kolmapäev, 31. august 2016

Presidendivalimised ajavad südame pahaks

Presidendivalimiste kolm Riigikogu vooru on lõppenud. Lõppesid nii, nagu arvata oligi ehk et presidenti Riigikogus ära valida ei suudetud, nagu ka varem pole suudetud. Küll aga ilmnes, kui rõvedaks suudavad poliitkarjeristid ka sellise tegevuse ajada ja see ajab südame tõsiselt pahaks, eriti muidugi Kallase ja Rõivase kolmanda vooru järgne käitumine.

Igal juhul on selge, et Riigikogu ei ole võimeline presidenti valima. Ja kus ta siis saabki olla, kui parlamendis on nii palju erinevaid erakondi. Võimalik oleks see vaid siis, kui Riigikogus oleks kaks-kolm parteid. Toetan mõtet, et presidendi peaks valima rahvas. Oodatakse ju presidendilt rahva ühendamist ja mida kõike veel, seda enam peaks rahvas saama ise presidendi valida ja suures osas riikides on see valik ka usaldatud rahva kätte. Meil on ikkagi demokraatlik riik ja las rahvas siis ise valib täpselt sellise presidendi, nagu rahvas väärt on, sest selles olen ma kindel, et iga rahvas on tõepoolest oma valitsejaid väärt. Mida tähendab, et põhiseadus näeb ette, et presidendi valib Riigikogu? Põhiseadust on võimalik muuta. Praegu on lihtsalt kulutatud järjekordselt haledalt palju maksumaksja raha selle läbikukkumise peale.

Aga mis saab nüüd edasi, kui valimiskoguni on veel üksjagu aega? Kindel on see, et mina enam Eesti vabariigi presidendina Siim Kallast mitte kuidagi ei näe. Esiteks on debattidest selgunud, et Kallas ei jaga Eesti elust ööd ega mütsi. (Mõtlen, et kas Kallas on üldse Võrumaal käinud ennast tutvustamas? Kõik teised kandidaadid on käinud). Tallinnale kaugest väikelinnast vaadates ei tooks Kallase presidendiks olek pealinnakaugetele piirkondadele isegi mentaalses mõttes midagi head kaasa. Kallas näeb kõike vaid Brüsseli-keskselt. Ta peab ennast mingiks eliidiks, ta on karjerist, kes arvab, et peab nui neljaks nüüd oma karjääriredelil ka presidendi ametikoha saama. Pühapäevases ETV debatis tuli teemaks eestlaste väljaränne välismaale tööle. Selle teema peale vastas Kallas, et aga inimesed ei saa tagasi tulla seepärast, et neil pole koole, kuhu oma lapsi panna. Tule taevas appi! Võib-olla mõni Brüsseli tõusikust ametnik tõesti ei leia oma lapsele supereliitkooli, aga Eesti koolid on ikka väga heal tasemel. Teiseks kindlasti neil sadadel tuhandetel eestlastel, kes on läinud Soome või Norrasse tööle, ei ole naasmise põhjuseks see, et nad ei leia oma lastele Eestis sobivat kooli. Ent muidugi viimaseks piisaks oma lamestamisel sai Kallase jaoks see, kui ta hakkas pärast kolmandat Riigikogu vooru kindlalt väitma, et temast peab saama Reformierakonna kandidaat valimiskogus, andes mõista, et Kaljurand peab jalust kaduma.

Eks näis, kas valimiskogus seatakse nüüd üles veel mõni uus kandidaat ehk must hobune. Praegu on teada, et valimiskogusse lähevad Kallas, Reps, Jõks ja Helme. Repsil pole mingeid šansse ja kahjuks suutis ta ETV pühapäevases debatis ka selgeks teha, et Eesti presidendiks ta praegu ei sobi. Helme suudab ennast jätkuvalt müüa, kuigi teda ostavad kotis need inimesed, kes ei saa üldse aru, mida Helme, kes ennast eliidiks nimetab, neile tegelikult müüb. Helme on puhas populist ehk suurim valetaja üldse. Õnneks aga ei tohiks ka Helmel mitte mingeid šansse olla, sest volikogudes on meil siiani veel üsna mõistlikud inimesed.

