neljapäev, 25. november 2010

Kaks sarnast eneseotsingulugu

Sõna 'reisiromaan' tekitab minus allergiat, seepärast nimetaksin Airi Ilisson-Cruzi "Minu Austraalia" ja Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?" eneseotsingulugudeks. Juhtusin neid raamatuid juhuslikult lugema üksteise järel ja avastasin neis palju sarnasusi ja vähemalt ühes raamatus on juttu ka teise raamatu autorist.

Mõlemat raamatut lugesin huviga ja põnevus püsis ehk siis kui vastata küsimusele, kas neid raamatuid tasub lugeda, on vastus, et tasub küll. Olen kuulnud, et mõned inimesed on Petrone Prindi raamatuid suisa boikoteerima asunud. Võin kinnitada, et olen ka ise ühe toimetamata isendi peale sattunud, ent siinsetes oli juba keel ilusti paigas ja raamatud on tõepoolest hästi kirjutatud. Epp näib kirjutavat üks-ühele seda, mida mõtleb, tema jutt on väga siiras. Airi värvika teksti lugemine aga ei pane üldse imestama, et ta on võitnud ajakirjanduspreemiaid.

Nii Epu kui ka Airi lugu on üsnagi sarnased ja just seepärast ma nendest ka samas blogipostituses räägin. Mõlemal on suhe, mis enam ei rahulda, ja korralik, kuid natuke igav töökoht. Kui ma õigesti aru sain, siis sai Airi just Epult tõuke samuti maailma rändama minna. Epule aga oli antud seiklemist märksa rohkem kui Airile. Epu rännud maailmas lähevad raamatu järgmises osas edasi, kuid Airi leidis üsna varsti pärast Austraaliasse minekut omale mehe ja õige pea oli ka järeltulija ette näidata. Pärast lapse sündi tehtud fotolt vaatas vastu juba maharahunenud näoga Airi.

Tegelikult jääbki mulje, et mõlemat naist ajas maailma rändama rahutus, mis tulenes sellest, et nad polnud saanud veel täita looduse poolt naisele määratud olulisimat ülesannet  - saada emaks. Andke andeks mu lihtsustatud ja liiga primitiivne lähenemine, aga alateadlikult ilmselt läksid mõlemad otsima oma lastele isa. Üks leidis kohe, teine alles tükk aega hiljem. Epp ütles raamatus otse välja, et alles lapsed tegid teda õnnelikuks ja ma usun seda, sest olen ise seda kogenud.

Epu raamatus on küll juttu palju soovist saada emaks, kuid põhitooni annavad siiski paljud muud teemad. Mõni neist tundub lausa õõvastav, näiteks koos võõra mehega Valgevene relvatehasesse sõitmine.

Aga huvitav, milline oleks olnud see raamat ilma teise peategelase, maailmarändurist vana hipi Harri Hommikuta? Selle mehe elulugu ja maailmapilt panid õhku ahmima. Annan autorile au, et tal kõik need Harri lood pärast kümmet aastat veel niivõrd detailselt meeles olid. Juba ainuüksi Harri pärast tasub seda raamatut lugeda. Uskumatu, et selliseid eestlasi maailmas leidub! Just tänu Harri seiklustele aitab see raamat ka maailmapilti suurendada, vähemat Venemaa osas kindlasti.
"/.../ Harri teooria kohaselt olid guantšed [Kanaari saarte põlisrahvas] tegelikult hoopis eestlased, kes oma viikingiretkede käigus ümber Euroopa seilasid ja siis Aafrika rannikult sellised toredad väikesed saared leidsid, ja et eestlased ise omakorda on Himaalajalt pärit endised jumalad." (lk 105)

Mind paneb imestama Epu julgus paljastada end üdini lugejale. Ikka väga-väga isiklikud teemad on raamatus lahti laotatud. Teades, kuidas enamik eestlasi pigem vaikib, kui avalikkuses tuleb jutuks nende isik, siis ei jää muud üle, kui seda imeks panna. Kardetavasti leidub ka inimesi, kes selle aususe autori kahjuks pööravad. 

Kriitikana tahaks välja tuua seda, et kui keeletoimetust mitte arvestada, siis mõlemat raamatut oleks võinud kompaktsemaks toimetada küll. Eriti just Airil tundus mõni peatükk igav ja ülearune, näiteks pikk ja lohisev lugu sellest, kuidas mindi kusagile randa, kus lihtsalt oldi ja mingit erilist kogemust sealt ei saadud. Mulle meeldivad tihedad tekstid. Epu raamatu puhul aga hakkas pikapeale närvidele käima see lõputu oma päevikute taganutmine. Ma saan aru, et ta ilmselt tõesti tahtis neid iga hinna eest kätte saada, kuid raamatust oleks võinud lugeja säästmise eesmärgil pooltest kohtadest päevikute pärast ahastamise välja jätta.

