kolmapäev, 1. september 2010

Kartulivõtt - ikka õhinapõhiselt

Täna oli see õnnelik päev, kui sai taas ennast keskmisest rohkem liigutatud ja üle pika aja kartuleid nopitud. Kuna minu esimesed kooliaastad jäid nõukaaega ja minu vanemad on alati olnud väga kartulikasvatuslembesed, on mul tulnud igal sügisel oma lapsepõlves mitmeid päevi kartuleid võtta. See oli üsna hirmus ja kurnav. Mäletan näiteks, kuidas ühel sügisel kraapisime Sõmerul vihmas ja tuules mugulaid mudast välja hommikust kuni pimedani välja.

Nüüd aga tunnen, kuidas kartulivõtt muutub iga aastaga üha õhinapõhisemaks. Kartulivõtt on nauding, kui seda ei pea päevast päeva tegema. Pisut liigutamist värskes õhus teeb head ka vaimule.
Nelja-aastane tütar kamandab oma nõbudele kartulipõllu ääres: me ei tulnud siia mängima, me tulime tööd tegema! Kaheaastane poeg tillerdab vagude vahel ja taks Ronja ajab suure hurraaga traktorit taga. Traktori ees kaevub aga üks mutt end kibekiirelt mulda. Ja oh kui palju toredaid vihmausse võib sõreda mulla sees siplemas näha! Pärast vaatad kartuleid ja mõtled: kes need kõik küll ära koorida jõuab? Aga küll me koorime. Ja sõnniku peal omakasvatatud mürkidevaba maaubin on ikka see kõige parem toit.

Õhinapõhine on üks minu uusi lemmiksõnu. Selle mõtles välja Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsi liige Mikk Sarv ühel seltsi koosolekul. Tulge vaatama ka seltsi asutatud õhinapõhist infoveskit www.kylauudis.ee. Ja läkitage kõik oma kodukandi uudised meiliaadressile info@kylauudis.ee!

2 kommentaari:

Rene ütles ...

Küll see õhinapõhine on hea sõna! Nüüd vaja leida veidi õhinat ja sobiv tegevus, võtaks kohe sõna kasutusele kah

Elina ütles ...

No mis ma ütlen - see sõna on nakkav. Ja eriti tore, et seal kaks ilusat eesti tähte õ-d sees on. :-)