Nii et mis meil siis üle jääb? Huvitav on oodata, mis saab Kaljurannast, kas teda esitab keegi presidendikandidaadiks? Vaja on ju selleks vaid 21 esitajat. Küll aga on selge, et kui Reformierakonnast (Kaljurand pole küll õnneks selle erakonna liige ja ehk jätkub ka mõistust sinna mitte astuda) käiakse välja kaks kandidaati, siis suureneb sellega Helme võimalus presidendiks saada, seda aga tuleb igal juhul vältida. Õnneks siiski on Helme valijaid valijakogus oluliselt vähem kui seda oleks tavaliste valijate seas.
Olen vestelnud mõne omavalitsustegelasega, kes ei ole Reformierakonnast, ja nemad on pärast mõistlikku kaalumist leidnud, et Kaljurand oleks Eestile siiski parim valik. Ka mina leian jätkuvalt, et nii see on, sest Marina oleks pädev nii välis- kui ka sisepoliitikas ja ta oskab rahvaga suhelda, ta käib ringi avatud silmadega, tal on süda õiges kohas.

Ent kui Kaljuranda kandidaadiks ei esitada, siis jääbki üle vaid Allar Jõks. Suhtusin Jõksi siiani skeptiliselt, kuid enam mitte. Muidugi tahaks temaga näost näkku kohtuda, et saada adekvaatne pilt. Eelkõige muidugi on häirinud see, et ta on IRLi kandidaat, nüüd aga on selgunud, et IRLi rumalkonservatiivset maailmavaadet ta ei jaga. Ja kuigi Jõks on öelnud, et tema maailmavaade on põhiseadus, on nüüd selgunud, et tal on maailmavaade siiski olemas ja minu jaoks on see täiesti vastuvõetav.

Kõige huvitavam on aga praeguses situatsioonis teada saada, mida teevad sotsid. Reformierakond ei andnud sotside kandidaadile Nestorile esimeses voorus lubatud hääli. Näen ka, et Reformierakonnaga ühes paadis istumine Riigikogu voorudes oli viga, sest oli ette teada, et presidenti Riigikogu valitud ei saa. Sotsid said reformilt järjekordselt vastu näppe, nagu nad on saanud kogu koalitsioonis oleku aja. Kõik, mis hästi on tehtud, on Ref kirjutanud oma arvele, kõik, mis on riigi tulevikuks vajalik, aga mis tekitab konservatiivsemates ja ajale jalgu jäänud inimestes pahameelt, on aga määritud sotside kraesse. Aeg oleks sotsidel sellest koalitsioonist välja astuda, kuigi nad on saanud muidugi nii mõndagi olulist ära teha, võtame kasvõi lastetoetuse tõstmise. Ossinovski, aeg oleks ennast kokku võtta. Tagantjärele ju Facebookis iroonitseda Refi üle võib, aga aeg oleks seda ka tegudes näidata.

laupäev, 13. august 2016

Vabakutselise elu plussid ja miinused

Niisiis olen juba viis aastat olnud vabakutseline. Selle ajal jooksul olen ka käinud ja lõpetanud magistrantuuri. Vabakutselise elu suurim pluss on vabadus, suurim miinus aga sotsiaalsete garantiide puudumine.

Kõigepealt plussidest. Nagu juba ütlesin, on suurimaks plussiks vabadus. Mina olen ajakirjanik ja see tähendab seda, et ma võin valida, milliseid teemasid ma võtan tegemisele ja milliseid mitte. Ma ei pea kirjutama näiteks teemadel, mis lähevad minu sisemise eetikaga vastuollu. Mitte keegi ei saa minult midagi nõuda.

