada, on juba läbi loetud ning soovitan julgelt ka teistele. "La mala vidast..." tuleb mu blogis veel põhjalikumalt juttu, kuid nende kahe raamatu peale mõtlema hakates leidsin neis üksjagu sarnasusi:
1. Mõlema autoriteks on Eesti juurtega inimesed, kuid mõlemad elavad välismaal. Tekib küsimus, kas inimene peabki elama väljaspool Eestit selleks, et hea raamat sünniks. (Soovitage algusest lõpuni huvitavaid eesti autorite raamatuid! - mõningaid tean muidugi ka ise.)
2. Mõlemad raamatud on algusest lõpuni kaasa haaravad, igavaid momente peaaegu et ei tekigi. 
3. Mõlema lõpp läheb eriti "kuumaks" ning finaalis tabab mõningaid tegelasi ootamatult surm. Kuigi mõned tegelased kannatavad ebaõiglase ülekohtu all, lõpetavad head hästi ja pahad halvasti.
4. Mõlemad raamatud on ladusa keelega ning täis värvikaid väljendeid. Mõlemas leidub ka palju roppusi (mõlemad sisaldavad ka seksuaalstseene). 
5. Mõlemad käsitlevad aegu Eesti ajaloos.
6. Mõlemas romaanis on ka kohad, mis pisarad välja meelitavad. Ning mõlemast saame lugeda, kui ebaõiglaselt võib kohelda inimest a) oma lähedane sugulane, b) valitsev võim.
7. Mõlemat raamatut julgen soojalt soovitada. Kes soovib, saab minu käest laenata.

neljapäev, 2. juuli 2009

Boikott ilmajaamale!


Mäletan juba varasest lapsepõlvest, kuidas Urmas Ott õhtul AK-s teatas, et homme sajab lausvihma, kuid järgmine päev oli niivõrd päikseline, et me läksime kogu lasteaiaga Võsu randa.
Rohkem kui 20 aastat hiljem ei ole ilmateate usaldusväärsus mitte grammigi paranenud. Eile ütles AK ilmaneiu veendunult, et homme ehk siis täna tuleb mõnus rannailm. Paraku aga äratas mind hommikul pekslev vihm vastu aknaid ja müristamine. Praegu on sooja kõigest 16 kraadi. Plaan oli minna täna randa, kuid võta näpust.
Nali on veel see, et esmaspäeval sai räägitud, et mõelda vaid, juba reedeks lubas ilmateade vihma. Tegelikult aga tuli tohutu vihm alla juba teisipäeval.
Mööda panevad nii ilmaennustajad kui ka riiklikult doteeritav ilmajaam. Mu äi tegeleb ilmaennustamisega. Hiljuti kordas Kanal 2 tema kuuajatagust kuiva ilma lubanud ennustust ning sinna kõrvale siis seda, mis tegelikult toimus ehk suuri vihmasadusid ja mõningaid üleujutusi. Kõik see kokku paistis vanainimese mõnitamisena. Seda aga küll Kanal 2 tähele ei pane, et nende ilmaneiud kostitavad vaatajaid samuti päevast päeva valeinformatsiooniga. Kui ilmaennustajad ennustavad täiesti tasuta, siis ilmateatajad saavad oma "töö" eest palka.
Lõpetagem ükskord see rahva lollitamine!

laupäev, 27. juuni 2009

Öökullid


Shabby chic owls (eesti keelde raske otse tõlkida).
Idee ja õpetus ajakirjast Create & Decorate, june 2009.

neljapäev, 25. juuni 2009

Ja mitte üks tont ei pääse edasi

Vastseliina maarahva laadal näitasid setod või võrokesed - neid kipub seal Vastseliinas pooleks olema - nutikust üles, kuidas takistada kiirelt ja kergesti autode edasipääsu ebasoovitavasse kohta. Ei mingeid linte või kraanadega barjäärikivide paika tõstmist - lihtne ja loogiline. 
Nutikad olid ka need, nende seas siis ka meie, kes oskasid laadale läheneda just seda teed mööda, mis pildil näha. Lõputus autodevoolus kilomeetreid enne Vastseliinat kihutas meist mööda küll üks hiiglaslik Bemm, kuid olen kindel, et jõudsime sellest siiski oluliselt varem pärale.

laupäev, 13. juuni 2009

Eelkiitus "Puhastusele"


Sofi Oksaneni "Puhastus" ei ole mul veel päris lõpuni loetud, kuid kibelen seda raamatut juba soojalt kõigile soovitama. Tegu on erakordselt hea raamatuga, milles on ühendatud nii suurepärane teostus kui ka kaasakiskuv hingestatud lugu. Väga detailitäpne Eesti elu tundmine läbi kogu 20. sajandi ja tubli annus mõtlemisainet. Keskendutud on loo jutustamisele, mitte soovile tõestada oma intelligentsust erinevate kirjandusharjutuste kaudu. 
Ma arvan, et sellest raamatust räägitakse Eestis veel palju.

teisipäev, 9. juuni 2009

Miks kurgitaim närtsib?


Kas keegi internetiavarustes oskab vastata, miks toas ettekasvatatud kurgitaim läheb kollaseks ja närtsib kasvuhoones?
Kasvatasin toas kurgid seemnetest ette ja viisin maale ämma kasvuhoonesse. Muld on väga korralik ja ka vett on taimed regulaarselt saanud. Keemilist väetist ega mürke pole kasutanud. Kuu aega tagasi vajus üks taim ära, teised jäid ellu. Nüüd saime juba ühelt taimelt kurke, ent kõik teised taimed on kollased ja närtsimas, kuigi pisikesed kurgid on juba küljes. Milles võib olla põhjus? 
Olgu öeldud, et need kurgitaimed, mis ämm ise hiljem ette kasvatas, on kenad ja rohelised.

esmaspäev, 8. juuni 2009

Valimistulemustega võib rahul olla

Eile õhtul valimisstuudiot jälgides olin šokeeritud, kui teatati, et sotsid ehk teisisõnu Ivari Padar ei saanud ühtegi mandaati europarlamendi valimistel. Õnn oli suur, kui veidi hiljem selgus, et siiski sai. Olin väga Ivari poolt, sest mõistlikumat meest annab otsida. Olen ammu aru saanud, et Eesti inimese loomuga sotsiaaldemokraatia kokku ei lähe. Üldmass jookseb ikka nende järele, kes rohkem raha lubavad.
Peamine on, et Reformierakond kuskile ei pääseks. Sellega olin siiski juba ette leppinud, et ühe koha nad ikka võtavad ja õnneks nad tõesti kahte häält ei saanud. Isegi Keskerakond pole nii hull kui Reform. Keskerakond on oma trikkidega vähemalt läbinähtav. Mul on väga hea meel, et protestikandidaat Indrek Tarand tohutult hääli kogus. Kui mul poleks kindlat maailmavaadet, oleksin protesti pärast samuti tema kasuks otsustanud. Tarand oskas ennast väga õigel ajal letti panna.
Mina ise Ivarit ei valinud. Minu hääl läks rohelistele, kuigi teadsin, et europarlamenti nad tegelikult ei pääse. Rohelised said küll "ainult" 10 845 häält, aga minu meelest on see ikka väga hästi. Rohelisi ei hääleta ju suvalised inimesed, kes jooksevad ühel hetkel ühtede, teisel hetkel teiste valimislubaduste suunas. Rohelistele pole põhjust ka süsteemivastaseid protestihääli anda. Rohelisi valivad ikkagi väga konkreetse maailmavaatega inimesed ja ma olen õnnelik, et neid on meil Eestis tublisti. Need inimesed on meie riigi tegelik mõistus ja südametunnistus. (Ma ei taha siin kiita ennast, vaid tõelisi tublisid ja hakkajaid inimesi.) Tegelikult on kahju, et rohelised siiski europarlamenti ei pääsenud, sest neil oleks seal koos kogu Euroopa rohelistega ühiselt palju rohkem võimalik ära teha kui siin Eestis meie närikute parlamendis.

pühapäev, 17. mai 2009

Kalamees ja Sandra päästsid Eurovisiooni


Tundub, et olen nagu Veiko Märka, kes mitte kunagi ei suuda vastu panna Eurovisiooni kommenteerimisele. 
Lühikokkuvõte on, et sel aastal päästis kogu selle üldise keskpärasuse Norra võidulaul ning Eesti jaoks tõstis ürituse väärtust meie "Rändaja" lugu. Minu arvates pole juba väga ammu olnud eestlased nii üksmeelselt rahul Eesti looga ja kogu Euroopa nii üksmeelselt võidulaulu poolt. Minu ennustus läks täppi, et Eesti tuleb esikümne hulka ning Norra lugu "Fairytale" võidab. 
Kulutasin isegi ühe kümnekroonise Norra kasuks. Paljud riigid mõtlesid välja ei tea mis vigureid, et vähegi edu saavutada, ent siis tuli üks valgevene noormees Norrast, kirjutas laulule viisi ja sõnad, laulis ise oma siiras armsuses ning rohkem polnud vajagi. Laul, rõhutan LAUL, peab olema hea, siis pole sinna juurde muud tarviski. Alexander Rõbak oli loonud lihtsalt imeliselt mõnusa suvemuinasjutuliku fiilingu ja laulu rütmis kaasa hõljumine pani ajus tööle need kohad, kus tekivad head emotsioonid. Seda laulu kuulaks nüüd lõputult...
Mulle meeldisid ka Prantsuse ja Venemaa lood, kus tulemus saavutati ilma igasuguste imevidinate ja poolemiljoniliste kleitideta. Esimese esitus oli küll stiilne ja hingestatud, ent ma ei usu, et ilma refräänita lauluga Eurovisioonil suurt edu saavutaks. Võidulaul peab ikka kummitama jääma. Venemaa lugu mulle esimest korda kuulates ei meeldinud, ent korduses hakkas selle sügavus mõjuma.
Rohkem häid lugusid nagu ei leidnudki. Silma torkas näiteks kreeklase Sakise suurepärane tants, kuid ma ei saanud üldse aru, mis kamm oli ETV kommentaatoritel Olav Osolinil ja Marko Reikopil selle mehega, et nad järjepanu teda jutuks võtsid. 
Suur pettumus oli mulle sel aastal Soome, kes jälle lasi oma selgroo ja isikupära lõdvaks ning tuli europüünele üsna maitselageda ja ammu moest läinud diskolooga.
Minu edetabelis oleks niisiis Norra platseerunud esikohale ja Eesti teisele. Mul on hea meel, et valisime laulu, mis meeldis, mitte aga ei hakanud nuputama, mis võiks eurooplastele peale minna. Väga kiiduväärt on, et julgesime minna välja oma kauni eesti keelega. Tõlkisin mõttes "Rändaja" inglise keelde ja kõlas ikka koledalt küll. Endaks jäädes saavutab kõige rohkem ja ega võidu peale me väljas ju polnudki, sest võistluse korraldamine viiks riigi ilmselt pankrotti. On ju tore, kui Eurovisioon toimub igal aastal erinevas riigis. Rikas riik Norra võib vaesel ajal nüüd järgmise peo korraldada.
Nii et ega midagi, eestlased, häid lugusid meil igal aastal küll ei tule, aga osaleme Eurovisoonil ikka edasi. Väidetavalt ju tegu rahvusliku hobiga.

reede, 13. märts 2009

Mannid

Üks asi ajab mind siin Võrumaal kergelt muigama. Nimelt kutsutakse siin umbes pooli naisi Mannideks, olgu nende nimi siis milline tahes. Ainus eeldus on, et naise nimi peab algama m-tähega. 

kolmapäev, 25. veebruar 2009

Kui te tahate südamest naerda

...siis soovitan lasta (juhul, kui te seda veel teinud pole) Google'i tõlkijal oma blogi näiteks inglise keelde tõlkida. 
Naerda saab tõepoolest kõvasti, aga kui mõni võõrkeelne blogi eesti keelde ümber panna lasta, siis suurt abi sellest kahjuks pole.
Näiteks sain ma oma blogi inglisekeelsest versioonist teada, et meil Eestis on laulja Tõnis Mountain ja kirjanik Heljo Pine. Mihkel Iron on aga kirjutanud raamatu "Face Black Mud".

kolmapäev, 18. veebruar 2009

Ärge ostke "rahvuslikke" Hiina ketse!

Tänase Eesti Päevalehe Ärileht teatab meile uudisest, et lähiajal hakatakse Hiinas tootma Muhu, Hargla ja mulgi rahvusmustritega ketse. Päevaleht on need tituleerinud juba enne esimese partii väljatulekut "folgipapudeks" ja "rahvuspapudeks" ning avaldab arvamust, et tegu on tulevase trenditootega.
Ideed kiidab ka innovatsiooniaasta juht Urmas Kõiv, väites: "Tuleb murda mõtlemine, et kets on kets." Koguni Eesti Rahva Muuseumi kuraator ja rahvariideuurija Reet Piiri ütleb, et "see on meeletult hea ja ootamatu idee".
Väga masendav on sellist uudist lugeda. Tegu on ju tegelikult vaid paari ärimehe nupuga ideega lollikeste eestlaste pealt kõvasti teenida, sest viimasel ajal saab neile pähe määrida ju kõike, mil vähegi rahvuslik värving külje. Mingit innovatsiooni Eesti jaoks ma selles küll ei näe, kui järjekordselt Hiinas mingit pahna toodetakse. 
Enne, kui siirdud ""rahvuspaput"" (vajab tõesti kahekordseid jutumärke) tellima, katsu mõttes leida vastus järgmistele küsimustele:
  • Kui suur on nende ketside omahind? (Eestis plaanitakse neid müüma hakata 349-399 krooniga.)
  • Kui palju üritatakse iga jalatsipaari vahelt teenida?
  • Kui palju teenib palka hiinlane, kes neid kaugel Hiina vabrikus valmistab? Kas sellel hiinlasel on tervisekindlustus? Mitu tundi päevas peab see hiinlane rügama? Kas äkki valmistavad seda toodet hoopis lapstöölised?
  • Kui palju saastab selliste ketside tootmine Hiina loodust ja kui palju tekib loodussaastet ketside transportimine Eestisse?
  • Viimaseks võiks mõelda, kui kaua selline kets vastu peab, mis materjalist see on valmistatud ja milise jälje see jätab jala tervisele.
Innovaatilise idee autoritelt me sellele küsimusele kunagi ausat vastust ei saa, see on enam kui kindel.
Innovatsioon oleks see, kui sama toodet valmistaksid eestlased ise jala- ja loodussõbralikust materjalist siinsamas Eestis.  (Muide, näiteks Võrus on koguni kaks kingavabrikut: Ritico ja Abris. Tooted on täitsa korralikud ja vastupidavad.) 
Tõelisest innovatsioonist saaks rääkida siis, kui tennisetaldu toodetaks siin Eestis taaskasutatud plastmaterjalist ehk nendest pakenditest ja pudelitest, mida osad usinad eestlased küll kokku koguvad, aga mis lõpuks visatakse prügimäel ikka kogu muu sodi sekka.
Eesti rahvusele mõjuks hästi, kui eestlased telliksid laulu- ja tantsupeole ning muudele üritustele minekuks rahvuslikud ja traditsioonilistel meetoditel valmistatud jalatsid Eesti käsitöölistelt või valmistaksid need koguni ise. Sellega pakuksime tööd ja leiba Eesti käsitöölistele ning meie raha ei läheks üksikute ärimeeste ja hiinlaste kätte. Vaat see võiks hoopis olla üha kasvav trend, mitte Hiina kets.
Kutsun kõiki üles "rahvuslikke" Hiina ketse mitte ostma!!!

kolmapäev, 4. veebruar 2009

Kuidas Võrumaalt pärit inimest ära tunda 2. osa

Jätkan Võrumaal kuuldud keeleliste markerite väljatoomist, mida pean tänapäeva siitkandi inimeste omapäraks. Niimoodi ei räägi nad mitte murret, vaid n-n kirjakeelt. Rõhutan, et mina olen pärit Rakverest, elanud vahepeal Tartus ja pole selliseid sõnakasutusi varem kirjakeele sees kuulnud. Kui neid sõnu või väljendeid kasutatakse näiteks ka Järvamaal või Hiiumaal, andke aga julgelt teada, sest see siin ei pretendeeri absoluutselt teaduslikule uurimusele.
Eelmised eripärad võib leida siit.
1. Umbisikulise tegumoe eitavas vormis ei ütle nad näiteks "nii ei tehta" või "seda ei sööda", vaid ütlevad hoopis "nii ei teha", "seda ei süüa". St kasutavad umbisikulises eituses da-tegevusnime. Selline ütlemine paneb võõral ilmselgelt kohe kõrvu kergitama.
2. Pudistamise asemel ei ütle nad "ta pudistas saia", vaid "ta poodas saia". Sellel sõnal on olemas ka reaalne murdeline taust. Pika otsimise peale leidsin  Võru-Eesti sõnaraamatust ka selle sõna ma-tegevusnime ja teised pöördevormid üles: puu:tma, puu:taq, pooda. Seda q tähte sõna lõpus ei hääldata välja, selle asemel tehakse siuke röhitsuse moodi häälitsus. Mina ise ei ole seda häälikut inimeste jutus kunagi õieti välja kuulnud. Eesti keeles nimetatakse seda q-d kõrisulghäälikuks ehk larüngaalklusiiliks.
3. Hammustamise või isegi kergelt näksamise kohta ütlevad purema. Teeb nalja küll, kui nende sõnul purevad neid isegi sääsed. Kord küsisin ühelt politseiametnikult täpsustuseks, kas koer hammustas inimest või lausa pures. Vastus kõlas: aga mis seal vahet on? Purema on murdelise päritoluga: purõma.
4. Laialt on siinkandis levinud sõnad sääne (om. säändse) ja määne. Esimene tähendab selline. Teine aga küsisõna milline. Need sõnad on siin niivõrd levinud, et neid kasutavad ka need, kes muidu siivsalt rääkida üritavad.
5. Pontšikute asemel on väga levinud öelda sai. Näiteks lapsele pontšikut pakkudes küsitakse: kas sa saia tahad? Mõnel pool nimetatakse kohupiimapontšikuid ka kukliteks. Saia kohta ütlevad muidugi ka sai.

kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Stetson ja nääripidu Luunja kultuurimajas

Millise järelduse peaks tegema tõsiasjast, et viimasel 500 korral on siinsesse blogisse sisenetud muuhulgas järgmiste märksõnade kaudu?

musta pori näkku - 9
stetson kaabu - 5
stetson-kaabuga mees - 3
stetson raud - 2
stetson mihkel raud - 2
peeter volkonski musta pori näkku
musta pori näkku, stetson
singer vinger luunja volkonski
volkonski luunja kultuurimaja
anne veskit keppimas
peeter oja volkonski luunja anne veski
stetson kaabu mihkel raud
mihkel raud musta pori
isikud musta pori näkku
stetson kaabuga
mihkel raua raamat

Näib nii, et stetson-kaabuga mees ja Peeter Volkonski esinemine Luunjas on jätnud eestlastesse ootamatu ja lisainfo järele januneva jälje.

Palun hääletage teie ka!

Nagu näete, on mu blogi paremas servas üks poll. Palun vastake teie ka sellele, olete te siis siia juhuslikult sattunud või blogi pidev lugeja! Oleksin väga tänulik!
Need on nimelt raamatud, mida mina eelmisel aastal juhtusin lugema, ning ma olen väga huvitatud teada saama, kui palju teised inimesed neid samu teoseid läbi lugenud on.

kolmapäev, 14. jaanuar 2009

Maire Aunaste ja tema maskott

Juhtusin täna ühe silma ja ühe kõrvaga kuulma-nägema ETV uut saadet "Head uudised". Saatejuhtidena olid välja reklaamitud Maire Aunaste ja Emil Rutiku. Tõepoolest, mõlemad persoonid olid stuudios kenasti kohal, ent mis oli saates Rutiku roll, mina küll aru ei saanud. Aunaste plärises vahetpidamata, juhatas saate sisse ja välja, tegi tänavaintervjuud. Kuna esimene saatekülaline oli igav, siis ei lülitunud ma saate lainele, kuid pikapeale üritasin saadet siiski nii palju jälgida, et aru saada, mida see Rutiku seal üldse teeb. Lõpus üritaski Rutiku endale ka pisut sõna haarata, kuid muidugi astus Aunaste poolelt sõnalt vahele ja jätkas oma intensiivset mulinat.
Tõtt-öelda ei näe ma uue saate ning eelmise "Meie" vahel mingit olulist erinevust. Ainus erinevus on see, et enam ei laiuta ühel diivanil Aunaste üksinda, vaid tema kõrval istub üks elus maskott, kelle peale Aunaste paaril korral saate jooksul saab viidata: "Meie Emiliga..." Oleks siis võtnud kaassaatejuhiks Tarmo Leinatamme, oleks ehk ühel jäänud maskoti roll kandmata.
Ka ei saanud ma sellest aru, miks on saatele pandud nii lääge ja samas niivõrd eksiteele juhatav pealkiri. Seda enam, et saate üks külaline ütles, et ega tal eriti mingeid häid uudiseid küll ei ole. Oleks võinud ju pealkirjaks panna kasvõi "Toredad inimesed". 