Airi raamatu puhul sean küsimärgi alla raamatu alapealkirja "Kuida ma vahetasin raha aja vastu", sest tegelikult võib lugeda päris põhjalikult sellest, kui palju autor on kulutanud Austraalias tööd rabades oma aega ja teinud ka ületunde rahateenimise eesmärgil.

kolmapäev, 10. november 2010

Küsimused, mis minus täna taaskord võimendusid

Mispärast tuleb mu elus ette keerulisi situatsioone, mis on seotud erinevate inimeste isepäraste iseloomude ja maailmavaadetega - inimfaktoriga - selle kõige raskema faktoriga? Kas ma otsin neid olukordi ise?
Kas need on õppetunnid käesolevaks eluks? Tahaks uskuda, et on ja ma omandan üha rohkem kogemusi, kuidas kõik inimesed on rahul seal, kus vahelüliks olen mina.

Kas on see hoopis õppetundide kaudu kasvamine järgmiseks eluks? Või on see eelmises elus tegemata jäetu järeleõppimine? Kas ma üldse usun, et on olemas eelmised ja järgmised elud, või arvan ma, et igaühe elu on kordumatu ja lõplik või igavene?

Kas õhin on kahjulik? Kas parem on mitte tegutseda ja vaikida, kui midagi teha ja ennast üha avada?
Avali, nagu olen, ja samas ka suletud. Võib-olla mõistatuslik, võib-olla liigagi triviaalselt läbinähtav. Teiste jaoks ehk läbinähtav, enda jaoks jätkuvalt mõistatus. Enda jaoks üha uute ja uute üllatuste kaev.

Kas mind ennast panevad iseenda puhul üllatuma ja ühe uuesti endas peituvat kogema geenid? Geenid, mis on saadud paljudelt värvikatelt esivanematelt põhjast ja lõunast? Kas olen iseenda jaoks nii eriline, justkui teiste arvates tavanägemusele mittevastav just sellepärast, et minu sees toimub minust endast mittesõltuv põhja ja lõuna geenide kokkupõrge?

Kas mõningad asjad, mida mõnel päeval korraga koguneb ritta liiga palju, tulevad sellest, et ma olen halb inimene? Kas see on karistus millegi eest või hoopis ettemaks?

neljapäev, 14. oktoober 2010

Aidake! Apua! Help!

Leidsin blogist Never Not Knitting sellise fantastilise bareti. Just sellist baretti tahaksin omale praegu kududa, samasugust punast, see sobiks ideaalselt kokku mu uhiuute punaste läikivate kummikutega.
Kas keegi oskaks nõu anda, kust sellise või sarnase bareti kudumise õpetust leida võiks?
Olen igavesti tänulik!

reede, 1. oktoober 2010

"Puhastus" Vanemuises - mõttetu lavatükk

Olen küll kaua hoogu võtnud, aga lõpuks teen otsa lahti ka teatrimuljetamisega, sest teater on samuti üks minu suurimaid armastusi.
Niisiis käisime kolmapäeval Vanemuise väikeses majas Sofi Oksaneni romaani ainetel lavale toodud "Puhastust" vaatamas. Et raamat mulle väga meeldis, tahtsin seda tükki kindasti vaatama minna. Aga nagu väga heade raamatute puhul ikka, on neist valminud filmid ja lavastused tavaliselt igavad.
Ja Vanemuise "Puhastus" oli tõesti mõttetu lavateos. Igav ja segane lugu. Lavastaja nime ma siinkohal nimetama ei hakka, sest üldiselt usun, et tegu on tegelikult toreda inimesega.

Paraku oli selles lavastuses ainult üks võimas misanstseen ja see oli lõpp - tulekahi koos sobiva muusikalise taustaga ja sellele eelnenud Aliide Truu (Marje Metsur) kiri oma õde Inglile Vladivostokki. Kusjuures mulle ei meenu, et raamatus ta sellise kirja oleks kirjutanud, aga see pole ka oluline. Marje Metsur oli aga kindlasti see, kes selles tükis parima rolli tegi. Liisa Pulk ei sobinud Zara ossa kohe üldse mitte ja Maarja Mitt noore Aliide Truu rollis polnud ka kõige parem valik. Pigem oleks teda Inglina ette kujutanud. Karol Kuntsel Hans Pekina mõjus märksa paremini ja täiesti veenvalt. Tore, et ka meie linna näitleja Tarmo Tagamets punti oli võetud.

Kõik muu selles lavastuses oli aga mittemidagiütlev. Ei meenu näiteks ühtegi lavastuslikku leidu. Lavakujundus püsis staatilisena kogu etenduse ajal.
Kui küsida, kas tasub vaatama minna, siis vähemalt neile, kellele raamat väga meeldis, ütlen, et pigem ei tasu. Lavastus ei anna kahjuks edasi seda, mis oli kirjas raamatus. Minu kaaslasele etendus meeldis, kuid tema luges sealt välja hoopis midagi muud kui autentset lugu. Minu arvates oleks noor Ingel pidanud kindlasti olema ka lavale toodud, sest Hansu ja Ingli armastuslugu oli ju tegelikult "Puhastuse" keskne lugu. Jah, nii triviaalne kui see pealtnäha ka ei tundu, jätab armastus elus tõesti kõige sügavama jälje.
Tahaksin kindlasti "Puhastust" näha ka mõne teise teatri lavastusena, soovitavalt Soomes. Ehk kunagi õnnestub.

Austusest esiteatriblogija Danzumehe vastu panen ka etendusele hinde ning selleks on 2- (põhjendus: nii mõttetu see siiski polnud, et tahtnuks saalist lahkuda. Haigutama ka ei ajanud.)

esmaspäev, 13. september 2010

Veel mõned Tove Janssoni maiuspalad

Minu tänavust lugemissuve võiks nimetada Tove Janssoni suveks, sest lugesin läbi kõik tema täiskasvanutele mõeldud ja eesti keeles ilmunud raamatud ning esimest korda elus sai käidud ka Muumimaal, kuhu kindlasti tagasi minna plaanin. Siinkohal meenub, et täpselt 10 aastat tagasi sügisel lugesin ühes Tartu köögis muumiteemalist "Hilja novembris" ja see täiustas ideaalselt sügist meeleolu. Nüüd peaks selle raamatu taas kord ette võtma.

Aga Tove täiskasvanuraamatutest. Kõigepealt "Kujuri tütar"  - tegu on autobiograafilise lapsepõlvejutustusega, kuid mitte elulooraamatuga. Tõtt öelda ei pea ma seda raamatut just Janssoni kõige paremaks saavutuseks. Paistab, et selle raamatuga harjutas ta alles kätt n-ö täiskasvanukirjanduse kirjutamiseks, sest see 1968. aastal imunud teos on esimene Janssoni mittelasteraamat. Loomulikult avab see raamat taustu ja loob kohati mõnusa sooja tunde, kuid igavalt mõjusid päris paljud kohad, kus pikalt kirjeldati lapse kujutlusi. Enne Janssoni "Suveraamatu" lugemist võiks "Kujuri tütre" läbi lugeda, siis saab aimu, kust on tekkinud kirjaniku piiritu austus oma vanemate ja boheemlike nüanssidega elustiili suhtes. See on raamat inimestest, kes on vaimselt vabad.

"Reis kerge pagasiga" (1987, ek 2005) on novelli- ja lühijutukogu. Raamat algab päris huvitavate kirjadega ühelt Janssoni fännilt, mis annab "ridade vahelt lugedes" aimu sellest, kuidas fännid Janssoni ellu tungisid. See sama motiiv on kirja pandud ka viis aastat varem ilmunud "Ausasse petturisse". Jutud selles raamatus on väga-väga erinevad, kuid kõik omamoodi mõnusad ja leidlikud. Ma ise ei ole eriline novellide austaja, sestap ei sattunud ma sellest raamatust just kõige suuremasse vaimustusse, aga laita pole küll midagi.

Romaan "Aus pettur" (1982, ek 2002) aga kujunes minu jaoks vaat et täiuslikkuse etaloniks. Uskumatult hästi kombineeritud lugu, kus mitte miski pole üleliigne. Igapäevane, kuid samas keerukas ja nüansirikas lugu, nagu "tavaliste" inimeste elu ikka.
Mulle meeldis, et see raamat ei lõppenud dramaatiliselt võimsa puändiga, vaid lõppes nii nagu elus asjad ikka lõppevad - nad ei lõppegi, elu läheb ikka edasi, kuid kogetu jääb inimestesse alles. Jansson on selle raamatuga ja üldse kogu oma loominguga suutnud tabada ja kirja panna seda, mis sünnib inimeste peades. Ta suudab näidata, et igal ühel on oma vaatepunktist  õigus. Seesugune arusaamine aitab mõista paremini endast erinevat. Jansson näitab ilmekalt, et kõige pöörasemad, kuid pöördumatud asjad sünnivadki siin maailmas inimeste sees, mitte aga välises maailmas.
Peale psühholoogilise pingestatuse on Jansson osanud raamatusse ka põnevuse sisse kirjutada, kogu aeg tahad edasi lugeda, et teada saada, kuidas asjad järgmiseks kujunevad.

"Aus pettur" jutustab loo 25aastasest noorest taibukast naisest Katrist, tema 15aastaset vennast Matsist ja kunstnikust vanapreilist Anna Aemelinist.
Anna on maalikunsntik, kes "pani inimesed nägema, nad nägid metsa mõtet ning meenutasid ja neis tekkis viivuks mingi leebe igatsus, mis tundus meeldiv ja lootusrikas. Oli kahju, et Anna rikkus oma pilte, paigutades sinna küülikud - küülikupapa ja -mamma ning -lapsukese. Ka see, et Anna küülikud olid väikeselillelised, võttis sügava metsa müstikast palju ära."
Anna oli kogu oma elu kokku puutunud ainult sõbralikkusega enda suhtes. "Keegi polnud kunagi sundinud teda õelust üles näitama." Kui elu kolm peategelast kokku viis, hakkas ka Anna märkama, kui palju ta on oma elus aega raisanud ja kui paljud inimesed teda tegelikult kõik see aeg on tüssanud. "Anna oli üpris vaikseks ja pahuraks muutunud. Teda oli haaranud kole kahtlus, et teda, toredat ja sõbralikku inimest, on puhtanisti petetud. Esimest korda elus muutus Anna umbusklikuks, ja ei tema ise ega teda ümbritsevad inimesed tundnud ennast seepärast hästi."
Aga kui Katri pööras Anna elu pea peale, siis ei jätnud ka Anna seda vastu tegemata, vaid pani Katri koerale nime, võttes sellega ära temalt metsikuse ja ohtlikkuse. "/.../ Katri nägi ja taipas, et tema loomast on saanud vastane. Ta läks koju, astus Anna juurde ja ütles: Anna, te olete minu koera ära rikkunud. Te tegite seda salaja. Ma ei saa teda enam usaldada."
Katri eesmärk oli jääda lõpuni täiesti ausaks, kuid selleks, et ausaks jääda, pidi ta asjade kulgu vahel ka ebaausalt tagant tõukama - siit ka pealkiri "Aus pettur".
Katrit põlati külas, aga kui nõu oli vaja, eelistati teda advokaadile. "Katri nõuandeid arutati külas avalikult, ja need tundusid õiged ning väga nupukad. Kõige veenvamalt mõjus ilmselt see, et ta lähtus oletusest, et iga majapidamine on oma naabrite suhtes loomulikult vaenulikult meelestatud. Kuid Katri juures käimistele järgnes sageli kummaline kohmetus. Seda oli raske mõista, sest ta oli alati õiglane." (lk 24)
Katril olid samasugused kollased silmad nagu tema koeral. Ta ei kaotanud iialgi umbusklikkust ega kainet kaalutlemist. Pärast ema surma pidi ta hoolitsema oma venna eest ning tema elu eesmärk oli täita oma venna suurim unistus.
Jansson on väga hästi suutnud kirja panna selle, kuidas kaks vastastikku keha üksteist mõjutavad. Ei ole nii, et üks inimene teise tõttu muutub, aga muutja jääb endiseks. Lõpuks tunnistas Katri, et maailm ei olegi Annat petnud. Eks oli Annalgi omamoodi õigus ja oma mätta otsast vaadates oskas ka tema elada ja inimestega ümber käia. "Tähelepanu, lausus Anna, kinkida teisele inimesele oma jagamatu tähelepanu, see on midagi üpris haruldast. /.../ Tõenäoliselt nõuab see üksjagu oskust ja süvenemist, et arusaamisele jõuda, mida keegi - vaikimisi - vajab ja mille järele igatseb. Ja mõnikord teab inimene vaevalt isegi." (lk 54)


Nüüd aga mõningad lõigud, mis ma pean (enda jaoks) vajalikuks välja kirjutada:

(Katri mõtleb:) Mitte miski ei saa olla nii rahulik ja lõputu kui pikk talvine pimedus, see kestab ja kestab, justkui elaksid tunnelis, kus pimedus mõnikord öösel tiheneb ning mõnikord päevaseks hämaruseks muutub; sa oled kõigest eraldatud, kaitstud ja üksildasem kui tavaliselt. Sa ootad ja poed peitu nagu puu. Nad räägivad, et raha haiseb, see pole tõsi. Raha on sama puhas kui arvud. Inimesed on need, kes haisevad, igaühel neist on oma varjatud lehk, ning see muutub tugevamaks, kui nad on vihased või häbenevad, või kui nad on hirmul. Minu koer tunneb seda, ta teab seda silmapilkselt. Kui mina oleksin nagu koer, teaksin liiga palju Ainult Matsil pole mingit lõhna, tema on puhas nagu lumi. Minu koer on suur ja ilus ning kuulab sõna. Ta ei armasta mind. Me peame teineteisest lugu. Mina austan salapärast koeraelu, seda suurte koerte salapära, milles on säilinud midagi loomulikust metsikusest, aga ma ei usalda neid. (lk 9-10)

Anna ootas hetke vastust ning jätkas: Ma tegin natuke kohvi, te ju joote kohvi, eks ole? 
Ei, kostis Katri sõbralikult, ma ei joo harilikult kohvi. 
Anna oli hämmastunud, pigem jahmunud kui haavunud. Kõik inimesed joovad kohvi, kui see on valmis tehtud, see käib asja juurde, seda tehakse lihtsalt perenaise pärast.
/.../
Anna seisis mingis ebamäärases hirmus akna all. Küllap kulunuks praegu tass kohvi marjaks ära... Aga Annal polnud äkki isu. See oli üsna väike, aga kindel teadmine - ta ei armasta kohvi ja tegelikult pole ta seda kunagi armastanud. (lk 17,19)

(Katri mõtleb): Ma ei olnud salakaval, ei olnud ebaaus. Aga ei või iial teada, ei saa kunagi päris kindel, surmkindel olla, et sa pole appi võtnud mingisugust põlastusväärset lipitsemist, meelitamist, katteta omadussõnu, kogu seda jäledat harjumuspärast masinavärki, mis toimib lakkamatult ja kõikjal, tasapisi ja karistamatult selle nimel, et saada, mida tahad, võib-olla üleolekut või isegi seda mitte, ja enamasti vaid selleks, et näidata ennast võimalikult heast küljest - see käib asja juurde ja päästa... Ei, ma ei usu, et ma ennast eriti heast küljest näitasin. See raund on kaotatud. Aga vähemalt oli see aus mäng. (lk 20)

Nii see asi käib, sõnas Liljeberg ja naeratas Katrile. Siin ilmas edasi jõudmine käib ikka suure kärinaga. (lk 57)

Leping, jätkas Katri tõsiselt, leping on tegelikult palju olulisem, kui osatakse arvata. See mitte ainult ei seo, ma olen tähele pannud, et lepingu järgi elades võivad inimesed kergendust tunda. See vabastab nad kõhklustest ja sagadusest, neil pole vaja enam valida. (lk 65)

Enne kambrist väljumist ütles ta [Katri]: Ühte asja pea igal juhul meeles: millegagi leppimine ei pruugi tähendada, et sa järele annad. (lk 87)

kolmapäev, 1. september 2010

Kartulivõtt - ikka õhinapõhiselt

Täna oli see õnnelik päev, kui sai taas ennast keskmisest rohkem liigutatud ja üle pika aja kartuleid nopitud. Kuna minu esimesed kooliaastad jäid nõukaaega ja minu vanemad on alati olnud väga kartulikasvatuslembesed, on mul tulnud igal sügisel oma lapsepõlves mitmeid päevi kartuleid võtta. See oli üsna hirmus ja kurnav. Mäletan näiteks, kuidas ühel sügisel kraapisime Sõmerul vihmas ja tuules mugulaid mudast välja hommikust kuni pimedani välja.

Nüüd aga tunnen, kuidas kartulivõtt muutub iga aastaga üha õhinapõhisemaks. Kartulivõtt on nauding, kui seda ei pea päevast päeva tegema. Pisut liigutamist värskes õhus teeb head ka vaimule.
Nelja-aastane tütar kamandab oma nõbudele kartulipõllu ääres: me ei tulnud siia mängima, me tulime tööd tegema! Kaheaastane poeg tillerdab vagude vahel ja taks Ronja ajab suure hurraaga traktorit taga. Traktori ees kaevub aga üks mutt end kibekiirelt mulda. Ja oh kui palju toredaid vihmausse võib sõreda mulla sees siplemas näha! Pärast vaatad kartuleid ja mõtled: kes need kõik küll ära koorida jõuab? Aga küll me koorime. Ja sõnniku peal omakasvatatud mürkidevaba maaubin on ikka see kõige parem toit.

Õhinapõhine on üks minu uusi lemmiksõnu. Selle mõtles välja Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsi liige Mikk Sarv ühel seltsi koosolekul. Tulge vaatama ka seltsi asutatud õhinapõhist infoveskit www.kylauudis.ee. Ja läkitage kõik oma kodukandi uudised meiliaadressile info@kylauudis.ee!

teisipäev, 27. juuli 2010

Raamat täpselt minule

Tove Janssoni "Suveraamat" on tänavusel kaunil suvel nagu täpp i peale. Viimased leheküljed jätsin ühe hooga läbi lugemata, et pikendada naudingut. Minu jaoks oli see esimene Janssoni muumitrollidest mitterääkiv raamat. Ometi andis see pildi muumiraamatute sündimise taustast. Et mulle soovitati juba tükk aega tagasi Janssoni n-n täiskasvanute raamatuid, siis tänavu taaskord Eestis trükivalgust näinud "Suveraamat" andis märku, et viimane aeg on see kirjanik muumiväliselt ette võtta.

Raamatu põhitegelased on Tove Janssoni eakas ema Signe (vanaema) ja Tove venna Larsi kuueaastane tütar Sophia. Kuigi Sophia ema on surnud, ei pöörata raamatus sellele aspektile üldse tähelepanu. Surmast räägitakse siin hoopis teistes võtmetes. Kolmanda põhitegelasena tegutseb raamatus Tove vend Lars, aga tema muudkui joonistab ja joonistab ehk teeb tööd või sõidab paadiga kauba järele või rajab pompöösseid lillepeenraid. Kõik kolm tegelast suvitavad ühel Läänemere avamerepoolsel saarel ja on selle saare ainsad elanikud ehk seega ka omanikud. Ja nagu vanaema ühele saareseadusi eiravale direktorist naabersaare uusasukale teatab, on nende pere suvitanud sellel saarel juba 47 aastat.

Nagu ma taustaks lugesin, kirjutas Tove "Suveraamatu" aasta pärast oma ema surma, olles läbi elanud väga pika leinaperioodi. Ema oli tema jaoks kõige lähedasem isik. Seepärast paneb mind ka mõneti imestama, et Tove on ennast sellest raamatust välja jätnud, sest ilmselgelt pidi Tove nii mõnegi jutus toimunud seiga juures kohal viibima. Aga võib-olla ema jutustas talle kõigist neist päevade jooksul aset leidnud juhtumustest tagantjärele, sest nagu ma veel taustaks lugesin, vajas Tove kirjutamiseks veel suuremat privaatsust, kui seda ainult nende perele kuuluv saar võimaldas, ja nii elas Tove koos oma elukaaslanna Tuulikkiga kõrvalsaarel tillukeses hoones (minu jaoks on see muide üllatus, et Tove Jansson vaatas naiste poole, siiani olin arvanud, et Lars Jansson oli tema abikaasa).

Kuna jõudsin täna juba lugema hakata ka raamatukogust laenatud Janssoni autobiograafilist "Kujuri tütar", näen, et ilmselt on "Suveraamatu" Sophiasse päris palju sisse kirjutatud ka Tovet ennast lapsena, sest need lapse hirmud, ohtlikkuse otsimised ja üksinda tegutsemised on väga sarnased. Pideva ohu tunnetamine pidavat olema sõjajärgsete või sõjaaja üle elanud laste omapära. Tuleb tunnistada, et mina ise lapsena - sovjetliku stagnaajal lõpul sündinuna - küll nii suurt ohtu enda ümber teadlikult ei tajunud-otsinud, olgugi, et minus pesitses mõnetine hirm joonistada kogemata Lenin, kuna teadsin, et Lenini joonistamise eest pannakse vangi.
Sophia ja vanaema tegutsemised on igal juhul huvitavad, kuid samas üsna minimalistlikud. Vanaema pole mingi tavaline didaktiline vanaema, tegemist on siiski kunstnikuga ehk siis piisavalt boheemlasega. Ridade vahelt on tajutav aukartus iga vanaema (ema) teos suhtes ja lapse piiritu fantaasia imetlemine.

Mulle väga meeldis selle raamatu puhul see, et peale vanaema-Sophia suhete jutustas see ka väga palju elust saarel ja merest. Minu jaoks on see väga hingelähedane teema eluunistuste valdkonnast. Kõige paremaks jutuks selles raamatus pean ma "Suurt kilevorsti", kus kirjeldatakse, kuidas isa toob põua ajal väga raskete ponnistustega oma välismaalt tellitud lilledele vett ja kuidas siis hakkab lõpuks ometi vihma sadama ja vanaema, kes hindab saare loomulikku loodust, kastab kruusiga saare päriselanikku karikakart.

"Suveraamat" on üsna muumitrollilik teos ja nagu ma kusagilt lugesin, oli Tove ema Signe ettevõtliku Tuu-Tiki prototüüp. Eelkõige torkab raamatust silma loodusega ühes rütmis elamine ja samas ka inimisiksuste eripärade ja igapäevaste väikeste rõõmude hindamine. Kui raamatu lõpus asub kolmik talveks saarelt lahkuma, näeb see välja just nagu muumitrollide talveuneks ettevalmistumine. Suurt austust tekitas minus vanaema inimlik, kuid siiski mingi piirini ulatuv lahkus. Ta teadis, et sel ajal, kui tema pere on saare majast lahkunud, võivad sinna sattuda erinevad inimesed - nende jaoks jättis ta juhised, kuidas majas õigesti käituda (nt akendelt ei tohi võtta paberlinasid, sest muidu üritavad linnud läbi maja lennata jne), laua peale soola, küünlad ja sigaretid ning muidugi kuivad püksid.

Pean taaskord endale tunnistama, et olen jätkuvalt Põhjamaade kirjanduse fänn. Õnneks sain raamatukogust täna laenata veel kolm Janssoni täiskasvanute raamatut - kokku kirjutas ta neid elu jooksul kümme. Nii et maiuspalasid selleks suveks jätkub ja põhjust on pidada pausi Sirje Kiini Underi-telliskiviga, sest paraku Underi masendushoogude lugemine 800 lehekülge järjest just kõige paremat meeleolu ei tekita. Veel on mul pooleli Stefan Zweigi "Eilne maailm", mis on küll hea raamat, aga kahjuks on seda üsna tüütu lugeda, sest tegu on nõukaaegse küljendusega, kus ridadel peaaegu vahesid polegi ja teiseks on selle tõlkinud Jaan Kross, mis tähendab, et keel on üsna kentsakas.

Veel soovitan ma soojalt lugeda Jan Beltráni "Norat", aga sellest ma blogis kirjutama ei hakka, sest olen seda teinud juba kolmele väljaandele. Lühidalt: raamat räägib tõsielulise loo ühest Hispaania prostituudist ja on kirjutatud pingestatult algusest lõpuni. Soovitan lahedaks suvelugemiseks, kuigi teemad on kohati liigagi karmid.

esmaspäev, 31. mai 2010

Teine Uma Pido - seekord Põlvas Indsikurmus

Tänavune Uma Pido meeldis mulle rohkem kui esimene. Esiteks sellepärast, et enne pidu sai näha ka rongkäiku - see andis kogu üritusele palju juurde ja sellega anti võimalus osavõtjaid lähemalt näha ning ühtlasi teada saada, millised koorid osalesid - koore oli ikka uskumatult palju ja isegi väljastpoolt Eesti piire. Rongkäigu lõpuosa vedas aga üsna isevärki koor - tsiklikoor.
Esimest korda sattusin oma elu jooksul Põlva Intsikurmu laululavale ja see jättis väga hea mulje. Esiteks on see kuidagi palju kodusem ja kompaktsem erinevalt Võru Kubijast, teiseks asub see peaaegu et linna keskel, erinevalt taaskord Võru Kubijast, kuhu on kesklinnast umbes viis kilomeetrit. Kolmandaks oli tänavu ka laule kuulda - laulud olid eranditult võru keeles - see ongi Uma Pido mõte. Negatiivsem pool oli see, et kõik ei mahtunud istuma. Küll aga jätkus kohti presidendipaari jaoks, kes austasid üritust oma kohalolekuga. Peo juht Marje Metsur alustas peoga 2 minuti varem, arvates, et kõik on juba kohal, aga see osutus ennatlikuks sammuks, sest presidendimeeskond jõudis kohale kella pealt õigeks ajaks ja nii tuli Metsuril avasõnad uuesti ütelda. Peo lavastajaks oli muide kunagine Rakvere mees Raivo Trass.
Pean tunnistama, et varem ei pidanud ma Põlvat eriti miskiks linnaks, aga teist nädalavahetust järjest sain võimaluse Põlva peal jalutada ja pean kiitma, et väike Põlva on palju ilusam kui Võru. Järve äär on lausa maaliline, pargid korras ja lilli täis. Igasugu veesilmad on aga purskkaevudega atraktiivsemaks muudetud. Kui veel vaadata, kui palju poode on Põlvas, siis tuleb nentida, et tegu on igati arenenud linnaga.
Kõige paremad professionaalsed fotod selle ürituse kohta leiab Maalehest
Uma Lehe aokirjanikud Ülle Harju ja Jan Rahman - viimane on ka mitme UP laulu autor.
Antsla vallavanem ja Võrumaa omavalitsuste liidu esimees Tiit Tõnts.
Rongkäik alustas.
Rongkäigu ninas kannab tuld haanjamiis Agu Hollo, tema taga riigikogu liige Kalvi Kõva, paremal Põlva maavanem Priit Sibul ja Võru maavanema kt Anti Allas.
ETVle annab intervjuud UP lavastaja Raivo Trass.
setod
Räpina kammerkoor
Osula segakoor
Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi segakoor
Vahtsõliina kihlkund
Marsivad Tiit ja Vilve Niilo ehk Nopri kohupiimade autorid.

Põlvamaa meeskoor
Võru Kesklinna gümnaasiumi segakoor, nimetahvlit kannab Henn-Hillar Kalkun.
tsiklikoor
Solist Indrek Kalda
Kalkuna Mari
Rohelise Urvaste südikad naised Helina Kärgenberg ja Airi Hallik-Konnula
Trassist vasakul UP projektijuht Triinu Ojar Võru Instituudist.
Eurosaadik ja Võrumaa populaarpersoon nr 1 Ivari Padar ja Anti Allas.

neljapäev, 20. mai 2010

Uue-Antsla liikluslinnak - uus turismiobjekt Võrumaal

Eile käisin Võrumaal Urvaste vallas asuva liikluslinnaku avamisel. Linnak on ehitatud Uue-Antsla rahvamaja vahetus läheduses paiknevasse vanasse sigalasse - Võru poolt tulles jääb see vasakut kätt.
Liikluslinnakuhoone kõrvalväljak on ette valmistatud murutraktoriralliks. Linnakus sees aga on täiskasvanutele omad ja lastele omad autod. Esialgu puuduvad autodel veel pidurid.
Liikluslinnaku lõi Uhtjärve Ürgoru Nõiariigi peremees Aivo Värton koos oma perega. Nõiariigist jääb liikluslinnak vähem kui 3 km kaugusele, Urvaste valla teise olulise turismiatraktsioonini on linnakust umbes 7 km. Samasse tsooni jääb ka Tamme-Lauri tamm.
Linnaku avamisele oli kutsutud auväärne seltskond, kellest kõige tähtsam kindlasti siseminister Marko Pomerants. Üritust juhtis Urvaste oma mees Contra, kes otseloomulikult luges ka paar päevakajalist luuletust. 
Täpsem info liikluslinnaku kohta asub siin: Liikluslinn
Tähele tasub panna, et peale kõige muu on liikluslinnakus olemas ka kohvik, kuhu tuuakse toit Nõiariigist. Nõiariik on vaieldamatult üks parimaid sööke pakkuv ettevõtte Võrumaal.
Urvaste kuulsaim isik poeet Contra koos vanema poja Herbertiga.

Vasakult: Lõuna politseiprefektuuri piirkondliku politseitöö talituse juht Tiit Allik, siseminister Marko Pomerants, Võru politseijaoskonna vanemkomissar Tauno Klaar ja Võru maavanema kt Anti Allas.
Alumisel fotol  Pokumaa pomo Ena Drenkhan

Antsla vallavanem ja Võrumaa omavalitsuste liidu juht Tiit Tõnts kihutab tähtsat telefonikõnet pidama.







Vasakul liikluslinnaku linnapea Aivo Värton ja paremal ETV Lõuna-Eesti korrespondent Ragnar Kond.



Reporterid Inno ja Irja Tähismaa



Pomerants







Huvitav, kas miks jäid politseiametnikud just bensuka juurde juttu puhuma?

Rahvas siseneb diskoteeki, kus muusika eest vastutab Sky Plus.



Urvaste vallavanem Riho Roon teeb katset võidusõit võita.

Võru maavanema kt Anti Allas pojaga.