Teine vabaduse aspekt on see, et ma saan valida, millal ma teen tööd. Ma ei pea istuma kaheksast viieni kuskil kontoris ja lihtsalt seal kohal olema ehk tagumikutunde tegema. Ma ei pea kellelegi aru andma, kus ma parajasti olen. Tähtis on vaid tähtaeg, mis ajaks pean oma lood valmis saama.
Vabakutselise elu minu puhul oleks väga raske, kui mul poleks oma autot. Auto annab nii-nii palju vabadust juurde nii töö- kui ka eraelus.

Ka puhkust saan ma alati võtta siis, kui ma tahan. Näiteks kui keegi kutsub mingisse kohta mõneks päevaks kaasa, ei pea ma puhkepäevi küsima. Kui poole aasta pärast plaanin sõpradega reisile minna, siis võin piletid kohe ära osta, sest ei pea puhkuse saamise pärast muretsema. 
Mis puutub intervjuude tegemisse ja inimestega kohtumisse, siis nendeks saan ma võtta aega. Sõidan näiteks Viljandisse intervjuud tegema ja võin seal olla nii kaua, kui tahan. Ja kuna pole piiri mu töö- ja vabal ajal, siis võin näiteks pärast intervjuud midagi veel ette võtta.

Hoolimata sellest, et olen vabakutseline, olen ikkagi ajakirjanik. See tähendab, et ma kohtun pidevalt väga-väga huvitavate või tarkade inimestega ja see tuleb kasuks eelkõige just minu enda enesearengule ja tihti saan inimestega nii hea jutu peale, et jääme edasi suhtlema.
Nüüd tean, et selleks, et päev läbi hommikust õhtuni kuskil toimetuses või kontoris istuda, selleks peab töö ka huvi pakkuma. Kellast kellani ma igavat tööd enam tegema ei läheks.

Kodus töötada ma nüüd juba oskan - selleni jõudmiseks kulus mitu aastat. Aga positiivne on veel see, et ma ei pea tööd tegema ainult kodus, vaid ma võin seda teha ka igal pool mujal.
Nii kui silmad lahti teen, võin kohe tööle asuda, ma ei pea kulutama tervet tundi selleks, et ennast korda teha, korralikud riided selga otsida ja töökohta tööd tegema minna. Need korrad, kui saan ennast korda sättida ja mõne põneva inimese kohtuma sõita, on aga seda enam erilised.

Üks plusse on ka see, et kord aastas on mul n-ö õnnepäev. See on päev, kui saan maksuametilt tuludeklaratsiooniga suurema summa raha tagasi, sest kuna töötan erinevatele väljaannetele ja kõik nad maksavad minu töö pealt tulumaksu ära, saan kord aastas tagasi tulumaksuvaba miinimumi  - tavaline töökohta omav inimene saab selle raha kohe kätte.
Nii huvitav kui see ka ei ole, aga vabakutselise elu annab võimaluse osaleda ka igasugustes žüriides, komisjonides, seltsitegevustes jne, mis on omakorda toonud palju uusi häid tuttavaid ja lisanud elule värvi. 

Miinused
Suurim miinus on muidugi ravikindlustuse puudumine. Kui sa teed tööd, mitte ei käi tööl, siis maksad küll tulumaksu ära, aga tööandja sinu eest sotsiaalmaksu ei maksa. Vabakutselisel on oluliselt vähem sotsiaalseid garantiisid kui inimesel, kes üldse ei tööta ja tulumaksuga ei panusta.

Teine probleem on see, et kogu aeg on töö ja kogu aeg on puhkus segamini. Mul ei ole sellist võimalust, et nüüd ma puhkan näiteks kuu aega järjest ja mulle makstakse see veel kinni ka. Ma pean aastas iga kuu tööd tegema ja puhkust saan võtta ehk vaid nädalaks, kuid see annab mu rahakotile kohe tunda. Kui ma sõidan kodust ära, näiteks vanemate poole, siis ma pean ka seal ikkagi kellelegi helistama ja lugusid kirjutama.
Ja kui töökohta omav inimene puhkab ühe kuu aastas nii, et talle makstakse ka selle eest raha, siis mina pean puhkama oma raha eest ehk et siis kui midagi ei tee, siis mulle mitte keegi ka midagi ei maksa. Asjasse puutuvate isikute rahakotile on see muidugi väga suur kergendus.

Miinuseks on ka see, et kõik kulud, mis töötegemiseks lähevad, pean kandma ise. Mitte keegi ei anna mulle töö jaoks arvutit, mitte keegi teine ei maksa telefoni, interneti või elektri eest. Bensiini pean ostma ise. Kohvi pean omale tegema ise, mitte ei saa tuua kontori automaadist.
Kindlasti on miinuseks ka see, et mul ei ole ümber kolleege. Õnneks on mind ikka kutsutud nende firmade, kelle jaoks töötan, erinevatele pidudele ja seltskondlikele üritustele. See on suur asi.
Ja kõige viimaseks - loomulikult pole vabakutselisena sissetulek nii suur, et sellest võiks ära elada. Selle raha eest ma üksi koos oma kahe lapsega ära ei elaks. Ja kuigi ma üksi ei ela, käib mul ikkagi kogu aeg mingi sentide veeretamine.

Veel kord haigekassast ehk ravikindlustusest

Olen nüüd üle poole aasta olnud juba ravikindlustuseta isik ehk põhimõtteliselt asotsiaal, kes pole ühiskonna üks osa ehk olen ühiskondlikust solidaarsusringist välja jäetud. Ma pääseks sinna ringi sisse, kui ma ei teeks mitte mingit tööd. Aga ma teen tööd (mitte ei käi tööl) ja iga mu teenitud summa pealt läheb maha ka tulumaks, nii et ühiskonda ma panustan. Aga paraku panustan ma tulumaksuga sinna valdkonda, kus ise tervisega hätta jäädes ma midagi vastu ei saa.

Kuidas siis kulgeb ravikindlustuseta inimese elu?

laupäev, 6. august 2016

Kes võiks saada Eesti presidendiks?

Minu õe püüdis mõned päevad tagasi tänaval kinni üks pooltuntud telesaade ja küsis, et mida ta arvab Siim Kallase presidendiks saamise kohta. Kuidas vastaksin sellele küsimusele mina? Tuleb tunnistada, et ma ei oskagi vastata. Mul ei ole poolt- ega vastuargumente. Kallas jätab mind suhteliselt külmaks. Kui olin laps, siis tundus Siim selline hästi mõnus vunts ja ilmselt meeldis ta mulle ka sellepärast, et ta oli väga minu isa moodi. Nüüd aga ma ei oska temast midagi arvata. Komprat tema kohta leidub, kas uskuda või mitte, ei tea.

Mõtlen, et kas president üldse peaks tulema Reformierakonnast. Kas reformarid ise seda tahavad, sest ilmselge on ju see, et valitsuses (ja ka Riigikogus) tahavad reformarid nui neljaks juhtpositsiooni hoida nii kaua kui võimalik, aga kui president on nende erakonnast, siis ei pruugi see mõjuda neile kui valitsejatele hästi. Järgmiselt presidendilt oodatakse väga palju. Ükskõik, keda valitakse, rahul ei olda ikka, sest ootused presidendile on nii suured, aga samas jällegi erinevate sotsiaalsete gruppide poolt väga erinevad. Selge on vaid see, et Ilvese aeg on nüüd läbi. Ilvest ei paista Eesti elu ega inimesed enam üldse huvitavat.

