Kuidas siis kulgeb ravikindlustuseta inimese elu?
Tänavu kevadel käisin hambaarstil - (soovitan Tartus dr Diana Dukanit, kes suutis mu esihammastega imet teha) - hambaarst on tasuline kõigile täiskasvanutele. Kaks visiiti läksid maksma umbes 140 eurot. Kusjuures mai alguses käies ütles arst, et võin maksta osa summat ka juunis.
Talvel oli mul mingi ränk viirus, see oli ka mu pojal. Läksime pojaga EMOsse, kui tundus, et olukord on väga hull. Palusin EMOs, et ka minult võetaks vereproov, seda ka tehti. Samuti võeti gripiproov. Gripp see ei olnud, lihtsalt mingi vastik viirus. Laps ei pidanud teenustasu maksma, mina maksin 5 või 10 eurot, täpselt ei mäleta.
Talvel käisin naistearstil, nagu aastas korra peab. Maksma pidin umbes 75 eurot, kusjuures see, et mul ravikindlustust pole, kergitas summat vaid 10 euro võrra.
Nüüd keset suve tabas mind taas mingi viirus. Pärast kaks nädalat kestnud köha tekkis mul äkitselt imelik palavik ja pidasin vajalikuks minna kontrollile. Tuttav perearst, kelle nimistus ma küll pole, saatis mind haiglasse röntgenisse ning lasi teha mitu vereproovi. Kokku läks see maksma 36 eurot sentidega, kusjuures sellest summast 20 eurot sentidega oli perearsti visiiditasu.
Mida siit nüüd järeldada? Esiteks seda, et need teenused, mida saab riiklikku ravikindlustust omades tasuta, ei maksa eriti palju. Need raviteenused, mis on kallimad, nende eest pead maksma nagunii ise. Hakata FIEks ja maksta minimaalselt 130 eurot, pole nagu eriti mõttekas, ja ma saan aru, miks paljud FIEd on väga vihased, sest kui nad tahavad kiirelt arstile pääseda, peavad nad ikkagi maksma.
Küsisin ka perearstilt, kelle juures sel nädalal käisin, et kas ravikindlustuseta patsiente on palju. Ta ütles, et ainuüksi temal on nimistus 150 sellist inimest. Ja kui nüüd arvestada, et Võrus tegutseb vähemalt 10 perearsti, siis võib saada kokku ikka väga suure arvu inimesi, kellel kindlustus puudub.
Õnneks pääseb Eestis siiski arstile ka siis, kui ravikindlustust pole.
Olen hakanud mõtlema, et kas meil ei võiks Eestis olla selline süsteem, kus maksamegi raviteenuste eest ise, sest ilmselgelt on kogu see praegune ravikindlustussüsteem jura. Asi ei saa õige olla, kui inimesed, kes teevad tööd (kuigi ei oma töökohta), ei saa osaleda ravikindlustussüsteemis. Nagu olen aru saanud, teevadki üha rohkemad Eesti kodanikud tööd töökoha omamise asemel, sest ettevõtjad ei taha maksta sotsiaalmaksu oma töötajate eest ega üleüldse töölepinguid sõlmida. Samal ajal aga makstakse solidaarsusest kinni igasugu laisklevate töötute ja töövõimetuid teesklevate isikute ravikulud. Kus siin õiglus ja eelkõige mõttekus on?
Mõni aeg tagasi oli mul vaja käia kindlustusfirmas ja muuhulgas küsisin ka pakkumist ravikindlustusele. ERGOs pakuti pakette Ravi Midi ja Ravi Maxi. Midi puhul tuleks maksta 20.32 eurot kuus ning Maxi puhul 28.87 eurot kuus. Aga need summad, mis aasta jooksul sinu ravi eest makstakse, on sellised, mida jõuaks põhimõtteliselt ka ise maksta. Siiski on tegu päris hea alternatiiviga FIEde 130 euro suuruse riikliku kindlustusmakse kõrval. Kuna õnnetusjuhtumi taastusravi eest näiteks makstakse 2500 eurot, siis ma ikkagi kaalun veel seda varianti.
Ja sel nädalal, kui ma ühes seltskonnas jälle kurtsin, et näed, ravikindlustust mul pole, siis pakkus üks inimene välja, et läheksin õppima kutsekooli. Küsisin, et kas see tõesti oleks võimalik, kui olen juba kaks korda ülikoolis käinud. Ta ütles, et on küll ja ega lõpetama peagi. Muidugi ta soovitas mul minna erialale, mida juba korra olen kutsekoolis õppinud (kutsekooli täiendusõppes gümnaasiumi ajal, kus ma lõpetasin cum laude). Teised erialad ei tundu seal ka eriti ahvatlevad, kuigi IT-spetsialisti oskused tuleks kasuks. Igal juhul on see mõte, mida tasub kaaluda, aga ei tea, kas sel aastal enam jõuab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar