neljapäev, 2. mai 2013

Tallinna mees Kaus

Aasta algupoole sai minust kuueks nädalaks tallinlane - või õigemini tegutsesin kuus nädalat Tallinnas. Just sel ajal sattus pihku Jan Kausi suhteliselt uus raamat "Koju".
Ma ei kujuta ette, kas ma ennast kunagi tegelikult tallinlaseks pidama hakkaksin, isegi siis, kui ma selles linnas pidevalt elaksin. Ma arvan, et kui ma tulevikus peaksin juhtumisi ka 20 aastat Tallinnas elama, siis ikkagi ma end tallinlaseks ei peaks (ja see võõristus ei ole kindlasti tingitud Savisaarest või muust päevapoliitilisest.) Huvitav, kui palju elab Tallinnas üldse inimesi, kes peavad ennast tallinlasteks? Ilmselt on neid inimesi siiski rohkem, kui ma oma mätta otsast vaadates arvata oskan.

Nii pikk sissejuhatus sai sellepärast, et lugesin kuskilt, et Kausi romaan on kirjutatud tallinlastest ja tallinlastele. Seega, kas mina olen üldse selle raamatu sihtgrupp? Arvestades, kui väike on eestikeelne lugejaskond, siis ei tahaks siiski uskuda, et see raamat on kirjutatud vaid tallinlastele.

Aga nagu mainisin, siis sai oldud kuus nädalat Tallinnas ja see aitas raamatu lugemise puhul igal juhul kaasa, see oli kõige õigem aeg selle raamatu kätte võtmiseks. Sest Kausi teoses "Koju" ja näiteks ka tema ajakirjas "Regina" ilmunud novelli põhjal tuli karjuvalt üliväga esile, et Kaus peab  oluliseks loetleda lõputult üles Tallinna tänavaid, kus tema tegelaskujud liiguvad. Pean tunnistama, et isegi kuus nädalat Tallinnas elutsemisest siiski ei piisanud selleks, et kõiki neid tänavaid selgeks saada ja see ongi selle raamatu üks nõrki kohti mittetallinlase jaoks. Aga eks see olegi üsna levinud nähtus, et tallinlased, arvates, et nad elavad suurlinnas, jäävad tegelikult oma mulli lõksu ega suuda oma linnast suurt kaugemale vaadata (otseselt Kausile ma seda siiski ette ei heida).


Aga üldiselt võib öelda, et erinevalt Kausi raamatust "Tema" oli raamatut "Koju" huvitav lugeda - romaaniks ma seda ausalt öeldes ei nimetaks. Lisan siiski, et nüüd, kui mõni aeg raamatu lugemisest möödunud, olen selle juba täiesti unustanud. Erilisi emotsioone see raamat tegelikult ei tekitanud. Pigem kiirtarbimise toode. Pisut emotsioone siiski tekkis, näiteks rinnakas Siiri tekitas suisa eemale tõukavat emotsiooni. Tegelastest meeldis mulle kõige rohkem ühe peategelase sõber, kes magas oma kodus laua all ja oli üldse üks vaba hing.

Minu jaoks rääkis see raamat taaskord üksildusest, nagu päris paljud eesti meesautorite raamatud ikka räägivad. Üksildusest pääsemise hind oli oma ideaalilati tunduvalt madalamale kergitamine - nii tuli näiteks mängu Siiri. Siiri pime vanaisa oli muidugi äärmiselt sümpaatne isik, kuigi temast rääkides tüütas autor lugejat jällegi lõputute Tallinna tänavate nimedega.

Kas lugeda seda raamatut või mitte? Lugege ikka, saate aimu Eesti nüüdsiaegsest meesautorite loomingust. Kõigest hoolimata on raamat huvitavalt kirja pandud ja tegevus kulgeb edasi nii, et lugedes igav ei hakka. Ja vaat et kõige rohkem meeldisid mulle selles raamatus kolme peategelase nimed, näiteks Rasmus Susmar. (Millegipärast tundus mulle, et prototüübiks on Mihkel Raud.) Oleks muidugi lootnud, et Susmar on ikka eenimi. Mulle lihtsalt meeldivad nimedega seotud keeleuuendused.

Kommentaare ei ole: