neljapäev, 24. jaanuar 2013

Torgny Lindgren - vist minu lemmikkirjanik, praegu

Juba gümnaasiumi lõpuklassidest saati olen tunnetanud, et Põhjamaade kirjandus on just see, mis vastab minu maitsele, ja paistab, et jätkuvalt pean kinnitama, et just nii see on.

Torgny Lindgrenilt olen varem lugenud triloogiat "Isa arm". Ligi 13 aastat tagasi osalesin tõlkevõistlusel, kus pidi eesti keelde tõlkima Lindgreni novelli "I Brokiga Blads vatten". Mina muidugi ei võitnud ja hiljem ilmus see Tõnis Arnoveri tõlgituna Loomingu Raamatukogus pealkirja all "Värvi-piltide vees".

Tänavu aasta alguses koduse remondi ja sellega seonduva raamaturiiulite ümbertõstmise käigus avastasin koduriiulilt Torgny Lindgreni "Pistodaga Madonna" (Eesti Raamat 1998, tõlk Vladimir Beekman). Nagu hinnakleepsult välja võis lugeda, olen selle kunagi ostnud Tartu ülikooli raamatupoest 25 krooniga, millest võib omakorda järeldada, et see šedööver on mul kodus läbilugematuna seisnud kümmekond aastat. Mäletatavasti eelmisel aastal leidsin koduriiulist Undseti "Hobulahe Olav Audunipoja", leidsin ka Väinö Linna "Siin põhjatähe all", mida oli samuti väga mõnus lugeda. Siit moraal - kodune raamaturiiul peidab endas lõppematuid aardeid. Küllap neid raamatuid kunagi koju vedades oli vaist õige.

Ühtlasi tean täpselt, miks see raamat mind varem pole lugema kutsunud.