kolmapäev, 26. aprill 2017

Kaugtöö või töötegemine "maal" on ainult töö arvuti taga?

Kas kaugtöö või töötamine maakohas tähendab tõesti ainult tööd arvuti taga ja muid tööviise siin ilmas enam polegi? Selline piiratud mõtlemine paneb ikka väga imestama. 

Uudis on see, et maal (väljaspool suuremaid linnu, mida Eestis muidugi polegi, aga noh, kõik kohad väljaspool Tallinna on ju maakohad, sh Tartu) tehakse igasuguseid töid ja mitte ainult põllumajanduslikke ja metsandustöid. Ameteid on väga erinevaid. Suur osa neid vajab vähest arvutikasutamist. Ometi on kõik n-ö maale elama või kaugtööd tegema kutsuvad reklaamid sellised, kus inimene istub kas ruumis või kuskil metsas villasokkides arvuti taga. Kas tõesti nii piiratud ongi arusaam tööst tänapäeva Eestis?


reede, 7. aprill 2017

Kas SEE ongi elu väljasuretamine maal?

Mõniste poe käive olla langenud päevapealt, kui Apes avati hiljuti Alko1000 kauplus. Nüüd virisetakse, et riik peab midagi ette võtma. Mida siis riik täpsemalt ette võtma peaks? Mind häirib kogu asja juures hoopis see, et riigilt saadav raha - nii vanaduspension kui ka töövõimetuspension - kulutatakse peamiselt alkoholi peale.

Kogu see purelus ja virisemine ei ole seotud absoluutselt mitte millegi muu kui ainult alkoholiga. Kusjuures alkoholitarvitamist ei ole riik ära keelanud, nagu osad demagoogid püüavad väita. On lihtsalt masendav, et niivõrd paljude inimeste elu koosneb peaasjalikult üksnes alkoholitarvitamisest.

Ma küsin, miks peab riik neid joodikuid üleval pidama? Ja see on tõsine küsimus. Miks on meil n-ö grupi peal mitte veel pensionieas täies elujõus (tõsi, kohati oma tervise maha joonud) inimesed, kellele me lihtsalt maksame selleks, et nad saaksid päevad läbi alkoholi tarvitada? See on tegelik probleem, mitte see, et maapoed ei saa teenida enam alkoholimüügi pealt nii kergesti nagu varem. Kes tahab juua, palun väga, joogu oma raha eest.

reede, 24. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas III osa

Gaudi, Monserdá ja Amigó vitraaž "Rosett igavese silmaga" (ca 1900-1902)
Neljapäeva hommikul sõitsime  neljakesi jälle Montjuici mäele end taas kultuuriliselt harima MNACi ehk katalaani rahvuslikku visuaalse kunsti muuseumisse. Seda soovitas ka Daniel. 

Pilet ei olnud seekord tappev. Kuna olime saanud linnaekskursioonibussist sooduskupongide raamatu, siis saime pileti 20% odavamalt ehk hinnaga 9.60 ning kui ma õigesti mäletan, siis vanim seltskonnaliige sai üldse tasuta (nii mõnessegi kohta sai ta tasuta sisse tänu vanusele 66). Aga enne veel, kui läksime kunsti endasse ammutama, oli minul kui hommikusel toidumanustamissuutmatul kõht tühjaks läinud ning võtsin kohvikus kuuma šokolaadi koos churros'tega. Oli mõnus magusalaks küll. Aga tuli ju ka churrosed ära maitsta!

neljapäev, 23. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas II osa

Bussist pildistatud ehitusjärgus Joan Miro park
Mida me Barcelonas esmaspäeva õhtul veel tegime, seda ma täpselt enam ei mäleta. Võimalik, et see oli see päev, kui läksime toiduvarude soetamiseks otsima õega Carrefouri poodi. Noh, on tõesti Prantsuse keti pood, aga meile lihtsalt Carrefour väga meeldib. Aga telefoni google maps mul tol hetkel parajasti ei funktsinud ja otse minemise asemel keerasime ära Meridiani avenüüle (nädala teisel poolel avastasime, et suur Carrefour nagu ka C&A asuvad Glories'i kaubanduskeskuses, mis oli meie hotellile tõesti lähedal.)

Olles mõnda aega juba kõndinud, tekkis mõte, et küsiks kelleltki teed. Nii on ju alati kõige lihtsam. Parajasti jalutas mööda üks umbes minuvanune mees lapsekäruga. Ta vastas inglise keeles, et siin lähedal on hoopis üks teine väga hea pood ja saadab meid sinnani ära. Poeks oli Mercadona, mis oli ka tõepoolest soodne. Ja tagasi tulles ma selle ranunculuse kaasa rabasingi. Mees hakkas teekonnal huvi tundma, kust meie pärit oleme. Saades teada, et Eestist, küsis, kas vene keelt ka oskame. Nemnožka, vastasin ma. Ja siis ta läkski vene keelele üle, kusjuures ma sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Tuli välja, et pärit on tema Ukrainast ja kaks aastat tagasi kolisid nad perega Barcelonasse, kus nüüd elatuvad korterite väljarentimisest. Kärus istuv tütar oli veel sündinud Ukrainas, aga talle oli juba pandud rahvusvaheline nimi. Vist oli Gloria. Mees lisas ka, et mitmed tema tuttavad on põgenenud Eestisse, aga nemad on Barcelona eluga ikka väga rahul. No arvata võib.

teisipäev, 21. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas I osa

Märtsi algul astus minu jalg esimest korda Hispaania pinnale - Barcelonasse - linna, mis oli mulle ammu silma jäänud. Reis kestis nädala, kuid tegelikult oleks võinud jääda kauemakski. 

Juba mullu suvel sai Barcelona fännist kolleegiga arutatud, et tuleksin hea meelega järgmine kord ka, kui tema läheb. Nii saigi otsustatud, et läheme kevadel enne suurt kuumust neljakesi. Tema võtab kaasa ühe inimese omalt poolt ja mina ühe omalt poolt ning ööbime kahestes tubades. Inimesi kaasa leida polnud keeruline. Mina kutsusin kaasa oma õe. Aga arv neli oli asjakohane just seepärast, et nii on kõige mugavam ja odavam taksot kasutada ning taksosid kasutatakse seal linnas üsna ohtralt. Taksosid liigub igal pool ja eriti mugav on neid ära tunda tänu sellele, et kõik on ühtset kollast-musta värvi ning flakoonil on näha, kas takso on vaba või mitte. Vaba takso võib peatada kus iganes.

teisipäev, 21. veebruar 2017

Nelja päeva pikkune töönädal?

Nelja päeva pikkune töönädal tundub olevat midagi sellist, mis on kindlasti paljudele (vanematele) inimestele täiesti vastuvõetamatu nähtus. Aga mõelgem asja üle järele.

Ei saa ju olla nii, et inimene pool nädalat laiskleb! Meie omal ajal tulime töölt, pesime käsitsi pesu, lüpsime lehmad... Tänapäeva noored tahavad ainult laiselda ja ongi juba hukka läinud...

Aga kas inimesed olid siis õnnelikumad, kui nad olid sunnitud varem rohkem asju käsitsi tegema kui tänapäeval? Nüüd on enamikul inimestel pesumasinad, kuivatid, nõudepesumasinad. Asjad saavad palju rutem ära tehtud. Kontorites on arvutid, keegi ei pea enam trükimasina taga tekste sisse lööma. Elu on ikka päris meeldivalt edasi arenenud. Me ei taha ju ahviks puu otsa tagasi. Olen veendunud, et meie esivanemad nägid vaeva, käisid sõjas, arendasid teadust just nimelt eesmärgiga, et nende järglastel oleks helgem tulevik. Seda tahame ka meie, praeguse aja inimesed, ju oma lastele ja lastelastele. Aga nüüd kaldusin tegelikult teemapüstitusest juba kõrvale.

Kunagi olid ajad, näiteks 19. sajandi teisel poolel, kui tekkisid tööstused ja tööd tehti lausa seitse päeva nädalas. Töötasid ka paljud alaealised. Nõukogude ajal (siiski enam mitte sel ajal, kui mina 10 aastat Nõukogude Liidus elasin), käidi tööl ka laupäeviti ja näiteks minu vanemad käisid laupäeviti koolis. Hiljem muutus koolinädal viie päeva pikkuseks ja ükski laps ei ole sellest küll rumalamaks jäänud.

reede, 30. september 2016

Esimese ja teise Eesti õpetajate palk

Lauri Leesi virises täna hommikul Vikerraadios jälle põhjalikult. Ma ei kuulnud küll kogu intervjuud, aga jutuks tuli ka õpetajate palk, mis pidi nii väike olema.