reede, 2. jaanuar 2009

Ulis Guth "Pärlid sigadele"

Endine Võrumaa Teataja sporditoimetaja Ulis Guth on isiksusena kahtlemata üks väga harukordne eksemplar. Oma raamatuesitluselgi 17. detsembril Võrumaa keskraamatukogus nentis ta, et temasugust inimest teist vist ei leidu. Ulise parimaks omaduseks pean tema jäägitut siirust.
Ulis ei sündinud sugugi mitte perekonnanimega Guth, vaid hoopis eestipärase nimega Kuut. Ent saanud teada fakti oma viiendat (või oli see kuuendat?) põlve inglaseks olemise kohta, tuli vahetada ka nimi. Jalgpalliski kuulub tema süda juba veerandsada aastat Inglise koondisele, nagu saame lugeda raamatu esimesest kirjatükist. Hoopis põnevam on aga samas leiduv fakt, et sama palju aastaid on Ulis olnud abielus kahe toreda naisega ja saanud nendelt kolm veel toredamat last. Ei kohta just palju mehi, kes oma raamatus kiidaksid nii eksi kui ka praegust. 
Kui Ulis pisut rohkem kui aasta tagasi otsustas spordireporteri karjääri mõneks ajaks sinnapaika jätta, asus ta kohe aastate jooksul kirjutatud artiklitest oma raamatut koostama. Tõtt öelda kartsin, et raamatust vaatavad vastu vaid igavusele ja tulemuste üleslugemisele kalduvad spordiartiklid ja sugugi mitte Ulise jõulupeokõnedele sarnanevad vaimukused, kuid kartus osutus asjatuks. Raamatust selgub, et peale kuiva spordilehekülje täitmise on mees päris palju ka 1. aprillil lehte segadusse ajavat paisanud. Neist õnnestunumaks looks võib kahtlemata pidada artiklit selle kohta, kuidas tennisist Andre Agassi Võru külastas. Pean tunnistama, et kui ma enne lugema asumist raamatu fotosid sirvisin, siis uskusingi, et Ulis ongi Agassit intervjueerinud, sest fotol olev mees on tõesti Agassi koopia.
Ma ei tea, kui palju huvi võib see raamat pakkuda inimesele, kes Võrust ega Ulisest suurt midagi ei tea. Mina, kes ma Võrus pole kuigi kaua elanud, sain sellest raamatust igal juhul palju huvitavat teada. Kasvõi sedagi, et praeguse mõttetu kivipargi asemel oli kunagi ikka tõesti puudega park ning pargis ilutses purskkaev koos jääkaruskupltuuriga. Ulis tabab naelapea pihta, kui ütleb foto allkirjas, et halastamatu pole mitte niivõrd aeg, kuivõrd inimese tegevus.
Haruldane on kindlasti ka foto Ulise 30. sünnipäeva peolt, kus teda õnnitleb toonane Võru linnapea Jaak Ott. Järgmisel päeval jäi Ott koos oma abikaasa ja paljude teiste võrulastega Estonia huku tagajärjel igaveseks merepõhja. Paljude Võru inimeste sõnul oli see viimane normaalne linnavalitsus Võrus. Ulis aga oli toona ainus ajakirjanik, keda siseministeeriumisse sisse lasti ja kes tänu sellele kõige kiiremini värsket infot sai.
Teada sain raamatust veel näiteks sellisegi kriminaalse tõiga, et kunagi asus praeguse Semu kaubamaja asemel mingi hamburgeriputka, kus toimunud pommiplahvatuses sai vigastada neli inimest. Nii et isegi pommid on siin Võrus kunagi plahvatanud.
Ja ega sporditeemalised artiklidki väga igavad ole. Näiteks ei teadnud ma Avo Leokist (sellest, kes kaotas pärast üht õnnetust kõndimisvõime) tegelikult mitte midagi. Nüüd siis sain teada, et polnud Avo elu meelakkumine ka enne õnnetust. Kogu seda Leokite epopöad lugedes soovitaks sel perekonnal motospordiga lõpp teha, sest õnne pole see ala neile paraku mitte mingilgi määral toonud.