laupäev, 14. detsember 2013

Rosa Liksomi põige segasesse vene hinge ja olustikku

Ma pole sugugi kindel, kas Rosa Liksomi "Kupee nr 6" oleks lähiaastail minu kätte üldse sattunud, kui ma poleks käinud tänavu esimest korda elus Imbi Paju korraldatavas mõnusa vaimsusega Võtikvere raamatukülas ja näinud-kuulnud seal Rosa Liksomit. Imbi intervjuu laval Rosaga tekitas kohe "Kupee nr 6" vastu suure huvi ja ostsin viimase eksemplari sealt samast raamatukülast kaasa. Ka raamatule omistatud 2011. aasta Soome tähtsaim kirjanduspreemia - Finlandia auhind - lisab raamatu kohustusliku kirjanduse nimekirja.

Taaskord ütlen, nagu paljude raamatute kohta, et see teos tekitas minus vastakaid tundeid - mitte arvamusi, vaid just tundeid või teisisõnu ebamugavust ehk kokkuvõtlikult: ise ei tahaks ma sellist sõitu ette võtta ehk logistada palju-palju päevi Moskvast Venemaa teise otsa Ulaanbaatarisse, kupeekaaslaseks mees, kes vahetpidamata räägib, kuidas ta üht või teist naist pani, armutult viina võtab ja proovib ennast tüdrukule ligi ajada.

Sõit Ulaanbaatarisse saab teoks 1980ndate keskpaigas. Kupeekaaslane, venelasest 45aastane mees, Vadim Nikolajevitš Ivanov, võtab peategelase, alati vaikiva tüdruku, kelle nime me raamatust teada ei saa, kohe oma patronaaži alla, pakkudes talle pidevalt teed, viina ja head-paremat söödavat. Taustaks tüdruku flashbackid tema kodusesse reaalsusesse, kus väiksemagi toiduaine saamine on tõsine raskus. Hoolimata sellest, et mees surub end ka tüdrukule seksuaalselt peale, muutub tüdruk temast lõpuks sõltuvaks, ja jõudnud sihtpunkti Ulaanbaatarisse mõistab ta, et tegelikult ainus lähedane inimene kõikide pentsikute kohalike seas on see sama mees, keda ta lõpuks meeleheitlikult taga otsima hakkab. Tänu mehele jõuabki ta koos kohaliku narkomaaniga kaljujooniste juurde, mida ta kaugelt Moskvast vaatama sõitis - aga siit jälle üks raamatu (ja elu) viperusi - kaljujooniseid saab ta pimeduse tõttu ainult käega kombata, mitte näha. Tüdruk oli õpingute esimestest aastatest peale unistanud reisist Siberisse ja astumisest Pälsi, Ramstedti ja Donneri jalajälgedes, et otsida üles samad pühapaigad, kus olid käinud nemad. Kui lõpuks kingib mees tüdrukule oma hõbedase õigeusu ristiga noa, lausub tüdruk oma esimese ja viimase lause selles raamatus, tsiteerides Piiblist Iiobi sõnu: "Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle, ja mida ma kartsin, see tabas mind, Vadim Nikolajevitš." (lk 167)

Ma ei ole siiani väga hästi aru saanud, millised on venelased, kuid raamatut lugedes on aru saada, et Liksom on üritanud teatud tüüpi vene meeste hingeelu omale selgeks teha ja selle ka kirjasõnasse pannud. Ei teki tahet Liksomit umbusaldada.

Huvitava liinina rongisõidu vahepaladena rullub lahti tüdruku eraelu. Selgub, et ta on Moskvas asunud kokku elama noormehe Mitkaga, kuid tal on tekkinud lesbilikud suhted noormehe ema Irinaga. Tekkinud hingelisest ja moraalsest segadusest otsib ta Ulaanbaatarisse sõites pelgupaika, paraku aga on see reaalsus vaid kohtumine uute ebamugavustega. 

Raamatus on ära toodud ka venelaste suhtumine eestlastesse. Vadim Nikolajevitš: "Ma hakkasin juba mõtlema, et nüüd on mehele täie rauaga lajatatud ja torgatud ühte puuri eestlasega. Finljandskaja respublika ja Sovetskaja Estonskaja respublika vahel on vahe. Eestlased on kongus ninaga saksa natsid, aga soomlased on põhimõtteliselt samast puust mis meie omad. Finlandija on tühine kübemeke kaugel ja kõrgel põhjas. Teist pole tüli. Kõik maailma põhjarahvad on ühes mestis, neid ühendab põhjala uhkus." (lk 10)

Vadim Nikolajevitši kuju toob esile paljude vene ja maailma naiste paratamatu saatuse: naine hoolitseb oma mehe ja laste eest, mehe eesmärk on aga petta oma naist esimesel võimalusel ja tarbida sinna juurde liitrite kaupa viina, kusjuures ise näeb mees ennast kannatava poolena. Vadim Nikolajevitš tüdrukule: "Sellal ei pidurdanud liigne mõtlemine elu. Aga siis tuli too viimane libu! Katinka. Sidistas aga magusasti, et las ma pesen su särgi puhtaks. Sellega oli mu elu läbi ja ees ootas alkoholismi aina mudasemaks muutuv aulik ja pime rada." (lk 15)
Ja siis veel selline alandav suhtumine oma naisesse: "Ükskord vihastasin Katinka peale nii, et peksin kuvaldaga tema pesumasina puruks. Katinka korjas oma asjakesed kokku ja kadus koos poisiga ema juurde Leningradi. Oleks vist sinna jäänudki, aga ma tõin nad kolme kuu pärast tagasi. Ei saa mees naiseta hakkama. Tussi ju leiaks, aga mehel on vaja ka supikeetjat." (lk 159) Kui keegi selliseid lauseid päriselus välja ütleb, siis oleks ohhetamine, ahhetamine ja šokk garanteeritud, selline suhtumine naistesse aga pole kindlasti väljamõeldis.

Vadimi suust võib kuulda tsitaate, mida kindlasti mõni hea meelega oma repertuuari võtta tahaks, nt "Inimene ei saa ennast petmata elada." (lk 40) Või: "Kui mul tuleb valida kahe halva vahel, võtan alati mõlemad." (lk 116) Vadim oma joomisest: "Ma armastan viina nagu kõik venelased. Kui kord pihta hakkan, võin juua seitse pudelit ühe ööpäevaga. Joon, kuni põhi vastu tuleb. Siis tuleb Katinka, luud käes, ja viib mu koju. Nädala pärast olen jälle tubli mees ja lähen ehitustele trimpama. Säärase töö juures trimpamise käigus sünnivad minimaalsed tulemused otsekui iseensest maksimaalse ajaga. Kui ma viina ei saa, lähen ma peruks." (lk 89-90)

Mõtlema ärgitav on ka Vadimi kokkuvõte Venemaa ajaloost talle omases robustses kastmes: "Enne Ivan Julma ei olnud vist üldse kedagi. Aga kui tema saabli pihku võttis, hakkasid pead langema. Inimesi küüditati, saadeti asumisele ja hävitati. See on Jumala tahmine, mühatas onu Ivan. Tõi kõigele ettekäändeks Jumala. Va rebane. Lõi veel tolleaegse KGB, mis kandis hoolt, et plats oleks puhas. Siis tuli keiser Peeter Suur, kes tahtis meist eurooplasi teha ja lasi orjadel ehitada Peterburi linna. Teie, soomlaste meeleheaks! Lakkus teie perset, nõrk mees. Pärast seda tuli Saksa printsess, Katariina Suur. Eit, kelle vitt oli suur nagu pesupali, lasi end panna Potjomkinil, kelle riist oli nagu baklažaan. Venemaa ajalugu ei ole just eriline mõistuse võidukäik. Aga Nikolai Esimene? Iga mees sai kindluse mõttes paarsada vitsahoopi ja tuhat kepilööki kadalipus. Paljud ei elanud seda põrgut üle. Meie oleme piinamise õilsat kunsti alati osanud." (lk 84)

Blogi autor koos Rosa Liksomiga Võtikvere raamatukülas 2013. a.
Sellest raamatust on, mida lugeda - leidub mitmesuguseid tegelasi, olustikke ja olukordi. Tunnustada tuleb ka Liksomi omapäraseid olustikukirjeldusi, millest arusaamiseks tuleb kohati lauseid lugeda aeglasemalt kui muidu. Mitmekihiline raamat ei ole emotsinaalselt mugav, kuid julgen soojalt soovitada.

neljapäev, 5. detsember 2013

Räägin jälle küünelakist

Blogi paremas veerus märkasin loetumate posituste hulgas kuus aastat vana küünelakiteemalist postitust ja mõtlesin, et võtan sel teemal taas sõna.

Nüüd olen kuus aastat vanem, kuigi jätkuvalt noor, mu maailmapilt on muutunud üha vähem must-valgeks. Aga värve armastan endiselt. Enam ei murra ma nii väga pead asjade üle, mis maailma ehk väga palju ei muuda, kuigi kas ei muuda? On ju ilutööstus väga oluline majandusharu ja kahtlemata oleks maailm ilma selleta hoopis teist nägu. Samuti räägitakse, et kui on majanduskriis, siis kahte asja ostetakse jätkuvalt: toitu ja ilutooteid, sest naised tahavad ikka puhtad olla ja head välja näha.

Küünalaki kohta aga ütlen aastal 2013 seda, et mulle lihtsalt meeldib, kui küüned on lakitud. Ja mulle meeldib ka, kui varbaküüned on lakitud. Mäletan, et kui läksin sünnitushaiglasse, siis mõtlesin juba varakult, et varbaküüned saaksid selleks päevaks ikka mõnusat värvi. Et kui ma seal hallis haiglapalatis varbad teki alt välja lükkan, siis vaataks vastu üks rõõmustav värvilaik. 

Ma ei küsi enam, kes on need naised, kes küüsi ei laki, sest pigem näen, et maniküüri juurde on hoopiski väga raske aega saada. Ma annan omale aru, et olen ehk üks viimaseid naisi, kes hiljuti läks püsilakile üle. Just püsilaki pärast hakkasin tänavu maniküüris käima, viimati käisin seal 15aastaselt ja kuna toona välja tulles läks küünelakk laili, pidin ma sellele kodus mingi suvalise uue kihi peale panema ja ka usaldus maniküüride vastu oli aastateks kadunud. Meenub ka, et küünelaki mark oli Constance Carroll - kas keegi mäletab veel sellist firmat (oli poelettidel levinud 90ndatel, hind soodne)?

Praeguseks on mul kodus kaks klaaspurgitäit igas toonis küünelakke. Olen emotsiooniinimene ja tihti olen jalutanud lihtsalt mõnest poest läbi ja emotsiooni ajel jälle uut värvi laki soetanud. Ent jah, nüüd on mul sellest kodusest lakkimisest villand saanud või õigemini sellest, et lakk püsib korralikult peal maksimaalselt kaks päeva, enamasti aga vaid päeva. Isegi Diori lakk ei püsi kauem! Mul sai sellest totaalselt kõrini (nagu mul on saanud nii mõnesti asjast veel) ja püsilakk päästis mu päevad. Viimati peole minnes jõudsin kohale õigeks ajaks. Tajusin, kui suur ajavõit on see, kui enne pidu ei pea küüsi lakkima.

See siin ei ole, nagu isegi lugeda võite, mingi sügav filosoofiline arutlus. See on tavaline väljavõte igapäevaelust, mis ei pretendeerigi ühiskonda üllavamaks muutva diskussioonini. Aga võib-olla pretendeerib ka, sest naine, kes saab oma küünte peale kindel olla, õiendab vähem mehe ja lastega ja bla-bla-bla-bla.

Praegu on mu küünetel esimest korda elus musta värvi küünelakk, selle peal üks sädelev kiht. Inspiratsiooni andis üks stiilne naine, kes kannab vahetpidamata just musta lakki. See küünelakk ei ole teinud mind paremaks inimeseks, aga sellega koos tunnen ma ise ennast paremini ja täpselt nii lihtne see ongi.

Kaunist advendiaega neile, kes selles lugu peavad, ja rahulolu endaga ülejäänutele!

pühapäev, 6. oktoober 2013

Keeniasse ja Amazonasele


Tundub, et Petrone Printi rännuraamatute sarjast olen suve jooksul läbi lugenud kaks: Ivo Tšetõrkini "Minu Amazonase" ja Janika Tamme "Minu Keenia". Mõlemad lood on üksjagu sarnased ja mõlemat raamatut soovitan lugeda just silmaringi avardamise eesmärgil.

Jah, "Minu Keenia" avardas silmaringi tõesti mitmes mõttes. Et Keenias on vaesus ja nälg ning samas leidub ühiskonnas ka jõukal järjel inimesi, ei olnud muidugi eriline üllatus. Lood HIVi nakatunud lastest, lapsi maha jätvatest emadest, koolihariduse kättesaamatusest jne olid ehk ka see, mida ehk oskas aimata. Küll aga šokeeris mind keenialaste käitumine teiste inimeste suhtes - valetamine, petmine, altvedamine jne. Uskumatu, kuidas isegi haigete laste tagant varastatakse ja nende arvelt üritatakse kasu lõigata. Ime siis, et vabatahtlikud ei suuda eriti kauaks Keeniasse pidama jääda, sest sealsed petturid muudavad ise olukorra niivõrd lootusetuks. Järjepanu kirjeldas Janika inimesi, kellega ta asus koos hoogsalt tegutsema ja kes siis ikka midagi varastasid või välja petsid. Uskumatu.

Lood selles raamatus on eriliselt kurvad ja hinge minevad. Nagu ikka, on kõige rohkem kahju lastest. Ja paraku tundub, et kui kohalik kultuur ja väärtushinnangud ei parane, siis ei saa ka riigis vaeste elu paremaks minna. Eestlaste rehepaplus jääb keenialaste tegemistele kaugelt-kaugelt alla. Arvan, et see raamat võiks igale sarnasesse riiki vabatahtlikuks minejale eelnev kohustuslik kirjandus olla.

"Minu Amazonas" oli Keenia loole mõnes mõttes üsna sarnane just selle poolest, et ka Amazonase kallastel elasid inimesed suhteliselt vaeselt, eluasemeks oli tihti vaid üks toakene, keegi ikka varastas midagi kellegi tagant, eriti ühegi inimese peale ei saanud loota, kellaaegadest kinni ei peetud, vabatahtlikke kasutasid oma huvides ära peale abivajajate ka "heategijad" ise jne. Tundus, et Ivo suutis sellist põhimõttetust (võib-olla meesterahvale omaselt?) kiiremini aktsepteerida ja sellega rutem harjuda.

Kui raamatute kirjapanekust rääkida, siis see, mida oleks oodanud Ivo raamatu puhul, häiris mind tegelikult Janika raamatu puhul. Nimelt eriti just Ivo raamatu esimeses osas tekitas minu suurt segadust peatükkide ajaline mittejärgnevus. Samas Janika raamatu puhul häiris mind see, et üsna detailselt olid ka raamatu kui terviku suhtes tühi-tähi kronoloogilises järjekorras kirja pandud. No Janika raamatut oli muidugi üleüldse hingeliselt palju raskem lugeda, sest masendus ja lootusetus puudutasid paratamatult. Ivo raamat oli kergemini seeditavam ja kogu aeg ei pidanud lugejana masendusse sattuma, ent kuidagi imelikult oli kirja pandud Ivol suhe Maarjaga. Kõigepealt loo alguses võis pikalt lugeda selle kohta, kuidas läksid Maarjaga teed lahku. Ja siis äkki raamatu lõpus selgus, et ka Maarja oli Amazonasel ja seal isegi "kaks triipu" omandanud, raamatu jooksul aga jutustati hoopis Kaupode, Kadride jne tegemistest.

Mul on hea meel, et raamatu autorid minu eest nendes paikades ära käisid, sest ma ise ei julgeks sellistesse kohtadesse ilmselt ise kunagi minna. Ma kardan isegi meie kohalikes metsades ära eksida, mis siis veel rääkida ühest Amazonase metsast, kuhu sa lähed sisse, äkitselt tõuseb vihmavesi nabani, loodus on täis ohtlikke elajaid jne. Tore, et meil on olemas julgeid inimesi, ja tore, et nad ka oma rännakuid kirjasõnas talletada viitsivad.

laupäev, 5. oktoober 2013

Lapsepõlvepildid allakäinud külast

Tänavu Kangro kirjanduspreemia žüriis olles jõudis minuni Ott Kiluski "Veidrikud ja võpatused", mis valiti selle preemia nominendiks just seepärast, et raamatu tegevus toimub Võrumaal, ajaloolises ja ka tänapäevases mõistes pigem küll Setomaal, täpsemalt Meremäe külas.

Olen juba kuulnud, et paljudele kohalikele on raamat tuska tekitanud, sest pildid, mida Meremäest luuakse, ei ühti paljude arvates sellega, mida nemad 1980ndatel sealkandis kogesid. Samuti ei meeldi inimestele see, milline pilt osadest inimestest luuakse, seda enam, et neid inimesi on peetud piirkonna raudvaraks. Olen Meremäel viimase 10 aasta jooksul päris palju kordi käinud - tundub armas külake, kus on tore raamatukogu, käsitööring, noorte poolt rõõmsates toonides väritud bussipeatus jne ehk miski ei meenuta sellist kohutavat allakäinud küla nagu Kiluski raamatus.

Ma ise pole tegelikult Võrumaalt pärit ega tea midagi sellest, mis toimus siinsetes külades 80ndatel, seega ei saa ma kuidagi loo autentsust kinnitada või ümber lükata. Minu lapsepõlv ontliku väikelinna keskklassi perekonnas oli selle looga võrreldes nagu öö ja päev. Sellist padujoomist, hullude ringikarglemist ja ammugi mitte litsilöömist pole ma kusagil näinud. Tuleb välja, et Enn Vaino, kes on samuti olnud Kangro preemia nominent, raamatute tegelased kahvatavad oma nilbuses Kiluski väidetavalt realistlike külapiltide kõrval. Aga samas pole siin ka midagi imestada, sest elu ongi teatavasti märksa värvikam kui mis iganes ilukirjanduslik teos.

Ausalt öeldes ei oskagi Kiluski raamatu sisusse kuidagi suhtuda. Juba pealkirjast ja esimestest lehekülgedest on aru saada, et autori hinges pesitseb poeet, ent lood, mis lehekülgedel avanevad, on kaugel nii poeesiast kui ka isegi aguliromantikast. Miks valis autor sellise loo kirjapanekuks poeetilise vormi, on minu jaoks küsimus. Samas muidugi oli vastus juba eespool ära toodud: autor ongi hingelt poeet hoolimata sellest lapsepõlvest, kust ta on läbi pidanud tulema.  Mõnes mõttes on see raamat nagu unenägu - tahaks teha silmad lahti ja näha, et kõik see kokku on olnud üks halb unenägu ja tegelikult on maaelu ilus ja lihtne. Arvan siiski, et raamatu rõvedused on utreeritud või vähemalt "parimad palad" raamatu jaoks välja valitud või siis on lihtsalt autoril need paremini meelde jäänud kui lihtne ja stabiilne argielu.

Kuskil poole peal hakkab raamat kaotama oma isikupära - jälle läheb minajutustaja järgmisesse klassi, jälle kirjeldatakse uusi alkoholilembeseid külamehi ja imelikke, enamasti samuti alkoholilembeseid uusi õpetajaid, jälle keegi joob end pildituks, laamendab, peksab kedagi läbi või esineb seksuaalselt häirivalt liberaalsena. Tekib küsimus, kas tõesti lapsepõlve külas ei olnud mitte midagi ilusat? Kas tõesti oligi seal ainult üks padujoomine, peksmine ja litsilöömine ning iga kolmas viidi vaimuhaiglasse? Kas ühed vähesed normaalsed inimesed maailmas olid Viljandi vanaisa ja onu Jolle?

Pean tunnistama, et olen ka ise tunnetanud viimasel ajal suurt Nõukogude nostalgiat, kuigi ise elasin selles riigis vaid 10 aastat ja konkreetselt oma väikelapsepõlveaegset Nõukogude aega ma küll kuidagi taga ei igatse. See raamat raputas mind nõukanostalgiast igal juhul tagasi nüüdisaega.

Kirjutada ja sõna seada autor oskab. Võib-olla pidigi ta oma värvika lapsepõlveloo kirja panema selleks, et saaks järgmiste raamatute kallale asuda. Kuigi paratamatult ei pääse ta ilmselt ka edaspidi lapsepõlvetaagast ning ka neist rõvedustest - allapoole vööd jäävatest teemadest -, mis minu jaoks seostuvad just seto elulaadiga (vt kasvõi Taarka lugu). Igal juhul tundub, et vähemalt väliselt on kirjanik oma lapsepõlveagooniast suutnud väljuda ja temast on saanud täitsa normaalne kodanik, pidavat jutu järgi töötama Vanemuises.

Viimaks võiks küsida, kas tasub raamatut soovitada lugeda ka n-ö tavalisele inimesele. Ehk siis, kas raamat on ka huvitav. Kuna raamat ei ole eriti mahukas ja igasugu pentsikuid tegelasi ja lugusid tuleb ette, siis peaks see ajaviitelugemiseks sobima küll. Aga ilmselt need, kelle taluvuspiirid seksuaalseid nilbusi ja kogu seda muud kõntsa ei kannata ning kes mälupiltides on 80ndat kui kaunis päikseline aeg, jätavad selle ühel hetkel pooleli. Rohkem kõnetab ja võrdlusvõimalusi annab see raamat kindlasti neile, kes on samuti elanud 80ndatel mõnes kolhoosikülas.

teisipäev, 2. juuli 2013

Jälle need vabamüürlased

Jaak Kuke "Vabamüürlaste aarded Vigalas" (2012) on raamat, mis tekitab üsna iseäralikke tundeid. Ei, seda mitte sisu, vaid pigem vormistuse osas. Ma pole kunagi kohanud raamatut, mis niivõrd ohtralt kubiseks kirjavigadest ja mitte sellistest, mis jääksid silma vaid eesti filoloogile, vaid elementaarsetest vigadest, mis peaksid olema hiljemalt 6. klassiks elimineeritud. Paar esimest lehekülge lugesin läbi suure vaevaga ja mõtlesin juba, et viskan raamatu käest, sest peaaegu igas lauses esinevad vead tõmbasid kogu tähelepanu enda alla. Surfasin natuke netis ja mulle jäi mulje, et raamatust on antud välja ka kordustrükk. Enne järjekordset kordustrükki soovitaksin autoril otsida abiline ja kirjavead ära parandada. Ei ole mõtet sellise lihtsasti lahendatava asjaga oma mainet kahjustada.

Samuti soovitaksin raha leida toimetaja palkamiseks, sest raamatus leiduv materjal on hea ja huvitav. Praegu näikse aga olevat kaante vahele pandud kõige esimene mustand. Oleks vaja eraldada terad sõkaldest. Liiga palju on raamatus üleliigset ja mõningad liinid jäävad lahenduseta, mõningad liinid pole üldse omavahel seotud. Näiteks ei saa aru, mis on ingli ehk Triinu roll selles raamatus - üldise süžeega ei lähe see üldse kokku. On lihtsalt keset vabamüürlaste aarete jahtimist äkki üks tüdruk, kellega peategelasel on suhe, ja sinna see jääbki. Mõne aja pärast ilmub kui valgelt lehelt äkki mängu Kristina ja suurt armastust Triinu poleks nagu olnudki. Kusjuures eriti imelik on see, et tegelane, kes raamatu esiosas kannab nime Triin, saab tagumises osas, kus ta esineb raamatu seisukohalt täiesti mitte midagi ütlevas rollis, äkki nimeks Triinu. Siin ei saa enam vabanduseks tuua loomuliku keelevaistu puudumist.

Ja muide, miks ei leidu raamatus erootikasugemeid, kuigi tagakaanetekst seda lubab? Päris paljudes tekstides justkui viib lugu seksini ja sinna see jääbki. Ainult Triin viskab ühes kohas rinnahoidjad (!) seljast... Vaene Kristina aga peab vähemalt nädala mehega seiklema, hommikuni saunas käima ja kõrvuti magama, aga ikka jätab mees ta kuivale ja mitte tahtlikult, vaid lihtsalt jääb mulje, et mehel puudub huvi. Ei kõla eriti usutavalt. Ühtlasi saime siiski raamatust teada, et Kristinal on pirnjad rinnad. Oleks huvitav sellise kujuga rindu näha.

Kuid kas ainult kritiseerin? Tegelikult mitte. Hindan autori, kes tegelikult, nagu internetis ringi tuulates leidsin, on hoopis sõjaväelane, head tahet ja ettevõtlikkust üks lugu kirja panna. Lugu on põnev. Kui vaid leiaks toimetaja, kes natuke kaasa aitaks, et ka vormistus oleks selline, et lugeda saaks tõesti mõnuga. Esimesed 70 lehekülge ei juhtu raamatus midagi, need võiks vabalt paarikümnele leheküljele koondada. Siis aga hakkavad seiklused pihta ja lugeda võib juba suure põnevusega. Kokkuvõtlikult on tegu ühe muinasjutuga, mis lõpeb kahe inimese teineteise leidmise ja kõigi heade rikkaks saamisega. Peategelane tõuseb superkangelase staatusesse, kellesse on edu sisse koodeeritud juba poisikesest saati.

Aga postituse pealkirja juurde tulles: kui kõrvutada fraasi "jälle need vabamüürlased" fraasiga "jälle need naksitrallid", siis kas mitte ei joonistu siit kohe paralleel? Vabamüürlastest ongi saanud viimasel ajal müütilised tegelased, keda ikka püütakse raamatutesse pista. Hiljuti lugesin Hargla "Apteeker Melchiori ja Oleviste mõistatust" - ei saadud neist üle ega ümber sealgi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et raamat jättis siiski sooja ja helge tunde ning klaustrofoobikuna suutsin ka maa-alustes käikudes ekslemise ja sinna kohatise kinnijäämise edukalt läbida. Ise ma otseloomulikult sellistesse käikudesse jalga ei tõstaks eelmises lauses nimetatud foobia tõttu.

pühapäev, 12. mai 2013

Väike kodune lugu emadepäeva puhul

Ühel sügisõhtul ei tahtnud mu nelja-aastane poeg Laur magama minna ja puges mulle diivanile kaissu. Talle oli väga vastumeelt mõte uuesti püsti tõusta ja vannituppa oma nägu kohupiimast puhtaks pesema minna. Selle asemel putkas ta kõrvaltuppa ja tuli tagasi möirates, lõvimask ees. Nüüd teatas ta, et ei saa nägu pesta, sest muidu saab mask märjaks. Lõvitsemine jätkus, lõvi üritas ema ja õde rünnata.
"Annabel, mine ja too telefon," pöördusin tütre poole. "Üks lõvi on loomaaiast põgenenud. Helistame loomaaeda, et nad lõvi ära viiks!"
"Eiiii!" karjus selle peale Laur. "Ma olen sinu poeg!"
"Meie näeme siin küll ainult lõvi. Helistame loomaaeda!"
Selle peale kadus mask ruttu eest ja poiss siirdus vannituppa nägu pesema.
Varsti saabus isa suurde tuppa ja soovitas pojale: "Loomaaed on juba puuriga teel. Aga sa pane homme lasteaias Tianelile mask ette ja nad viivad hoopis Tianeli minema."

esmaspäev, 6. mai 2013

Kivirähk mis Kivirähk

Andrus Kivirähki "Maailma otsas" liigitub nende raamatute hulka, mille plaanisin omale kindlalt ära osta kohe, kui sellest kuulsin. Kui ma raamatu müügiletuleku nädala reedel seda Lõunakeskuse Apollosse otsima läksin, ei leidnud ma seda üheltki riiulilt, kuigi kammisin poe kaks korda ringiratast läbi. Lõpuks läksin küsima müüjalt ja ta tõmbas leti alt välja viimase eksemplari. Järgmine kord pidavat see raamat alles siis poodi jõudma, kui tuleb kordustrükk.

Tegelikult ma ei mõista kirjastajat, miks ometi trükiti raamatut nii väike kogus, et osades poodides oli see juba sama nädala lõpuks otsas? Kivirähki müügimenu on ju täiesti ette ennustatav (nagu Oksanenil). Kurioosum on ka see, et praegu on "Maailma otsas" Rahva Raamatu edetabelis esimesel kohal, Apollo edetabeli kümne müüdavaima seast aga puudub.

Kui küsida, kas raamatut tasub lugeda, siis mina vastaks, et tasub. Samas need, kes otsivad siit midagi sama jõulist kui oli "Mees, kes teadis ussisõnus" või "Rehepapis", siis neid tasub ette hoiatada, et siin seda ei ole. Erinevalt kahest eespool nimetatust ei ole seekord ilmselt tegu eesti kirjanduse tüvitekstiga. Siin ei vägistata, varastata ega meisterdata kratte, see raamat jutustab heade inimeste (eestlaste) elust, nagu on kirjas ka raamatu kaanel. Kusjuures mitte üksnes heade, vaid lihtsalt tavaliste inimeste elust ja tavalised inimesed on teatavasti kohati väga veidrad. Eks siin raamatus keerab Kivirähk endalikult kõigile tegelastele vindi peale, kuid tegelikult ongi just tavalised inimesed sedamoodi veidrad.

laupäev, 4. mai 2013

Imeline raamat

Kui ma nägin reklaami, et ilmumas on Kristiina Ehini autobiograafiline "Paleontoloogi päevaraamat"(Petrone Print 2013), siis teadsin kohe, et niipea, kui seda poes näen, ostan ära. Nii sai ka tehtud ja koju jõudes kiirustasin seda kohe lugema. Ühe päevaga see läbi loetud saigi, sest tegu on väga hea raamatuga.

Kristiina avab end oma raamatus uskumatult ja ebaeestlaslikult sügavuti, eemaldades ka kaitsekihid. Raamatust endastki võib lugeda, et kui ta veel lõplikult valmimata raamatust ühes väikelinna raamatukogus katkendeid ette luges, küsis üks kooliõpetaja temalt rünnakuna tundunud küsimuse: Miks te oma kooliaega nii süngetes värvides näete?

Kristiina isa Andres Ehinit kui luuletajat olen alati imetlenud. Selle raamatuga lisandus nii Andresele kui ka Kristiina emale Lyle imetlust veelgi. Millised vanemad! Nii mõneski kohas tuli lugemise ajal pisar silma. Üks neid kohti oli Andres Ehiniga hüvasti jätmine, teine aga Kristiina meenutus kooliajast, kus ema oma kolme last ennetavalt kaitses koolis vohanud vägivalla eest:

"Ema ütles meile veel: Pidage alati meeles, et me isaga armastame teid, mis ka ei juhtuks. Isegi siis, kui teid peaks vangi pandama või juhtub midagi veel hullemat. Te ei pea meie armastust ära teenima. See on teil olemas." (lk 87)

Ma ei ole Kristiinast küll väga palju noorem, kuid mina sellist koolivägivalda omal ajal ei kogenud ka mitte kõrvaltvaatajana, nagu Kristiina oma Rapla koolist meenutab. See, et selle raamatuga jõuab minuni kirjasõnas esimest korda Rapla (toona alev, nüüd linn), on mu enda jaoks võib-olla et märgilise tähtsusega. Kunagi hilisteismelisena tegin avastuse, et minu sisemiselt Eesti kaardilt puudub Rapla maakond - oli Tallinn, oli Järvamaa ja Järvamaalt kohe läänepoole Läänemaa. Mu jalg ei ole kunagi Raplasse sattunud ja ma pole varem teadnud ka kedagi, kes oleks Raplast pärit. Kristiina Ehin on veetnud oma lapsepõlve Raplas vanaisa ehitatud majas, Rapla on nagu mingi oluline koht, aga ei ole ka. Korduvalt tõstatub juurte ja juurtetuse teema. Sellele teemale olen palju minagi enda suguvõsa kirjut minevikku vaadates mõelnud ja jõudnud järeldusele, et meie juured on ikkagi meie esivanemates, nende kultuuris, nendelt saadud pärandis. Konkreetne maatükk, kus oleks mitusada aastat järjest elatud, ei ole kõige tähtsam. Vanasti tähendas maatüki omamine leiba, tänapäeval enam mitte. Verd on ikka kasulik segada, aga selleks peab keegi paratamatult kolima.

Ent koolivägivald pole kindlasti selle raamatu kõige olulisem osa. Selles raamatus on väga-väga palju veel. Aga ma ei näe mõtet seda ümber jutustada. Mul oli hea meel kohata raamatu lehtede vahel inimest, kes on mulle sarnaste väärtushinnangutega. 

Selles raamatus on tõesti väga palju kihte, on rõõmsat ja kurba, valusat ja paitavat. Nii nagu Kristiina ise näib olevat õhuline ja helge, kuid samas sügav ja kohati kurvameelnegi, nii on ka see raamat. Kaks väga vahvat ja sisukat tegelast on selles raamatus peale kõigi teiste veel ka Kristiina mees Silver ja poeg Hannes. Silverit puudutavast jutust jääb meelde nii tema kosjasõit, sääsemeditatsioon kui ka hilinemisõpiku kirjutamine: "Mida sa seal siis õpetad? küsin huviga. - Noh, et kui juba hilineda, siis ikka stiilselt ja heatujuliselt, vastab tema."

Soovitan soojalt!

neljapäev, 2. mai 2013

Tallinna mees Kaus

Aasta algupoole sai minust kuueks nädalaks tallinlane - või õigemini tegutsesin kuus nädalat Tallinnas. Just sel ajal sattus pihku Jan Kausi suhteliselt uus raamat "Koju".
Ma ei kujuta ette, kas ma ennast kunagi tegelikult tallinlaseks pidama hakkaksin, isegi siis, kui ma selles linnas pidevalt elaksin. Ma arvan, et kui ma tulevikus peaksin juhtumisi ka 20 aastat Tallinnas elama, siis ikkagi ma end tallinlaseks ei peaks (ja see võõristus ei ole kindlasti tingitud Savisaarest või muust päevapoliitilisest.) Huvitav, kui palju elab Tallinnas üldse inimesi, kes peavad ennast tallinlasteks? Ilmselt on neid inimesi siiski rohkem, kui ma oma mätta otsast vaadates arvata oskan.

Nii pikk sissejuhatus sai sellepärast, et lugesin kuskilt, et Kausi romaan on kirjutatud tallinlastest ja tallinlastele. Seega, kas mina olen üldse selle raamatu sihtgrupp? Arvestades, kui väike on eestikeelne lugejaskond, siis ei tahaks siiski uskuda, et see raamat on kirjutatud vaid tallinlastele.

reede, 29. märts 2013

Lühijutt "Põrgusse"

Tundub, et see ilukirjanduslik tekst sobib hästi just praegussesse aega, kui päevateemadeks on diskussioonid homoseksuaalide üle ja Kristuse ristilöömise aastapäeva tähistamine.


Põrgusse


“Tere! Ma tahaksin tulla pihile,” ütles neljakümnendates meesterahvas, kes oli just äsja sisenenud kiriku pastoraadi majja ja kloppis oma saapaid lumest puhtaks.
“Jah, muidugi. Kas kohe?” küsis oma töölauga tagant kirikuõpetaja, kes oli parajasti ametis arvete kokkulöömisega.
Pastor tõmbas kabineti seinalt naelast võtmed ja mehed rühkisid, vanem ees, noorem järel, üle künka väiksesse valgesse maakirikusse.
“Ma olen teinud pattu, suurt pattu,” alustas noorem veel enne, kui nad altari ette jõudsid. Ta ei teadnud, kuidas pihtimise protseduur tegelikult käima peaks, ta tahtis lihtsalt kõik oma hingelt ära rääkida just kohe siin samas.

neljapäev, 24. jaanuar 2013

Torgny Lindgren - vist minu lemmikkirjanik, praegu

Juba gümnaasiumi lõpuklassidest saati olen tunnetanud, et Põhjamaade kirjandus on just see, mis vastab minu maitsele, ja paistab, et jätkuvalt pean kinnitama, et just nii see on.

Torgny Lindgrenilt olen varem lugenud triloogiat "Isa arm". Ligi 13 aastat tagasi osalesin tõlkevõistlusel, kus pidi eesti keelde tõlkima Lindgreni novelli "I Brokiga Blads vatten". Mina muidugi ei võitnud ja hiljem ilmus see Tõnis Arnoveri tõlgituna Loomingu Raamatukogus pealkirja all "Värvi-piltide vees".

Tänavu aasta alguses koduse remondi ja sellega seonduva raamaturiiulite ümbertõstmise käigus avastasin koduriiulilt Torgny Lindgreni "Pistodaga Madonna" (Eesti Raamat 1998, tõlk Vladimir Beekman). Nagu hinnakleepsult välja võis lugeda, olen selle kunagi ostnud Tartu ülikooli raamatupoest 25 krooniga, millest võib omakorda järeldada, et see šedööver on mul kodus läbilugematuna seisnud kümmekond aastat. Mäletatavasti eelmisel aastal leidsin koduriiulist Undseti "Hobulahe Olav Audunipoja", leidsin ka Väinö Linna "Siin põhjatähe all", mida oli samuti väga mõnus lugeda. Siit moraal - kodune raamaturiiul peidab endas lõppematuid aardeid. Küllap neid raamatuid kunagi koju vedades oli vaist õige.

Ühtlasi tean täpselt, miks see raamat mind varem pole lugema kutsunud.