Võib öelda, et kõik praegused presidendikandidaadid täidaksid täiesti normaalselt presidendi rolli. Välja arvatud muidugi Mart Helme. Kirjutasin juba Facebookis mõni aeg tagasi, et kui Helme peaks valitama presidendiks, siis ma tahan Eestist ära kolida. Ega ma muidugi ei koliks, aga tahaksin. Aga eks see tähendaks lihtsalt presidendi institutsiooni suhtes siseemigratsiooni minekut nii minul kui ka paljudel teistel. Samas mõtlen, et kui palju jääks näiteks vabariigi aastapäeva eel rätsepatel raha teenimata, sest usutavasti väga paljud keelduksid Helme kui presidendi vastuvõtule minemast.

Aga muidugi tõenäosus, et Helme saaks presidendiks, on väga väike. Nii et rahuneme maha. Hullem oleks see, kui Helme saaks peaministriks. Samas ehk oleks see ka hea või isegi vajalik. Paljude inimeste silmad avaneksid, sest peaministrina ei saaks enam rassismiratsuga kuigi kaugele jõuda. EKRE juht ja isegi president võib ju rassismiratsuga ilulevaid tiire teha, aga valitsuses tuleb reaalselt riiki juhtida, reaalsete Eesti elu küsimustega tegeleda ja kõike määrab ikkagi see, kui palju jõuab riigi rahakotti maksumaksjatelt ja ettevõtjatelt raha. Ma ei ole näiteks üldse kuulnud, et Helme oleks sõna võtnud majanduse arengu kohta... Ühesõnaga, kui Helme saaks peaministriks või isegi mõneks ministriks, oleks see EKRE kiire lõpp.

Aga tagasi presidendivalimiste juurde. Keda mina näeksin Eesti presidendina? Eiki Nestor on sümpaatne ja sugugi mitte nii hall kuju, kui tahetakse arvata. Mailis Reps võiks isegi olla hea tasakaalukas president, aga ma ei kujuta ette, kuidas ta viie lapse kõrvalt jõuaks seda rolli täita. Mina eelistaksin presidendina Marina Kaljuranda, kuigi poliitringkondadest on väidetud, et tema šansid presidendiks saada on väga väikesed. Aga miks Marina? Esiteks seepärast, et ta on naine - Eestil oleks ilmselgelt juba aeg saada naispresident või -peaminister. See oleks märgilise tähendusega samm. Naistele annaks see sõnumi, et ka neil on võimalik läbi klaaslae tungida. Teiseks on oluline just see, et Marina ei ole geneetiliselt puhas eestlane, küll aga on saanud täiesti eestlaseks. See annaks omakorda sõnumi paljudele siinsetele muulastele või eestlastele, kes ei ole ka 100% geneetiliselt eestlased, et ka neil on võimalik kuhugi jõuda. Ning see jutt, et Marina ei suudaks eesti ja vene kogukonda ühendada, on jabur. Ta kindlasti suudaks. Ja mis puutub presidendi enda rolli täitmisele, siis on Marinal kõik kogemused ja oskused selleks, et olla nii hea president Eestis kui ka samal ajal esindada Eestit välispoliitilisel rindel.

Mina olen kohtunud Marinaga juba kunagi varem, kui ta oli veel lihtne ametnik. Neli aastat tagasi ühe programmi raames USAs Washington DC-s viibides sain kutse tema kui Eesti suursaadiku USAs vastuvõtule. Juba seal nägin ma ära, milline inimene ta on, sest ta tuli koos oma abikaasaga ka minu, lihtsa ja tundmatu plikaga vestlema. Ja sel aastal olen teda kaks korda kohanud ja temaga rääkinud. Ta on tõesti hea suhtleja ja tunneb inimeste vastu huvi. Inimest peab näost näkku nägema ja temaga natuke rääkima, et saada aru, kes ta on.

Näis siis, kes järgmiseks presidendiks saab. Kui Helme ei saa, on tegelikult kõik hästi.