Mina võin öelda ja seda kinnitavad ka teised, et "regioonides" ehk ääremaal ehk väljaspool Tallinnat on õpetajad ühed paremini teenivad keskklassi kodanikud. Seetõttu on väikelinnades õpetajate ametikohtadele ka tohutu tung. Paar minu õpetajaharidusega tuttavat on üritanud jala mõne kooli ukse vahele saada, aga see on täiesti võimatu. Kui sa just pole juba paarkümmend aastat õpetaja olnud, siis pead sellesse ametisse saamiseks tõsiseid tutvusi omama. Palgad on väga head võrreldes paljude muude ametikohtadega. Lisanduvad õpetajate elupõlised sõbrad Juuni, Juuli ja August, sõprusele antakse boonusena kaasa ka palk üheskoos puhkamiseks. Õpetaja töö on raske, aga milline töö ei oleks?

Ma ütlen ausalt, et kui ma ühel päeval hakkaksin saama sama head palka kui õpetajad, siis ma elaksin väga hästi. Mul on magistrikraad, kuid väljaspool Tallinna elades pole mul lootustki lähiajal samaväärset palka saada kui õpetajatel. Ravikindlustusest rääkimata.

Ma saan muidugi aru, et Tallinna õpetajale võib see palk väikseks jääda. Siin joonistuvadki ilmekalt välja esimene ja teine Eesti.

kolmapäev, 28. september 2016

Presidendivalimiste mõru maik

Kui varem ajas see Eesti ideaalimeinimese otsing südame pahaks, siis nüüd on sellel ebameeldiv mõru maik man.

Presidenti ei saadud laupäeval valitud. Nii mõnelgi läks sellest kergemaks, sest kui ei saa minu lemmik, siis ei tohi ka teiste oma saada. Kogu sellele showle, mis siin kevadest saati kestis, kulutati tohutult maksumaksja raha ja kulutasid kandidaadid ka oma raha. Tegelikult on mul kahju kandidaatidest, kes kogu selle tsirkuse läbi tegid, kulutasid meeletult oma ressursse, panid terve oma suve nahka, aga tulemuseks on null.

Mõru maigu aga jätab see, et olgu see praegune üks presidendikandidaat kes tahes, aga tema justkui tuleb ja saab endale kõik selle, mille eest teised on rabelema pidanud. Olgem ausad, see on ebaõiglane. Keegi tuuakse ropsti Luksemburgist kohale, kelle palk on siiani olnud 19 800 eurot kuus, millest tema pole pidanud sentigi kulutama, et kampaaniat teha. Kas see ei tee mitte viha, võib küsida selle peale rallis osalenud presidendikandidaat.

Praegu jääb mulje, et paari päevaga tahetakse saada paika president, et näidata, et Riigikogu siiski on võimeline koostööd tegema. Kes see president on, polegi nagu enam oluline, peaasi, et ta paika kuidagi saaks. Presidendi vaadetest ei tea me midagi, alles eile hakati meedias tema senist elukäiku tutvustama. Ma leian, et niimoodi pole ikka päris õige presidenti valida. 

Ma ei tea Kaljulaiust mitte midagi. Võib-olla kunagi ammu käis ta meediast läbi, aga see nimi kerkis esile alles siis, kui Parts hakkas tema ametikohta Brüsselis omale himustama. Ilmselt enamikku inimesi aga ei huvitanud ka siis, et kes see inimene on. Ma arvan, et enamik inimesi ei teadnud veel eile tema nime kuuldes, milline nägu seda nime esindab.

Aga eks kõik riigid väärivad oma valitsejaid. Ju siis eestlased sellised ongi. Meil on ametnike riik ja nüüd ongi ilmselt saamas presidendiks üks ontlik ametnik. Võib-olla ta toob positiivseid üllatusi, võib-olla negatiivseid. Me ei tea sellest mitte midagi. Selge on see, et sellist presidenti, kes meeldiks kõigile, ei leia eesti rahvas iial ja võib-olla on see õige ka.

Jään selle juurde, et presidendi peaks valima rahvas. Enamikus riikides, nii nagu ka naaberriigis Soomes, selline valimisssüsteem toimib ja näiteks Soomes toimib see hästi.

Täiendus 29. sept
Eilses "Pealtnägijas" juhtusin kuulma intervjuud Kersti Kaljulaiuga. Jättis meeldiva mulje. Sõnu seada oskab. Maailmavaatest pole veel aru saanud, küllap ta sinna parempoolsusesse kaldub, kui juba kord pangaski on töötanud. Elame-näeme. Kindlasti tuleb talle kasuks see, et välimuselt on ta hästi tavaline, mitte aga mingi kaunitar - saab kindlasti tänu sellele vähem kriitikat. Ma usun, et Eesti meedia on ennast Evelin Ilvese peal 10 aasta jooksul nii pühendunult välja elanud, et enam seda välimuse ja riiete üle ilkumist sellisel määral nagu Evelini puhul ei tule.

Aga igal juhul jõuab Eesti omadega lõpuks 20. sajandi lõppu, kui valib presidendiks naise.

Täiendus 30. sept
Paraku ajab Kaljulaid ikka väga ümmargust juttu. Teps mitte ei saa aru, mida ta tegelikult mõtleb.

laupäev, 17. september 2016

Magistritöö vaevade päevik

Eelmisel suvel juuli lõpus ja augusti alguses kirjutasin oma magistritöö viimast osa. Kuigi väljas olid eelmise suve päikseliseimaid rannailmad, tuli mul end välja lülitada absoluutselt kõigest. Augustiks sain töö siiski õnneks õigeks kuupäevaks valmis ning ka ilusti kaitstud. Suur kivi langes südamelt. 

MAGISTRITÖÖ KIRJUTAMISE AHASTUSPÄEVIK

Ma lihtsalt ei saa aru. Juhe on täiesti koos. Minu pea töötab hoopis teistmoodi, kui üldse. Mul ei ole akadeemiku aju. Need asjad on minu jaoks ebaloogilised. Kust tulevad siia tegijad ja jälgijad, need on nii laiad mõisted. Siiani on jäänud mulje, et suudan adekvaatselt asjadest aru saada

Olen hullumas, olen rullumas

See magistritöö on selline asi, mille kohta ma olen kaks aastat pidevalt tundnud, kuidas ma seda teha ei taha. Nagu ka praegu. Vähesed asjad on mulle niivõrd vastumeelsed olnud. Aga ma tahan ülikooli lõpuks ära lõpetada. Praegusel hetkel ma kirjutaks ükskõik millist teist raamatut. Rõhk sõnal raamat.

Ma isegi imestan, et ma ei pea kogu oma tööd ümber tegema. Juhendaja on millegagi mu seni tehtust siiski ka rahule jäänud. Ime, ime

Kuidagi ikka läheb ka, miskit saab ikka tehtud ka. Tähtis on järjepidev töö, isegi kui see on aeglane.

Läheb ka kuidagi.

Ohe, ja jälle ei viitsi.

Eile õhtul oli mul üksinda pidu. Üksinda. Koos šampanja, Galliano ja salajuttudega. Oleksin tahtnud nii väga tantsida ja rokkida. Rannast kostus selleks täpselt sobiv muusika, oleksin tahtnud kontserdile minna. Läksin rõdule ja hööritasin puusi - midagi ikka. Täna tunnen end peo järelkajana raskena, kuid suudan siiski süveneda töösse. Hakkab siiski tasapisi looma, kuigi juhendaja eilne kiri, et ta tahab veel kord töö üle lugeda, tekitas nii kerge südame kui ka paanika tunde. Võib arvata, et esmaspäeval tuleb juhendaja kommentaare järgides veel üle mõistuse kõvasti rabeleda, sest tema arusaamad on minu omadest nii erinevad.

Paanika on võtmas kummalist vormi. Paanika enam ei aita. Üks päev on jäänud, kuigi oleks tarvis kahte nädalat. Pinget lisab minu koera Ronja surm, see on valu, mis üha südame sees kerib. Homse lõpuspurdi jaoks peab magada saama. Selge on see, et valmis ma seda tööd korralikult ei saa. Eelkaitsmise ajal arvasin naiivsena, et 2/3 tööd on tehtud. Oh seda püha naiivsust! Tahaks, et see jama juba läbi saaks. Ja Ronjast on nii nii kahju. Ma ei taha tema kaussegi põrandalt ära koristada. Õnneks ta sai vähemalt väärikad matused.

Midagi nüüd ma siin tegin, kuid mis see on, kas teangi. Päike paistab näkku, arvuti kuumutab jalgu. Kas töö hakkab valmis saama? Minu jaoks hakkab küll, mõelgu teised, mida tahavad. Hinnaku minu tööd, kuidas tahavad. Need hinded ja hinnangud jäävad nende südametunnistusele. Mina olen ropppppu vaeva näinud. Paanikaks täna enam energiat ei jätku.

neljapäev, 15. september 2016

Mina olen eestlane

Mina, eestlane, Võrumaa rahvarõivastes võidupühal, 23. juunil 2016
Kuigi igasugused helmelised ja ekrelised ei pea ei Marina Kaljuranda ega ilmselt ka mind eestlaseks, siis mina teatan, et ma olen eestlane.

Rahvus on enesemääratlemise küsimus. Eestlased on need, kes elavad eesti kultuuriruumis ja räägivad eesti keelt.

Rahvuse tõlgendamisel kasutatakse Eestis nn Kulturnation'i põhimõtteid: ühist keelt ja kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest suurriikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kus rahvuse liikmeks loetakse kõiki sellel territooriumil elavaid isikuid. (Allikas: Vikipeedia)

Ma küsin, kuidas ma saaksingi olla keegi muu kui eestlane? Kui ma poleks eestlane, siis ma polekski mitte keegi. Ma olen sündinud siin riigis (tõsi, Eesti NSVs tegelikult), minu vanemad rääkisid minuga puhast eesti keelt sünnist saati. Ma käisin eesti lasteaias ja koolis, kaks korda Eesti parimas ülikoolis. Ka minu mõlemad vanemad käisid eesti koolis.

teisipäev, 13. september 2016

Reformierakonna pink on lühikeseks jäänud

Tuleb välja, et Reformierakonnast ei ole enam ministreid võtta. Reitingute põhjal on küll tegu populaarseima erakonnaga Eestis, aga ministreid neil võtta pole.

Välisministriks polnud neil kedagi panna peale elukutselise ministri Jürgen Ligi, kes nüüd sobis juba neljandasse ministriametisse. Välisministrilt peaks eeldama diplomaatilisust, Ligi puhul pole seda aga kuskilt näha. Kaljurand oli välisministrina erakonnale lotovõit, aga tedagi tuli võtta väljastpoolt erakonda.

Teiseks Maris Lauri: panga majandusanalüütik pannakse ühtäkki haridusministriks. Ja jällegi inimene, kes on alles äsja erakonda värvatud.  Ma ei oska Lauri kohta midagi öelda, ei head ega halba, aga tekib küsimus, kas tõesti pole nii suurest erakonnast võtta ministriks inimest, kellel oleks varem olnud haridusteemadega ka midagi pistmist. Samasugune minister oli Ligi. Kusjuures eile jäi kõrvu, et eks Lauri hakkab vahepeal ka Tartus käima. Selline ütlus võtab pead vangutama. Ministeerium ju siiski töötab Tartus, kõik ametnikud on seal. Kas ometi ei saaks leida haridusministrit, kes elaks ka Tartus kohapeal, kes tõesti pühenduks teemasse? On ju kogu hariduselu keskpunkt meil siiski Tartu. Kas Tartus pole siis enam üldse reformierakondlasi? Ja milline on Lauri juhtimiskogemus? Rahandusminister oli ta vaid viis kuud.

Haridusmaastikul on väga suured probleemid vaja lahendada. Seda peab tulema tegema asjatundlik, korraliku juhtimiskogemusega inimene. Oh ma mõtlen, et kui palju haridusministreid ma olen kasvõi ajakirjanikuna näinud. See on masendav, kui lõdvalt seda teemat valitsuse tasandil ikka võetakse. Ometi on haridus inimese ja riigi elus väga olulise tähtsusega. 

Miks ei ole võtta Reformierakonnast haridusministrit ega välisministrit? Tekib küsimus, kes on need ülejäänud liikmed Reformierakonnas? Kas puhas ballast? Miks pole nende seast ministreid võtta või miks pole neist ministreid kasvatatud? Või miks ei julge reformierakondlastest Riigikogu liikmed vastutust võtta? Neid on seal ju ometi palju.

Kaljurannal vedas, et Reformierakonnast pääses. Jällegi loodeti, et tuleb inimene väljastpoolt ja päästab. Päästiski mõnda aega, aga õnneks oli tal nii palju mõistust, et ta ei sisenenud sellesse süsteemi, kus varsti oleks teda maatasa tehtud. Selles mõttes oli Marina tõesti tubli, et erinevalt Laurist ei teinud ta ministri ametit vastu võttes kohe avaldust erakonda astumiseks.